Aloha!

Vellavere puhkemaja, me kohtume taas. Sedakorda siis augusti teisel nädalavahetusel ja natukene teistel teemadel. Rohkem lilli ja naeru ning lõunamaisemaid rütme, ma loodan.

Viimased päevad mööduvad rütmis õpik, tauriin, õpik, kofeiin, õpik, endorfiin, õpin adrenaliin, õpik...
Millegagi peab ju keskkooliaegse harjumise murdma ja ka bioloogia õpikut käes hoides üleval püsima. Vaikselt hakkab juba tulema. Enam ei ole vaja _kohe_ pärast ärkamist taas magama jääda kui bioloogia õpik või füsioloogia/geneetika konspekt silma jääb. Alguses oli isegi siis ärkvel püsimisega raskusi.

Muide, inimesi ei taha ikka veel näha. Ülihea. Suhelda võib aga mitte üle mõne tunni ööpäevas. Perekond ei loe. Nendega ei suhtle niikuinii. :D Täna just oli jälle ehe näide sellest kuidas ma suudan nad täiesti välja lülitada...mitte ühte sõna ei kuulnud pikast jutust kui parasjagu lakke vaatamisega hõivatud olin ja minuga samal ajal räägiti. Kusjuures täiesti kogemata. See tuleb mul juba iseenesest. Samal ajal hakkab õppimine aina meeldivamana tunduma. Mul on tõsiseid probleeme aga ma tegelen nendega pärast 27ndat...kui need selleks ajaks veel ise lahenenud ei ole.

Muide, kas see on ebatavaline/veider kui üks asutus hilineb palga maksmisega kolm kuud ja kui lõpuks ülekandega hakkama saab siis seda ka ainult tänu järelepärimisele. Minu arvates ei olnud. Vähemalt kaks esimest kuud ei olnud sest ma olen umbes sellist käitumist terve oma senise elu näinud. Selle sama asutuse poolt, muide. Aga täna tehti mulle selgeks, et tegelikult see ikka päris normaalne ei ole ja teinekord peaksin natukene varem uudishimulikuks muutuma. Mina selles nii kindel ei ole. Mõelda vaid, kui ma oleksingi oma raha kaks-kolm kuud tagasi kätte saanud siis ei oleks sellest ju praeguseks enam midagi alles. Aga nüüd saan ma end vähemalt korrakski enda kohta rikkana tunda. :)