Peegelseintega labürint

Kui ei ole piisavalt...

2011-11-30T13:31:00.002+02:00

Saatsin kirja, et näha mis juhtub. Sain vastuseks sisutühjad kolm rida. Seda ei olnud piisavalt.
Ütlesin ausalt välja mida ma arvan. Sain vastuseks lause "sa ei saa aru". See ei olnud piisav.
Panin kogu oma hinge ja veel kolm verepiiska projekti valmimisse. Korda kaks. Keegi ei öelnud ega arvanud midagi. See ei olnud piisav.
Ütlesin, et miski ei meeldinud mulle. Öeldi, et kahju küll aga... See ei olnud piisav.
Panin selga sügva väljalõikega pluusi. Ei juhtunud mitte midagi. See ei olnud piisav.
Tegin uksed ja hinge lahti, et uutele põnevatele inimestele ruumi teha... ja mindi hoopis kaugemale. See ei ole piisav.

Järgmiseks lähen ja teen midagi, mis on piisav, kellegagi, kes on piisav...

Ma arvasin alati, et asi on ainult ootustest... Aga ei ole. Isegi olematute ootuste puhul võib midagi olla liiga vähe. Vahel tõepoolest on parem see, kui pole mitte midagi, kui et on liiga vähe.

***

Klõps käis ära. Naljakas kuidas mu kannatlikkus on nagu kummipael. Venib ja venib ja venib....ja siis läheb katki. Tšaupakaa, mina ei jaksa enam Sinu sõber olla. Ja nii järsku ja lihtsalt käibki. Ühel päeval ei kujuta elu ilma inimeseta ettegi, järgmisel ei ole enam ühtegi emotsiooni alles jäänud. Krediit sai otsa.

***

Aga kõigest ülalkirjeldatust hoolimata on mul hea olla. Eriti hea on just tänu sellele ülalkirjeldatule. Alati on mõnusam ja kergem kui mingid otsused on vastu võetud, mingeid uksed kinni pandud, teised avatud. Seiklustesse!!!

Võrratud, suurepärased, põnevad...inimesed

2011-10-02T14:48:00.002+03:00

Oma hämminguks olen ma avastanud, et mind ümbritsevatel on vahel justkui raske mõista minu suurt kirge inimeste vastu. Inimeste kui, noh, inimeste. Põnevate, mitmekülgsete, omanäoliste inimeste vastu.

Minul on näiteks palju raskem mõista mõne isiku kirge näiteks margikogumise vastu. Ma ei räägi huvist, sellest saan ma suurepäraselt aru. Ma räägin just nimelt kirest. Milliseid suuri emotsioone saab pakkuda markide kogumine? Heaküll, üks kord on elevus kui kuuled uuest põnevast margist (või vanast ja vel põnevamast), teine kord on suur õnn ja rõõm kui selle endale saad.... aga sellega on ka nagu kõik. Inimesed, seevastu, erinevalt markidest, on nagu kingitused, mis ei saa mitte kunagi otsa. Ei ole võimalik saada inimese kohta teada absoluutselt kõike. Alati on midagi veel avastada, millegi üle veel elevust või suurt õnne ja rõõmu tunda. Eks ma muidugi olen snoob ka. Ma ei arva, et kõik inimesed on kõigi jaoks ühtmoodi põnevad. On ikka neid, kes mind täiesti külmaks jätavad. Aga ehk on nemad kellegi teise jaoks väga huvitavad.

Ooo...aga need kes siis on minu jaoks põnevad, nemad on ikka tõeliselt tõeliselt vaimustavad. Ma hea meelega tahakski ainult nendega aega veeta, juttu ajada, neid näha, neist osa saada. Näha kuidas nad elavad, kuulda mida nad mõtlevad või kuidas arutlevad, mõista mis neid motiveerib, vaadata kuidas nad millelegi reageerivad, uurida mille põhjal oma valikuid teevad... jaaa niiiii edasiii. Oh, inimesed on lihtsalt niiiii uskumatult võrratud.

Kusjuures. See kirjutis siin on inspireetitud minu viimase ca pooleteise kuu emotsioonidest teemal kui kui uskumatult ägedaid isikuid ma tean ja tunnen. Ei, nad ei ole kuidagi väga head või muidu eeskujulikud. Nad on inimesed! Nad on lihtsalt niiiiii huvitavad. Ja see, mis mind tegelikult hõiskama paneb, on see, et ma saan osa nende elust, et ma saan neid näha, kuulda, puudutada.

Ma ei väsi vist mitte kunagi ütlemast, et inimesed on lihtsalt kõige suurem varandus üldse.

30-kilomeetrine jalutuskäik...

2011-09-25T16:28:00.003+03:00

Kes ei tahaks 30 kilomeetrit öösle läbi matkata, lisaks veel erinevaid ülesandeid erinevates punktides täita? Just, täpselt. Mina ka ei tea kedagi kes ei tahaks. :)

Kõik algas väga rahulikult. Ülimudaselt aga rahulikult. Kõigepealt oli vaja mõnda aega matakata mööda mingit metsasihti, kus hein oli kõrvuni ja muda nabani. Vääääääga rahulikult ja ettevaatlikult. Aga siis me jõudsime maanteele...ja kui sealt taas metsavahele tuli pöörata, siis maantee-hoog enam alla ei läinud. Esimene punkt läks mänglevalt. Kuivõrd kõik me neljakesi oleme ikkagi kõrgelt haritud naised, siis tähed ja numbrid olid meile tuttavad, olime varemgi kohtunud, ning kaarti paistsime me kõik samuti tundvat.

Suur oli meie üllatus kui enne järgmisse punkti jõudmist saime (vähemalt üle)eelmisele grupile sappa ning meie taga jooksusammul liikuvaid noormehi, kes tähtede-numbrite punktis meile kuklasse olid niganud, polnud ikka veel näha. Ju neil siis oli nende sümbolitega raskusi. Järgmine punkt ise oli...eee...huvitav. Viie minuti jooksul tuli lindiga piiratud metsaaluselt alalt üles leida kuni üksteist eset, millest vähemalt üheksa olid mingid ...mmm... 'asjad'. No ma ei oska neid kuidagi kokku võtta. Põhimõtteliselt olid need seal laskemoonalindid, granaadid, mürsud, padrunud jms. Probleem oli aga selles, et peale granaadi ei olnud me neid esemeid isegi mitte pildilt varem näinud. Kuidas sa otsid (ja leiad!) puude vahelt ja mätaste alt asju, mille kohta sa ei tea kuidas need välja näevad või isegi seda mitte, kui suured need on? Ega me väga leidnudki. Suur sinine asi puu otsas ja pigem suuremat sorti metalselt läikiv asi mätta sees jäid Liisale silma, midagi muud me ei suutnud tuvastada. Aga me vähemalt olime taibukad ja tulime enne viie minuti möödumist tulema. Saime oma leitud kesised punktid endala alles jätta ning pääsesime ka boonusringi. Minuti jooksul tuli viie eseme seast välja valida ja kaasa võtta need, mis ei ole ette nähtud õhku lendama. Granaat jäi sinna, maamiin jäi sinna, õllepurgi ja suitsusignaali võtsime kaasa aga viies asi jäi tuvastamata, seega jätsime selle igaks juhuks sinna. Pärast selgus, et viienda oleks võinud ka kaasa võtta... aga isegi meid juhendanud kaitseliitlane ei osanud öelda, et misasi täpsemalt see viies oli... 'mingi mõttetu vidin' tuli vastuseks.

Järgnes pikk matk mööda metsateid ja maanteed. Ei olnud just ülihuvitav. Põnevaks läks Iisakule jõudes ja mööda surnuaia äärt kulgevat matkarada liikudes, sest selleks ajaks oli juba täiesti pimedaks läinud ja matkarada ise oli pigem ronimiseks kui jalutamiseks mõeldud. Järgmine punkt pani taas proovile meie tähtede ja numbrite tundmise oskuse aga ülidselt tuleb siinkohal taas meenutada, et oleme ikkagi kõrgelt haritud neiud. Tõsi, magistrikraadi puudumine meil kõigil andis ennast tunda, sest isegi võtme järgi ei suutnud me kõiki numbreid ja tähti omavhael kokku viia, ent õnneks aitas vana hea bluff+loogika õige vastuseni jõuda ja saime järgmisele teelõigule spurtida.

ooooo MILLINE lõik see oli. Minu vaieldamatu lemmik!!!! Lippasin kõige ees ja ootasin iga mõne aja tagant teisi järele, kes millegi pärast ei osanud nii väga nautida läbimädanenud ja pilbasteks purunenud laudteed üleujutatud rabametsas kottpimedal ööl. Mina hüppasin üle aukude, balanseerisin pöörleval palgil, kõõlusin kõikuval mädanenud laual ja kujutasin kõige selle juures ette kui palju ägedam oleks seda kõike teha veel jooksu pealt. :)

Kui me aga ammuga laskmise punkti jõudsime, siis hoolimata kahe meie ees olnud võistkonna järel ootamisest, me korralikult lasta ei saanudki. Selle aja peale oli üks nool katki läinud ja kolm sihmärgi taha liivavalli kadunud jäänud. Ma juba minisin kottpimeta ööd, eksole? Öeldi meile, et airsofti laskmise punktis saame topelt proovida. Jäime siis seda ootama...

Järgneva matka jooksul saime aimu ennist enda järel olnud aga rabateel meist ette läinud noormeeste seiklusvaimust, sest jõudsime neile taas kannule kui nad miskipärast rajalt kõrvale olid läinud ja kusagil võsas siplesid (sel ajal kui meie nende kõrval mööda teed jalutasime). Selgus, et nende kaardilugeja ehk ei olegi Liivimaa parim....

Üle lageda lageda soo minnes jäi meile aga mõistatuslikuks kuidas on võimalik ühel võistkonnal kontrollpunkti ilmuda hooooooopis teiselt poolt kui ülejäänud võistkondadel, sest laudteedel vale käänaku võtmine tundus võimatu - üle suure lageda olid eelnevate võistkondade tulukesed ju pääääääris kaugele näha.

Mälumängu punkt oli....eee...huvitav. Praeguseks ei mäleta ma isegi enam ühtegi küsimust... Tol hetkel piisas sellest, et ma ei teadnud ühtegi vastust. :)

Matk jätkus.

Järgmine punkt osutus senistest kõige keerukamaks. Tuli võtta kastist oma võistkonna nimega kleeps ja kleepida see oma võistlusvihikusse. Olete te kunagi püüdnud kusagile kleepida kleepsu, mille puhul te pole üldse kindlad, et tegu on kleepsuga, sest selle nö kleeppaber lihtsalt ei eraldu kuidagi kleepsust endast? Njaa... Etteruttavalt võib öelda, et veidi vähem kui paar tundi hiljem saime sellega hakkama. Sest mida muud Sul ikka keset pimedat metsa 'jalutades' muud teha on kui üritada käsikaudu kleesu lahti murda? Just, meil ka polnud. Ja kleebitud me selle päti lõpuks saime.

Taaskord oli ees selline pikemat sorti matk. Ilmselt üks huvitavamaid (kui see minu lemmik teelõik välja jätta), sest me otsustasime, et aitab kontrollpunktides teiste võistkondade järel ootamisest, aeg on ise enne neid vahepeatustesse jõuda. Pikendasime sammu. Minu tütretütar teatas, et ma näen välja nagu tank ja tema ise hakkas minuga sammu pidamiseks sörkima. :) Mingi hetk tegime paar jooksuspurti ka terve võistkonnaga koos... Saime tulnukatest ette. (Nad lihtsalt nägid sellised välja. Kobar inimesi pisikeste lambikestega...kaugelt vaadates nagu tulnukad.) Niisiis, eesmärk oli täidetud. Aga siis oli näha veel üht tulukeste hulka meie ees.... Ja nad olid nii neetult peibutavad... Nagu majakas oleks vilkunud... Oli vaja ka nemad kinni püüda. Hoidsime sammu!

Ma ei hakka pikemalt peatuma sellel, kuidas kaks meie nooremat liiget esimese seltskonna kinni püüdsid, seal olnud nelja noormehega koos täiesti suvalisest kohast võsavahele pöörasid, jättes minu ja meie neljanda liikme nõutult kaarti vaatama ja nende teguviisi tagamaid arvama. Kuidas me neile igaks-juhuks sinna võsavahel ikkagi järele läksime ja leidsime, et esimese seltskonna kaks kaardiga liiget olid kusagile ette ära kadunud ning nende kaks kaarditut liiget ja meie kaks kaarditut liiget olid sõna otseses mõttes võssa ära eksinud. Kuidas nad siiski suutsid suure tee peale välja tulla ja kuidas me siis nende meeskonna kahest kaarditust liikmest sujuvalt ette läksime ja ka nende kaardiga liikmetest (kes vahepeal, kaardist hoolimata, oma kaarditutest kaaslastest veelgi põhjalikumalt metsa ära eksida olid suutnud) oluliselt varem järgmisesse kontrollpunkti jõudsime.

Suur oli minu ootus airsofti punktile ja...suhteliselt resigneerunud oli minu reaktsioon meie tavapärasele õnnele. Punkt, kus me oleksime pidanud kaks korda lasta saama, sest ammupunktis olid nooled ära kadunud, tervitas meid teatega, et vahepeal on relv katki läinud. Mis siis ikka. Pakuti meile välja uus ülesanne. Aja peale kägistamisvõttest lahti saamine ja mehe üle õla maha viskamine. Keegi teine meie võistkonast väga entusiastlik ei paistnud aga minule meeldis see mõte küll väga. Kaks proovi olid nagu lapsemäg. Aga kui päris asjaks läks, siis suudeti mind ehmatada võttega, kus ma ikka päriselt ka üldse hingata ei saanud. Kuna me ju pidime topelt saama, siis sain ka päris asja kaks korda teha. Kui esimene kord oli üllatus selles, et ei saa hingata, siis teisel korral oli üllatus selles, et alguspositsioon oli mitte ainult hapnikupuudulik vaid ka löögiga selga ja tahapoole kaldus olles. Punktid ma aga koju tõin ja seda kusjuures suure ajavaruga ehk etteantud ajapiirangust jäi mul veel ohtralt aega ülegi. Päris rahul endaga. :)

Jäänud oli veel ainult üks punkt ja kodu oli kaardil juba ahvatlevalt lähedale jõudnud. Mõnel meist oli veidi raskem end edasi liikuma motiveerida aga peamiseks liikuma panevaks jõuks oli teadmine, et ees ootab ülipehme ja mugav autoiste. :)

Viimases punktis oli taas meie lemmik - kleeps! Sel korral läks aga asi õnnelikumalt ja võistlusvihik oligi täidetud. Jäi vaid viimane jalasirutus koduni. Kas ma juba mainisin tulukeste efekti pimedas metsas? Kõik mis on ees, on nagu majakas mis kutsub kiiremini liikuma ja kõik mis on seljataga, on nagu kuklasse hingav oht, mis sunnib samuti kiiremini liikuma. Nii juhtuski, et hoolimata juba ammu varba otsa kasvanud lisavarbast ning siit-sealt tunda andvatest liikmetest, läks samm iga kodu poole astutud meetriga aina kiiremaks. Lõpuks sörkisid isegi need, kes olid vandunud, et enam ühtegi liigutust teha ei taha. :) Ahjaa, et meie taga olijaid vähem motiveerida, olime juba pikemat aega, mitmete vahepuktide vahel, ise oma tuled ammu välja lülitanud ja kasutasime valgust ainult siis kui väga vaja oli. Seda suurem oli pimestusefekt, mis meid koduõuele saamudes tabas, kui mingid purskuvad küünlad põlema pandi ja meid hurraadega tervitati. Olime saabunud vähemalt kaks kohta eespool kui startisime.

Kogu raja läbimiseks ehk stardist finišisse jõudmiseks kulus meil 7,5 tundi. Kuivõrd me aga mitmetes kontrollpunktides pidime teiste võistkondade järel ootama ca 15-25 minutit, siis tegelik rännaku aeg, koos ise punktide läbimisega, oli ilmselt ikka märgatavalt lühem. Kahjuks me ei saa kunagi teada kui palju lühem, sest meie ooteaeg fikseeriti ainult pommiraja punktis, paraku mitte üheski teises. Läbi käisime selle veidi rohkema kui kolmekümne kilomeetri jooksul ikka IGASUGUST maastikku ja tänu heale seltskonnale oli see kõik väga väga hea kogemus ning ajaveetmine.

Ainus, mis ei lasknud tervel ööl totaalne hernes olla, oli siduri vajutamine. Tagasiteel oli mu vasak jalg otsustanud, et saabas on tema jaoks liiga väike (pole ka ime, koju jõudes avastasin, et viie varba asemel on kuus - ilmselt räägin nüüd natukene aega, kuni olukorra normaliseerumiseni, läti keeles) ning kui muidu ehk maanteel oli kõik hästi, siis linna jõudes kasvas siduri vajutamise vajadusega eksponentsiaalselt ka ebamugavustunne. Kodus ootas aga külm dušš, jalakreem ja -massaaž ning kõik oli jälle lihtsalt suurepärane.

Ühesõnaga. Mina tahan uuesti minna. Järgmine võimalus on ilmselt kevadel! Kes minuga kaasa tahab tulla?
Ma arvan, et üle kolmekümne kilomeetrist rada ma ka veel järgmisel korral ei valiks - see oli täiesti piisav - küll aga oleksin sobivalt meelestatud seltskonnaga koos valmis päris suure osa teest kergelt sörkides läbima (seekordse 'jalutamise' asemel). Kõige olulisem on aga, et lihtsalt oleks tore olla. :)

----------

Autori mäked: ülaolevas tekstis palun sõna 'jalutama', 'jalutuskäik' vms lugemise ajal iga kord silme-ees ette kujutada pooleteisemeetriseid samme ja märkimisväärselt tempokat edasiliikumist.

Põhjala Pööripäev 2011

2011-09-12T12:15:00.006+03:00

No mitte et vahepeal poleks põhjust olnud... Aga oli vist teisi vahendeid. Nüüd tuli jälle Tunne...

Milline nädalavahetus!

Vaatasin täna ehk esmaspäeva hommikul kell veerand kaheksa emale otsa ja ütlesin, et tunne on nagu oleks peksa saanud. Ema vastas muigegea, et aga sa ju saidki. Noogutasin. Sain jah. Heas mõttes.

Totaalselt läbiklopitud ja nii õnnelik. Sinikaid ma kokku lugeda ei oska ega jõuagi. Kui ma ütleks, et neid on palju, siis oleks see veel selge understatement.

Tegelikult aga ei ole see eelnev üldse oluline. Kõige põhilisem on hoopis see emotsionaalne laeng. Kui võrratu on ennast füüsiliselt ja vaimselt proovile panna, kui suurepärane on veeta aega väga heas seltskonnas, kui vabastav on aeg-ajalt täita hoopis teistsugust (kohati vastupidist) rolli kui oma igapäevases (töö)elus. Kui imeline on näha inimesi hoopis uues ja huvitavamas valguses kui aastaid tagasi. Kui tore on sealjuures nentida, et ka ma ise olen märgatavalt teistsugusem (meeldivam!) inimene kui ma olin aastaid tagasi. etcetcetc

Mulle meeldib öine mets. Ei, ma armastan öist metsa. Mänguformaadis vähemalt. Ma võiksingi seal elada. See on see aeg ja koht kus ma olen kõige efektiivsem, kasulikum ja õnnelikum.

Mulle ei meeldi kui 100 kilo meheilu mulle näkku kukub aga ma saan sellega hakkama kuni see on pigem kogemata ja mitte otse meelega tehtud. Kui on teadlikult ja tahtlikult, siis ma enam nii leplik pole. Jätsin jobude näod meelde!!!

Ma jätkuvalt ei kannata rumalaid inimesi. Parandus. Ma ei kannata sõnakaid rumalaid inimesi. Vaiksed võivad olla, nende puhul ma ilmselt ei teagi, et nad rumalad on.

Öine olemine oli tänu Mardile, Timole, Heitile ja Ragnarile huvitavam, lõbusam ja moraali/motivatsiooni tõstvam kui ma kunagi oodata või loota oleks osanud. Mul on tohutult vedanud, et ma olen nii tihti nii ägedate inimeste seltskonda sattunud.

Naljakas kuidas kõik tundub täna aegluubis käivat. Iseenesestmõistetavalt mu keha...aga kummalisel kombel ka mõtted. Omapärane.

Jään ootama uut elamust...

Luues endale, lood teistele.

2011-01-13T22:37:00.004+02:00

Ma ei saa öelda, et absoluutselt kõigil mu sõpradel, sest selle kohta info puudub, aga kindlasti valdaval enamusl on rohkem või vähem varjatud kunstiline pool ja see on lihtsalt võrratud.

Ema kunagi naeris, et minu klassikalisest haridusest on puudu ratsutamine ja prantsuse keel. Mina ise lisasin sellele nimekirjale veel ka maalimise. Seejärel aga otsustasin, et las see maalimine olla, minu kunstivaldkond on tants. Pärast seda olen aina enam ja enam avastanud, et igaühel on oma põhitegevuse kõrval veel midagi. Midagi mis paneb teda naeratama, mis annab energiat ja mis aitab hommikuti ärgata ja veel rohkem teha. Ma ei saa ega taha seda aga lihtlabaselt hobiks nimetada, sest lisaks meelelahutuslikule ja mitmekülgsuse lisaväärtustele on nendel tegevustel pea alati ka mingi loominguline aspekt. Loominguline ehk midagi loov, uut tekitav.
Kellel muusika (pillimäng, laul), kellel käsitöö, kellel kujutav kunst, kellel tants, kellel tekstide loomine... See rida on pikk ja pea igaüks mu lähikondsetest saab ennast või midagi enda poolt tehtavat sinna lisada.

See ongi üks võimalikke viise rikkuse defineerimiseks - mul on palju inimesi, kellest igal ühel on midagi anda, kirega.

Ilus!

2010-10-28T19:08:00.002+03:00

Ma tahtsin siia kirjutada oma reisist Soome ja sellest kuidas seal ikka selle arhitektuuri ja loodusega lood on...

... aga ma ei saa, sest hetkel on endale meeles pidamiseks vaja hoopis see tsitaat siia kirja panna:
"I'm sorry, I tried. But liking you is just too far outside my comfort zone."
Allikas: http://sleeptalkinman.blogspot.com/2010/10/oct-24-2010.html

Otsingud...

2010-09-24T11:47:00.002+03:00

Jagasin kadunud või otsitavad või puudu olevad asjad kahte kategooriasse – susad-pusad ja spunkid. Nende kahe kategooria peamine erinevus seisneb nö otsitava asja olemuses.
Spunk on midagi mille puhul sa tead et see on olemas, sest see lihtsalt peab olemas olemas. Sealjuures pole aga halli aimugi kust või mida otsida ehk milline see spunk välja võiks näha või kust seda/teda leida võiks.

Susade-pusade puhul on aga üsna selge kus nad on (või õigemini kus nad olnud on), sest jäljed on ju näha. Samuti võib jälgede järgi kindlaks teha millised nad üldjoontes välja võiks näha. Paraku paistab aga nende leidmine ilmvõimatu olevat... ja lõpuks pole üldsegi selge, et kas nad ikka olemaski olid. Kuigi üsna kindlalt ikkagi olid. Lihtsalt igavesti kättesaamatud.

Siinkohal muidugi suured ja sügavad tänud nii Karupoeg Puhhile kui ka Pipi Pikksukale, ilma kelledeta ma poleks seesuguse särava mõttelennuni kunagi jõudnud... :)

Millega ma oma vabal ajal tegelen...

2010-09-13T19:45:00.002+03:00

Tegelikult on pealkiri eksitav. Tegu ei olnud vaba ajaga vaid pigem nagu ajaga mida ma varastasin töö tegemise arvelt. Aga asja juurde.

Nimelt selgus, et ma kohtan oma varbaid üldiselt ainult siis kui nad on soojad.

Täiesti ootamatult juhtusin just äsja tõstma oma jääkülmad jalad silmade kõrgusele ja avastasin ühelt varbalt kummalise triibu. Lähemal inspekteerimisel tundus tegu olevat armiga. Kunagi varem ma seda triipu näinud ei olnud, ka täna hommikul mitte. Jalad soojenesid, triip kadus. See tekitas juba sügavama huvi. Lasin taas jääpurikatel varvaste otsa tekkida ja triip oligi tagasi. Ergo, ma vaatan oma varbai tavaliselt ainult siis kui nad on soojad. :D

Sellised eksistentsiaalsed küsimused siis täna...

2010-09-03T23:53:00.001+03:00

Inimeste ilmeksimatu ja alati usaldusväärne oskus/omadus: pettumuse valmistamine.

"Milleks raisata oma väärtuslikku aega teistele kui seda võib investeerida endasse?"

Õppetund

2010-08-20T21:25:00.002+03:00

Kui Sa tead, et miski on viga, siis see enamasti ka on. Kui sa tead, et parem on mitte näppu tulle torgata, siis enamasti ongi targem näppu mitte tulle torgata.

***

Said ühel ilusal päeval grupp inimesi kokku, kellel kõigile meeldis tohutult maalida. Täiesti juhuslikult tuli ühele neist idee teha üks kena ühismaal. Mõeldi välja teema, tehti valmis kavand. Ülesandeid oli just täpselt nii palju nagu oli. Veidi hiljem sai pisike grupp lisandust veel ühe maalimishuvilise näol. Enamus grupist haarasid pintslid kätte ja hakkasid värve lõuendile kandma. Kõige aeglasem ja kogenematum jäi aga paraku rongist maha kuna ei osanud ta kohe ei pintslit õigesti käes hoida ega värve segada. Üsna ruttu sai ta õnneks ise ka aru, et tegelikult on lõuendi pind juba kunstnike vahel ideaalselt ja täpselt ära jaotatud ning ta kipub niikuinii varuratta moodi ballastiks olema. Ja tegelikult oligi nii ju kõige paremini - pilt sai ilus, kohe nagu päris kunstnike käte poolt loodud - ainult see tegi tigedaks, et amatöör ise juba varem aru ei saanud, et ta natukene liiga suurte poiste liivakasti ronis ja seda pintslit kohe algusest peale heaga rahule ei jätnud. Korraks tekkis ju lausa unistus, et äkki...

Loo moraal: kingsepad ja liistud!

Sealt siia

2010-08-12T19:25:00.002+03:00

Ma mäletan, et kunagi meeldis mulle tohutult vaielda. Mitte otseselt vaidlemise enda pärast, ei, see ei ole mulle kunagi meeldinud. Hoopis see tunne mis tekkis oma tõe eest aktiivselt välja astudes oli köitev. Panna argumente ritta, otsida lünki teise omades, põhjendada ja kirjeldada. Sellel kõigel oli justkui omaette loomingulisuse aura.
Oli.

Juba mõnda aega, nii aasta või kolmveerand, olen tundnud et ei jaksa. Ei taha ja ei jaksa enam. Igasugused vaidlused on oma võlu kaotanud. Vaidluses on paratamatult ka teataval määral agressiivsust ja just see agressiivsus tekitab vastupandamatut soovi nurka kerra tõmbuda ja täiesti vait jääda. Mida ma muidugi kunagi ei tee, sest ma ei saa ometi lihtsalt niisama alla anda ja lasta end (loe: minu seisukohta) materdada. Aga. Ma ei otsi võimalusi vaidlusteks. Ma väldin neid. Ja kui veidlusmoment tekib, siis ma püüan seda võimalikult kiirelt ja neutraalselt lõpetada. Ja absoluutselt iga kord tekib tunne, et tahaks käsi näo ette tõsta ja öelda, et ära löö. Mingi tohutu ülitundlikus (hirm lausa?) igasuguse agressiivsuse (ilmingute) ees.

Ma tegelikult oskan ajateljel näpuga näidata väga täpselt kõigi neid hetki ja situatsioone (viimase kolme aasta jooksul) mille summana mul seesugune reaktsioon on tekkinud. See põhjuste tundmine aga ei muuda tagajärgi.

Ahjaa, eelnevat lugedes on oluline vahet teha vaidlusel ja arutelul. Need on kaks väga erinevat asja.

2010-06-24T14:00:00.002+03:00

Iga natukese aja tagant on lausa hädavajalik proovida midagi uut. Seekordsed pühad olen veetnud ja veedan jätkuvalt täiesti uuenduslikult, tehes midagi mida ma seni vist mitte kunagi varem teinud ei ole. Õppetund seisneb selles, et värsked ideed tasuvad ära ja alati tuleb kuulata oma sisemist häält. Tõeliselt hea on olla. :)

Mulle meeldivad mehed!

2010-06-23T13:08:00.003+03:00

Ei mingit kahtlust, mulle meelivad mehed.

See kõik on tegelikult väga lihtne ja loogiline. Kes ei saaks nõustuda minu järgnevate mõtetega?

Mulle meeldib kuidas mehed mõtlevad. Enamasti on kõik lihtne ja loogiline, suhtelisust on vähe ja peamiselt tuginetakse faktidele. Mulle meeldib meestega vestelda. Alati on midagi uut ja huvitavad võimalik teada saada, kas siis autodes, arvutitest, esimesest või teisest maailmasõjast, maailma majanduspoliitikast või sõprade trudusetusest. Mulle meeldib meeste huumor. Mulle meeldib meestega väljas käia. Alati on kellega võimalusel tantsida ja kelle taskusse midagi hoiule anda kuna enda riietel pole kunagi taskuid. Ühtlasi pole ma ka tingimata viimane kes veeklaasi kätte võtab. :) Mulle meeldib kuulata mehi laulma. Mitte üks naine või laps ei suuda ületada laulvat meest! See ei ole tingimata tämbri või viisipidamise küsimus, see lihtsalt on... Mulle meeldib, et ma saan meestelt küsida nõu arvutimängude, relvade või riietuse osas. Mulle meeldib, et ma saan meestega rääkida absoluutselt kõigest ilma et sellest mingit draamat tuleks. Mulle meeldib, et nii mõnigi mees tabab ära hetke mil öelda mulle, et ma nii eit ei oleks. Ja et nii mõnigi võtab kuulda kui mina talle sama ütlen.

Ühesõnaga, mulle meeldivad mehed!

PS. Mulle meeldivad muidugi naised ka. Aga teate küll, teisel pool on ikka rohi rohelisem ja taevas sinisem. ;)

Palju toredaid inimesi ehk pesuehtne kivipallur Tartus

2010-05-11T19:14:00.005+03:00

Kõnnin mina täiesti pahaaimamatult ja kaunist kevadilma nautides mööda Tiigi tänavat. Järsku kuulen ühest kortermaja avatud aknast hirmsat röögatust. Esimesele järgneb paari hetke pärast ka teine. Teisele omakorda korduv karjumine - kiviga vastu pead, kiviga vastu pead, kiviga vastu pead, kiviga ... . Ja nii edasi. Ja mina siin arvasin, et olen heade mõtete linnas, puhjuhuslikult veel teel vaimu harima (ei, mitte Kivastiku stiilis vaid ikka päriselt, raamatukogus ja puha). Tundub, et keegi jõudis minust ette. Minu päev oli kohe lillelisem ja rikkam. Veel ühe toreda inimese võrra, kellega, kahjuks tõesti, isiklikult kohtuda ei õnnestunud. Aga ehk mõni teine kord.

***

Mis muusse puutub, siis ma elan. Ropult intensiivselt. Muidu kirjutaks kohe palju rohkem. Näiteks elu parimast ja võimsaimast ja pööraseimast kommersist, mille raames jõudsin ainult laupäeval ja pühapäeval korraks koju hambaid pesema ja riideid vahetama. Või siis nädal aega verd ja pisaraid pritsides tehtud tantsuproovidest, mis lõpuks andsid igati hea tulemuse. Või hoopis volbriööst, mille raames said küll vist enam-vähem kõik emotsioonid ära proovitud. Või suurest uhkusetundest seoses ühe tütrega. Või äratundmisrõõmust, et aeg tõepoolest ravib kõike ja iga uue hommikuga on jälle suur samm parema poole tehtud. Või sellest kuidas ma tegelikult tohutult armastan spontaansusi ja üllatusi aga kuidas ma lihtsalt suudan oma elu niimood ära planeerida, et need kohe kuidagi ei taha enam ära mahtuda. Või sellest kui hea on tegelikult ilma autota olla (seda siis nii otseses kui minu kunagi varem kirja pandud loo mõttes). Või kuidas ma aeg-ajalt jälle külge keeran ja mõne natukene aega varjul olnud poole endast ette pööran.

Aga kuna mul aega ei ole, siis ma ei saa sellest kõigest kirjutada. Elu ei oota vaid vajab elamist. Alustades teatavate õppejõududega ja ainetega, mis ka kohe kuidagi oodata ei taha. Niisiis...

2010-04-21T23:17:00.001+03:00

Kasutades mõtet ühest sarjast:

I'm awesome...
...because I am.

Rokkisin täna sajaga.
Uskumatu enesetunne! :)

2010-04-20T14:23:00.000+03:00

Päästan maailma - üks väike inimene korraga.

On tõeliselt hea olla mina...

14 to go!

2010-04-17T12:42:00.002+03:00

Selline nädal, et ise ka ei usu.

Ideaalne päev-õhtu-öö.
Esimest ja viimast korda elus meesstrippari nägemine.
Baarikaklus ja verised riided.
Noakangelane.
Duett.
Tühi telefon ja sissemagamine.
4 ööpäeva ja 14 tundi und.
Minu kollase kummipardi imeilus pulm. :)
Tere, mida olen...
Veel natuke veini...
Heips, sinu isa siin.
Siin täitsa elaks.

Ma arvan, et selle nädala jooksul kogetud elamusi registreerin veel tükk aega ja unevõlga ei suudagi vist tasa teha.
Aga õnnelikkus on kohustuslik ning ma olen äärmiselt kohusetundlik! ;)

Erkpunane järelkäru...

2010-04-02T13:25:00.001+03:00

Ätt oli ta omaenese kätega valmis ehitanud. Sellise ilusa, punase, läikiva ja voolujoonelise. Vaadata oli teda igal juhul kena ja aeg-ajalt, kui koorem muul moel vedamiseks liialt suur sai, siis oli ta ka asendamatu abivahend transpordiks. Küla ainus erkpunane järelkäru. Oh, muidugi oli teisigi. Oli aiakärusid ja jalgrattakorve, lohisteid ja kanderaame, aga seesugust järelkäru, seda oli vaid üks. Kaugelt imetlejaid jätkus siia ja sinnapoole, mõni üksik julges isegi (väga puhaste kätega muidugi) ka puudutada ja urida, et huvitav kuidas ta täpselt ehitatud ongi... Ätt oli oma töö ja vaeva üle väga uhke. Paraku oli aga üks pisike mure. Nimelt ei olnud selle võrratu järelkäruga pärast selle valmimist justkui suurt enam midagi peale hakata. Jah, muidugi, aeg-ajalt käis keegi ikka seda laenamas. Keegi, kelle vedamist vajav koorem tema enda transpordivahendi jaoks liialt suur või sobimatu kujuga oli. Siis viidi punane järelkäru korraks välja sõitma, võõra peremehe kätesse, vedama võõrast vara. Muul ajal pidi ta aga paraku lihtsalt kuuris seisma ja ootama, ootama ja kuuris seisma. Sest kuigi ta oli ilus ja ainulaadne, abivalmis ja efektiivne, polnud ta siiski kellelegi igapäevaselt vajalik ning tuli meelde vaid siis kui oma jõududega enam hakkama ei saadud. Nii tuhmuski erkupunane lihtsalt punaseks ning millestki erilisest sai vaid käepärane töövahend.

Vahelduv...

2010-04-01T18:45:00.006+03:00

Mul käib see niimoodi...periooditi...
Enne käesolevat oli meeste periood. Siis läksin igal õhtul magama kas Roberti või Michaeli või Mihhaili või kellegi neljanda saatel. Nüüd on juba mõnda aega olnud naiste periood. Jennifer, Margaret, Stephenie, Eleanor.
AGA
Vaikselt on õhus tunda järjekordset meeste eelistuse tõusu. Oma järge ootavad juba nii mõnedki...
Huvitva millest see perioodilisus? Sest tõesti, ühisnmimetajaks on ühe hooaja jooksul valituks osutunute puhul tõesti vaid sugu.

Ja siis ma avastasin, et mul on hetkel kolm sõltuvust. Noh, need tulevad ja lähevad. Aeg ajalt ma ikka otsustan, et nii, sellest asjast nüüd aitab... ja siis saan sellest ühest harjumusest lahti. Alati tuleb aga üks või mitu asemele. Niisiis, hetkel on kolm. Ja kõik on seotud minu võimetusega millegi järele oodata ning vajadusega saada kõike mida ma tahan nüüd ja kohe. Ja eskapismiga. Seda ei saa ära unustada. Mida tõsisem sõltuvus(käitumine), seda suuremal määral on see seotud eskapismiga. Minu väike segane maailm.

Ning et see saaks ikka kenasti välja toodud, siis ei, mitte kuidagi pole miski ülalmainitust seotud alkoholiga. Ilmselt huvitas see paljusid kuivõrd 25.03 oli antud lehe külastatavus laes. Uskumatud olete, inimesed, uskumatud. Vahel ma arvan, et olen tänu oma tööle juba väga paljut näinud.... ja siis tulete te taas ja suudate mulle näidata inimloomuse uut palet. Võimas!

Tujud

2010-03-19T13:48:00.003+02:00

Üldiselt ma väldin millegi kirja panemist kui olen väsinud. Siis on kõik mõtted alati väga ühetaolised ja mitte kedagi rõõmustavad. Aga vahel teen erandeid - aeg-ajalt on mul iseendale ja teistele vaja meenutada, et energiavarud ei ole lõputud ja ka mul on vahel lihtsalt kurb olla.
Nagu näiteks praegu. Lisaks unele tunnen puudust nimelt elevusest. Mul on tegelikult väga põnev elu. Huvitavad ülesanded, silmi särama panevad väljakutsed, ei mingit rutiini, ägedad sõbrad ja seiklused. Ei, ei mingit igavust ega kurtmist väärivat. Aga lihtsast elevusest tunnen puudust. Et käed väriseksid ja põlved oleks nõrgad ja vererõhk tõuseks ja... Ükskõik mille pärast siis... Viimasel ajal saab selle reaktsiooni kätte aga ainult trenniga, ja usukuge mind, elevusega pole sellel küll mingit pistmist. Oleks siis vähemalt võistlustel käimistki, kus ka kunagi selle vajaliku doosi kätte sai. Mkm, mitte midagi. Masendav.
Ühesõnaga, kurb olen.

Kusjuures, ma tean, et kui ma nüüd paar tundi magan, siis on kõik jälle roosam ja lillelisem ja mingit kurbuse tunnet mäletan vaid häguselt. Ja see teeb praegu veel kurvemaks. Et isgei kurb ei saa korralikult oldud, nii et kogu maailm näeks ja kaasa oskaks tunda :), lihtsalt mingi mööduv unepuuduse kiiks. Samas, see puudujääk elevuse kohapealt ei kao ju kuhugi. Ma lihtsalt panen plaastri peale ja panen ennast ning teisi seeläbi uskuma, et plaastri all pole kunagi midagi valesti olnudki.

Phäh.

Nii, magama. Kurbust on küll hea tunda vahel aga kahjuks olen ma sel ajal ka äärmiselt ebaproduktiivne. Põnev ja kiire elu ei luba aga seesugust võimalust üldse kaalduagi. Seega, natuke und ja taas lillelisse tsooni.

Mosaiik

2010-03-18T19:19:00.004+02:00

Just praegu oli Hetk.

Väljamõeldud karakter väljamõeldud loos pani minu enda isiklikud emotsioonid ja kogemused ning nende põhjal tehtud otsused sõnadesse. Vahel on kuidagi hea tunne kui see raske töö minu eest ära tehakse. =)

Igatahes... ära antud kildude ära antusest saab aru alles siis kui need on kaotsi läinud. On hirmuäratav kogemus ärgata ühel päeval ülesse, ükskõik kas siis unest või kujutelmadest, ning avastada, mida ise endale teinud oled. Siis tuleb endaga ära leppida ja jõuda reegliteni, mille kohaselt endale liiga tegemine on keelatud. Kui see siis aga kunagi ikkagi, kasvõi kogemata, juhtuma peaks... See on veel hirmsam tunne. Siis tekib kahtlus, et kes ma selline olen, et ma endaga nii teen... Ja kas ma tõesti ei suuda olla piisavalt tugev, et endale kindlaks jääda ja mitte enam rohkem ennast lõhkuda.

Paratamatu tõde on aga see, et ei ole oluline iga hinna eest endale haiget tegemist ja kildude kaotamist vältida, oluline on hoopis kaduma läinud killud uutega asendada ja tunda end kogemuse võrra rikkamana, endaga uuesti ära leppida ning ennast uuesti usaldama hakata.

Just nii nagu mulle meeldib

2010-03-16T21:31:00.002+02:00

Tänane päev on olnud täpselt selline nagu mulle meeldib.
Ärkamine päikesepaistesse, õndsalt naeratades ja teadmisega, et kuigi see unenägu jääbki ainult fantaasiamaailma, oli tegemist ikkagi nii ägeda asjaga, et kui see ka ainult unenäoks jääb, siis ma olen juba selle kujutluspildi ja unenäokogemuse võrra rikkam ja seeläbi õnnelik.
Nii palju tööd ja nii kiire, et polnud aega isegi vett juua kuigi janu oli niiiii suur.
Nii põnev juhtum, et töösse sukeldudes unustasin täielikult igasuguse kellavaatamise (mis on minu töö puhul vahel ka vajalik).
Hea kakao hea sõbranna ja hea jutuga.
Nalja ja naeru täis kooriproov (ja ma vabandan oma tütrekese ees, kes püüdis tõsiselt keskenduda ja keda ma tohutult segasin - teine kord võib mulle tagasi teha vms).

Ootan suure huviga mida õhtu veel tuua võib...
...lisaks õppimisele muidugi.

Tulge noored meie juurde, õpetame nautima...

2010-02-25T16:09:00.003+02:00

Mõni päev lihtsalt on ideaalne, mõtlesin ma läbi päikesepaistelise linna kodu poole sõites.
Hoolimata taas pead tõstvast nohust.
Hoolimata puudu jäänud unetundidest.
Hoolimata vahele jäänud toidukordadest.
Hoolimata sellest, et Eesti Vabariigi aastapäeva sai kogu tema üheksakümne ja kahe aasta eest ikka täiega rauaga tähistatud.
Hoolimata tähtajatunde/minuteid tiksuvast veel mitte valmis olevast referaat-ettekandest.
Mõni päev lihtsalt on ideaalne, mõtlesin ma, suur naeratus suul, järjest raadiost tulevaid häid laule kaasa üürates ning suurt soojust, päikesepaistet ja kevadet nautides.

PS. On olemas vähemalt kaks aja veetmise viisi või tegevust mille ajal nohu läheb puhkusele ja ei tülita. :)

PPS. Pealkirja kohta niipalju, et Triin, see laul ei lähe enam üldse meelest ära ja ma üürgan seda juba pikemat aega meie modifitseeritud kujul...

Dream a little dream of ...

2010-02-19T11:02:00.002+02:00

Tänane päev algas sellega, et kui ma hommikul silmad lahti lõin, siis oli suuuuuur naeratus suul ja esimene mõte oli, et mu pea on üks äraütlemata põnev ja naljakas koht.
Unenägu oli vapustav.
Ma ei hakka kedagi detailidega piinama, lõbus ja nauditav oli see tõenäoliselt ainult minu jaoks. AGA.
Mul esineb kohe päris tihti, isegi väga tihit, üks fenomen, mida ma siiani enda jaoks päriselt ära seletada või põhjendada pole suutnud. Näen unes kedagi, kedagi päriselulist keda tunnen. Täitsa tema on kohe - räägib, mõtleb, käitub täpselt nii nagu see inimene tegelikkuseski teeb. Minu silmis vähemalt. Ainult et nägu on hoopis kellegi teise oma. Ehk et näen kedagi unes, ise tean ka et näen teda...aga unenäo temal on hoopis kellegi teise inimese nägu, kusjuures see keegi teine on samuti päriselt eksisteeriv inimene. Ja siis hommikul ärgates on alati vähemalt veerand tundi suurt nalja ja hämmingut, et millise veidra mõtte keerdkäigu tõttu just need kaks inimest siis kokku sulasid ja mis alusel mu pea otsustab, et kumma mõtteid ja tegevusi ning kumma nägu ma ühes isikus näen. Müstika. Aga vähemalt saan ma iseenda lõbustamisega äärmiselt lihtsalt hakkama. Kohe terveks päevaks jagub meenutamist ja naeratamist ja naeruturtsatusi.

***

Muus võtmes aga...
...ma loodan, et ma nüüd mida ära ei riku aga praegu on kõik kuidagi hämmastavalt hästi. Ma tunnen end kasuliku, vajaliku, efektiivse ja tublina. Mõnus mõnus. Mul ei ole mingiks mõttetuseks aega ja see tunne on kuidagi hea. Tõsine õnn on õuel kui näppan õhtuti pool tundi enne teadvuse kaotust, et mingit jutukat lugeda natukene. Nii vähe ongi õnneks vaja. :)
Tegelikult, üks asi on, mis hetkel on puudu aga see on tegelikult lihtsalt luksus mida ma otseselt ei vaja, lihtsalt et tore ju oleks. Aga sellisel kujul nagu ma seda tahaks ma seda niikuinii ei saa, seega pole mõtet eriti kurvastada ka. Naudin kõike seda mis on tegelikult tähtis ja mis on ühtlasi ka olemas.

Lill ja asjad... ;)

Arvuti teeb inimeseks

2010-01-31T22:33:00.004+02:00

Kuulan videoloenguid ehk õpin.
Kild loengut pidavalt teadlaselt:
"So that is the part of the brain that makes us human, if you can say that. You know, speech, mathematics, the invention of Macintosh..."
See on juba teine kord loengusarja jooksul mil ta heldimusega oma arvutile viitab. :)
Aga et kui tõsiselt rääkida, siis... Ma tõeliselt naudin väga heade lektorite loenguid. Kahju, et neid igapäevaselt nii nii harva kohtab.

Äratundmisi

2010-01-29T21:46:00.003+02:00

Käisin täna trennis nimega StripDance. Mmm, ma ütleks, et see oli... huvitav. Omapärane.
Tegelikult oli aga asja emotsionaalne kõrghetk sel momendil kui ma taipasin, et kurat, väga tihti ma just umbes peaaegu nii tantsingi. Rõhk sõnadel "umbes peaaegu". Samas, keegi pole seni kurtnud ka. :D Küll aga olen ma nüüd tänu tänasele trennile ühe kava võrra rikkam. Kes näha tahab? ;)

2010-01-29T00:09:00.001+02:00

How to fight an obsession? Get another one...

Kui tegelikult peaks tegema midagi hoopis muud...

2010-01-27T16:10:00.002+02:00

Sa püha püss kus minus on ärganud kirjanik. Nii ikka vahel juhtub ja alati just siis kui tegelikult on vaja hoopis lugeda. Ja kui siis teine kord on vaja kirjutada, siis ei suuda kahte sõna ka järjest ritta panna...siis ainult loeks. Murphyl nina lömmi, ma ütlen!

Ma peaksin olema tänaseks jõudnud läbi lugeda neli raamatut. Selle asemel olen esimese alguses. Küll aga on mul lehekülgede ja lehekülgede viisi kirjutisi. Oleks et ma osaks siis midagi vaimukat või säravat kirja panna. No such luck.

***

Enamasti mul ei ole eksisteerimiseks muusikat vaja. Kui päris aus olla, siis ma võin kohe pikalt järjest ilma igasugust muusikat kuulmata täitsa õnnelik olla. AGA. Kui ma siis soonele satun, siis ei saa enam pidama. Ni ja kuivõrd ma tegelikult peaksin hoopis lugemisele keskenduma, üsna keerulistele ja vaid vahel harva eesti keeles olevatele tekstidele, siis ei mõju hästi kui ma hakkan laulusõnu kaasa ümisema või nende peale mõtlema. Nii ma siis olen püüdnud oma muusikavalikut hoolega teostada - ainult instrumentaalpalad või siis sellises keeles laulud, milles a aru ei saa. Peaaegu et töötab... _Peamine_ probleem seisneb aga selles, et muusika mis mulle meeldib võrdub 95%-l juhtudest tantsuga. Ja no vot tantsides küll lugeda ei saa. Küll aga olen ma ühe enda arvates kihvti liikumise vahepeal välja mõelnud. hmmm....

***

Eneseanalüüsis olen saavutanud uue taseme. Ma ei püüa juba mõnda aega enam arutleda selle üle, et kes või milline ma olen ja miks ma olen selline nagu ma olen (sel viimasel teemal pidi kunagi essee kirjutama, mul läks päris hästi). Nüüd ma lihtsalt võtan ette mõne oma veidruse (üks korraga), aktsepteerin seda kui probleem ja püüan välja mõelda, et mida siis selle konkreetse puudujäägiga nüüd peale hakata.

***

Mulle meeldivad ilusad asjad. :)

Tantsimisest

2010-01-24T01:42:00.002+02:00

Ma võin end täiesti ära kaotada mitmesse erinevasse tegevusse. Võib vist öelda, et need on asjad mida teen kire ja piiritu pühendumusega. Neid asju on mitu aga mitte liiga palju ja nad on kõik päris päris erinevad. Ühtlasi on nad mulle ka elu ja minu enda kohta väga palju õpetanud. Üks neist on tantsimine...
Mul on sellega seoses palju-palju mõtteid olnud. Üks neist sai hiljuti ka kellelegi justkui natukene lahti räägitud.

Tantsimine on eneseväljendus. See on täiesti võrdsustatav kõnelemisega või kirjutamisega. Ma saan ilma selleta elada aga mul on seda vaja, et end hästi tunda. Ma valin oma stiili vastavalt selle aeg-ruumi võimalustele ja vajadustele kus hetkel viibin. Ma ei saa öelda, et oleksin tantsimiseks alati ja igal hetkel valmis. Mkm, see vajab paljut. See vajab vaimset valmisolekut helisid kuulata, mõista, interpreteerida. See vajab emotsionaalset valmisolekut end avada - lasta välja paista kõigel sellel, mis antud hetkel väljaelamist vajab ning mitte ühegi liigutuse poolikuks jätmist. See vahab füüsilist valmisolekut energiat kulutada ja saada. See vajab tasakaalu - omal kahel jalal seismist, ühelt jalalt teisele liikumist ilma kõikumata, kukkumata. See vahab arusaamist sellest mis see on mida ma parasjagu teen ja mis on minu tegevuse eesmärk, mõte.
Vahel on vaja tantsida üksi. See on iseenda tundma õppimine, oma mõtete välja elamine, liigutustesse tõlkimine. See on oma võimete kindlaks tegemine ja edasiarendamine, see on uute asjade katsetamine, see on oma liigutuste tagasi mõteteks tõlkimine, see on oma tasakaalupunkti leidmine. Ja vahel on see endale haiget tegemine, et jälle natukene targem ja tugevam olla pärast seda.
Vahel on aga vaja tantsida kellegagi koos. Kaaslane tantsupõrandal on alati täiesti iseseisev üksus. Mitte kunagi ei ole tegemist tugiposti, tausta, saatja või kellegi muu taolisega. Ei, tegemist on eraldiseisva indiviidiga, kes võiks seal sama hästi olla ka minuta ja see kehtib nii füüsilise kontakti (mingi tantsuvõtte) kui selle puudumise korral. Lihtsalt, koos tantsides pooled täiendavad teineteist. See tähendab, et mõlemad püsivad omal jalal, mõlemal on oma eesmärgistatud tegevus kuid arusaamine sellest, et mida ja milleks, kattub, vähemalt teatud määral. Kumbki partneritest ei tohi teisele jalgu jääda. Kumbki ei tohi teise usaldust reeta vajalikul hetlel vajalikus kohas mitte olemas olles. See on natukene nagu selg ees kukkumine - sa pead saama olla kindel, et vajalikul momendil püütakse igal juhul kinni. Kui emb-kumb partneritest ei püsi ise omadel jalgadel või ei hoia oma käsi ise seal kus neid on parasjagu vaja hoida või ei kanna ise oma raskust, tuleb tal minna tagasi peegli ette harjutama. Üksi. Koos saab tantsida alles siis kui seda sama suudetakse teha ka üksi, ilma kõrvalise abita. Samas, oma jalgade ja kätega ise hakkama saamine ei tähenda veel, et koos osataks sama teha. Koostöö nõuab omajagu aega ja harjutamist. Ja iga partneriga ei tulegi nii hästi välja kui võiks. Kui lihtsalt stiilid ei sobi või on mõned muud takistused, jääb tegevus alati keskpäraseks ja ei saa mitte kunagi tõeliselt nauditavaks. Aga kui kõik elemendid on olemas, siis annab kaks pluss kaks kokku vähemalt viie kui mitte veelgi rohkem.

Ja vahel, vahel harva, ei ole üldse vaja mõelda kätele, jalgadele, tasakaalule ja partnerile vaid tuleb lihtsalt lasta muusikal ennast kanda. Aga mitte liiga tihti, sest nii võivad igasugused asjad juhtuda, milleks päriselt valmis ei ole...

Heureka!

2010-01-22T00:08:00.003+02:00

Nüüd, lõpuks, istudes oma voodis ülipehmete patjade vahel ja tekivahu sees, kuulates muusikat ja lastes küünlavalgusel, ilusatel helidel ning loetaval muinasjutul end fantaasiamaailma viia, mõtlesin ma lõpuks ometi välja mis on selle mind juba mõnda aega vaevanud näriva ja rahutust tekitava tunde põhjuseks - mul on terve maailma jagu energiat ja ei mingit võimalust seda eesmärgipäraselt suunata. Huvitav, et kas nüüd mil ma lõpuks olen selle välja mõelnud on VJJ minu vastu sama armuline nagu ta seni tihti olnud on ja kingib mulle sellegi vajaduse täitumise? Tahaks loota... Ma arvan, et olen üllatumiseks valmis.

Õnnest ja õnnetusest

2010-01-21T00:13:00.004+02:00

Läbisin eile kahe ja poole tunnise koolituse teemal "kuidas üks ema oma lapsega kunagi käituda ei tohi". Ainus mis mind hoidus sekkumast ja last emalt lihtsalt käest ära võtmast oli minu füüsiline võimetus tol hetkel üldse midagi teha... aga sellest hiljem. Niisiis. Laps ja tema ema.
Ilmselgelt oli pisikesel lapsel, kes paari sõnaga ka suhtles aga mitte enamaga, lihtsalt tohutult palav. Ja paha. Katsuge ise täiskombinesioonis, mütsi, kapuutsi ja saabastega kaks ja pool tundi täiesti paigal istuda, nii et õieti liigutadagi ei tohi. Ja ükskõik mida ütled või teed, kohe saad emalt vinguva hääetooniga vastuse. Ja kui siis ema annab ise asja mängimiseks, võtab selle kolme minuti pärast aga käest ära ilma igasugust põhjendust andmata ning kui siis pettumuse märgiks natukene nutta, saab vastuseks lausa karjatuse "ära jonni!". Nomismõttes? Mina ka karjuks... ja tahaks näha kes seda jonnimiseks peab. Minu meelest jonnis ema oluliselt rohkem kui laps. Ja sealjuures veel roppu ja labast eneseväljendust kasutades. Ma saan aru küll, et ema oli pinges ja pahur ja ei osanud nutva lapsega midagi peale hakata ning tundis kinnises ruumis ja sunnitud olukorras lapse kisa pärast teiste inimeste ees piinlikust - no teate, see ema käitumine häiris mind ikka _oluliselt_ rohkem kui õnnetu lapse õnnetu nutt.

Aga et miks ma siis olin täiesti võimetu füüsiliselt midagi tegema? Sest ma arvan, et esimest korda üldse sain ma tunda tõelist ja tegelikku unedeprivatsiooni. Ma arvan end nüüd aru saavat miks see on tõeliselt tõhus piinamistehnika. Eile õhtuks olin ma juba enam-vähem valmis kõik välja rääkima, kaasa arvatud sooritamata mõrvad üles tunnistama, kui ainult keegi oleks natukenegi suutnud mu õnnetut olemist leevendada. Õnneks ma lõpuks maandusin oma voodis ja sain magada, tervelt 13 tundi järjest. Aga jah. See kogemus... oi, see oli terav elamus ja selline mida ma enam kunagi korrata ei taha ning ka kellelegi teisele ei soovi, isegi vist mitte kellelegi väga pahale.

Ja unest rääkides, ma suutsin oma magamistoa teha eile tohutult ilusaks ja oma kõige lemmikumaks kohaks üldse ning mõtlesin välja lihtsalt võrratu magama jäämise rituaali. :) Ainuüksi selle kõige peale mõtlemine toob rõõmu ja naudingunaeratuse näole. Lihtsad rõõmud, eksole. :) Igatahes, eile olin oma saavutuse üle nii lapselikult rõõmus, et kui keegi veel kusagil vähegi huvitatud oleks olnud, oleksin varukat pidi vaatama sikutanud. Nii et kui kedagi huvitab, siis andku teada. Ainus tingimus on, et pime peab olema väljas. Muidu ei tule mu miljöökujundusliku suursaavutuse efektid välja.

Gadgets

2009-12-31T01:09:00.002+02:00

Ma tean nii mõndagi meest, kes omab lausa kirglikku suhet kõikvõimalike erinevate vidinatega. Igal ühel muidugi omad eelistused, nagu kõiges muuski. Üldiselt on see uute "legode" avastamise kirg minu jaoks viimasel ajal aga üsna võõraks ja pigem nagu oluliselt varasemasse noorusesse jäänud. Kuni tänaseni... :D

Lausa jaburalt rõõmsaks ja õnnelikuks võib üks tobe mänguasi tüdruku teha...aga selle aasta parima kingi auhinna annan ma raudselt iseendale. ;)

Et millest ma siis räägin... mmmm.... selleks peab mind ikka väga hästi teadma, et sellest aru saada. =)

Küünarnukitunne

2009-12-29T23:32:00.001+02:00

Suur ekraan on muidu ju igati tore küll aga...
Oi kuidas mulle ei meeldi populaarseid filme kinos vaadata. Iga kord on saal inimesi täis topitud ja raudselt on kusagil liigses läheduses keegi, kes haiseb suitsu järele nagu vana tõhk...

Atsih!

2009-12-27T02:28:00.002+02:00

Mul on selline omapära... või noh, üks paljudest igatahes. Nimelt. Ma aevastan iga jumala kord kui ühel konkreetsel teemal mõtlema hakkan. Jabur, eksole? Absoluutselt. Ja kui mõttest lahti ei saa, siis jäängi aevastama. Ma muidugi aevastan ka muudel juhtudel, näiteks nohu või tolmu korral. Nii et mitte iga minu aevastus ei tähenda alati just seda konkreetset mõtet. Aga iga kord kui seda mõtet mõelda, siis aevastan. Alguses ma arvasin, et see on kokkusattumus. Aga pärast paari aastat ilmeksimatut korrapära ei saa seda kahjuks enam kokkusattumuseks pidada. Endal on ka kummaline... aga nii on. Ja kusjuures, sellel mõttel ei ole nina ega üldse hingamisteedega mitte mingisugust pistmist. Minu arusaama kohaselt vähemalt.

Ei, ma ei ütle teile mis mõttega tegu on. Midagi peab ju ikka minu enda teada ka jääma. ;)
Lisaks, midagi peab ju ka vaid kõige erilisematele boonuseks olema, kui nad vaevuvad mind tundma õppima ja nii lähedale pääsema, et seesuguseid küsimusi küsida ja vastust oodata...

Valgustatud

2009-12-26T01:51:00.004+02:00

Nii, ma leidsin oma unistuste mehe. Ainus probleem seisneb selles, et tegu on filmikarakteriga. Aga absoluutselt täiuslik on ta küll... :D

Külmapühad

2009-12-25T15:44:00.002+02:00

Toas on 14,7 kraadi sooja. Kes tahab külla tulla?

Tegelikult hakkab tunni või paari pärast inimlikumaks minema. Kütan nii et seda nägu olen ja lõhnan ka nagu suitsuliha kunagi... Kütmisest vabal ajal istun kahe teki sees ja hoian arvutit süles (see soojendab). Ilmselgelt ei olnud tore esimesena koju jõuda kui üle 24 tunni pole kedagi majas olnud ja viimane kütmine oli veelgi kauem aega tagasi.

Aga et siis. Külalisi? Lisaks külmale ja kütmisele on mul ka rohkelt (kanget) alkoholi pakkuda, minu suurepärasest ja soojendavast seltskonnast rääkimata. :)

Küll on kena kelguga...

2009-12-21T02:09:00.003+02:00

Järjekordne tahtejõudude võistlus - mina vs mu auto. Mina jäin peale. Aga napilt. Iga kurv oli võitlus ja iga kurvi puhul oli auto peaaegu võitmas kuni viimase hetkeni. Alguses oli hirmuäratav, lõpuks juba lausa lõbus. Talv saabus jälle ootamatult ja Tartus on enamus teid väikesed ehk kes seda lund ikka pühapäeva õhtul kusagilt ära ajada viitsib, eksole. :)

--------------------

Ühelt poolt on lõõgastav rahu tunne, teisalt jälle näriv vajadus erinevate asjade järele. Ma tean, et tegelikult pean ma lihtsalt kannatlik olema ja tegelema nende küsimustega, millega saab käesoleval hetkel tegeleda... aga noh, kannatlikusega on mul nagu ta on - ohtralt konkreetsete eesmärkide nimel, muul ajal pea täiesti puuduv. Eks see on see järjekordne osa enda kasvatamisest. Oh neid kasvuraskusi ja -valusid...

Nälg...

2009-12-18T17:26:00.002+02:00

Millal ma ometi õpin, et tühja kõhuga ei ole hea mõte lugeda rikkalikest einetest või vaadata filme viiekäigulistest lõunatest, eriti kui endal kusagil käeulatuses midagi söödavat pole, millega isu rahuldada.

Üks läbi, kaks ees ehk iga detsembri kolm verstaposti

2009-12-17T20:42:00.006+02:00

Niisiis... möödunud nädalavahetus jättis oma jälje.

Ma olen vanem.
Ma olen päris suure hulga kange alkoholi koguste (loe: ülejääkide) võrra rikkam.
Mul on ülesanne minna reisile... :)

Ärge saage valesti aru, mulle väga väga meeldivad kõik kolm eelpool välja toodud punkti. Mul on ääretult hea meel kõigi teadlike ja teadmatute konspiraatorite üle, kes, avardades minu võimalusi, andsid mulle seeläbi moraalse kohustuse minna reisile. Aga, kallid sõbrad, te unustasite mulle kinkida a) otsustusvõime ja b) sõbra. :D Mul ei ole halli aimugi kuhu, millal ja kellega minna... sest kahes esimeses punktis on valikuvariante liiga palju ja viimases teadmata hulk. Ettepanekuid? Soovitusi? Vabatahtlike?

Muus plaanis aga... seekordsed jõulud tõotavad jälle väga toredad tulla... Kui kõik peaks minema hästi (ehk nii nagu mina tahan), siis saavad jälle olema suuuuuured pere/suguvõsajõulud ehk ohtralt inimesi, palju üksteisest ülerääkimist ja-karjumist, kõvasti lärmi ja melu, parajal hulgal alkoholi, korralikult nöökimist ja norimist, valusalt palju toitu ja lõputult lõputult palju armastust. Ehk et paar päeva väga intensiivset perekonnaaega, pärast mida ma jälle tükk aega kedagi näha ei taha ja üksindust igatsen - aga see eest ei vahetaks ma neid hetki ka mitte millegi muu vastu. Jõulud ongi lähem sugulastering ja see tingimusteta armastus... (Mis sest et iga kord keegi ikka solvub mõneks ajaks või kuisagil mõni pisar välja pigistatakse - see teebki asja ehtsaks.)

Ja uue aasta vastuvõtmisele mõeldes olen ma aru saanud, et vist olen lõpuks ometi suurte inimeste ringi astunud/sattunud. Aga see on veel selgumisel.

Ma olen naine, mul on palju meeleolusid. ;)

2009-12-06T15:08:00.007+02:00

Istun hetkel mingi eriti hea lõhnapilve sees aga ei saa üldse aru, et mis see on mis nii hästi lõhnab. Frustreeriv. Küll aga tundub see lõhn kuidagi minu enda ja mu riietuse ja mu meeleoluga praegu kokku minevat. Selline pehme ja kergelt magus ja üdini positiivne aga samas ikkagi õrn, üldse mitte intensiivne.
Nojah, ja siis tuli mulle meelde see viimane kord kui tütar number kolm ütles, et ma olen eriliselt/pidulikult riietunud, mille peale ma vastasin, et ma ei ole pidulik, ma olen sõjakas. Olin üleni punases. Ma riietun nii tihti vastavalt meeleolule. Vahel vastavalt meeleolule mida ma tunnen, vahel vastavalt meeleolule mida ma tahan tunda. Näiteks see üks kord, mil oli eriti hall ja vihmane ilm ja ma ilmusin kooriproovi valge ja erepunase kirjuna, nii et keegi kurtis, et mind vaadates hakkas silmadel valus. Aga endal oli hea tunne. Oli valgust ja värve ja emotsiooni. Sama teema on mul ka lõhnadega. Lugesin kokku, et mul on hetkel kasutuses 13 erinevat lõhnaõli (+1 kapis ajutisel puhkusel ja oma teist tulemist ootamas). Jah, ma tõepoolest kasutan neid kõiki. Mõnda tihedamini kui teisi aga igaühel on oma funktsioon. Üks on näiteks pidulikeks õhtuteks, mil ma tunnen end eriti ilusa ja naiselikuna, teine on ametlikeks kohtumisteks, koosolekute juhtimisteks jms, mil on vaja tunda end enesekindla ja asjalikuna, kolmas on tunnen-end-ilusana argipäevade jaoks, neljas tunnen-end-sarkastilise-ja-teravana argipäevade jaoks jne jne jne. Keegi küsis kunagi, et kuidas ma riideid ja lõhnu lahus hoian, et mingid riided kahe lõhna segu ei kannaks. Lihtne. Esiteks on riided tihtipeale sama moodi meeleolude järgi jaotatud, teiseks ma ei kanna samu riideid erinevas meeleolus kahte korda järjest. Kui samad riided käivad erinevate meeleolude juurde, siis on vahepeal olnud piisavalt pikk periood, et nad on ka pesust ja kapist vahepeal läbi käinud. Sallidega on keerulisem. Kuivõrd mu lemmik aksessuaariks on erinevad sallid, siis nendel kipub lõhnade eradi hoidmine oluliselt raskem olema ja päris õiget lahendust ei olegi veel leidnud. Hetkel käib see pigem nii, et aksessuaariks olev sall lihtsalt ei puutu lõhnaõliga piserdatud nahaga kokku. Kui mõne parema nipi välja mõtlen, eks ma siis annan teada.

----------------------------

Homme, ülehomme ja pühapäeval (ehk 7., 8. ja 13. detsembril) näidatakse kl 19:00 Athena keskuses filmi nimega "Tudengimuusikal". See on siis see roosamannavahusuhkruvatine noorte tehtud muusikal, millest ka eelmisel kevadel päris palju (meedias) räägiti. Naivistlik. Lihtne. Kodukootud. Aga oma ja armas, sisuliselt olematu eelarvega ja puhtalt entusiasmist ning armastusest asja vastu tehtud. Eriti oma ja armas sepärast, et mitte ainult tuttavate tehtud ja sõprade osalusega, vaid ka iseennast saan seal paaris kaadris näha ja mis peamine - minu poolt tehtud kaks tanstu on sees. Näen oma tagasihoidlikku nime koreograafide pikas rivis ja meenutan heldimusega neid päevi mil ühte ja sama lugu sai hommikust õhtuni öökimiseni kuulatud, sest kõigepealt oli vaja tants välja mõelda, siis selgeks õpetada ja seejärel filmilindile jäädvustada (iga tegevuse ajakulu siis vastavalt umbes 1 päev). Kui keegi teist seda vaatama läheb, siis et te ikka oskaksite tähelepanu pöörata - (bio-geo)tudengite rebaste peo tants (laul algab sõnadega "nad mõni aeg tagasi mõtlesid välja..." ja korporatsiooni semestrilõpu tantsupeo tants ("on hetki mis selged kui klaas...") on siis suuresti minu loodud, õpetatud ja juhendatud. :) Jah, ma olen selle üle päris uhke. Mis aga peamine - ma õppisin selle kogemuse käigus kuidas filmile tantsulist liikumist teha EI TOHIks ja kui kunagi peaks uuesti seesugune võimalus avanema, siis ma olen kohe kindlasti targem ja tean kuidas tegelikult läheneda võiks :) Aga minge siis kõik ikka vaatama, eksole. :) Mina ise lähen näiteks homme (ehk esmaspäeva õhtul), kui õnnestub, et seda oma kallistele (isale ja vennale) näidata. Ahjaa, ja andke mulle siis ka teada, et kui ja millal keegi minemas on. Annan mõtteid ja juhiseid... või äkki isegi tulen kaasa näpuga näitama, et vot seda stseeni filmiti nii ja ... (aga ega ma muidugi ei suru end kaasa).

Fakt

2009-12-01T11:48:00.001+02:00

On täiesti võimalik olla nii väsinud, et ärkvel olles und näha.

Varia

2009-11-30T00:56:00.005+02:00

Vestlus..

ca kell 17:30

Tema: tere hommikust!

Mina: kellel siin hommik on?

Tema: sinu juuste järgi sul...

Mu juuksed näevadki sellised välja, kallid sõbrad!

-------------------

Lily Allen - Not Fair -> absoluutne heatujumuusika. Täiesti põhjendatult...aga see selleks. Ühtlasi oli see kunagi ammu, kui ta uus oli, ka kuidagi üllatuslik. Ma ei saanud kunagi sõnadest aru ja siis tundus tegu olevat sellise rõõmsa ja positiivse romantilise looga. Viis oli tore, muljet aga lugu ise eriti ei avaldanud... Ja kui ma siis ükskord sõnu nägin ja lõpuks aru sain, et mida ta laulab... Siis hakkas see viisi ja sõnade meeleolude vastandlik kombinatsioon mulle kohe väga väga meeldima. Siiamaani on see üks kindel viis mind naeratama saada, ükskõik kui halb tuju on.

--------------------

Sotsiaalsed klassid eksisteerivad. Fakt. Kahju ainult, et tänapäeval, mil kõrgharidus on sisuliselt inimõiguseks muutunud, ja siin kultuuriruumis, kus seesugust käitumist ka eriti harrastatud ei ole, läheb järeldusteni jõudmiseks tarvis mõnevõrra rohkem aja- ja energiakulu kui mõne ilmateemalise lause vahetamisele. Aga paratamatu tõde selgub ühel hetkel igal juhul - inimesed lihtsalt räägivad erinevat keelt.

--------------------

In search of a fb.

... the speed limit

2009-11-26T05:00:00.004+02:00

Pimedus. Tuled. Muusika. Tühjus. Kiirus.

Ma armastan öiseid sõite. Kui poleks olnud vaja koju jõuda, siis ma oleksin hea meelega hommikuni end istmesse vajutanud ja lihtsat sõitnud ja sõitnud ja ... Nendes liigutustes, mida auto teel hoidmiseks, kiiruse tõstmiseks või langetamiseks on vaja teha, nendest sujuvates liigutustes on midagi rahustavat. Nii nagu ka selles vaikses urinas mida auto teeb ning nendes teetähistest mis oma katkematus rütmis mööda lendavad... ohhh... lihtsalt nii niii hea tunne.

Gravitatsioon...

2009-11-25T17:59:00.003+02:00

Ma avastan jälle maailma kõigis tema värvides. Vahepeal jäi nii umbes kolm aastat vahele, mil nägemine oli selektiivne. Nüüd on jalgratta valmis leiutamise rõõm nii suur, nii suur.

Millest ma siis räägin? Oh, igasugu taasavastamisi on olnud tegelikult hästi palju. Üks viimase aja omasid on aga see mis itsitama paneb ja tekitab tunde, et elu ja maailm on ikka nii toredad. Et mõned asjad lihtsalt on ja ise ei anna nende osas midagi ära teha või muuta. Nii lihtsalt on. Näiteks, olles inimesi täis ruumis võib näha tervet hulka äärmiselt huvitavaid, atraktiivse välimusega, intelligentseid, humoorikaid mehi. Nad KÕIK on vaatamis- ja kuulamisväärsed. IGAÜHEGA neist tahaks pikemalt rääkida, tuttavamaks saada, mõtteid, väätusi ja maailmavaateid võrrelda ning võibolla, sõltuvalt isikust ja õhkkonnast, ka flirtida. AGA. Kõigi nende suurepäraste meeste seas on üks/kaks, kes ei pruugigi oma suguvendade seast millegi erilise poolest esile tõusta, kuid kelle suunas tõmbab nagu mingi nähtamatu jõud. On keegi kelle kõrval on parem seista, kelle juttu miskipärast meeldivam kuulata, ... Keemia. Füüsika. Ei tea. Pealtnäha ei ühtegi põhjust, miks just see keegi/keegid peaks erilisem(ad) olema kui kõik need teised suurepärased isikud... aga vot on. Lihtsalt on ja sinna ei saa mitte midagi parata. Ja just see avastus ongi kuidagi rõõmsaks teinud viimasel ajal. Nii väsitav ja tüütu on kogu aeg asju juhtida, millegi eest vastutada, mõelda oma valikute tagajärgedele jne jne jne. Tõeliselt hea on vahel harva oma enda peas lihtsalt tagaplaanile tõmmata ja nautida seda, et mõned asjad on ning minu tegevusest või otsustest sõltub äärmiselt vähe kui üldse midagi. Neid hetki tuleb lihtsalt nautida... :)

No ja siis üleanalüüsiv pool minust muidugi püüab aeg-ajalt välja mõelda, et miks just need inimesed ja mitte keegi teine... Aga tegelikult mulle meeldib see, et ma ei tea miks just nemad. Üllatused on alati minu rida olnud. :)

Ja mis mulle veel selle kõige juures meeldib on see, et mina tean kellest ma räägin, teie aga mitte. ;)

-------------------------------

Hoopis teisel teemal aga, millel tõepoolest pole eelnevaga midagi pistmist...

Ma naudin seda, et ma kohati oma viie aasta tagust elu uuesti läbi elan, lihtsalt natukene tervislikumas ja vähem enesehävituslikus võtmes. Kell kaheksa hommikul läbi vihma koju jalutamisel ilma öö jooksul minutitki magamata on oma võlu. Ma saan. Ma taas/veel saan. Ja öö läks igati asja ette. Milline diskussioon... ja tervest seltskonnast keegi ei märganud, et hommik vahepeal kätte jõudis. Need ongi need kõige paremad vestlused!

Totaalne udulammas

2009-11-17T13:06:00.002+02:00

Nonii, pange nüüd kõhulihased valmis, kohe saab kõvasti minu üle naerda.

Hommikud lihtsalt ei ole minu aeg. Ükski hommik ei ole. Mõni on aga oluliselt hullem kui teine. Tänane, näiteks, oli kohe hämmastavalt kohutav.

Alustades sellest, et ma ei suutnud leida endal parasjagu käes olevaid riideid kuni kõikvõimalike muude äpardusteni välja. Vähemalt kuu kaika auhinna laureaat olen ma aga tänu oma uksejuhtumile. Nimelt, olles juba hiljaks jäänud, haarasin ma autovõtmed, tõmbasin saapad jalga, kihutasin oma kodu välisuksest välja ja jäin siis ukse ette seisma, ise hoolega puldi nuppe vajutades ja oodates, et millal piuks või plõks käiks. Läks ikka päääääris mitu nupuvajutust enne kui ma aru sain, et auto pult ei peagi minu välisust lukustama.

Jah, minu üle võib nüüd naerda ja järgmised tükk aega sel teemal minu kallal norida. Täitsa luban. Kahtlustan, et see lihtsalt käib selle "... kaika" auhinnaga kaasas. :)

---------------------------

Hoopis teisest ooperist aga... Mina ei ole meie peres ainus, kelle arvel saab nalja teha. Minu pisikene õde nimelt on alati olnud äärmiselt õrnahingeline ja ÜliKorralik. Nüüd on ta sellega vindi üle keeranud. Nimelt õppis ta juba ammu selgeks, et vanduda ja ropendada ei tohi, niisama koledaid sõnu kasutada samuti mitte. Ja kuhu see siis jõudnud on? Rääkisin talle ükspäev mingit lugu, kus kasutasin sees sõna "personal". Selle peale läksid mu õel põsed roosaks, silmad suureks ja ta kukkus kätega vehkides mulle seletama, et selliseid sõnu ei tohi kasutada ja miks ma ropendan. :) Sealt edasi läks asi ainult lõbusamaks. Terve möödunud nädalavahetuse käisn ma ringi ja puistasin igale poole lausetesse sõnu nagu "personal", "situatsioon", "sitsima" jne. Eriti lõbusaks läks kui mu õeraas millegi kohta küsides, et mis see on, sai vastuseks, et "see on sekser". Oh seda rõõmu ja väikeste laste kiusamist. :D Loomulikult me selgitasime ka mu õeraasule iga sõna tegelikku tähendust ja puha... aga see õnneks ei muutnud tema reaktsioonides midagi, sest tema jaoks oli ikkagi tegemist koleda kõlaga ja seega ka koleda tähendusega sõnadega. Nii lõbus.

Siit siis üleskutse...

Aidake mu lõbusale õe-kiusamise-ja-samal-ajal-tema-sõnavara-arendamise mängule kaasa ja tooge kommetaarides näiteid milliseid sõnu ma võiksin veel oma vestlustesse pikkida, et näha pisikese tüdruku roosasid põski ja käte vehkimist. :D

Kodu - kellele?

2009-11-09T12:44:00.003+02:00

Kui ma eile õhtul lõpuks oma enda isiklikku voodisse pikali heitsin, siis oli ikka hea tune küll... :) Kolm ööd järjest erinevate inimeste juures erinevatel põhjustel erinevatel diivaitel veetnuna oskasin ma järsku omaenda voodi pehmust, laiust ja mida kõike veel kohe oluliselt rohkem hinnata. Selle kõige juures ma aga üldse ei kahetse oma kolme ööpäeva pikkust magamata ööde sarja, sest et noh...tore oli...

Märksõnu ja -mõtteid reede õhtust:

- näkku ei tohi!

- 1 latt suitsuvorsti

- sul on kala kokteili sees

- siiapoole pole ühtki kaamerat suunatud

- kõrred sisse ja põhjani!

- selle koha jaoks oleme me liiga kained

- tehke tänava häält

...ja palju muud toredat, mis meile endile meelde jääb... ;)

Oh sa sinine sitikas...

2009-11-06T13:09:00.003+02:00

Alles see oli kui ma mudkui käisin ringi ja halasin, et kõik kõik on halvasti ja mitte midagi head ei toimu. Phäh...

Rõõmsate sündmuste kohapealt niipalju, et päris põuast enam rääkida ei saa, kuivõrd ma sain endale kaks suurepärast tütart hiljuti. Samas pole aga rohkem midagi positiivset väga juhtunud ka... Küll aga olen ma saanud tohutusuure eluõppetunni - õnnelikel sündmustel ja õnnelik olemisel on teineteisega väga vähe pistmist.

Millest ma räägin?

No näiteks...

...juba natukene aega (loe: umbes nädalake või nii) lähen ma naeratusega magama, ärkan naeratusega, laulan lollakaid laulukesi ja üleüldse on tohutu rõõmupalli tunne. Põhjust ei ole! Kool laguneb käest, tööd teen minimaalselt, organisatsiooniväsimus kimbutab ja armunud ka kohe kindlasti ei ole (olen jätkuvalt kibestunud ja kuri kogu meessoo peale ;) ). See kõik aga ei takista mul lihtsalt suure rõõmu kehastus olemist. Vapustav tunne! :D

No ja siis lisandus veel tänahommikune lumi ja talvevõlumaa ja... Nii ma siis kõndisingi tund aega tagasi laborist kodupoole, sahistasin ja keksisin ringi nagu kevadine vasikas aastal, ja laulsin, et "lumememmed jalutavad baari, gin'i klaasid leti peal on reas..."

Ilusat uut aastat kõigile!

PS. Ükspäev avastasin, et mul on suurel hulgal lihtsalt vapustavalt ägedaid inimesi elust läbi käinud ja päris hea hulk neist ka püsima jäänud. Mul on tohutult vedanud!

Juubel!

2009-11-03T16:58:00.003+02:00

Küsisin just äsja oma väikese õe käest, et mis ta arvab kui mitu küünalt minul sel korral tordile panna tuleb ja ta teatas pärast hetkelist mõtlemist täie rahu ja enesekindlusega, et 30. Igaks juhuks küsisin veel üle, et on ta ikka kindel ja kas ta ikka tõesti arvab, et ma saan järgmisel kuul 30-seks ning ta vastas, et jah, muidugi.

Palju õnne mulle sellise suure sündmuse puhul!

Kui mina veel noormaja olin...

2009-10-27T03:36:00.002+02:00

Ses mõttes, et hea teada, et akadeemilisel maastikul ikka kõik veel hästi on...vms...

Kui meie esinaisega kohale jõudsime...

...oli pidu veel algusest kaugel. Küll aga oli suur minu rõõm selle üle, et armsad võõrustajad ei lasknud end külaliste saabumisest ja kohalolust häirida, igaüks tegeles edasi sellega mis hingele hea ja kosutav tundus.

Samuti oli tegemist äärmiselt hariva üritusega, milleks ma aga ei olnud piisavalt hästi ette valmistunud, ning seetõttu ei jõudnud õigeks hetkeks välja otsida oma pastakat ja märkmikku, et korraliku inimese kombel daamidele peetavat kõnet konspekteerida. Selle õnnetu juhtumi tõttu suudan ma hetkel peast tsiteerida tervest reast säravatest mõtteteradest vaid üht - "oleks tädil ***u, poleks onu vajagi". Samuti õppisin selle loengu raames, et lisaks prof. Mikelsaarele ja Marie Curie'le tuleb olla tänulik kõigile neile teistele arvukaile anonüümsetele naisleiutajatele, kes on välja mõelnud selle kuidas saada aru millal on sokid kandmiseks juba liiga mustad.

Iseenda kohta avastasin, et häda ajab härja kaevu ja minu rummi jooma ning et üritusest saab jätkuvalt pidu vaid siis kui saab tantsida. Elagu sakslased!

Õhtu lõppes hommikul ja minu usk inimkonda ning meestesse sai taastatud. Või noh, võibolla mitte just veel päris taastatud aga... ;)

Cold shower

2009-10-20T01:55:00.001+03:00

Arvad, et tunned kedagi läbi ja lõhki... ja siis selgub, et tegelikult ei tundnud teda üldse. Ilmselt mitte kunagi...

winterwonderland

2009-10-12T16:06:00.002+03:00

Nad kõik rääkisid, et kui vanaks saad, hakkab aeg kiiremini minema. Nüüd on see siis käes. Ma olen vana ja aeg läheb kiiresti.

Õhtul lähed oktoobrikuus magama, hommikul ärkad üles ja akna taga on detsember ning sa saad aru, et tavapärane kuus kuud kestev november jõudis sel korral 19 päeva liiga vara kohale. Niisiis, ühe ööga 19 päeva... ma ütleks, et see on päris kiire aja liikumine, mis omakorda tähendab, et ma olen juba päris vanaks saanud.

Ühtlasi olen ma jõudnud mõtteni, et viis aastat tundub olevat piisavalt pikk aeg, et suured asjad mälus pisikesteks muutuksid ja nii olen ma vähemalt moraalselt ja vaimselt (kui veel mitte majanduslikult) valmis uuesti oma sünnipäeva puhul endale inimesi külla kutsuma. See mõte vajab tegelikult veel natukene küpsemist... aga eeldused on olemas.

Kui, siis külaliste kutsumise kriteeriumiks oleks, et "peab armastama alkoholi..." ....ma arvan...

Tunnustan, ei tunnusta... (laulvalt ;) )

2009-09-26T14:23:00.002+03:00

Kus on piir selle vahel kui inimesi ei hinnata piisavalt ja kui inimesed ootavad ebamõistlikult palju tunnustust?

Rääkisin hiljuti ühe inimesega tema töökeskkonnast ja töökaaslastest. Muu jutu seas mainist ta ka, et paljud kurdavad, et neid ei hinnata piisavalt. Minu vestluspartner oli selgelt seisukohal, et keegi ei ole alahinnatud, lihtsalt miskipärast tahavad osad inimesed rohkem tunnustust kui keegi neile anda jõuab ning kohati ka rohkem kui nad väärt on. Samas ei välistanud ta ka võimalust, et selles konkreetses organisatsioonikultuuris ongi vähe tunnustamist ja päris palju nõudmisi ning kriitikat. Aga kust läheb piir nende ernevuste vahel?

Mul on töökogemust veel natukene liiga vähevõitu, et oma enda elu põhjal mingeid järeldusi teha. Küll aga olen ma läbi erinevate situatsioonide iseenda kohta seda õppinud, et tunnustatuse vajadus aina väheneb aja jooksul ja et see on aina enam ja enam hakanud asenduma isikliku saavutusvajaduse ning sõprade poolse toetusega. Ei, ära ei ole midagi kusagile kadunud. Loomulikult ma tahan jätkuvalt, et minu tööd ja vaeva märgataks ning hinnataks... aga see ei ole enam traagiline ja vaimu murdev kui nii ei lähe. Enesekindlust on juurde tulnud. Just seda eneses kindel olemist, et see mis ma teen on hea ja õige ka siis kui keegi teine seda mulle ei ütle. Ja tuleb tunnistada, et see on üks igavesti hea tunne kokkuvõttes...

Edasi uute võitude poole!

paradoksaalne

2009-09-20T00:48:00.005+03:00

Inimestele meeldivad õnnelikud, asjalikud, edukad, enda ja asjadega hakkama saavad inimesed. Nende juures ja ümber tahetakse olla.

Inimestele ei meeldi õnnetud, segaduses, nõrgad, omadega puntras olevad inimesed. Neid välditakse.

Õnnetud, segaduses, nõrgad, omadega puntras olevad inimesed vajavad teisi, toetavaid, aitavaid, armastavaid, tunnustavaid, abiks ja olemas olevaid inimesi palju rohkem kui õnnelikud, asjalikud, edukad, enda ja asjadega hakkama saavad inimesed.

Seepärast loodigi tasulised professionaalid?

-------------------------

Fake it till you make it, baby! The show must go on...

-------------------------

PS. Kõik siin sel korral kirjutatu on inspireeritud erinevatest filmidest mida ma viimasel ajal vaadanud olen, palun liialt fantaasiarohkeid järeldusi mitte teha.

Millisel planeedil oleks pikemad ööpäevad?

2009-09-17T23:51:00.004+03:00

Ma funktsioneerin jätkuvalt kõige paremini siis kui mul on lihtsalt nii palju teha, et ei laisklemiseks ega ebaproduktiivseteks mõteteks/tunneteks ei ole lihtsalt aega. Olengi õnnelik kahel juhul - kui kõik on äärmiselt ilus ja lilleline või kui lihtsalt nii palju on teha, et pidev tegevuses olemine toodab energiat. :)

Mul on järjekordselt käsil kohe mitu projekti...

a) sisukas õhtu novembris

b) mitu sisukat õhtut terve semestri vältel

c) isiklik tantsuprojekt minu enda jaoks

d) tantsuprojekt natukene rohkemate inimeste jaoks

e) koolis suts edukam olemine kui eelmisel aastal (mis ei tohiks tegelikult raske olla arvestades seda, et ma eelmisel aastal üldse peaaegu midagi ei teinud/saavutanud)

f) magada 8-10 h ööpäevas - see kusjuures on kõige raskem. Igal hommikul ma tean täpselt, et 8-10 tundi und on ainus viis tegelikult ja korralikult välja puhata, igal õhtul aga tundub, et kuuest või neljast tunnist võiks ka piisata, sest nii palju on veel teha ja und ka nagu tegelikult veel päris ei ole (seda viimast muidugi ainult kuni voodisse minekuni). Oeh.

Küll aga olen ma aru saanud, et füüsilise heaolu nimel pean ma elama ja olema täpselt sama moodi kui keskkooli ajal (v.a. magamine). Siis ma ei osanud seda nagu suurt millekski pidada, alles nüüd olen aru saanud, et võrreldes viimase paari aastaga tundsin ma end üle viie aasta tagasi ikka väga hästi...ja nüüd tunnen taas. Füüsiliselt. Emotsionaalselt tahan ka sama seisundit saavutada, ainult vaimselt olen progresseerunud ehk selles osas ei tohi tagasimineku peale mõelda. Aga hea on teada ja tunda mida ma vajan, mis mulle hea on, ning enam-vähem isegi ette kujutada, et kuidas sinna jõuda.

Kui nüüd ainult saaks kusagilt enesedistsipliini ja tahtejõu varusid ka veel osta, vahetada vms... Need on minu jaoks alati defitsiit-kaup olnud.

Test

2009-09-08T22:23:00.003+03:00

Nonii, neljapäeval saab siis olema esimene test, et "kas ma olen piisavalt hea..." Nii põnev on ennast proovile panna. Samas, hirm on muidugi ka. Mis saab siis kui selgub, et ei ole?

Ah, mis siis ikka saab... Läheb nii nagu viimasel ajal ikka - järjekordne peatükk õppetunnist "leia rõõmu pisikestest asjadest".

Jõudsin hiljuti arusaamale, et pean Pollyannat uuesti lugema. Inspiratsiooi hankimiseks või nii. Jõle raske on oma elus totaalselt ümber mõelda ja harjuda, eiriti kui sealjuures tuleb tunnistada oma ränkraskeid vigu. Aga! Ma olen asjas juba paremaks saanud. Ma tean elus kolme asja, mis annavad mulle maailmavalitseja- ja tohutu õnnetunde, ning üks neist on silmnähtavalt tajuda ja tunda oma edasiminekut, arengut, mingi endale püstitatud eesmärgi suhtes. Praegu on üks selliseid perioode mil ma liigun selle tunde suunas... Niisiis, ma olen lootusrikas. :)

Elud

2009-09-07T00:05:00.003+03:00

Ma sain täna sellise elamuse, et taastun sellest veel tükk aega.

Käisin etendust vaatamas. Koju jõudes ema küsis minult, et kas oli hea... Sellele küsimusele ei olnud võimalik vastata. Mul oli lõpuks kokku nii palju mõtteid ja emotsioone ja....pagasit... et selle kõige sorteerimine võtab aega. Olen kuidagi läbi raputatud, kohati nagu tükkideks lahti võetud aga veel mitte päriselt kokku tagasi pandud. Ma arvan, et nägin seda tükk enda jaoks äärmiselt õigel ajal, just arvestades seda kus ma ise oma enda elu ja mõtetega olen. Lausa nii õigel ajal, et seda kõike oli natukene liiga palju ja minu jaoks ei olnud tegu lihtsalt kultuurielamisega, vaid pigem millegagi, mis haakus ja jäi külge ning ilmselt ei lase kunagi päriselt lahti.

Aga millest kõigest ma räägin, seda peab iga üks ise kogema, sest mina kirjutasin enne saali sisenemist konfidentsiaalsuslepingule alla... ;)

Omaette olemisest

2009-06-22T15:08:00.003+03:00

Ma teen päris tihti asju üksi. Käin kinos, jalutamas, trennis, hiljuti lisandusid veel üksi baaris ja ööklubis käimine, juurde on tulemas veel kontserdid ja võistluste/esinemiste vaatamine. Nii mõnedki on arvanud, et see on kummaline ja ma olen imelik. Tegelikult aga ei ole asi selles, et ma nii väga tahaksin neid asju üksi teha...ei taha. Loomulikult ma eelistaksin head seltskonda kellega hetki ja muljeid jagada. Aga ma lihtsalt ei jaksa kogu aeg endale kaaslasi otsida. On lihtsalt niiiiii väsitav ja energiat kulutav üle päeva enamikku oma sõpradest ja tuttavatest läbi helistada ainult selleks, et kuulda nende plaane selle kohta mida nad juba teevad või tegema hakkavad ning kuidas me kunagi kindlasti midagi koos teeme, lihtsalt mitte sel korral.

Ja teate mis on eriti masendav? Kui sul on kusagile kaks piletit...ja mitte kedagi kellele seda teist pakkuda...

2 õppetundi...

2009-06-17T01:25:00.004+03:00

... tähelepanu saamise kohta:

I - saab ainult siis kui ei oska oodata või tahta

II - kui saab, siis peamiselt ainult purjus isikutelt

... tähelepanu andmise kohta:

I - annan ainult siis kui tunnen isikut nii hästi, et julgen või siis kui küsitakse

II - kui eelmistest kahest tingimusest kumbki pole täidetud, aga ikka annan tähelepanu, siis olen järelikult purjus

2009-06-15T17:43:00.000+03:00

H: Kas üks kuni kaks ühikut päevas on probleem?

HR: noogutab

H: Siis mul on probleem.

Happy place

2009-06-01T18:22:00.003+03:00

Täna on minu ainsaks rõõmuks olnud maanteel kihutamine, auto aknad nii lahti kui võimalik, juuksed silmas ja suus, raadio üürgamas ning mina sellega koos. Piinlik. Aga lõbus. Need on ka ainsad hetked olnud, mil ei ole nii palav, et karju appi ja pole ühtegi teist ülesannet, mida parasjagu tegema peaks, sest ilmselgelt ei saa ja ei tohi roolis olles millegi muuga tegeleda. Niisiis, auto ja maantee on praegu minu õnnekoht. Aga mujal kahjuks nii hästi ei lähe. Praegu näiteks istun raamatukogus ja püüan end motiveerida lugema 143-e lehekülge ühest üpris igavast raamatust. Ja kogu aeg mõtlen jahedatest tuulehoogudest, heast seltskonnast ning külmast alkoholist...

Kes mind päästaks?

Oma tuba, oma luba...

2009-05-11T22:49:00.002+03:00

Aeg ajalt ma kujutan ette milline minu päris oma kodu välja võiks näha. Alustuseks peaks seal olema rohkelt valgust. Vähemaks saab vajadusel alati võtta, kardinatega näiteks, aga päikest teisest ilmakaarest tõusma ei pane ja isegi akende juurde või suuremaks tegemine oleks liialt tülikas. Niisiis, rohkelt valgust. Samas, kodu ei tohiks muutud klaasist akvaariumiks. Ma ei ole kunagi aru saanud klaasmajas elamise võlust. Mõõdukust, sõbrad!!!

Nojah, ja siis peaks olema ruumi. Ehk mul ei ole tegelikult mitte midagi isegi ühes ainsas toas elamise vastu kui see tuba on suur. Nii suur, et sinna mahub kõik vajalik ära ja ikkagi on ruumi paari tantsusammu ja arvukate sõprade jaoks. :) Ja siis ideaalis võiks muidugi ka kõrged laed olla aga see ei ole iseenesest hädavajalik, rohkem nagu soovituslik.

Nüüd siis mugavuse juurde. Kuivõrd ma ei veeda just liiga palju aega kodus ning kui ma lõpuks sinna jõuan, siis tahan lihtsalt kodus olemist nautida, siis kindlasti ei tahaks ma näites ahiküttega elamist, kus koju jõudes tuleb nautimise asemel hoopis puid tarima ja kütma hakata. Soe peab olema. Kogu aeg! Korralikud ja mõnusalt mugavad pesemise ja tualetivõimalused on samuti hädavajalikud.

Nii, ja sisustuse juurde jõudes... Mul oleks vaja kohe päris palju ruumi riiete ja aksessuaaride jaoks. Mul on näiteks tohutus koguses salle, mida ma väga armastan, ja mida mul ei ole praegu väga kusagil hoida. Samuti on tarvis ohtralt ruumi ilusate ja viisakate raamaturiiulite jaoks. Kõige muu osas aga - mida vähem seda parem. Samas peab kõik hädavajalik, mis tekitab sooja ja koduse tunde, olemas olema. Pehme ja piisavalt lai voodi, väike ja mugav diivad või tugitool ning põrandalamp ja pisike "kohvilaud" selle juures, väike kirjutuslaud lambi ja tooliga, kuhu mu sülearvuti ning üks raamat koos ära mahuks, tualettlaud, paar peegilt ja pisike vaip/vaibad strateegilistes paikades. Ja siis muidugi padjad. Padjad näiteks diivanil või voodil, et aeg-ajalt kaissu võtta või vajadusel hoopis arvukatele sõpradele ka istekohti võimaldada (sest toole mul ju eriti palju ei ole). :)

Kööginurgas on vaja lisaks valgusele ja ruumile ka panipaiku, sest see on ainus koht, kus ma tahan, et piisavalt palju vidinaid olemas oleks, lihtsalt silma alt ära. Ma ei tee just tihti süüa...aga kui ma teen, siis tahan seda kõike tõeliselt nautida. Toorainetest maitsva ja lõhnava kominatsiooni loomine on nauding...

Kui mul oleks vaid üks tuba, siis oleks see tõenäoliselt selgete aga pehmete joontega ja valdavalt heledates värvitoonides (paari tumeda kontrastiga muidugi), kui aga mitu, siis mulle meeldiks luua täiesti erinevate meeleoludega keskkondi. Üks ruum, näiteks kabinet (kui ma kunagi vana ja väärikas ja juhuslikult ka jõukas olen :D), oleks tumedates ja jõulistes toonides ning pigem raske mööbliga. Teine, näiteks magamistuba, oleks hele, puidukollane vms, tumedate elementidega, nagu näiteks aknakatted (pimendamiseks). Kolmas, ei teagi mis ruum, võiks olla kuidagi vahemeremaine, terrakotatoonides sobivate mahendavate lisanditega. Jne jne jne...

Lisaks raamatutele oleks valdavaks meeleoluks mõned hästi valitud küünlad peeglite läheduses ning hea surround helisüsteem. Ma ilmselt ei kasutaks seda tihti aga aeg-ajalt vajan ma seda nii väga.

Niiiiii ilus on unistada... :)

Ja suundungi tagasi oma tuppa, mida ma ei oma ja millest mind ähvardatakse aasta pärast välja tõsta, oma voodisse, mida ma samuti ei oma tegelikult, aga mida mul vast siiski lubatakse kingitusena võtta, kuivõrd teisi pretendentde ka justkui ei ole, ning unistan ilusast, kuid kahjuks ilmselt kaugest tulevikust, mil ma olen iseseisev. ;)

Tegelikult teen ma praegu tööd...

2009-04-14T16:08:00.003+03:00

Teate, tasakaal on tegelikult täiesti olemas. Näiteks on mul kõige ägedam aeg olnud viimasel ajal just siis kui ma end samal ajal võimalikult halvasti tunnen. Täiesti pöördvõrdelises seoses - mida halvem enesetunne, seda toredamad hetked.

Esimene suurepärane näide selles vallas on möödunud kolmapäev - ma ei olnud peaaegu võimeline voodistki väljuma oma köha-nohu-palavik-jamuudloomad haiguse tõttu aga kui suurepärane seltskond koju külla tuli ning isegi vapustavalt hea ja äärmiselt rikkaliku õhtusöögi kaasa võttis, siis läksid asjad ainult paremuse poole. Tõsiselt mõnus ja hea oli olla.

Ja siis MLL-i parveretkesünnipäev. Megasuperlahe!!! "EI" igavatele klaas käes ja jalg üle põlve sünnipäevadele ning "JAH" kõigele uuele ja seikluslikule. Teeks isegi...ainult et minu puhul peate te vaesekesed arvestama siis polaarmatka ja iglus ööbimisega. :P Möödunud nädalavahetusest veel niipalju, et ma näen siiamaani vahepeal unes kuidas seda suitsukala söön... või siis öösel klaustrofoobiahooga võitlen (mis siis oli tõsiselt hirmus aga nüüdseks on juba natukene naljakas ka). Ja kuigi ma oma palavikuuimas ja köhahoogudes olin mõnevõrra letargiline, siis tegelikult, sisimas, nautisin ma kogu üritust tõeliselt.

Hetkel aga näiteks, kui tervis tundub aina enam ja enam paremise poole minevat, ei suuda ma kuidagi hakkama saada vastikute kohustustega...ja süüa tahan ka...väga... :)

Palju-palju päikest...ja naeratusi...

2009-04-05T14:11:00.003+03:00

Kuidas kirjeldada ühte tohutult ägedat ja suurepäast õhtut ja ööd...ja hommikut...ja järgmisi päevi? Ega ma tegelikult ei oskagi, vähemalt mitte nii, et emotsioonid saaksid edasi antud ja samas igaks juhuks liiga detailseks ei lähe. Aga üht-teist pean siiski endast välja valama nii hästi või halvasti kui õnnestub.

Kui kunagi tekib mõnes situatsioonis tunne, et seda oleks mulle vist vaja...siis kindlasti võimalusest kinni haarata! Kuigi kutse iseenesest ei olnud kõige stiilsem ja sobilikkus oli algselt natukene kaheldav, siis kokkuvõttes oli ballile täiesti võõra inimese kaaslaseks minemine üle väga pika aja üks kõige õigemaid otsuseid mis ma teinud olen. Suurepärane seltskond, kaasahaarav huumor, täiesti teistsuguse eluvaldkonnaga kokkupuutumine...ja loomulikult äärmiselt võluvad mehed. Eriti üks. :D

Taani nimesid ma muidugi välja hääldada ei suuda, nii et mul on oma reedeõhtustele kaaslastele vastavad hüüdnimed. Samuti on mul igale ühele neist välja mõeldud isiksus ja omadused. Väga põnev ning tohutult rikastav. Ja siis sai minu jaoks kinnitust mõte, mis mul juba tükk aega olnud on - võõras keeles on teatud asjadest väga palju lihtsam rääkida kui oma emakeeles. Taustsüsteem ja tähendused on kuidagi hoopis teistsugused, mõte saab edasi antud sama hästi või paremingi aga igasugused kaasnevad sisse harjunud/kasvanud emotsioonid jäävad ära. Nii kergendav ja mugav.

Ma tunnen kohe kuidas minus on järsku tohutult jõudu ja energiat, rõõmu ja elevust. Selline maailmavalitseja tunne on. Super! :)

Võõrad ja vastikud hetked, mis võiksid pigem olemata olla.

2009-03-06T15:49:00.003+02:00

Elasin täna üle midagi sellist, mida veel seni näinud ei olnud.

Nimelt oli mul hommikul ühel teatud erialal ühes teatud aines üks teatud seminar. Seminarijuhataja on väga auväärt ja soliidne mees, üliõpilaste vastu lugupidav ja sõbralik. Ja siis istub auditooriumis, eelviimases reas, noormees, kes sõna otseses mõttes haiseb. Aga noh, oleks ta siis lihtsalt aroome levitanud, ta oli ühtlasi ka veel täiesti tugevas alakoholi(ma loodan)joobes. Niisiis, iga kord kui ta suu lahti tegi ja arvamust avaldas, tuli meil tema ümber hingatavast õhust puudust aga sellest ei olnud tegelikult midagi. Rabav oli hoopis see kui julgelt ja aktiivselt ta iga natukese aja tagant seminari juhendajale teatas, et nii need asjad nüüd küll olla ei saa. Mismõttes? Ja ta isegi ei vaevunud ühtegi küsimuse all olevat teemat lõpuni läbi lugema või siis ei olnud ta üldse võimeline aru saama sellest mida luges. Hämmastav! Ma ei olnud seni veel üheski loengus või seminaris purupurjus ja väga sõnakat inimest näinud. Kahju oli vaid sellest, et seminari juhendaja ei saanudki aru mis noormehel viga oli ja püüdis kannatlikult talle oma seisukohti selgitada, suurema eduta. Kõige tipuks sai noormees veel lõpuks ka linnukese nime taha kui seminarist aktiivselt osavõtnu. Masendav.

...hästi nukraks tegi aga moment pärast seminari, mil ma avastasin, et ma ei saa tegutseda oma esimese impulsi ajel ja haarata telefoni ning oma emotsiooni kohe jagada. Mida teha kui Parim Sõber...

...on järsku puudu...

PS. Miks tunnid siis kiiresti lähevad, kui on vaja rohkem aega õppimiseks, ja niivõrd aeglaselt venivad, kui ootad und või hommikut, kumb iganes enne tuleb (viimasel ajal kusjuures on hommikul kiirem ringiaeg).

Ettevaatust! Kergesti purunev!

2009-03-05T15:33:00.003+02:00

Ma ei ole kunagi seni mõelnud selle peale kui keeruline eriala mul tegelikult on. Keeruline siis just sellest aspektist, et kui sügavuti inimese sisse see läheb ja kui lähedale me iga päev teiste inimeste päriseluliste emotsioonidele ning muredele läheme kasvõi lihtsalt koolipingis õppejõu juttu kuulates. Seni on see kõik minu jaoks ikkagi kuidagi akadeemiline ja distantne tundunud. Ühelt poolt muidugi seepärast, et seni oleme me väga vähe praktikaga kokku puutunud, teisalt aga ka seetõttu, et seni olen ma lihtsalt eemalt vaadanud, kuulanud ja püüdnud end teiste inimeste kingadesse kujutada. Nüüd ma olen ise see teine inimene. Tulemus - ma istun loengus ja/või seminaris ning enamus minu keskendumisest on suunatud sellele, et hoida end koos ning mitte lihtsalt niisama nutma hakata, et mitte minna liiga sisse sellesse tundesse, mis sunnib kätte lõikama ning mitte lihtsalt võõras kohas, võõras keskkonnas laiali laguneda.

Kui saaks, võtaks oma erialast pausi. Kuidas saab teisi inimesi aidata või õppida neid kildude kokku korjamisel toetama, kui endagi killud on nii laiali, et neid ei leia enam ülessegi.

Raske on hingata...

Vanaema ütles..

2009-02-25T10:14:00.002+02:00

Et siis veel üht-teist rubriigist "vanem põlvkond õpetab".

Täna hommikul tuli lihtsalt niisama meelde veel üks vanaema poolt saadud õpetus õnnelikuks eluks ja armastuseks. Mõtlesin, et panen kirja, siis on vähem tõenäosust, et ära unustan ning suurem tõenäosus, et sõbrad saavad meenutada kui siiski ununeb.
Nimelt, naine ei pea mitte tingimata armastama meest, see võib isegi ohtlik olla, vaid eeskätt just seda kuidas mees naist armastab.

bywsshrght

Nii olevat vanavanaema vanaemale öelnudud. Selle mõtte ja konkreetse ema poolse eelistuse põhjal olevatki mu vanaema vanaisa välja valinud, muide. On selgunud, et tegu oli äärmiselt õige valikuga.
Sellest lähtuvalt siis ka vanaema teine õpetus minule: meest valides kuula ema sõna.

Jah, seda kõike räägiti mulle siis kui ma olin pisike. Viimasel ajal, kui see seoses minu vanemaks saamisega ehk on isegi aktuaalsemaks muutunud, ei ole ma enam ühtegi õpetust kuulnud. See võib muidugi olla seotud ka sellega, et ma üldse näen oma vanavanemaid kahjuks harvemini. Seda enam tuleb aga mõtteterad kokku koguda.

Lisaks on sari pühendatud ka vanaema-vanaisa saabuvale viiekümnendale pulmaaastapäevale.

Tööd, tervist, õnne ja armastust..

2009-01-29T16:44:00.005+02:00

Eile oli üks neist ilusatest hetkedest, mil mingi väga väike ja üsna tähtsusetu pisiasi lihtsalt paneb naeratama ja teeb tuju heaks. Vähemalt korraks.

Olin juba hiljaks jäämas ja tuiskasin mööda Vanemuise tänavat Shakespeare'i poole kui Kastani nurgal jooksin mööda ühest vanemast prouast, kes hakkas minuga lihtsalt niisama järsku rääkima. Ega ta tegelikult vist just otseselt minuga ei rääkinudki aga kuna ta avaldas kõval häälel oma mõtteid ja kedagi teist läheduses ei olnud, siis ma tundsin end automaatselt vestluspartnerina. Proua arutles selle üle kuidas vastavas linnaosas aja jooksul kõik nii palju muutunud on. Kuidas vasakule on kerkinud suur ja uhke maja ja kuidas paremat kätt olevas majas, kus ta olevat omal ajal tantsimas ja võimlemas käinud, oli kunagi klubihoone, mis nüüd on ka nii ilusaks tehtud. See oli siis see koht kus ma muutusin kuidagi vestluspartneriks, sest ma lihtsalt automaatselt vastasin, et tegemist on korporatsioon majaga ja rääkisin sellest, millise organisatsiooniga tegu on ning millal ja mis puhul see korda tehti. Proua sattus suurde elevusse ja oli kuidagi väga aktiivne ja jutukas... Ta jõudis mulle kohe päris palju informatsiooni enda kohta anda selle poole minuti jooksul, mil ma temast mööda tuhisesin. Kui ma aga olin tõepoolest juba eemaldumas, siis ta tänas mind ja soovis mulle tööd, tervist, õnne ja armastust. Seesugune soe poolehoid ning omamoodi tunnustusavaldus tegigi päeva natukeseks ajaks kuidagi ilusaks, päikeseliseks ja säravaks. Mõelda vaid, mulle sooviti kõike mida ideaalseks eluks ja suurimaks võimalikuks õnenelikusetundeks tarvis. Imeilus!

Täna aga, seevastu, nii ilus ei ole...täna on mul ainult tööd. :)

Viimane aeg mehele minna

2009-01-26T18:38:00.004+02:00

Avastasin alles hiljuti, et nüüd on siis Hiina kalendri järgi minu aasta kätte jõudnud. Seoses sellega meenus, kuidas mu vanaema mulle väiksena rääkis, et abielluda tuleb just oma aastal ehk siis kui oled saanud või saamas 24 või 36 või... Vanaema ise tegi nii ja talle olevat just see õnne ja armastust toonud. :) Lisaks muidugi tuleks pulmapäevaks valida just nimelt 13 ja reede. Nii õpetas mind vanem generatsioon.

Igatahes, siis, kuskil nii kümnesena, ma mõtlesin, et APPI! nii kaua ma küll oodata ei taha ja 24 on ikka hirmus vana...et alles siis abielluda. Lisame siia juurde nüüd muidugi ka taustsüsteemi - kümnesena tundbki 24 muldvana ja mu vanemad abiellusid kui olid äsja 21 saanud ning kui nad olid äsja 23 saanud, sündisin juba mina. Nüüd ehk on arusaadavam miks ma nii mõtlesin. Aga jah, naljaks on ikka.

Et siis...palun nüüd kiirelt-kiirelt, et...

...ootan ettepanekuid umbes detsembri alguseni - pärast seda läheb juba korraldamisega kiireks. :D

Järgmine võimalus on 12 aasta pärast ehk aastal 2021!

PS. Selle aasta ainsad kolm 13nda kuupäevaga reedet on veebruaris, märtsis ja novembris. :)

Ja kui...

2009-01-23T00:38:00.003+02:00

Täitsalõppkuipaljuonvõimalikühepäevajooksulühtejasamaotsustümberteha.

Ja kui mõnus on üksi suures korteris elada. Isegi kui see on ainult ajutine.

Ja kui lihtne on vältida eksamiks õppimist ning mitte mingisugust südametunnistuse kriipimist tunda.

Ja kui kergesti võib masendada lihtne fakt, et vardad jäid koju.

Ja kui väga mulle meeldib kummalisi tavaliste inimeste kirjutatud fantaasia-lugusid lugeda.

Ja kui üllatav ma isegi enda jaoks võin olla kui asi puudutab mingitele üritustele minemist või mitte minemist.

Ja kui tihti võivad tujud äärmusest äärmusesse kalduda ühe ja sama päeva jooksul.

Ja kui raske on vahel järgmisesse päeva edasi minna kui tulevik tundub liiga avar ja võõras ja kuidagi pidetu.

2008-12-01T16:37:00.001+02:00

Ma Triinustun. Punkt!

röh, traktor, röh

2008-12-01T14:07:00.002+02:00

Teatavatel põhjustel tuli mul just meelde, et Kärdul on Tallinnas (üpris kesklinnas) maja lähedal sigala. Minul aga on siin tööl kabineti aknast välja vaadates otse maja kõrval traktorla. Suur mudane väli ja palju suuremaid ning väiksemaid traktorijälgi. Traktorid ise on nurga taga ja teevad hetkel lõunauinakut. Pärast seda aga muidkui vuravad ikka edasi ja tagasi ning teevad uusi jälgi ja tekitavad suuremaid mudalompe. Kui maa ära külmub ja lumi ka juhuslikud maha peaks sadama, siis lähevad traktorid talveunne, et kevade saabudes jälle usinalt tööle hakata. Selleks ajaks on nende vanatraktorla koos oma suurepäraste traktorijälgedega ka üles sulanud ja neil on jälle hea mudas mütata.

Kaugelt petab justkui ära

2008-11-26T02:45:00.003+02:00

Ma ei saa ise üldse aru sellest kummalisest fenomenist, andest või oskusest mis mul on. Jah, sellest ühest ainsast.

Kuidas on võimalik paista teistele inimestele eemalt vaadates asjalik, edukas, töökas ja arukas kuid tegelikult sellest kõigest lausa uskumatult kaugel olla. Tegelikkus on aga, et ma oskan olla lausa uskumatult hajameelne, laisk, hädapäraseid tulemusi saavutav ning eriti pikaldase mõtlemisega. Mul iseenesest ei ole muidugi midagi selle vastu, et mind tegelikkusest paremas valguses nähakse aga pettumuse faktor eksisteerib liiga tugevalt - nii teiste kui ka minu enda jaoks.

Ma olen lausa masendav juhtum kui arvutada sisse see, et kõik asjad saabuvad minu jaoks homme. Välja arvatud see laisklev ja meeldiv tegevus millega ma parasjagu hetkel tegelen. Ükskõik milline see hetk ja tegevus siis parasjagu ka olema juhtuvad.

Mul on uut aastat vaja. Uue aasta lubadusi täidan ma vähemalt esimesed kaks nädalat. See oleks juba midagi arvestades praegust ebaefektiivsuse, laisklemise, lohakuse ja mugavuse vohamist.

Samm edasi, kaks tagasi..

2008-11-14T17:14:00.002+02:00

.. ei, nii hull asi tegelikult ei ole, aga tunne on vähemalts selline. Ma nimelt tegelen koolitööga. Roppu moodi tegelen. Ma arvan, et õppisin niisama palju viimati siis kui üritasin nelja kuu tööd kahe nädalaga ära teha. Heaküll, nüüd ma siis olen selgeks teinud KUI palju ma ikka praegu kogu aeg õpin. Probleem on aga selles, et mitte miski ei liigu kusagile edasi. Tõsiselt. Ma olen õppinud kõik päevad ja enamuse öid juba vähemalt nädal aega aga tehtud olen saanud põhimõtteliselt ainult ühe aine raames olnud asjad. Vahepeal on aga oluliselt rohkem ülesandeid juurde tulnud. Mul on tunne, et ma mitte lihtsalt ei oska olla efektiivne, vaid olen kusagil teepeal omandanud oskuse olla õppimisel lausa ebaefektiivne. Eriline oskus? Ilmselgelt...

Üht-teist toredat aga ka. Tütred on mul lihtsalt uskumatult ägedad! Kõik kolm. Ma olin juba enne vaimustuses aga nüüd, pärast kolmapäeva ööd, pean ma sellest lausa igale ühele ja igal pool rääkima.

Oh, ja siis ma sain ju eile õhtul taas rebaselu killukesi maitsta. Osalesin nimelt asendajana rebaste tantsukursustel. Noh, see oli huvitav. Alguses ma vaatasin ainult kella, et huvitav millal läbi saab. Ma lihtsalt ei suuda leida enam midagi põnevat uuesti (kaheksandat korda?) põhisammude õppimises. Lõpuks aga omandasin ma täiesti uue rolli - olin eratreener. Ma kujutan ette, et need noormehed jätsid mu näo hoolega meelde, et kui mind veel kunagi kusagil, eriti tantsupõranda läheduses, näevad, siis pistavad kiirelt ja kaugele jooksu.

Nii, nüüd ma lähen aga pirukat küpsetma...tralalalalalalaaaaa

Sama sisukas ja loogiline nagu mu seminaritöögi...

2008-05-25T15:09:00.002+03:00

Kuidas püsida ärkvel mitu nädalat järjest?

Teate kui hirmus on üheksa nädala töö kolmega ära teha? Mina nüüd tean. Kool vajab lõpetamist, noh, aga enne olin muidugi 6 nädalat peaegu järjest täiesti töövõimetult haige. Nüüd ma siis surisen unest, tüdimusest ja teadvuse ülepingest aga miski ei aita, ikka tuleb edasi tiksuda.

Kõige viimasel ajal toimunu juures on mul aga uskumatult hea olla (et kui väsimus muidugi välja jätta). Nüüd tuleb see hea enesetunne ära ka teenida. Vaja on olla hea üliõpilane, korrektne esinaine veel viimast nädalat ja hooletusse jäetud emakohused tuleb taas käsile võtta.

Üldiselt on aga nii, et ma vajan kohe varsti midagi ägedat. Ükskõik mida aga peaasi, et ajaks naerma ja oleks selline asi, mida ma oma isale elusees ei räägiks. Viimane Aegnal veedetud öö näiteks oli selline. Või tibigängi ringisõidud. Või ümarlauabaaris lõppenud öö. Või ...

Oh, ma tean mida ma tahan. Mul on vaja näha kuidas Awe Marsi sööb. Pärast seda võiks veel lausa mitu päeva jutti õppida ilma igasuguse tüdimuse või väsimuseta.
No ja siis muidugi soojale maale võiks ka ära põgeneda ning lendama õppimine ei tuleks ka kahjuks. Argh...

Kärdu võiks siin olla. Siis ma ei istuks üksinda konvendis valves vaid siis me jooksime kahekesi veini!

Retoorilised...

2008-04-04T02:57:00.002+03:00

Kui hästi Sa mind tunned?
Millest me Sinuga räägime?
Mis mulle üle kõige meeldib?
Millest ma võiksingi lobisema jääda?
Millised on minu prioriteedid?
Mille peale ma haavun?
Kuidas saab mind kõige paremini lohutada?
Mis mind naerma paneb?
Mida mulle meeldib teha kui ma olen täiesti üksinda kodus?
Milliseid omadusi ma inimestes hindan?
Kuidas ma maailma näen, milline on minu jaoks hetkel toimiv süsteem kõige ümbritseva seletamiseks?
Mida ma saavutada tahan?
Millest ma unistan?
Mida ma kardan?

Kas Sind üldse huvitab?

Kes ma Sinu jaoks olen? Sina minu jaoks?

Lihtsalt mõned mõtted, mis mul aja jooksul on tekkinud. Põhjust on olnud...

Talveuni

2008-03-22T12:24:00.002+02:00

Lihtsalt uskumatu kui palju võib magada. Neljapäevalst alates näiteks on asi välja näinud umbes nii. Hommikul kell 9 jõudsin koju, läksin magama. Ärkasin üles kell 12, oli ärkvel kuni kella poole kolmeni ja jäin siis uuesti magama. Magasin kuni kaheksani õhtul, et siis kell üksteist taas magama minna. Reedel ärkasin millalgi üheteist paiku japüsisin ärkvel tervelt kolmeni, et siis poole seitsmeni uuesti magada. Öösel läksin magama kell üks ja ärkasin täna hommikul kõigepealt kell kaheksa, avastasin siis, et tegelikult võib veel magada ja magasin mõnuga kaheteistkümneni. See vist ei ole enam päris normaalne. Noh, täna ma igatahes päeval magam ei lähe.

Samas, ma tegelikult täitsa usun, et olen selle raske une oma raske töö kõrvalt ka ära teeninud. Esimest korda ma vist saan aru, et kui keeruline töö on olla poliitik. Kõik tahavd midagi ja mitte kunagi ei lange need tahtmised kokku. Niisiis, mida iganes sa ka ei teeks, keegi kusagil ikkagi viriseb. Täna öösel ma nägin lausa unes seda kuidas selline poolavalik koosviibimine muutus avalikuks arvamussõjaks, kusjuures sõdima mindi koridori, et seda külaliste ees mitte teha aga külalised läksid kaasa (ja kuulsid asju mida nad poleks pidanud kuulma) ning nii tekkis jamast veel suurem jama. Jah, ma näengi kummalisi unenägusid.

Kui aga laiema pilguga vaadata, siis on mu elu hetkel üliilus - vaja ainult ette kujutada, et ma teen järgmisel kahekl päeval (täna ja homme) hästi palju koolitööd ning siis olen põhimõtteliselt kõigegea järjepeal. Nõme ainult, et kevade asemel lumi tuli. Jälle tuleb hõõgvein (mida mul on 6 liitrit!) tulele panna.

You and what army...?

2008-02-29T00:40:00.002+02:00

Öösiti on kõige raskem. Ja siis muidugi hommikuti. Päeval samuti...ning kindlasti ka õhtul. Ülejäänud ajal olen aga rõõmus, tugev ja (elu)terve. Süüa ei saa eriti, sest 24/7 on iiveldustunne ning peavalud, pidevalt on metsik väsimus ning kui lõpuks, pärast pikki piinu, õnnestubki magama jääda, siis näen unes mõrvu. Mida ma ise sooritan. Selline hea stabiilne psüühika ning mõtte- ja tundemaailm.

Kõik on kuidagi nii tühi ja kõle. Kui ma julgeksin kõvemat häält teha, siis ilmselt kajaks. Üksi olemise tunne, rõhutatult. Suures, pimedas, külmas...saalis...võlvlagedega...keldris. Ma tegelikult ei taha üksi olla...aga minus ei ole mitte mingit energiat kellegagi vestlemiseks...tahaks lihtsalt...kuidagi hoitud olla või midagi.

Jah, üksinda ei ole võimalik võidelda. Millegi eest võitlemine ühendab, millegi vastu võitlemine liidab veelgi tugevamalt... Aga kui keegi ei võitle, ei sinu vastu ega sinuga koos, siis on lihtsalt hästi külm ja kõle tunne...

Seinast puhub tuul läbi, sõna otseses mõttes. Jalad tunnevad. Ja minul on kukkumise tunne. Mis saab kui ma jõuan selleni milleni ma kukun? Mul on küll üks eriline, erilise tunde ja lõhnaga padi endaga kogu aeg kaasas aga sellest vist seekord ei piisa...

Tervislikud(?) eluviisid

2008-01-24T14:37:00.000+02:00

Ma ei saa iseendast absoluutselt aru. Enamasti, kui on pingeline olukord, kipun ma kalduma liigsöömisele. Näiteks sessi ajal. Lausa uskumatu kui palju ja kõike ma olen võimeline eksamiteks õppimise asemel ära sööma. Üleüldine koristamisvajadus, mis paljudel sel ajal välja lööb, on minul äärmiselt harvaesinev nähtus. Küll aga on nälg nii toidu kui kommunikatsioonivahendite järele lausa kõikevõitev.

Nüüd aga, taas pingelises olukorras olles, olen ma söögiisu kaotanud. Ei, see ei ole see sama probleem mis mind alati vaevanud on. Varem ma ei söönud seepärast, et ei tundnud nälga. Näljatunne kui niisugune esines väga harva. Kui ma aga toidu peale mõtlesin või seda kusagil nägin, siis meenus, et pole tõesti mõnda aega söönud ja tekkiski isu. Lühidalt - nälga ei tundnud, isu aga tekkis. Nüüd pole aga enam kumbagi. Kui siis heal juhul kord päevas ja paarist võileivast on küll ning rohkem ei taha toitu nähagi.
Nojah, ja siis veel see vana harjumus, et kui miski on eriti vastik, siis "õnnehormoonide" koguse normaliseerimiseks tuleb käia trennis. Iga päev!

Nii ma siis elangi nüüd marutervislikult. Ei söö peaaegu üldse, käin iga päev trennis...ja kõikvõimalikud nö vabad hetked mängin arvutiga (st. ei maga eriti). Ja mis peamine - mitte tilkagi alkoholi... :/
eee...see viimane on tegelikult hea, arvestades sellega, et tegelikult olen ma nii vähemalt paari nädala koguse vist ette ära tarbinud...

Kusjuures, selle kõige juures olen ma hämmastaval kombel suutnud säilitada teatava funktsionaalsuse töö- ja korbielus, kool on natukene vaeslapseseisuses veel praegu aga parandan.

Hullult tahaks kusagile ära...reisile...sooja kohta...
Vaheldust on vaja, kodusest keskkonnast minem pääsemist...see ajab lausa hambaid krigistama...

Pori ja päike

2007-12-10T14:35:00.000+02:00

Viimastel päevadel olen ma end küll loodusega väga lähedasena tundnud. Me justkui peegeldaks teineteist. Selleks, et teada saada milline on minu meeleolu, on vaja vaid vaadata taevast ning selle värvi, ja vastupidi.

Lisaks olen ma vahepeal üsna teravalt tunda saanud kui tähtsad on keel, kõne ning sõnastus. On lihtsalt uskumatu kui erinevalt inimesed tegelikult mõtlevad ja seda arvesse võttes kui paljud siiski teineteisest võrdlemisi hästi aru saavad, vahel teineteist isegi mõistavad ning seeläbi ka häid suhteid omavad. Kogu see töö enese väljendamiseks, nii et võimalikult paljud võimalikult hästi aru saaksid mida öelduga mõeldi, on ikka äärmiselt energiakulukas tegelikult. Sellega seoses on mul vähemalt täna ja praegu tunne, et tahaks puhkust - puhkust inimestega suhtlemisest. Et ma ei peaks üldse selgitama mida ma mingil hetkel mõtlen, mida ma öelduga silmas pean, et ma ei peaks muretsema selle pärast, et mind valesti ei mõistetaks jne jne jne. Praegu tahaks olla ainult üksi, iseendaga, ilma et midagi selgitama, siluma, täpsustama peaks. Õnneks ma natukene aega saangi nii olla...aga vist mitte piisavalt kaua.

Ja siis jõudsin ma hiljuti äratundmisele, et milleks mikroskoopi vaja on. Ülekantud tähenduses. Oma enda elu uurides sai selgeks, et kaugelt ja ainult üldpilti vaadates ei tundu, et midagi eriti muutunud oleks. Ehk on ainult detaile rohkem ja värve vähem. Lähedalt, pisiasju põhjalikumalt vaadeldes selgub aga, et tegelikult pole peaaegu mitte miski enam nii nagu varem (mõiste "varem" jätan ma siinkohal täpsustamata. See, millist aega ma silmas pean, on ainult minu jaoks oluline.)

Kunagi kui väljas jälle päike paistab, siis ma ehk kirjutan kõigist neist toredatest asjadest mis vahepeal toimunud on, ja nendest (humoorikatest?) lollustest millega ma vahepeal hakkama olen saanud.

Kui jalad ei kanna...

2007-07-12T22:35:00.000+03:00

Ma lihtsalt ei viitsi enam kirjutada. Ma olen seda viimasel ajal ühelt poolt pidanud nii palju tegema ja mõnel puhul ka ise väga tahtnu teha, aga natukene teises formaadis kui siin, et see kirjutamisenergia saab õnnetul kombel otsa. Ja olgem ausad, ega mu elus midagi põnevat või mainimisväärset ka viimasel ajal toimunud ole.

Küll aga tegin ma kindlaks, et vanaema poolt väikelastele omistatud oskus kehtib ka minu puhul. Kunagi kui ema oli mingil pikemal reisil, siis vanaema juhtis mu tähelepanu sellele kuidas õde (ja üleüldse väikelapsed) magab ema äraolekul palju-palju rohkem kui muidu, sest nii läheks aeg justkui kiiremini ja ootamisaeg lüheneb. See toimib! On lausa uskumatu kui palju ma viimase kahe ja poole nädala jooksul maganud olen või magada olen tahtnud. Niisiis, olen täies mahus väikelaps. Vähemalt selle näitaja järgi. Mitte et ma ema ootaks, teda pole vaja oodata...aga...

Ja siis olen ma invaliid ka. See tekitab frustratsiooni. Juhtus juba teist korda, et ärkan hommikul üles ning jalg ei liigu. Põlvest. Esimesel korral arvasin, et halb õnn. Paar päeva oli valus kõndida ja lonkasin aga läks üle. Teine kord ei saanud enam üldse liikuda ja halba juhusesse ka nii väga enam ei uskunud. Järgmisel nädalal lähen ja kurdan. Vend on aga need kaks päeva lausa ingel olnud – käib ja toob ja viib minu asju ning üleüldse teeb minu heaks kõik mis vaja. Ma ei tea mida ma ilma temata teeksin...

Homme pean aga kuidagi liigutud saama ning seda siisk kohe kolm päeva kindlasti jutti. Vaja on! Muud võimalust ei ole!

Muide, invaliidi seisund on pannud mind tegema midagi, mida ma veel päev enne oma liikumisvõime kadumist vandusin, et kunagi tegema ei hakka – ma olen kaks päeva mänginud PlayStation’iga ja kuigi ma olen selles nii koba, et vend naerab pisarad silma ja ellu jään ma puhtalt kogemata kogu aeg, siis iseenesest on see täitsa variant meelelahutuseks. :D

Roosad prillid - arst käskis, tervise huvides

2007-05-15T14:55:00.000+03:00

Ma poleks eales arvanud, et varajane hommikune ärkamine võiks meeldiv olla. Eriti kui see vara on lausa kell 5 öösel ja ärkamise peamiseks ning ainsaks eesmärgiks on õppimine. Niisiis õppisin ma täna jälle midagi uut (ja ma ei pea silmas artiklitest omandatud informatsiooni), midagi sellist, mille kordamise (et ikka paremini selge oleks) vastu mul midagi poleks. Kuigi see tähendab keset ööd sunniviisilist ärkamist.

Ja lugesin ka. Lugesin midagi muud peale kooliasjade. Lugesin hoopis ühest ilusast raamatust, mille ma oma tualettlaualt ühel hetkel leidsin.
Ma armastan üllatusi, eriti ilusaid!

Vot selline meeleolu on. Ma ikka mõtlen, et kas see on umbes taoline reaktsioon nagu adrenaliini vallandumine kukkumisel - et oleks vähem valus. Kaitsemehhanism, noh. Toimemehhanism on siis selline, et peas on pidevalt ilusad ja head asjad, et tegemata tööde rohkus ning aja nappus täie hooga teadvusesse jõudes närvivapustust ei tekitaks... Ma kahtlustan, et just nii ongi. Oi ma ei taha reaalsusesse ärgata. Võib juhtuda, et ma ei tule sealt enam välja. Ärge mulle sinna külla tulge!
Aga praegu on kõik ilus ja hea ja roosa ja mul on aega veel tervelt 19 tundi...

5 päeva...mida?

2007-05-02T14:19:00.000+03:00

Et siis mida ma möödunud viie päeva jooksul ära tegin?
I päev
- olin kodust ära vahemikus 9:00-23:30 ja kogu selle aja jooksul oli ainult üks hetk, mis mulle meeldis.
- ei tarbinud tilkagi alkoholi
- suutsin ära rikkuda vähemalt ühe inimese tuju

II päev
- magasin väga vähe
- kirjutasin valmis kõne 15 minutiga (7+8), mis ei omanud erilist väärtust
- manustasin 2 ühikut alkoholi
- lasin ära rikkuda iseenda tuju

III päev
- magasin endiselt üsna vähe
- nautisin sauna
- sain teada, et olen ebakompetentne ning tahan liiga palju
- tarbisin ära 6 ühikut alkoholi
- lasin enda tuju ära rikkuda. mitmel korral.
- tundsin mõnest inimesest väsimust
- elasin üle ühe tüli
- olin ööni väljas ja üritasin lõbutseda. peaaegu tuli välja.

IV päev
- magasin vähe aga mõnusalt. kuni üles aeti.
- jooksin ringi ja tegin ajsalikku nägu, tehtud sain endiselt peaaegu mitte midagi
- külmetasin
- igavlesin
- ootasin
- manustasin endale 4,2 ühikut alkoholi
- olin viisakas kuigi tegelikult oleks tahtnud olla mina ise
- "peo" skoor: 7 tantsu, 3 erinevat partnerit (ja kõik viimase tunni aja sees, sest ma nägin lihtsalt nii hale välja üksi juues ja minuteid lugedes)

V päev
- magasin. mitu korda.
- tundsin, et mul pole sõpru
- olin igavesti mõistev ja kannatlik
- tundsin, et mul siiski on paar sõpra
- otsustasin, et päev on edukalt ära kannatatud
- ei tarbinud tilkagi alkoholi

Vot, nii põnev oligi. Aga sel aastal pidasin 2 tundi kauem vastu. Ehk läheb järgmisel veelgi paremini.

...

2007-04-23T14:57:00.000+03:00

Nagu kellavärk! Iga kahe kuu tagant...
Täna nägin jälle unes, et mul on laps. Jälle tütar. Isa oli endilselt näo- ja nimeta aga unes ma teadsin, et tegu on sama mehega. Ja vähemalt läks seekord natukene paremini kui eelmisel korral. Telefoni võttis vastu ja seda kuulsat vastust sealt enam ei tulnud. Üks suur roosa mull oli.

Et siis järgmise unenäoni juunis.

Paha Tuju

2007-04-06T09:18:00.000+03:00

Üks halvemaid tundeid, mida ma tean, on siis kui jääda õhtul nuttes magama ja ärgata hommikul pisaratega üles.

Ei, ma ei taha sellest rääkida.

... tundus hea mõte olevat.

2007-02-26T13:05:00.000+02:00

Oh neid suurepäraseid mõtteid, mis aeg-ajalt pähe tulevad. Ainult et mitte mulle vaid näiteks Vahurile.
Neljapäeval tuli talle näiteks pähe suurepärane idee tulla mulle valvesse külla. See oligi väga vahva mõte. Koos Raineri, paari pudeli veini ning põnevate seikluslike lugudega elust enesest (muuhulgas öistest lennusõitudest, Tallinna-tripist ja Efraeimist) - kogu komplekt oli tore. Ainult et mõni tund hiljem oli selge, et näiteks autoga koju sõitmine ei kuuluks heade mõtete hulka. Mis siis ikka, selle asemel, et koju minna läksin hoopi Wildesse. Nii sai veelgi kindlamaks, et auto jääb konvendi juurde ööseks. Aga kui siis kojumineku aeg ikkagi kätte jõudis, tuli välja, et õues on niiiii niiii külm, et jala küll koju minna ei taha. Autoga jälle ei tohi. Mis siis ikka, konvendi diivan on ka tore koht, kus mõned tunnid aega veeta. Koju sõitsin pool viis hommikul, väljas oli 25 kraadi külma aga vähemalt oli enesetunne ülihea - värske, väljapuhanud ning selline...eee...karge.
Ja siis eile õhtul näiteks tundus olevat suurepärane mõte minna ainult koooorraks McDonaldsisse. Sealt edasi oli väga hea idee väike vein teha. Ning aina suurepärasemaks ideed läksid Poole kuue hot-shotide ning Krooksu energiajoogiga. Hommikul, pärast kolmetunnist und, ärgates, meenus mulle, et ma ju tegelikult ei joo kohvi. Meenus ka, et miks ma kohvi ei joo. Tegelikult meenus see mulle juba öösel (loe: varahommikul) koju jõudes aga siis ei olnud aega selle peale eriti pikemalt mõelda, sest tuli tegeleda äärmiselt tugeva iiveldustundega hakkamasaamisega. Põhimõtteliselt sain ka. Omadel meetoditel. Aga jah, nüüd peaks jälle paariks aastaks selge olema, et ma tõepoolest ei joo kohvi, kohe üldse-üldse mitte ja et selle joomisega kaasnevad nukrad tagajärjed. Aga noh, õnneks ma ei kahetse ühtegi tehtud asja, need dringid olid head. Kõik kuus. Lihtsalt kordusele see ilmselt niipea ei tule, kahjuks. Või samas, mine tea millal see võib jälle hea mõttena tunduda... Äkki peaks endale kusagile tatoveerima, et "EI kohvile" või midagi...

Ma peaksin ikka oma enda heade mõtete juurde jääma nagu aialippide korjamine, mööda majade seinu ronimine või kiigehüpped selg ees. Mõjub tervisele paremini. :)

Varia

2007-02-11T23:46:00.000+02:00

Ma ei ole vist mitte kunagi nii pikalt mesilase häälega rääkinud kui täna. Käisin nimelt õde vaatamas... ja nii me siis mängisimegi asjade leidmist. Tema asetas midagi tekile, minu mesilane leidis selle, arutles pikalt ja laialt teemal, et mis see siis ikkagi on, mille ta leidis, ja tassis selle siis koju vendadele vaatamiseks. Õe roll oli kilgata minu põnevate mesilassõnavõttude peale. Aga ikkagi on kurb teda pisikest selles suures haiglavoodis vaadata.

Algav kool ei tundu üldse reaalsena. Ei saagi aru päriselt miks.

Ja siis leidsin ma Nimekirja. Ehk siis Länka ja Tamka "Nimekiri Asjadest, Mida Nad Minult Kunagi Saanud Ei Ole". Selles nimekirjas on küll ainult esimesed pähe tulnud 150 asja aga naljakas on see juba sellegi poolest. Võime mängida mängu, et keegi ütleb numbri vahemikus 1-150 ja mina siis ütlen, et mis seal taga kirjas seisab. :)

EMT võiks need lõhnakõned juba kiiremini turule tuua, neile järgneks kindlasti ka maitsekõned ja siis ma saaksingi ka öösel pakutava tee vastu võtta. :)

Mis aga peamine: homme hakkan tubliks!

Quassimodo - nii väliselt kui seesmiselt

2007-02-04T15:21:00.000+02:00

Kõik oli hullult ilus ja tore kui ma hommikul kodust välja läksin. Väljas olles läks aina toredamaks. Mis sest et jalad mingil hetkel siiski läbimärjad olid, soe ja hea oli ikkagi olla.
Aina paremaks läks siis kui sõitsime Otepääle snõutuubima. Isegi siis kui avastasime, et vingemat rada enam ei eksisteeri ja tuleb ikkagi minna kesklinnas asuvasse kohta, oli kõik ülihästi, tore ja vahva.
Seda õnne ja rõõmu, mis mäest alla tuhisedes end peale pressis, ongi võimatu sõnadesse panna. Oh neid (teiste) kilkeid ja meie kõigi naeru, jutte kõhus ning adrenaliinirohket naudingut. Vahva oli!
Tegelikult ei olnud midagi väga halvasti ka siis kui üks mees endast sõltumatutel asjaoludel oma rajalt välja sõitis ning mind jalust niitis. Mõnevõrra vähem toredad olid need momedid mil ma hingata ei saanud ja kontrollisin, et kas jalad ikka veel liiguvad, sest pärast näoli maandumist oli kael väga vales asendis paar kerget raksu teinud.
Kui siis aga hingamine taastus, jalad täitsa liikusid ning mälestuseks olid vaid põrutatid selg, valutav pea ning mõnevõrra verine põsk, siis tundus kõik täitsa tore olevat jälle. Kui ma poleks oma suts katkise näoga lapsi hirmutanud, siis oleksin veelgi mäest alla lasknud.
Ka õhtul oli kõik hästi tore... Natuken valus ja uimane aga ikkagi rõõmus ja rahulolev.
...
Öösel hakkasid rõõm ja rahulolu kaduma. Kõigepealt ei olnud mul õhku, niisiis tuli aken lahti teha. Siis ahistasid mind riided, need tuli seljast võtta. Seejärel hakkas mul külm, tuli lisaks ühele tekile veel teinegi peale võtta. Siis tundusid mu jalad huugavat ja varbaküüned niiiii pikad olevat, et see tunne ei lasknud magama jääda. Avastasin, et jalad ongi paistes. jahutasin neid. Küüned ei olnud pikad aga öörahu huvides said need veelgi lühemaks tehtud. Siis, juba teki all olles, saabus vedelikupuudus. Tuterdasin alla ja tõin pudelitäie vett endale. Ja siis sai juba vaikselt hakata magama jäämisele mõtlema. Saabumas oli hommik. Asendi leidmine oli keeruline. Kramplikult tuli hoida tekki põsele sattumast, sest see oli metsikult valus. Samuti tuli jälgida, et ma end kogemata vasakule küljele ei keeraks, mis muide mängib minu magamisharjumuste juures üsna suurt rolli. Ja siis jõudis lõpuks ometi kohale ka teadmine, et valuvaigisti ei vähenda ei põse, selja ega ka peavalu.
...
Ja nii ma siis ärkasingi hommikul tigedana nagu porikärbes, sest magada sain vaid ~20 minuti kaupa ning igale uuele uinumisele oli eelnenud pikk üritamise protsess. Valu ei olnud hommikuks vähenenud. Oma õuduseks avastasin hoopis, et silm, vasak siis, ei avane enam üldse ja peegel teatas mulle, et pool näost on kohe määäärgatavalt suuremaks paisunud. Ühesõnaga, ma näen välja nagu haledalt peksasaanud tänavakakleja. Ja peavalu meenutab ka end aeg-ajalt. Ning kael, õlad ja käed on enda sundasendis hoidmisest niiiii väsinud. Ning see üks töötav silm ei jaksa midagi väga kaua järjest vaadata, mittetöötavast ma lugejate heaolu huvides ei hakka üldse rääkima.
Oma õest ka mitte, kes on neljane, põletadasaanud, haigals ja ootab kahe päeva pärast toimuvat operatsiooni.

Ühesõnaga, minu positivismivarud on nüüd mõneks ajaks üsna põhjalikult ammendunud.

Ahjaa, oma kaastunde võivad ka inimesed sinna sammusesse pista... Uskuge mind, sellest ei ole mitte kellelegi kasu!

Tervis tuli, mõistus läks

2007-01-30T01:45:00.000+02:00

Tegelikult on mul igati äge elu. Tänu mulle endale loomulikult, kes ma kõik toredaks mõtlen ja siis muidugi tänu kõigile neile, kes mu totakate ideedega kaasa tulevad ja/või ise samaväärseid ning hullemaidki genereerivad.

Näiteks õpetar Ser Sirel, et armastust ei ole olemas, pärast armumist tuleb tolerants.
Seejärel selgus, et kevadel, nii märtsist alates võib julge enamik mu sõbrannadest loota pidu minu juures, mille üheks kõrghetkeks on kindlasti meesstrippar. Ma nimelt plaanin üht kihlvedu võita, mille auhinnaks see siis on. :)
Ja ees ootab kummijulla sees mäest alla kihutamine kilgete saatel (teiste kilgete, mina ei kilju!). Ning kesköine saun lumeinglitega.
Muuhulgas ei tohi ära unustada ka _kahte_ tüdrukuteõhtut, mis mõlemad juba kavandamisel.
Ja siis muidugi veel striptiisiklubi külastus... Esiteks on see mu ammune unistus, teiseks peab mu kihlveopartner nõksud enne märtsi selgeks saama. ;)
Ja see kõik on ainult osa kahe nädala plaanist. ;)

Elu on seiklus, raisk!

Kui kellelgi on veel vahvaid ideid ja/või muid pakkumisi, siis ma ootan suure huvi ja põnevusega. Vastutasuks kutsun Sindki järgmine kord kaasa kui linnapeale vandaalitsema või lauale tantsima ronin. :)

Raport

2007-01-14T16:41:00.000+02:00

Niisiis, kuidas mu plaanitäitmine eile õhtul ja täna varahommikul läks.
Kokkuvõttes võiks öelda, et päris hästi.
Umbes pool kaksteist hakkasin Jaanika juurde jalutama. Teekonna skoor oli 7 kiirabiautot (neist kaks vilkuritega), 3 joodikut (neist üks jalgrattal), palju muda ning 1 alasti naine.
Jaanika juures alustasin - ...nagu Vahuri vanaema ütleb...
Kõigepealt siis 1/3 pudelit tequilat ja siis 1 pdl vahuveini. Üksi, sest Jaanika pidurdab 22. jaanuarini. Natukene nuttu ja hala ning seejärel Toomele lollusi tegema. :)
Kõigepealt püüdis mu tähelepanu tähetorn - sinna läheme! Jaanika oli nõus. Läksime siis värava juurde. Jaanika arvas selle lukus olevat aga pärast minu paari jõu ja ilu numbrit ning mõnd osavamat manöövrit see suur värav siiski avanes. Lükkasime selle ägisedes lahti (huvitav kas ikka õigele poole?) ning pugesime sisse. Siis avastas Jaanika, et kõrval olev jalgvärav oli muidugi täiesti lahti, lausa nii lahti, et me oleksime mahtunud sealt või kõrvuti läbi jalutama. Ja siis nägin mina, et teisel pool suurt väravat polnud üldse mingit väravat enam ollagi. Aga kuhu oleks kogu kangutamise rõõm jäänud kui meil oleks olnud mõistust ja taipu neid lihsamat ligipääsu võimaldavaid kohti märgata ja kasutada.
Nii...ja siis olime me tähetorni juures. Otsustasime, et teeme majale ringi peale. Kusagil maja taga leidsin ma kuuri, mis mulle tõeliselt-tõeliselt meeldis. Milline see täpselt välja nägi, ma enam eriti ei mäleta, sest ma ei pööranud sellele suurt tähelepanu. Vaatasin rohkem detaile. Aga ma tean, et see meeldis mulle vähemalt öösel väga. Jaanika arvas, et just nüüd oleks hea aeg ja koht pildistamisteks ning helistas sõbrale. Tahaksin siinkohal ära mainida, et kell oli umbes kolmveerand neli öösel. Suur oli meie üllatus kui selgus, et Jaanika sõber magas ja ei olnud huvitatud välja tulemisest. :)
Niisiis, üllatuse allasurumiseks ja nukruse vältimiseks tuli loomulikult mööda seina hakata üles ronima, kasutades selleks vihmaveetoru ja mingit metallijuppi. Väga kõrgele ma ei jõundud aga üksjagu siiski. ;) Alt kostusid Jaanika hüüded: "Lollakas, tule alla, siin on kindlasti kaamerad. Kui Falk tuleb, siis mina ei hakka midagi selgitama." Ma olen endiselt täiesti veendunud, et seal ei olnud mingit kaamerat, rääkimata mitmusest.
Nii, seejärel ma otsustasin, et ei, meil siiski ei ole vaja ümber tähetorni jalutada vaid me ronime nüüd üle võrkaia, mis niikuinii oli kenakesti lömmis. Teisel pool seda aeda oli lihtsalt niiiiiiii ilus kalle mäest alla. Jaanika ägises ja protesteeris vist natukene, suurt tähelepanu ma sellele ei pööranud, aga üle ta igatahes ronis! Ja tema järel mina ka. Huvitav kuidas mu riided pärast eilset ööd välja näevad? Ma ei ole veel vaadanud...
Igatahes, seejärel tuli minna traditsiooniliselt kiikuma. Mõned minu jaoks olulised mõtted ja veel natukene nuttu ja hala...aga siis läks taas lõbusaks, sest me hakkasime laulma. Ning meenus, et ega me tegelikult ikka ei oska eriti laule peast. St oskame küll....aga lünkadega, nii paari sõna või fraasi kaupa. :)
Ühel hetkel hakkas Jaanikal jahe ja nii oligi aeg koju minemiseks käes. Üks lõputu mudaväli laius mu ees...aga otsustasin siiski muda ja mitte takso kasuks, sest oli vaja värsket õhku ja avaruse tunnet, muidu oleks tulnud järjekordne paanikahoog.
Uuuu....ja koju jõudsin ma veerand kuus hommikul. Just kõige õigem ja parajam aeg hommikul koju jõudmiseks päev enne ülirasket eksamit. :)

Kinnitust leiab tõsiasi, et mida rohkem teha, seda vähem on aega mõtlemiseks.

PS. Sander, ma tõesti lootsin sinu peale aga sa vedasid mind alt. Reetur oled!

PPS. "Sa võid ju ka tulla."

Moodswings

2007-01-13T23:01:00.000+02:00

Meeleolu on veider. Ei liha ega kala.
Igapäevaselt ettetulevad sündmused on vahel naljakad. Ja siis vahel jälle ei ole ka.
Täna igatahes on mul üks kiirete otsuste tegemise ja vahetamise päev.
Kõigepealt otsustasin õppida. Seda ma ei teinud.
Siis otsustasin koristada. Seda tegin. Natukene.
Siis otsustasin õppida. Seda ei teinud ma endiselt.
Siis jätsin otsustamise vahele. Polnud millegi vahel valida, sest valikuid jäi vaid üks.
Siis otsustasin, et ei õpi. Sellega olen ma päris hästi hakkama saanud.
Ja just nüüd äsja otsustasin, et mul saab olema vinge õhtu, mis sisaldab kaktuseviina ning kaugushüppeid kiigelt, selg ees.

Homme jagan muljeid. Võibolla.

Peamine on see, et kui pidu toimub kusagil mujal, siis teen mina ise oma õhtu!
Minuga on alati pidu! ;)
Tahab keegi ühineda? Helistagu! ;)

Meeled...

2007-01-08T22:41:00.000+02:00

Mulle on alati meeldinud inimeste see omadus, mis laseb mõnel kindlal helil, erilisel lõhnal, kunagi nähtud pildil, teraval maitsel või mõnel muul aistingul olla niivõrd tähenduslik. Ma mäletan, et esimeses klassis keeldusin ma oma vesivärvikomplekstist üht kindlat pruunikaskollast tooni kasutamast, sest selle värvi toon meenutas mulle üht kunagi söödud ebameeldiva maitse ning lõhnaga kastet. Iga kord kui ma seda värvi vaatasin, siis lausa tundsin selle eriliselt vastiku kastme maitset. 14 aastat on möödas ja ma mäletan seda värvitooni, maitset, lõhna ja kõike sinnajuurdekuuluvat hämmastavalt selgelt.
Ja siis see kõhugripi fenomen. Mõelge, kas pole mitte nii, et viimane eriti tugev maitse või lõhnaelamus, mis teil oli enne mõnd ägedat kõhugripi või toidumürgituse juhtu, on pärast seda ebameeldivaks saanud/jäänud.

Juba kõrghariduse omandamise esimesel aastal õpetati meile, et kui katseloomal oli pärast söömist kiiritamise tõttu paha olla, siis ta omistas selle reaktsiooni hoopis enne söödud toidule mitte millelegi muule (nagu näiteks kiiritamisele, millest ta muidugi ka teadlik ei olnud). Mingi heli või valgusega aga seost ei tekkinud (ehk siis katseloom ei hakanud ei heli ega valgust vältima, oma halva enesetunde allikaks pidama).

Niisiis on täiesti loomulik, et viimane tugev maitse või lõhn seostub iiveldustundega kui potentsiaalne mürgi(stuse) allikas. Minule näiteks on eeltoodud põhjusel täiesti vastuvõetamatuteks kalapulgad ja vaniljeviin (või tegelikult enamik vanilje maitse- ja lõhnalisi asju), mõnel juhul ka friikartulid (oleneb valmistamisviisist ja rasva hangumise astmest).
Ning oh neid mälupilte, mis tekivad mõne vana võistlustantsuga seotud lemmikloo puhul. Nii mõnigi pala meenutab hetki võistlustelt, laagritest, olulistest sõpradest ja sõbrannadest.
Üks väga konkreetne lugu, mis meenub mulle aastavahetusest 4 aastat tagasi, toob mulle siiani naeratuse näole. Vana tuttav tabas minu meeleolu lihtsalt ideaalselt ära ning pühendas mulle ja ühele teisele inimesele loo: The Puddle of Mud - She f***ing hates me. Ma siiamaani kuulan seda lugu mälestustega, ainult vaatenurk mälestustele on aja jooksul muutunud, seda siiski paremuse poole.
Ma olen ka täiesti veendunud, et teatavat rolli organisatsiooni valikul mängis aastate pikkune eelistus värvi (tegelikult lausa kahe) osas. Need, kes on mu põhikooli lõpust pärit mantlit või viimast standardi kleiti (tegelikult üldse mu võistluskleite) näinud, saavad aru.
Ja siis on muidugi veel see: Juanes - La Camisa Negra -> selle loo taustal on mul silme-ees pilt suvisest, öisest Pirita teest ja mõnusast kiirusest mugavas autos. Jälle silmapilk, mis antud looga alati meenub.
See on hämmastav kuidas pisikesed, antud hetkel täiesti tähtsusetud detailid, osutuvad hiljem nii olulisteks ja suurteks.
Ja hetkel näiteks ajendas mind kirjutama see, et mul tuleb riideid vahetada, sest minu ümber heljuv ja riietest tulenev lõhn ei lase mul õppimisele keskenduda. Õppida on aga vaja. Hetkel käes kognitiivne psühholoogia - eks seegi oma teatavat rolli tänaste mõtete ning sissekannete juures.

Niisiis, riideid vahetama...ja muusika tuleb kinni panna ning tube õhutada, et ei oleks ühtegi segavat tegurit mingeid aastate taguseid või lähemaid sündmusi meenutamas.
Huvitav, kas see oleks lahendus minu kauaaegsele probleemile keskendumisega?

Praegu on minu maailm täis kauneid inimesi ja veel kaunemaid momente

2006-12-19T20:52:00.000+02:00

Mul on jälle pisar silmanurgas. Õnnest. Heameelest. Nostalgiast. Südamest tulevatest mõtetest ja emotsioonidest.
Alates 8ndast detsembrist on mul olnud niiiiiii tohutult palju imeilusaid ja kauneid momente, et ma siiani pean end veenma nende kõigi tõepärasuses.

Oma elu esimese laia lindi kinkimine Jaanikale oli eriline. Peamiselt seetõttu, et tema ise on eriline. Ja lõunasöök pärast seda oli minu jaoks iga oma sekundi ja minutiga niii-niii väärtuslik.

Nädalavahetusel toimunud mäng oli kurnav...ent korduv pisarateni naer oli sel korral tõepoolest piisav tasu ja ma olen õnnelik ning rahul, et siiski alla ei andnud ja ära tegin. Ma loodan südamest, et neid nalju ei lasta mul kunagi unustada.
Sander, mida siis ikkagi tähendab "dünaamiline"? Kuidas seda nõiaprotsessi kõige Õiglasemalt läbi viia tuleks? Mees, kellel on veel 12 minutit elada jäänud, ega sa ei tahaks kogu oma maist varandust rändavale preestrile hingehoiu nimel annetada?
Oh, ehk aitavad need pisidetailidki üht-teist meeles hoida. Emotsioonid on seni veel tugevad ja vahvad.
Ning siis muidugi see järelpidu. Arno, su üllatuslik kingitus oli niiiiii ääretult armas. Siis veel Jaanika ja Johanna viitsimine koos minuga tähistada, öösse üürata ning hilistel tundidel veeprotseduuridega tegeleda ning minu jaoks jahilgi käia. Tüdrukud, te olete minu jaoks nii kallid! :)

Sünnipäev... Üllatused, kaunid soovid, toredad inimesed... Tantsida sain ka! See tähendab, et oli pidu! (nagu igal esmaspäeval) ;) Ja mis peamine, ma tõepoolest tundsin pea igal hetkel, et minust holitakse. Kallid, te ei kujuta ette ka kui väga mul seda just siis vaja oli.
Ning oh seda nostalgiat, üllatust ning rõõmu kui mõni vana ja eriline sõber võtab vaevaks üles otsida, et isiklikult õnne soovida ning lihtsalt näidata, et ta mäletab ja mõtleb mu peale.

Hetked, mil on näha, et keegi, keda oled endast täiesti erinevaks ja absoluutselt mõistetamatuks pidanud, siiski jagab sinu nägemust ja mõtet ühes olulisimas punktis. See on nii hea, soe ja südamesse minev moment ning tunne. Ka sõbralint selle kinnitamiseks on hingest tulev...

Pingutamine eksami nimel ning siis selle eksami kirjutamine nii hästi või halvasti kui ma seda suutsin. Tundsin, et avapauk sessile oli täiesti olemas...ja kuni ma sellest tundest veel surmani tüdinenud ei ole, niikaua see täiesti meeldib mulle... Ehk siis nii esimesed 2-3 eksamit. ;)

Veinilaud. Oli naeru ja pisaraid. Peamiselt õnne ja rõõmupisaraid. Mulle tundub, et detsembrikuised veinilauad on kujunemas mu lemmikuteks. Mitte eriti palju inimesi...aga see-eest just need kõige-kõigemad momendid. Need hästi-hästi erilised! 10 tundi konvendis veeta oli puhas rõõm. Esimest korda olin veinilaua lõpuni suurima rõõmu ja naudinguga... Peaaegu et ei olnudki soovi koju minna... Aga veerand viie ajal hommikul pressis uni siiski juba peale.

Nädalavahetus. On lihtsalt uskumatu kuidas mõned üksikud sõnad, lühikesed minutid ja/või juhuslik moment, mõtlematu liigutus, võivad nii paljut muuta. Sel korral ainult paremuse suunas.
Taas, oli meeletut naeru, oli sügavaid mõtteid, oli olulisi tundeid, oli kauneid meenutusi ning uute mälestuste tekkimist. Järele mõeldes aga - absoluutselt kõi on olnud just nii hea nagu ta on tänu sellele, et kõigi momentide peamiseks komponendiks on olnud jagamine. Kellegi toredaga millegi vahva jagamine. :)
Oma panni pean ma muidugi ühel hetkel ikkagi tagasi küsima...aga päev või paar on sellega ehk veel aega. ;)

Täna aga ajendas mind kõigest sellest kirjutama tegelikult üks kiri, mille ma läbi lugesin. Lihtsalt ääretult hea tunne on kui vana ja oluline sõber räägib endast ja oma elust, soovist jagada, ning tunneb minugi vastu huvi... Lihtsalt niisama... Ning pärast rohkem kui aastast täielikku suhtlemispausi.

Oh, erilised inimesed minu elus, ma hoolin teist nii väga!

2006-12-07T02:52:00.000+02:00

Nii lihtne on haiget saada. Tuleb ainult uskuda, et pole piisavalt tähtis, oluline, võimeline, väärt, hea...

Isegi alkohol ei aita. Iga teine kord ma praegu juba magaks aga ei, seekord ei mõju isegi dringid. Oleks siis vähemalt tähti mida vaadata või miskit. Asjalik ma keeldun olemast!

...kiirrong võtab peagi õige hoo...

2006-12-05T22:23:00.000+02:00

Nüüd ma tean mis tunne see on kui ei taha siia mitte midagi kirjutada, sest lihtsalt nii halb on olla. Vahepeal oli nii. See läks õnneks üle. See tähendab, ma tegelesin probleemiga ja usun, et see enam-vähem lahenes. Niisama lihtsalt ei lähe miski üle...

Ja siis vahepeal on jälle nii hea olla, et ei mõtle mitte millegi muu kui ainult iseenda ja oma hea tunde peale ning jälle pole vaja kusagile midagi kirjutada. Isegi minu mõtete väike must salalaegas (ehk siis see privaatne, mis mul on) pole kaua aega ühtegi täiendust saanud.

Miks nüüd? Ei tea, lihtsalt niisama.
Mul on segadus. Ma ei tea mida ma tahan. Seda ei juhtu minuga just tihti. Ja lausa mitmel rindel korraga... Kui ma oleksin närviline tüüp, siis tõenäoliselt oleks mul praegu juba paanika.
Kas ma ikka tahan kevadel lõpetada? Kahtlane...kuidagi vara tundub...ma nagu ei oleks selleks üldse veel valmis.
Kas ja mida ma organisatsioonist/lt kevadel tahan? Võibolla midagi, millest ma tunnen, et vahepeal ilma olen jäänud...aga ma ju ei tea tegelikult...
Ma olen vahepeal (nii umbes viimase poole aasta jooksul) päris palju muutunud. Kas see on hea või halb? Tahan ma et muutused jätkuksid või mitte?

Miskipärast tundub praegu olevat õige aeg perroonil istet võtta ja mõelda natukene... Hästi veider tunne on - kõik kihutavad mööda, kõik on väga sihikindlate nägudega kusagile teel. Samas, otsesele küsimusele, et kuhu nende valitud teed mööda ka saab, ei oska pea keegi vastata. Meenutab paljutsiteeritud lõiku raamatust "Alice imedemaal", kus Alice, olles ristteel, küsib Kassilt, et kuhu ta minema peaks. Selle peale küsib Kass vastu, et aga kuhu ta jõuda tahaks. Alice vastab, et tegelikult on tal üsna ükskõik kuhu ta jõuab ning nii jääb Kassil üle vaid vastata, et aga siis on ju ka üsna ükskõik millise tee Alice valib.
Alice küsis vale küsimuse. Tegelikult tahtis ta ju teada, et kuhu mingit tee välja viib, et siis sihtpunkte teades parim võimalik otsus langetada.
Minul ei ole Kassi, kelle käest küsida. Alice ma ka ei ole, sest mul ei ole päris ükskõik kuhu ma jõuan. Risttee on aga siin samas...

...ja juba ma näengi eemalt tulevat Jaamakorraldajat, kes koputab närviliselt kellale ning teatab üsna ükskõiksel toonil, et ma olen vaid ees, pidurdan üldist inimvoolu ning mul tuleb perroonilt lahkuda - mingu ma aga parasjagu ees ootava rongi peale või unistagu kusagil mujal...

Ei taha!
... tahan aega, et teha kindlaks kuhu on võimalik jõuda, kuidas sinna saaks...aega, et korjata kokku oma asjad, valmistuda minekuks ning siis rahulikult minema hakata. Kasvõi kiirrongiga...aga minu oma valitud sihtpunkti minu oma valitud ajahetkel. Ei taha elada jõuga pealesunnitud elutempos! See on vägivald!

Kaugusse, kaugusse rännutee jälle viib
terastee kauguses taevast toetamas.
Igaüks, igaüks homses näeb helget teed,
kihutab, kihutab vagun sinine.

Liiga hea

2006-11-15T01:52:00.000+02:00

Vapustav! Vaimustav! Suurepärane!
See on lihtsalt uskumatu kui hästi ma ennast juba viimased umbes 4 ööpäeva tundnud olen. Absoluutne õnnerull ja positivismipall. Kõik on lihtsalt nii-nii hästi.
Aga teate mis, õudne on siinjuures see, et ühel hetkel tuleb kõrgustest alla tulla ja karta on, et see saab valus olema. Veel hirmuäratavam on see, et mul on aimdus nagu võiks kukkumine saabuda tuleval nädalavahetusel, mil on niigi tohutult raske. Ning kirsiks tordi otsas on see, et tänu oma suurele roosale õnnemullile, kus ma elan, ei suuda ma tõsiselt võtta selliseid asju nagu tähtajad. Lihtsalt üldse ei lähe korda. See ka ei lähe korda, et 8 tunni ja 10 minuti pärast peaks valmis olema 2 kodutööd, millest mul pole kummastki ridagi veel kirjutatud. Ning üleüldse kavatsen ma praegu magama minna. Kas pole lihtsalt vaimustav... :) Ja mu hea tuju ega tunne pole ikka veel rikutud. :)
Niisiis, tõestatud, saab olla olemas selline asi nagu "liiga hea enesetunne". Ja ma ei suuda otsustada kas ma tahaksin, et see lõppeks või mitte. Kes mu kätt tuleb hoidma ja pisaraid pühkima kui see juhtub?

Blaah, ei huvita.... Praegu ma säran ja olen lihtsalt niiiiii niiiiii.....rahul.... :)

Naer ja pisarad

2006-11-13T13:29:00.000+02:00

Aeg-ajalt ma teadvustan endale, et vahel tuleb peale kadedus. Seda juhtub harva aga juhtub sellegi poolest. Peamiselt olen ma kade nende inimeste peale, kellel on mida meenutada ja millest rääkida, sest nad lihtsalt võtavad ette, teevad ja elavad läbi. Peaaegu et sellised inimesed on ka Sirel ja Riistan...aga nende peale ma siiski kade ei ole. Nende elujuhtumisi on palju lõbusam jälgida kõrvalt.

Möödunud nädal õpetas mulle aga nii mõndagi. Ei tohi seda vaid ära unustada:
esmaspäev - rohkem ma ennast enam kellegi teise heaolu nimel ohvriks ei too
teisipäev - illusioonide hajumise aitavad üle elada teised, väga veenvad kujutluspildid. Mis juhtub kui need ka hajuvad?
kolmapäev - ärritunud inimesed ei kontrolli ennast enam nii palju ja ütlevad välja mida mõtlevad...ning kui tundub, et võiks, siis tee...
neljapäev - 10 tundi und on vahel väga hea ja vajalik
reede - kui keegi on liiga teinud ja sa ei taha üksi olla, siis tuleb ise selles osas midagi ette võtta ning alati valvejoodikute numbrid käepärast hoida - kust mujalt saab head seltskonda, tsirkust ning sõprust all in one... :)
laupäev - ak! ema ja vanaema - parim seltskond absoluutselt kõigi maailma asjade läbi arutamiseks ja paika panemiseks.
pühapäev - vahel peab õppima ka. Seda õppisingi.

Tänane on õpetanud, et parim viis ärgata ja hommikut sisustada on naeruga. Aitäh! :)

Plussid ja miinused

2006-11-03T12:19:00.000+02:00

Oioi kui halvasti ma ennast tunnen. Nii lühikese ajaga nii palju lollusi ja rumalusi teha - igaüks ei oska aga mina saan hakkama.
Aga nagu ikka, kui ma end mingite seikade pärast kehvasti tunnen, istusin ma iseendaga maha ning mõtlesin Asjade üle järele. Järeldused, millele ma jõudsin. A) ma tunnen ennast halvasti kui tekitatakse probleeme seal kus ma neid ei näe ja ma ei saa ka midagi teha, sest minuga ei suhelda. B) ma tunnen ennast halvasti kui tekib arusaamine, et inimesed, kellega ma arvasin asjadest ühtmoodi aru saavat, ei jaga minu nägemust tegelikult üldse. C) ma tunnen ennast halvasti kui olen end suhteliselt põhjalikult lolliks teinud ning keegi ei ütle, et tegelikult pole asi üldse nii hull...

Aga tegelikult olen ma ju viimasel ajal end ikka väga hästi ka tundnud. Tantsimas näiteks alati, lisaks veel teisipäeval vihmas jalutades ning põnevaid detaile Tähtveres avastades (üks skisofreeniku elupaik näiteks). Ka kolmapäeval ning neljapäeval oli ilusaid hetki, mil ma tundsin oma tähelepanuvajaduse rahuldatud saavat. Ja absoluutseltkindlasti oli ülimalt tore oma kõht SandriRonaldiMihkli seltsis valusaks naerda. Mul on ikka tohutult ägedad sõbrad. Kui nad muidugi ikka on veel mu sõbrad pärast eilset...

Etnoh, kui nüüd plussid ja miinused kokku lugeda, siis on ju nii täitsa enam-vähem tasa. Oleks täna trenni saanud, siis tunneksin end kindlasti hästi. Aga hetkel pean rahulduma mõttega, et küllap mu enesetunne tõuseb ühel hetkel taas tavapärastesse kõrgustesse.

Jeiiiiiiiiii! Marje tuleb täna tagasi! :) Jehuuuu! :)

Hommik konvendis

2006-10-17T09:41:00.000+03:00

Ja taas on nii-hea-nii-hea tunne käes. Istun konvendis, mõnusalt hämar on. Kuulan head muusikat ja ideed tulevad nii mis mühiseb. See on hea, sest mul ongi just vaja nii mõnigi asi ära korraldada, valmis kirjutada jne. ning kõik need asjad vajavad omajagu fantaasiat. Mis selle kõige juures veel kõige parem on, on see, et mul pole mitte ainult ideed vaid juhtub hetkel olema ka viitsimist ning motivatsiooni. Lihtsalt imeline! Ja ma olen kindel, et see kõik on nii, sest eile oli hea!

Aga sügis ei hakka mulle sellegi poolest meeldima.
Näiteks ärkasin ma öösel kella piiksumise peale üles ja ei saanud absoluutselt aru, et kes see idioot on äratuse mitu tundi varasemaks pannud. Alles teise piikusmise korra ajal sain aru, et kellaaeg on õige, väljas on lihtsalt vastikult pime juba varahommikuti. Telefon helendas nii eredalt pimedas magamistoas, et ma kaotasin peaaegu nägemise.

mmm...ja kui teil juhtub selline moment, et kodus pole pea päev läbi mitte midagi juua peale vee ja alkoholi, mille te siis valite?

Ning dilemma on mul ka - kas kohusetunne või meelelahutus. Mul on aimdus kumb võidab...

PS. Külalised on ikka ja alati teretulnud!

Frustratsioon

2006-10-14T02:12:00.000+03:00

Isegi mina ei suuda enda olemist alati heaks mõelda. Enamasti küll aga mitte alati. Täna näiteks on üks igavesti ilge päev olnud. Ja ükski enesesugestsiooni võte ei mõju.
Alustuseks jõudsin ma veendumisele, et see, mis mind kolm päeva vaevanud juba on, on siiski ligi tikkuv haigus ja ei midagi muud. Siis sunniti mind kohupiima sööma ja kohvi jooma. Mõlemad on ühed kohutavaimad asjad mida ma tean...aga mul oli valida kas alla neelata või nälgida. Valisin alla neelamise. Pole üldse kindel kas teine valik kehvem oleks olnud. See esimene oli igatahes parajalt julm ja ebameeldiv. Peaaegu et päeva kõrgpunkt oli poodlemine, mille käigus ma endale ühe vajaliku riidetükki soetasin. Asja positiivsuse nullis pangakontol oleva rahahulga järsk ja plaaniväline kahanemine. Ja siis ma jõudsin koju. Vaja teha seda, teist ja kolmandat. Ning ma tundsin end iga hetkega aina halvemini. Ära tegin. Mõtlesin, et oh rõõmu, nüüd saab oma sooja, mõnusasse, pehmesse pessa kerra tõmmata... Aga kus sa sellega... Mingil seletamatul põhjusel olid minu toad maja kõige külmemad ruumid. Mis siis ikka, evakueerusin magamistoast ja kolisin kaminaruumi. Tegin kaminasse tule. Enne seda muidugi oli tarvis sooritada mõned akrobaatilised šedöövrid, et liigutada siiber sellisesse asendisse, mis tagaks suitsu lahkumise majast korstna, mitte akna kaudu. Pärast kolmandat süütamist ja suurt leeki jäid puud isegi põlema. Natukene läks soemaks. Aga see võis muidugi olla tingitud ka sellest, et ma panin endale selga kaks kihti fliisi ning tõmbasin sooja teki kõrvuni üles. Salli panin ka kaela! Minu puhul, kes ma tihti end sellistel juhtudel lämbumas tunnen, on see suur asi. Igatahes, istusin siis diivanil ja vaatasin telekat. Tunde. Lugeda ei saanud, sest keskendumisvõime oli null ja alla selle. Aga teleka vaatamise trenni pole ma ammu teinud, selle tulemusena jäid silmad nii suure pingutuse peale kohe üsna haigeks ja mõnda aega nägin kõike muud peale teleka kahekordselt ja läbi udu. Ma räägin, et enne maratoni peaks ikka natukene trenni ka tegema aga paistab, et iseenda nõu kuuldavõtmine on kõige raskem asi üldse.
Nojah, ja siis mulle tuli pähe, et tegelikult peaks peale jälgi kohupiimasaiakese ja veel jälgima poole tassi kohvi veel midagi päeva jooksul sööma. Tuterdasin alla kööki ja avastasin, et menüüs on hea soovi korral kiirnuudlid a'la Rolton ja saepurumaitselised kanapihvid. Loobusin söömisest. Emal hakkas must kahju ja andis mulle oma laualt (tal nimelt olid külalised) paar tillukest tükki hästi magusat kooki ning neli soolapulka. Magusate kookide peale läks minu, kes ma eriti magusat ei taha, süda pahaks ning soolapulgad ei ravinud seda. Istusin teki all edasi, andsin silmadele järeltrenni ning mõtlesin....ei, kui aus olla, siis ei mõelnud mitte midagi.
Ühel hetkel otsustasin (ilma mõtlemata!), et nüüd oleks aeg magama minna. Tegin ettevalmistusi. Võtsin sisse mingeid rohtusid, mis väidetavalt peaksid aitama, tegin endale tassi rohelist teed, otsisin välja Bachi ja Handeli plaadi ning võtsin raamatu ka voodisse kaissu. Minu magamistuba oli endiselt jääkülm. On siiani, kui aus olla. Minu järelpärimistele, et millal sooja saab, vastati, et täna pole mõtet enam kütta, homme. Süüa pidi ka homme saama. Positiivne, kas pole. Ainus mida teha on vaja, on homset oodata.
Enne voodisse ronimist helistasin veel korraks Jaanikale ning halasin natukene üle viie minuti. Aga ainult natukene üle viie minuti, sest tal oli tore ja ma ei tahtnud teda rohkem segada. Ronisin voodisse teki alla. Pärast tunnist lugemist veensin end selles, et nüüd olen unine küll. Kustutasin tule ja tõmbasin teki kõrvuni. Plaat lõpetas ja muusika lakkas. Ja siis mulle meenus miks ma kunagi oma toas ei maga kui alumises kaminaruumis külalised on - ma kuulen oma magamistuppa pea igat sõna, naerupahvakutest rääkimata. Oo õudust ja minu teravaid kõrvu. Isegi nohu ei päästnud. Tükk aega vähkremist ja uni oligi läinud. Pool kaks helistasin emale alla ja küsisin, et millal öörahu algab. Vastati, et kohe. Umbes kümne minuti pärast hakkaski. Aga selleks ajaks olin ma ära joonud nii palju miskipärast väga kangeks muutunud rohelist teed, et a) mul oli igasugune uni läinud ja b) mu magu otsustas, et talle need koledad joogid ja veel koledamad söögid, mis ma täna endale manustanud olen, üldse ei meeldi ning siis hakkas tahtejõudude võistlus. Kord mina all ja mu iiveldus peal, siis jälle iiveldustunne all ja mina peal. Kuni ma siis lõpuks nii paarkümmend minutit tagasi kapitlueerusin.

Ja ainus, mida ma tahan, on et keegi ütleks midagi ilusat ja head mulle aga see peab tulema siiralt ja südamest. Seni on päeva/õhtu parimad saagid "aww, vaeseke" ja "noh, tibu". Natuke niru, kas pole. Minu standardite järgi küll on.
Või nojah, seda tahaks ka, et oleks hea olla ja uni tagasi tuleks ja saaks normaalselt hingata ja magada....aga ma oskan oma soovidega siiski reaalsuse piiresse jääda, eksole. Niisiis, maailmarahu ja kõike muud!
Tundub, et tuleb piiiiiik öö.

Doktor, ma vajan abi

2006-10-11T13:48:00.000+03:00

Hämmastav...aga on täiesti võimalik tegeleda ärkamisega 4 tundi järjest. Kusjuures nii, et kõik see 4 tundi heliseb kell iga 10 minuti tagant uuesti. Olen aus ja ütlen kohe ära, et esimesed kaks tundi ma tõepoolest lootsin, et ühel hetkel ma viitsin päriselt ka end üles ajada. Ülejäänud kaks tundi ma juba teadsin, et voodist välja ronimisest ei tule enne midagi välja kui unenäod, kõik nad, pole lõpuni vaadatud. telefon oli kõrval. Aga kujutate ette laiskust, ma ei viitsinud ka täie teadlikkuse juures silmi rohkem lahti teha, et näha millisele nupule peaks vajutama selleks, te ta lõplikult vait jääks. See edasi-lükkamise liigutus on juba käe sees, selleks pole vaja silma isegi mitte natukene avada, ja nii mu telefon siis piiksuski 4 tundi järjest iga 10 minuti tagant. Kusjuures, ma olen kiire, ta jõuab teha ainult kõige esimese ja vaiksema sissejuhatava piiksatuse enne kui ma ta uuesti natukeseks ajaks vaikima sunnin.

Unenäod on mul aga võimsad. Viibisin Hispaanias, ronisin mööda lagunevaid treppe katusele, olin ema! (õudne!), proovisin nõudepesuvahendiga loputatud kartulikrõpse (rõvedad olid, muide), jõin veini ja õlut (vaheldumisi ja segamini - ei soovita kellelegi, isegi unes mitte), hüppasin peol aknast alla otse järve (kõige lähem tunne lendamisele, mida ma tavaunenäos saavutada suudan), tantsisin kuni king ja kleit mõlemad katki läksid ja siis ujusin veel natukene. Doktor, mis mul viga on?

Mõnus on olla. Kohustused olen suutnud sujuvalt ära unustada, viskasin jalad taevapoole ning lugesin. Täna vist autoga sõitma ei pea...ehee...see tähendab seda, et emal on külmkapis üks hea pudel ühe hea asjaga. :) Mu olemine läheb kohe-kohe veel mõnusamaks. Kadestage!

Kusjuures, vaatasin pilti, ei saanud aru mis seal "mürgine" on. Jälle vist lööb see lapsepõlves puu otsast peapeale kukkumine välja.