Totaalne udulammas

Nonii, pange nüüd kõhulihased valmis, kohe saab kõvasti minu üle naerda.

Hommikud lihtsalt ei ole minu aeg. Ükski hommik ei ole. Mõni on aga oluliselt hullem kui teine. Tänane, näiteks, oli kohe hämmastavalt kohutav.

Alustades sellest, et ma ei suutnud leida endal parasjagu käes olevaid riideid kuni kõikvõimalike muude äpardusteni välja. Vähemalt kuu kaika auhinna laureaat olen ma aga tänu oma uksejuhtumile. Nimelt, olles juba hiljaks jäänud, haarasin ma autovõtmed, tõmbasin saapad jalga, kihutasin oma kodu välisuksest välja ja jäin siis ukse ette seisma, ise hoolega puldi nuppe vajutades ja oodates, et millal piuks või plõks käiks. Läks ikka päääääris mitu nupuvajutust enne kui ma aru sain, et auto pult ei peagi minu välisust lukustama.

Jah, minu üle võib nüüd naerda ja järgmised tükk aega sel teemal minu kallal norida. Täitsa luban. Kahtlustan, et see lihtsalt käib selle "... kaika" auhinnaga kaasas. :)

---------------------------

Hoopis teisest ooperist aga... Mina ei ole meie peres ainus, kelle arvel saab nalja teha. Minu pisikene õde nimelt on alati olnud äärmiselt õrnahingeline ja ÜliKorralik. Nüüd on ta sellega vindi üle keeranud. Nimelt õppis ta juba ammu selgeks, et vanduda ja ropendada ei tohi, niisama koledaid sõnu kasutada samuti mitte. Ja kuhu see siis jõudnud on? Rääkisin talle ükspäev mingit lugu, kus kasutasin sees sõna "personal". Selle peale läksid mu õel põsed roosaks, silmad suureks ja ta kukkus kätega vehkides mulle seletama, et selliseid sõnu ei tohi kasutada ja miks ma ropendan. :) Sealt edasi läks asi ainult lõbusamaks. Terve möödunud nädalavahetuse käisn ma ringi ja puistasin igale poole lausetesse sõnu nagu "personal", "situatsioon", "sitsima" jne. Eriti lõbusaks läks kui mu õeraas millegi kohta küsides, et mis see on, sai vastuseks, et "see on sekser". Oh seda rõõmu ja väikeste laste kiusamist. :D Loomulikult me selgitasime ka mu õeraasule iga sõna tegelikku tähendust ja puha... aga see õnneks ei muutnud tema reaktsioonides midagi, sest tema jaoks oli ikkagi tegemist koleda kõlaga ja seega ka koleda tähendusega sõnadega. Nii lõbus.

Siit siis üleskutse...

Aidake mu lõbusale õe-kiusamise-ja-samal-ajal-tema-sõnavara-arendamise mängule kaasa ja tooge kommetaarides näiteid milliseid sõnu ma võiksin veel oma vestlustesse pikkida, et näha pisikese tüdruku roosasid põski ja käte vehkimist. :D

Kodu - kellele?

Kui ma eile õhtul lõpuks oma enda isiklikku voodisse pikali heitsin, siis oli ikka hea tune küll... :) Kolm ööd järjest erinevate inimeste juures erinevatel põhjustel erinevatel diivaitel veetnuna oskasin ma järsku omaenda voodi pehmust, laiust ja mida kõike veel kohe oluliselt rohkem hinnata. Selle kõige juures ma aga üldse ei kahetse oma kolme ööpäeva pikkust magamata ööde sarja, sest et noh...tore oli...

Märksõnu ja -mõtteid reede õhtust:

- näkku ei tohi!

- 1 latt suitsuvorsti

- sul on kala kokteili sees

- siiapoole pole ühtki kaamerat suunatud

- kõrred sisse ja põhjani!

- selle koha jaoks oleme me liiga kained

- tehke tänava häält

...ja palju muud toredat, mis meile endile meelde jääb... ;)

Oh sa sinine sitikas...

Alles see oli kui ma mudkui käisin ringi ja halasin, et kõik kõik on halvasti ja mitte midagi head ei toimu. Phäh...

Rõõmsate sündmuste kohapealt niipalju, et päris põuast enam rääkida ei saa, kuivõrd ma sain endale kaks suurepärast tütart hiljuti. Samas pole aga rohkem midagi positiivset väga juhtunud ka... Küll aga olen ma saanud tohutusuure eluõppetunni - õnnelikel sündmustel ja õnnelik olemisel on teineteisega väga vähe pistmist.

Millest ma räägin?

No näiteks...

...juba natukene aega (loe: umbes nädalake või nii) lähen ma naeratusega magama, ärkan naeratusega, laulan lollakaid laulukesi ja üleüldse on tohutu rõõmupalli tunne. Põhjust ei ole! Kool laguneb käest, tööd teen minimaalselt, organisatsiooniväsimus kimbutab ja armunud ka kohe kindlasti ei ole (olen jätkuvalt kibestunud ja kuri kogu meessoo peale ;) ). See kõik aga ei takista mul lihtsalt suure rõõmu kehastus olemist. Vapustav tunne! :D

No ja siis lisandus veel tänahommikune lumi ja talvevõlumaa ja... Nii ma siis kõndisingi tund aega tagasi laborist kodupoole, sahistasin ja keksisin ringi nagu kevadine vasikas aastal, ja laulsin, et "lumememmed jalutavad baari, gin'i klaasid leti peal on reas..."

Ilusat uut aastat kõigile!

PS. Ükspäev avastasin, et mul on suurel hulgal lihtsalt vapustavalt ägedaid inimesi elust läbi käinud ja päris hea hulk neist ka püsima jäänud. Mul on tohutult vedanud!

Juubel!

Küsisin just äsja oma väikese õe käest, et mis ta arvab kui mitu küünalt minul sel korral tordile panna tuleb ja ta teatas pärast hetkelist mõtlemist täie rahu ja enesekindlusega, et 30. Igaks juhuks küsisin veel üle, et on ta ikka kindel ja kas ta ikka tõesti arvab, et ma saan järgmisel kuul 30-seks ning ta vastas, et jah, muidugi.

Palju õnne mulle sellise suure sündmuse puhul!

Kui mina veel noormaja olin...

Ses mõttes, et hea teada, et akadeemilisel maastikul ikka kõik veel hästi on...vms...

Kui meie esinaisega kohale jõudsime...

...oli pidu veel algusest kaugel. Küll aga oli suur minu rõõm selle üle, et armsad võõrustajad ei lasknud end külaliste saabumisest ja kohalolust häirida, igaüks tegeles edasi sellega mis hingele hea ja kosutav tundus.

Samuti oli tegemist äärmiselt hariva üritusega, milleks ma aga ei olnud piisavalt hästi ette valmistunud, ning seetõttu ei jõudnud õigeks hetkeks välja otsida oma pastakat ja märkmikku, et korraliku inimese kombel daamidele peetavat kõnet konspekteerida. Selle õnnetu juhtumi tõttu suudan ma hetkel peast tsiteerida tervest reast säravatest mõtteteradest vaid üht - "oleks tädil ***u, poleks onu vajagi". Samuti õppisin selle loengu raames, et lisaks prof. Mikelsaarele ja Marie Curie'le tuleb olla tänulik kõigile neile teistele arvukaile anonüümsetele naisleiutajatele, kes on välja mõelnud selle kuidas saada aru millal on sokid kandmiseks juba liiga mustad.

Iseenda kohta avastasin, et häda ajab härja kaevu ja minu rummi jooma ning et üritusest saab jätkuvalt pidu vaid siis kui saab tantsida. Elagu sakslased!

Õhtu lõppes hommikul ja minu usk inimkonda ning meestesse sai taastatud. Või noh, võibolla mitte just veel päris taastatud aga... ;)

Cold shower

Arvad, et tunned kedagi läbi ja lõhki... ja siis selgub, et tegelikult ei tundnud teda üldse. Ilmselt mitte kunagi...

winterwonderland

Nad kõik rääkisid, et kui vanaks saad, hakkab aeg kiiremini minema. Nüüd on see siis käes. Ma olen vana ja aeg läheb kiiresti.

Õhtul lähed oktoobrikuus magama, hommikul ärkad üles ja akna taga on detsember ning sa saad aru, et tavapärane kuus kuud kestev november jõudis sel korral 19 päeva liiga vara kohale. Niisiis, ühe ööga 19 päeva... ma ütleks, et see on päris kiire aja liikumine, mis omakorda tähendab, et ma olen juba päris vanaks saanud.

Ühtlasi olen ma jõudnud mõtteni, et viis aastat tundub olevat piisavalt pikk aeg, et suured asjad mälus pisikesteks muutuksid ja nii olen ma vähemalt moraalselt ja vaimselt (kui veel mitte majanduslikult) valmis uuesti oma sünnipäeva puhul endale inimesi külla kutsuma. See mõte vajab tegelikult veel natukene küpsemist... aga eeldused on olemas.

Kui, siis külaliste kutsumise kriteeriumiks oleks, et "peab armastama alkoholi..." ....ma arvan...