Peegelseintega labürint

Saturday, December 28, 2013

Kommersi puhul


Nädal pärast mu New Yorgi reisi oli amicadel Eestis kommerss. Ega minagi ei saanud seda ju tähistamata jätta. Ikka stiilselt, paari klaasi veiniga. Stripiklubis.
Kunagi septembri lõpus või oktoobri alguses tuli ühe siinse kohaliku sõbraga jutuks, et mis on need asjad, mida ma kunagi teinud ei olnud. Stripiklubis käimine kuulus nende sekka. Ta lubas, et püüab mulle erinevaid kogemusi organiseerida ja  ca poolteist kuud pärast lasketiirus käimist teatas ta, et uuris välja milline kohalik Härrasmeeste Klubi kõige viisakam peaks olema ja nüüd siis on aeg sinna minna.
Minu kõige üldisem kokkuvõte võiks kõlada umbes nii, et ma võiks teine kordki stripiklubisse minna, sest ma ei ole vist kunagi nii palju ilusaid komplimente saanud kui sealsetelt tüdrukutelt. :)
Sisse astudes nägi kõik üsna kena välja aga ma olin algusest peale seisukohal, et pime on seal ilmselt põhjusega ja enamus ilust oleks päeva valguse käes täiesti olematu. Leidsin laua, mis oli minu jaoks lavast piisavalt kaugel ja sain oma klaasi veini. Esimesed tütarlapsed laval nägid mõnevõrra õnnetud välja. Alustuseks olen ma üsna kindel, et nad saavad seal ise oma kostüümi valida ja no paraku pole mitte kõigile seda maitsemeelt antud. Teiseks oli see justkui vorm, et kõigil pidid olema tohutu kõrged platvormkingad jalas, millel neil oli aeg-ajalt raskusi püsti seismise ja kõndimisegagi, ammugi siis veel tantsimisega. Kõige tipuks oli esimene vahetus nii tuimade nägudega, et päris kurb oli kohe vaadata. Mõne aja pärast tuli aga teine vahetus ja see oli juba hoopis teine teema. Tütarlapsed olid saledad ja ilusad, kostüümid olid oluliselt maitsekamad, efektsemad ja paremini istuvad ning tantsus oli mingit emotsiooni ja esinemise juures nii olulist sära. Platvormkingad jäid, ent sel vahetusel tundus ka nendel liikumine kergemini sujuvat. Sellest punktist alates oli juba täitsa lõbus.
Igaks juhuks mainin ära ka, et kuna tegu on ikkagi konservatiivse ja kristliku osariigiga, siis täiesti paljaks ükski neiu end ei koorinud, teatud strateegilised pesuelemendid jäid ikka jalga. Väidetavalt pidi mõnel pool mujal, näitaks Miamis või Las Vegases, asi teistmoodi välja nägema ja korraldatud olema.
Kui ma olin oma esimese klaasi veini ära joonud, leidis mu sõber, et ma pean ikka täieliku kogemuse saama, mis tähendas, et järgmiseks tuli minna lava äärde neiudega suhtlema ja dollarilisi rahatähti püksikute vahele panema. Mõnel olid selleks lausa ekstra sukapaelad ümber kintsude. :) Üks täissale tütarlaps otsustas minuga väga lähedalt suhelda seal lava äärel, nii et mul ei jäänud suurt midagi muud üle kui kõvasti toolist kinni hoida, et naerust mitte maha kukkuda. Urises mulle kõrva, vehkis oma juustega üle minu ja tegi....muid asju... Tundsin, et olen igati täiskogemuse saanud, ent mu sõber arvas, et üks asi, sületants on veel puudu. Mul paluti tütarlaps välja valida. Mul oli küll üks lemmik seal, kes oli teistest säravam nii tantsija kui suhtlejana, ent enne kui tema kusagile lähedusse sattus, tuli meie juurde üks väga jõuline neiu, kes kõneles nii tugeva lõunaosariikide/maakate aktsendiga, et temast oli kohati pea võimatu aru saada, ent kes tegi nii head müügitööd, et ma lihtsalt ei saanud teda valimata jätta.
Oh Sa Püha Müristus! Teate, ta oli ikka kohe väga jõuline ja....hirmuäratav. Ma arvan, et selle konkreetse kogemusega on nii, et kes teada tahavad, võivad minu poole isiklikult pöörduda ja küsida, sest ma teiste inimeste säästmiseks ei hakka seda detailsemalt kirja panema. Isegi see teine klaas veini, mis mul tolleks hetkeks käes oli, ei teinud antud elamust vähem värvikaks. Pärast seda sületantsu (või õigemini lausa kahte) ütles mu sõber, et see oli nii hirmuäratav, et ta tahaks mingit malbemat kogemust enne lahkumist. Järgmise tütarlapse valis tema välja ja see oli tõepoolest oluliselt leebem ja tagasihoidlikum oma...ettevõtmistes. Sellega võis õhtu lõppenuks lugeda ja mina sain linnukese kirja panna – tehtud ja nähtud.
Selline kommerss siis sel korral. Ainulaadna, ma ütleks. :)

Sunday, December 15, 2013

Concrete jungle...


Üks õhtu otsustasin, et on tequila aeg. Lasin endale pudeli tuua ja enne kui arugi sain, olin juba nõustunud seltskonnaga latiinoklubisse minema. Üldse ei kahetse. Vahelduseks oli mõnus tantsida ja nauditava muusikaga kohas olla. Lisaks oli seltskond muhe (kaks soomlast, üks ungarlane, üks austrialane ja üks ameeriklane + muidugi mina). Klubis oli täitsa mitu sellist inimest, kelle tantsimist oli lihtsalt lust vaadata ja DJ käis aeg-ajalt puldi tagant väljas, võttis erinevaid tütarlapsi tantsima ja näitas, et kuidas seda kõike tegelikult tehakse. Ilus, lihtsalt ilus. Isegi mina sain kahel korral partneriga tantsida. Ühel korral soome posiga, kes kippus mind nagu kaltsunukku ringi sikutama ja raputama, ja teisel korral mingi kohaliku meesterahvaga, kes isegi teadis mida ta teeb. Igati tore oli.
***
Aga. Ma jõudsin vahepeal ka Greensborost välja.
Esimene mulje New Yorgist oli, et linna sisse saamine nõuab ikka tohutut kannatust ja Manhattan tundus lihtsalt igas suunas umbes olevat. Hiljem selgus, et mulje osutus igati õigeks ja õiglaseks hinnanguks.
Kohe hästi etteruttavalt ütlen ära, et mulle New York City, eeskätt Manhattan, suurt muljet ei avaldanud. Enamus linnast tundub olevat nagu hernehirmutis – kiht kihi otsas, parajalt räpane, igasuguse maitse ja stiilitunnetuseta. Lisaks on seal inimesi nii palju, et ruumi liikumiseks ja hingamiseks eriti ei ole. Rikaste ja ilusate linnaosa tundus aga lihtsalt mittemidagiütev ja veidi hall. Tõsi, kindlasti on sealt palju põnevat, elu keeb ja kunagi ei hakka igav. Aga meeldiv samuti mitte. Kui peaks võrdlema, siis minu isiklikule maitsele vastab Washington D.C. palju enam.
Nädalavahetus Suures Õunas oli aga siiski tore. Ütleme nii, et muljeid jagus. Kõigepeal suutsin ma metroos mõnda aega hämmingus olla. Seejärel avastasin, et minu üldse mitte odav “hotellituba” on ilma igasuguse liialduseta täpselt sama suur nagu Harry Potteri trepialune kunku ning ventilatsiooniava kaudu õnnestus mul naabri telefonivestlustest väga detailselt osa saada. Tegemist oli nimelt mehega, kes elab L.A.’s, töötab kahtlaste kujude heaks, aeg-ajalt teeb tööotsi NYC’s ning vallaliste kruiisireisidel ning omab tüdruksõpra nimega Nicole, kes elab koos oma tütrega kusagil NYC suhtelises läheduses. Ühtlasi oli selle mehe ja tema naisterahva vaheline kõnelus täielik manipueerimise meistriklass. Ma kohe tegin lausa märkmeid ja olin peaaegu valmis onu uksele pärast koputama ja praktilise ning näitliku õppetunni eest tasuma. Teema algas sellega, et tütarlaps soovis mehega vallaliste kruiisile kaasa minna, järgnes pikk mehepoolne monoloog sellest kui väga ta seda tahaks, ent kui kindel peab naine nende suhtes selleks olema, sest mees teeb seal ju ikkagi tööd, sellele omakorda järgnes naise poolne sõnavõtt, mida ma ei kuulnud, ning teema lõpetas mehe alandlik nentimine, et naisel on õigus nagu alati ja muidugi on temast (mehest) väga isekas ja enesekeskne naist sinna reisile kaasa tahta. Uskumatu!
Paadisõidukauguselt nägin ära vabadusesamba, oma jalgadega tatsusin läbi Moodsa Kunsti Muuseumi (MoMA) ning lifti kaasabiga käisin ära Rockefeller Center’i katusel. Aitäh Taavile! :) Kunstiga on nii, et mulle jätkuvalt meeldivad ainult väga kindlat tüüpi maalid ja ülejäänud kipub hämmingusse ajama või mõistetamatuks jääma. Silmapiiri on tore vaadata kui ilm on ilus aga kannatlikkus pole kindlasti mu esimene ega mitte ka teine nimi. Vabadusesammast ise näpuga katsuma ei läinud, võibolla kunagi järgmine kord. Praamipealt tundus seda palju ilusam vaadata olevat.
Kõige rohkem meeldis mulle hoopis üks konkreetne tänav Brooklyn’is, kust me paraku vaid millalgi keset ööd kiirelt läbi tuhisesime...aga seal oli õhku ja ruumi ja isegi ilusad kodud (eriti ümbritseva kerge getomaiguga võrreldes). Ühtlasi olid selle tänava ääres olevad autod ka eranditult sellised korralikud keskmised pereautod. Kirjeldab olukorda päris hästi.
Kõrtsid olid vahvad. Muidugi, kui on ikka ehe kõrts, siis meeldib see mulle suht igal pool. Peaasi, et seal mingi ennast muusikuteks pidav grupp omavoliliselt lavale ei roniks ja mu kuulmismeelt ei kahjustaks (nagu ühes Brooklyni kõrtsis peaaegu juhtus...aga ma lahendasin olukorra tänavale minnes ja suvaka hiinaka ees oleval toolil raamatut lugedes...keset ööd). Kõige mõnusam on lihtsalt rõõmsate inimeste melu.
Times Square, muide, on kohutav, kole ja epileptikutele ohtlik. Lihtsalt et te teaksite. Ühesõnaga käidud, nähtud, meh.
***
Lisaks võiks mainida, et andsin siin osadele oma sõpradele ka kaks tantsutundi. Üks valsi ja teine rumba teemal (noorte endi valik). Valsi tunnis meeldis osalejatele lõpuks kõige enam perekonnavalss ja rumba inspireeris üht itaalia noormeest edaspidigi tantsuga tegelema. Võit!
***
Kõige tipuks tuli mulle meelde, et unustasin mainida üht unustamatut muljet. Lõpuks sain aru kuidas mu rollimäng võõrastele ja asjasse puutumatutele paista võib. Kõndisin mina rahulikult, oma mõtetesse uppunult, ühest campuse servast teise, kui järsku ehmatasin oma mullist välja selle peale, et mingi tütarlaps liikus ettevaatlikult ja pikemat sorti pehmis-nuga või lühemat mõõka käes hoides tema suunas NERF-relvi viibutavate ja sõjakalt karjuvate noorte grupi poole. Alles siis tuli meelde, et campuses toimus nädal aega kestev “Humans vs zombies” mäng. Hiljem mõtlesin, et tegelikult oleks olnud päris äge osaleda, ent ma oleksin seda tahtnud teha heas seltskonas, üksi tundus natukene kurb. Lisaks oli mul pidevalt nii palju õppida sel ajal, et ilmselt oleks mängus osalemiseks aja leidmine keeruliseks osutunud. Need mälupildid jäävad aga pikemaks ajaks silme-ette ja mul on hea meel, et nii paljud seda ettevõtmist nautida said. Kes lõpuks võitis, seda ma ei teagi. Mäng, ma arvan.

Järgmise korrani, sõbrad. Ma pole veel kaugeltki lõppu jõudnud ja olevikule järele jõudmine võtab oma aja.

Tuesday, December 03, 2013

Miks kodus on parem...


Nii kord kuus kirjutamine tundub mulle praegu paras tempo olevat.
Tegelikult on praegu nädal aega eksameid ehk marukiire õppimise periood. Mis muidugi tähendab, et tegemist on ideaalse blogi kirjutamise, piltide sorteerimise, pesu pesemis jms ajaga. Nautige!
Oma märkmikku, kuhu ma kirjutamisideid kritseldan, vaadates, tuli nentida, et ma ei saa lubada, et kõigest ühekorraga räägitud saan. Hakkan otsast pihta ja vaatame, et kas ja kuhu välja jõuan...
Täiesti niisama otsustasin, et hakkan peale pesu pesemisest. Või õigemini sellele järgnevast. Pesumasin on siin lihtsalt suur ja võrdlemisi mõttetu ehk trenniriideid tuleb kaks korda pesta. Kuna aga toad on pisikesed, mööblit pole mõtet endale osta ja riidepuid on mul jaopärast, siis tuli kohe esimesel nädalal tutvust teha sellise masinaga nagu seda on kuivati. Tubli ida-eurooplasena polnud ma ühtegi sellist kunagi varem näinud, ammugi siis veel puutunud. Riideid kuivatatakse kas õues nööril või toas restil. Olles nüüd selle masinaga juba üsna lähedalt, tervelt peaaegu nelja kuu jagu (kauem kui mõni mu suhe kunagi keskkooli ajal kestis) tuttav olnud, võin ma täie kindlusega nentida, et jään hea meelega õues olevate nööride ja toas olevate restide juurde. Miks siis... mina ,kes ma armastan hodumasinaid, mis mu elu kergemaks teevad, niiiii väga... Sest see neetud masin ei tee mu elu eriti kergemaks, kohati hoopis keerulisemaks. Esiteks tuleb seda iga kord enne kasutamist puhastada ehk mingi resti pealt villa kokku kraapida, mis sinna eelmis(t)est kasutaja(te)st jäänud on. Teiseks on kõik naaaaatukenegi sünteetikat sisaldavad riided sealt välja tulles nii elektrit täis, et ma sõna otseses mõttes käin ringi nagu patarei. Särtsu saan nii oma voodilt, ukselingilt kui padjapüürilt ning käekarvad on pidevalt püsti. Väga emabameeldiv. Kui keegi nüüd arvas, et siinkohal on tegu kirjanduslike liialdustega, siis tuleb mul see väärarusaam ümber lükata ja täiesti ausalt, ühte kätt piiblil ja teist üleval hoides, öelda, et räägin tõtt ja ainult tõtt ja ei midagi muud peale tõe. Sel korral vähemalt. Aga hea küll, olgu selle elektriga siis kuidas on...sel masinal on veel üks, hirmatuma suur pahe. See teeb mu riided väiksemaks! Ma tean küll, et paljud naised väidavad seda oma pesumasinate kohta ja ülejäänud populatsioon muigab aga seekord on tegu objektiivse tõega. Isegi kui ma olen siin olles juurde võtnud, siis pikemaks pole ma ometi kasvanud (pigem viimase mõõtmise kohaselt olen pool sentimeetrit lühemaks jäänud :o ). Kui kuivatist tulnud pluusi selga panen, siis vähemalt laiusesse venib ta kohe taas jälle mu keha järgi välja, ent pikusesse paraku mitte. Ma ei teagi kas mul on rohkem kahju sellest, et mu kaks varasemalt maani kleiti ei ole enam teps mitte maani kleidid või sellest, et pärast mitmetunnist pükste alga proovimist ostsin ma lõpuks endale kaks paari teksaseid, mis pärast esimest pesu olid mõlemad kukekad. Tuli minna poodi järgmise kahe paari järele. Sel korral juba targemana, ostsin kohe heaga nii pikad püksid, et algselt pidin neid ikka korralikult üles rullima ja ka siis lohisesid need veel kergelt mööda maad. Pärast esimest pesu aga osutusid nad täpselt parajalt pikkadeks. Õnn ja rõõm. Kõige vahvam lugu on seotud aga pluusiga, mis meeldis mulle algselt just seepärast, et ta oli selline pikk, ulatudes üle puusakaare peaaegu et poolde reide. Nüüd on tegu nabakaga. Ausalt. Liialdamata. Ei teagi, et kas nutta või naerda, kuivateid ma aga ei salli. (Jah, ma tean, et tegu on kuivati süü ja mitte pesumasina omaga, sest ühest teise asju ümber tõstes saan nende pikkust kontrollida.)
Kui juba nutuks ja halaks läks, siis tuleb küllale veel juurde panna. Nimelt on mul siin veel kaks põhjust kurtmiseks. Esimene puudutab mu küüsi. Eestis kasvasid need kiirelt pikaks ja olid seal juures terved ning tugevad. Mingeid kunstküüsi ma kunagi ei vajanud ja ainult jaanuaris, veebruaris võis täheldad, et nad kippusid vahel murduma ja veidi rabedad olema. Siin aga pole ma pikki küüsi näinudki (endal, see tähendab). Nii kui natukene küünte moodi välja hakkavad minema, siis murduvad, kukutavad kihte küljes ära jms. Ma ei suuda oma peaga ka päris täpselt välja mõelda, et mis minu dideedis nii teistmoodi on. Kodus hakkan jälle iga klaveriõpetaja õudusunenäoks.
Teine õudukas on mu silmad. Need on juba nädalaid, kui mitte kuid, konstantselt punased ja aeg-ajalt kipitavad. Ma panen osa sellest metsiku arvutivaatamise ja lugemise koormuse arvele aga teine pool läheb kindlalt selle neetud kloorivee kontole. Ma ei saa Eestis nendes veekeskuste mullivannides ka käia, sest seal lenduvad minipritsmed oma klooriga teevad mu peaaegu pimedaks. Ühtlasi sain arsti juures käies teada, et mu parem silm on tugevam kui mu vasak silm ja kuigi ma aeg ajalt kurdan uduse nähemise üle, siis võrreldes tavainimesega pidavat mu nägemine superhea olema. Kui ainult see neetud valgus ei segaks! Õues käin jätkuvalt päikeseprillidega ja päiksekaid kannan ka pikemalt arvutit või projektoriekraani vms vaadates. Nii on vähem valus. Ma olen alati öelnud, et näen pimedas paremini kui väga valges ja taskulambid ning laternad on metsas kurjas. (Nii, mu fantaasiafännidest sõbrad, kelle see minust teeb?)
Ühtlasi tasub ära mainida, et kuigi mina käin väljas jätkuvalt päikeseprillidega ringi ning selle nädala lõpus lubatakse kuni ca 21 kraadi sooja (hetkel on ainult 13), siis vahepeal oli isegi siin mõni külm päev. Temperatuur langes alla nulli kohe mitmel järjestikusel päeval ja üks kord sadas isegi midagi lörtsilaadset (kuigi veidi rohkem siiski vihma poole....aga kohalikud nimetasid seda juba lumeks). Minu kallis toanaaber, kes on päris oluliselt soojemast kliimast kui mina, keeras ükspäev toa küttekeha nii kõrgele temperatuurile, et kui ma loengust koju tulin, oli ukselink käega katsumisel suht kuum. Mina sammusin seepeale tuima näoga akna juurde ja tegin selle lahti. Igaühele oma.
Praegu võtan väikse hingetõmbepausi ja jätkan järgmine kord. Nägeš!

Tuesday, November 05, 2013

Kustutatud võlg


Kusjuures jah, ma tean, et viimasest kirjutisest on üle kuu aja möödas. Aega ei olnud. Motivatsiooni samuti mitte, kui aus olla. Ma pole päris nii Muhv, et iseendale kirjutamine äge tunduks. Jah, see oli kivi teie kapsaaedadesse. ;)
Kuu aega...
Ma püüan enam-vähem asjade toimumise järjekorras neist ülevaadet anda.
Oktoobri esimesel laupäeval viiks üks mu siinne sõber mind kohalikku komöödiaklubisse. Tähtsaim kõigepealt, see kokteil mida ma seal jõin oli lihtsalt jumalik. Paraku mul pole halli aimugi mis seal sees oli ja millises vahekorras. Ainus mida ma tean oli see, et seal oli alkoholi. Vähemalt natukene.
Komöödiaklubi ise oli igati vahva. Koomikuid oli kaks ja kumbki oma stiiliga. Naljad olid muhedad ja enamuses mulle täiesti arusaadavad, paari üksiku erandiga. Ühtlasi selgus, et tegu on tütarlaste õhtu ja muude tähistamiste jaoks populaarse kohaga. Üks sünnipäeva tähistav peamiselt meesterahvastest koosnev seltskond istus kohe lava ees ja oli väga purjus. Nende kulul tehti kõvasti nalja. Vaheajal kutsuti lavale aga ka neli tulevast pruuti. Lisaks koomikutele käis laval alguses, lõpus ja vahepeal üks hiigelsuur mees, kes põhimõtteliselt oli nagu õhtujuht, ent samas justkui ka koomik. Tema huumor ei olnud paraku aga päris minu maitse. Ja tulevane pruut poleks ma ka kohe kindlasti tahtnud seal olla. Nimelt teatas see Suurem-kui-mägi, et kõigi nende näitsikute teised pooles on parasjagu stripiklubis sületantsu saamas ja seega ei tohiks ka tütarlapsed millestki sellisest ilma jääda. Muusika pandi mängima ja hiiglane hakkas end võdistades lahti riietama, samal ajal end naisterahvaste süles hööritades ja end näiliselt nende vastu nühkides. Pärast umbes pooltteist minutit oli ta võhmal ja hingelda justkui hakkaks surema. Enamuse sellest ajast vaatasin ma pigem inimeste nägusid kui laval toimuvat, sest siiani ajab ainuüksi paari hetke, mida kahjuks nägema juhtusin, meenutamine nägu krimpsutama. Isegi see mida J tütarlasteõhtul nähtud sai, ei olnud pooltki nii hull. Öäk! Õhtu ise oli aga sellegi poolest väga äge. Kindlasti olen kogemuse, lausa mitme, võrra rikkam.
Sellest järgmine nädalavahetus oli kuulus pealinna-reis.
Jah, valitsus oli jätkuvalt iseenda korraldatud puhkusel aga sellest hoolimata jõudsin arusaamisele, et Washington D.C. mulle täitsa meeldib ja seal linnas oleksin ma isegi valmis elama (erinevalt Greensborost, mis mulle linnana aina vähem ja vähem meeldib). Suur osa sellest võib olla põhjustatud tõsiasjast, et ma tundsin seal teatavat Euroopalikkust, ent pigem jättis see linn mulle lihtsalt asjalikuma, harituma, suuremat vabadust võimaldama ja väärikama mulje. Tõsi, ma muidugi liikusin peamiselt vaid paremates kohtades, ent sellegi poolest...
Jah, suuremad muuseumid olid kõik kinni, ent lõpuks võibolla oligi see ka hea. Me ei olnud sunnitud valima, et kuhu minna ja kui kaua kusagil aega veeta. Saime lihtsalt mööda linna ringi jalutada ja kõik olulisemad asjad väljastpoolt üle vaadata. Need paar muuseumit, mis erakapitalil elamise tõttu avatud olid, said uhkustada ka metsikute järjekordadega uste taga. Samas, võibolla oleks see niikuinii sedamoodi olnud, sest nagu ma juba varasemalt olen maininud, sabas seismine on siin põhimõttelselt rahvussport. Ühe küpsetiste poe ukse taga oli näiteks igal õhtul tänava pikkune saba. Tegin sellest ka pilti. (Mu facebooki konto albumite seas on üks, millest on väike valik siinsetest piltidest).
Originaalis olid nö kinni ka kõik suuremad monumendid. Kuidas, te küsite? Lihtsalt. Barrikaadaiad olid ette ehitatud ja liivakotid neid toetama pandud. Selleks ajaks aga kui meie esmaspäevasel päeval suuremate ja tähtsmateni jõudsime, olid inimesed aga teisiti otsustanud. Kuulujutud käisid, et mõned veteranid olid otsustanud, et ükski tähtis monument (nt. Lincolni oma, WW II oma) ei tohiks rahvale suletud olla. Nii nad siis käisid ja nokitsesid ketid lahti, tõstsid väravad veidi eemale ning nihutasid liivakotid paigast. Ühte nägin isegi esmaspäeval veel tegutsemas. Inimesed poseerisid uhkelt sisenemist keelavate siltide taga ja panid üheselt valitsuse jaburuse paika.
Lisaks õnnestus mul näha ka piketeerijaid Kapitooliumi ees, protesteerijaid Presidendi kodu ees ja suurt mussta autokolonni Valge Maja tagant lahkumas, ent kõige vahvamad olid mustad mehed Valge Maja katusel. Suvel võib neil seal päris palav olla.
D.C.’s liikusime peamiselt ringi ühe suurema grupiga, kelle hulka kuulusid peale minu veel üks Uus Meremaa tüdruk, üks Inglismaa tüdruk, üks Ameerika tüdruk ja kaks prantslast, noormees ja neiu. Meil oli lihtsalt suurepärane kooslus. Võimalik, et see tundus mulle nii seepärast, et mina tegin kõik meie plaanid ja sain minna kuhu tahtsin ning nemad lihtsalt tulid koos minuga kaasa, sest ei osanud või tahtnud ise plaane teha, ent kõik toimis meil kuidagi suurepäraselt ja nende endi sõnade kohaselt tajusid ja nemad meie grupo sünergiat. Nalja sai ka. Esimesel õhtul läksime mingisusgusesse Mehhiko toidu kohta õhtust sööma. Ameeriklannal oli kõht täis aga me kõik ülejäänud võtsime ühe suure buriito. Mina haarasin kohe teadvalt ka noa ja kahvli ning teisena lauda jõudes kommenteerisin eesootavale ameeriklannale, et kohe näed kuidas naljakad eurooplased söövad. Ja nii oligi. Mina sõin oma rulli algusest peale noa ja kahvliga. Inglanna proovis alguses otsast närida, ent liigse töö tõttu loobus selest pärast kahte-kolme ampsu ja võttis samuti noa ja kahvli appi. Prantslased püüdsid närida, ent umbes kolmandiku peal võtsid kahvli appi sisu söömiseks, et siis kesta peale hammustada. Ainult uusmeremaalane lähenes asjale nagu pärismaalane ja näris seda näppude vahelt nagu üks ameeriklanegi seda teeks. Huumorit jagus pikemaks ajaks.
Söömisharjumuste üle saime nalja kolmandalgi päeval, mil leidsime lõunatamiseks võrratu vahemere toitude koha. Mina, inglanna ja parntslanna võtsime salatid ning prantslane ja uusmeremaalanna võtsid täidetud pita-leivad. Kõik õhkasime, et kui hea on vahelduseks täiesti värsket toitu süüa ning kui ammu me pole päris ehedat salatit süüa saanud ja kui võrratu see on. Ameeriklanna läks ja ostis nurgapealt hot-dogi ja paki krõpse. Kõik olid rahul.
Kui reisilt tagasi jõudsin, algas hullumaja. Kodutöid oli metsikult, tähtajad kukil. Esimese pooliku nädalaga sain kuidagi hakkama, ent mingi hetk olin üleväsinud ning kaotasin oskuse magama jääda. Pöördusin vana hea ravimeetodi juurde ehk kukkusin jooma. Panin dressid selga, filmi mängima ja võtsin pudeli veini ette. Toanaaber võttis ka pool topsikest ning muutus sellest õhetavaks, itsitavaks ja rõõmsatujuliseks (ma kahtlustan platseebot!). Mina jõin ülejäänud pudeli ära ja muutusin ainult uniseks. Õnneks! Eesmärk sai täidetud ja lõpuks, üle kahe nädala, sain ühe öö rahulikult magada. Siis aga läksid asjad eriti hulluks. Järjest olid suuuuuurte tööde tähtajad lisaks jooksvatele ülesannetele. Kaks eelmist nädalat olid karmid, eelmine kõige hullem. Mul oli nimelt eelmise nädala esmaspäevaks nelja hiigelsuure asja tähtaeg. Õigeks ajaks valmis sain neist sisuliselt ühe. Ma ei laiselnud eelnevalt. Ma lihtsalt ei kujutanud ette KUI palju aega nende tegemine tegelikult võtta võib. Kui õppejõud ütles, et koduse eksami kirjutamine võtab 2 tundi, siis ma arvestasin kolme-neljaga. Läks 8 aktiivset töötundi, pluss igasugu lehekeeramised ja materalide välja otsimiseks. Kui üks juba ettekande teinud tüterlaps ütles, et ette valmistamiseks läheb terve päev ehk umbes 6 aktiivset töötundi, siis mina arvestasin, et mul võib see minna kuskil 12. Läks 20. Ja nii edasi... Tulemus oli see, et eelmisel nädalal tegin mingeid magamatuse rekordeid pea nädala aja jooksul 2-4 tundi ööpäevas pikali olles (ehk magades sellest veidi vähem ja esimesel paari päeval peaaegu üldse mitte). Ühe ettekande sain õigeks ajaks valmis. Üheks vaheeksamiks jõudsin õigeks ajaks õpitud, ent lisatöö jäi tegemata, ühe ettekandega jäin hiljaks ehk ei jõudnud õppejõule ülevaatamiseks saata ja selle tulemusena oli kvaliteet ilmselgelt nõrk ning ühe vaheeksamiga jäin üle kahe päeva hiljaks. Aga vähemalt sain ma selle kõik lõpuks tehtud.
Neljapäeva õhtul oli Halloween. Kummalised asjad olid liikvel juba hommikul kell kaheksa, kui kohtasin gorillat, keskaegset aadlidaami, gruppi Walt Disney tegelasi ning ühte piraati. Ühtlasi oli mu täiskasvanute vaimsete häirete õppejõud vastavalt riietunud – mustad püksid ja erkoranž temaatiline pusa, kõrvitsakujulised kõrvarõngad ja kõrvitsakujulise ämbri täis komme meile jagamiseks. Tegemist on äärmiselt kõpses eas väärika daamiga, kes teatas, et kuna tema poja sünnipäev on Halloweeni ajal, siis ta paneb sel päeval kõik välja. Oli....värvikas...
Oma magamatuse tulemusel võtsin õhtut hästi rahulikult. Mingit kostüümi üllitama ei hakanud. Läksin sõbraga alguses niisama linnapeale jalutama ja hiljem ööklubisse. Peamiselt vaatasin kostüümides inimesi ja nende käitumist. Selles võtmes oli huvitav. Üks punamütsike näiteks käis ja põimis end erinevate meesolendite ümber. Eriti vahva oli vaadat kuidas ta seda ühe näost valge ülikonnas kutiga tegi, kes seisis paigal, oli ilmselgelt kohmetu ja ei osanud justkui kuidagi reageerida, silmnätahtavalt tahtes toimuvat nautida, aeg-ajalt tütarlapsele küsi külge pannest, ent hoides end miskipärast tagasi, lastes näil kätal jälle kõrvale kukkuda või neid justkui abitult sõprade poole laiutades. Minemata ta ka kõndinud. Minu teooria on, et tal oli kusagil oma neiu olemas, keda samas polnud peol. Sest kui punamütsime järgmise huviobjekti juurde liikus, võttis üks valge näoga kuti seltskonnas olnud tütarlaps ta ette ja tundus kuri olvat, ent samas ei olnud see tütarlaps ise noormehega lähedalt seotud. Ma ütlen, inimesed on põnevad. Ja maski kandes veel eriti põnevad.
Südaööks olin juba kodus ja voodis ning nautisin võrdlemisi pikka ja rahulikku ööd.
Möödunud nädalavahetus oli samuti võrdlemisi sündmusterohke.
Reedel pidin minema Charlotte’isse, Põhja-Carolina suurimasse linna, pooleteise-kahe tunni sõidu kaugusel Greensborost, NBA mängu vaatama. Charlotte Bobcats vs Cleveland Cavaliers. Pilet oli mul olemas juba septembrist. Kui piletit ostsin, oli ravusvaheliste tudengite seas juttu, et läheme ühe suurema grupina. Nädalapäevad enne mängu tuli siis jutuks, et kuidas minna. Selgus, et transporti polnud minul ja veel kahel noormehel. Alguses mõtlesime koos minna, ent noormehed said mingi suurema seltskonna liikmeteks. Kirjutasin samuti selle grupi organisaatorile, ent ma ei saanud mitte mingisugust vastust, isegi mitte lauset, et vabandust, aga kõik kohad on täis. Ei midagi. Niisiis, reede hommikul ärgates ei olnud mul veel aimugi, et kuidas Chralotte’isse saada ja kas ma üldse mängu vaatama jõuan. Paari tunniga tegin kindlaks, et rong läheb keset päeva, hankisin endale Greensboro ja Charlotte’i kaardid ning võtsin koti õlale ja hakkasin astuma. Pool tundi marssimist läbi korraliku vihma ja raudteejaamas ma olingi. Koht ise oli täitsa nunnu. Selline üles vuntsitud üle-eelmise sajandi ehitis puust (nüüdseks tühjade) telefoniputkade ja madalate ustega. Mis aga ei olnud tore, oli see, et vajaliku rongi saabumise ja väljumise aega lükati mudkui edasi ja edasi. Kaks tundi pärast lubatud väljumisaega, pärast sama rongi samal põhjusel oodanud kahe prantslannaga kohtumist, saime tänu neile teada, et rongi mootor on katki, seda vahetatakse parasjagu, ja keegi tegelikult ei tea, et millal ja kas üldse see rongi tulemas on. Kuna meil oli kiire, otsustasin nad, et rendime auto. Otsustasin kampa lüüa. Lõpuks selgus, et auto rentisin mina, sest olles üle 25 aasta vana oli see mulle väga palju lihtsam kui neile. Odavaimaks autoks osutus rendifirmas Dodge Avenger. Seiklus jätkus.
Jõudsime mängule ilusti umbestäpselt alguses kohale ja kõik oli super. Mul oli väga hea koht ning see mulje ja elamus, mille sealt sain, oli igati võrratu. See mäng on ikk tohutu kahe poole tunnine show koos igasugu kellade ja viledega. See kuidas koduvõistkonda kõllide, muusika ja hüüdlausete ning rütmimängudega toetatakse, kuidas ajamahavõtmisi ja pause show ning esinejatega täidetakse, publikule mingeid võiduvõimalusi jagatakse, jne jne jne. Nägin ära, miks seal nii palju raha ringi liigub. Aga vahva oli. Ainus, mis sila jäi, oli et tantsutüdrukud oldi närga võitu. Tartu korvpalli ja võrkpalli meeskondade tantsutüdrukud on nii palju efektsemad, professionaalsemad ja paremad.
Pärast mängu algas seiklemine tagasi. Auto, mille rentisin, jätsin prantslannadele pühapäeva õhtul tagasi toomiseks. Minul oli tarvis aga laupäeva hommikuks kindlasti Greensboris olla, sest ees ootasid juba järgmised plaanid. Taksoga sõitsin raudteejaama ja hea on, et seda otsustasin teha, sest erinevalt Greensborost oli Charlotte’i rongijaama piisavalt kahtlases kohas, et sinna mitte õhtul pimedas üksi jalutama hakata.
Pärast pileti ostimist oli mul umbes kolm kuni kolm pool tundi ootamisaega. Ma oleksin võinud istuda tühjale pingireale. Või sinna, kus keegi paistis magavat. Selle asemel aga otsustasin miskipärast, et kõige parem on istuda sinna pingile, kus teises otsas on kahtlaselt punaste silmadega veidi kodutu välimusega meesterahvas. Esimene tund aega lugesin rahulikult raamatut, mil punasilm mingi suure musta mehega juttu ajas. Kui suur mees aga tuttu jäi, hakkas see omapärane kuju minuga vestlema. Väga huvitav oli. Selgus, et tegu on kusagilt Lõuna-Carolina kolkast päris elektrikuga, kes otsustas paar päeva tagasi, et läheks mööda Ameerikat reisima. Võttis seljakoti ja sõbra kaasa ning hüppas rongile. Sõna otseses mõttes. Jah, täpselt nagu pätid filmides. Nii jõudsid nad Charlotte’i. Sealt edasi nad päriselt ka ostsid piletid Greensborosse. Meesterahvas oli teadmata ajaks ja teadmata viisil teel idaranniku põhjapoolsesse otsa, tal oli kaasas üks väike seljakott, ja see sisaldas jakki, hammastepesemise vahendeid ning kolme päris kopsakat raamatut. Ühe neist raamatutest kinkis ta mulle. Rääkisime pikalt ja põhjalikult tema huvidest reisimise ja ajaloo vastu. Hetkel näiteks on ta süvenenud nö alternatiivajalukku ehk teooriasse, et meie ajalugu ja leiutised on tugevalt seotud tulnukatega, kes mitmeid tuhandeid aastaid tagasi maal elasid. Ei, tegelikult oli ta täie mõistuse juures. Lihtsalt fantaseeris ja nautis. Religioonidest rääkisime ka. See tegelikult ühildus eelnevaga. Ja raamat, mille ta mulle kinkis, oli sci-fi hoopis energiakriisi ja tuleviku teemal. Kui reismisest juttu oli, siis ta mainis ka, et väga väga tahaks Euroopasse tulla, ent see pidavat praegu raske olema, arvestades, et tal on kuritgu kirjas ja 14-kuune vanglakaristus äsja seljataga (või oli see 18 kuud? Ma enam ei mäleta). Ühesõnaga, mul oli ääretult huvitav ja vahva päev.
Laupäeval viis üks mu siinsetest sõpradest mu toakaaslase ja minu mägedesse. Jalutasime paari rada mööda, vaatasime kuidas mööda graniiti alla voolav oja moodustab loodusliku veeliumäe, lõunatasime mäe otsas graniitseljandikul, külastasime Country Shop’i ning imetlesime vaateid. Selles poes, muide, müüdi võrratuid asju. Näiteks matkatoikaid. Päriselt. Me oleksime võinud suvel oma metsast leitud 10-feet-pole’i heaga juppeks saagida ja maha müüa. Seda nad siin teevad. Lisaks olid müügil sellised asjad nagu “maamatsi taskulamp” ja “maamatsi....switchblade” (ma ei tea kuidas seda viimast tõlkida). Täiesti erakordsed leiutised. Kui Eestisse jõuan, siis pean endale mõlemad ehitama, et teile demonstreerida. Põhimõttelsiselt on vaja jäätisepulki, pesulõkse, kummi, liimi, nuga/kääre ja tikutoosi ning mõlemad ehitised on tehtavad. Hämmastav! Ma peaksin neid Eestis turustama hakkama.
Sellega, mulle tundub, on viimased neli ja pool nädalat ehk kuu aega kokku võetud ja võlg kustutada.
Nüpd on teie kord toredad olla ja mitte minust Muhvi teha. Aitäh!

Wednesday, October 02, 2013

USA-le on kombeks...


Väääks.... Vääääks...
Umbes sellist häält, üsna heledal ja haledal hääletoonil, teen ma siis kui enam idagi muud teha ei oska ega jaksa. Esmaspäevaks kodutöö, teisipäevaks kodutöö ja vaheeksam, neljapäevaks kodutöö ja test, kõigele sellele lisaks tavapärane lõputu lugemine. Samas, mul ei paista üldse halvasti minevat. Nädal tagasi tehtud skisofreeniatestis, näiteks, sain maksimumpunktid, hinnangu “Very good!”, hinde A+ ja õppejõu poolt joonistatud naerunäo, mis on eriti naljakas, sest õppejõu näol on tegemist kõrgemas keskeas väga väärika ja elegantse prouaga. Kusjuures ma ei olnud seda testi kirjutades üldse nii kindel, et mul nii hästi läks, sest kuigi endale tundus, et kõik sai öeldud ja midagi ei jäänud vastamata, siis teised paistsid kõik ümberringi nii palju rohkem kirjutavat. Ju siis polnud vaja... :)
Eelmise nädala kõrghetk oli ilmselt lasketiirus käimine. Proovisin siis ka kohaliku lemmiktegevuse ära. Relvaks oli püstol, Smith & Wesson, 9 mm. Kui ma sinna minnes alguses arvasin, et olen ohuks nii endale kui teistele, sest mu käsi-silm kordinatsioon ei ole kindlasti just palju väärt, siis tegelikkus ei olnud üldse nii hull. Kõigepealt sain põhilise ohutustehnika loengu, siis lühikese relvatutvustuse ning seejärel oli konkreetses lasketiirus kehtivate reeglite video vaatamine. Enne kui mulle laadimatagi relv kätte anti, lasi mu sõber nö sõjaväele kohaselt viiest punktist koosneva vande anda. Teate küll, sihin ainult seda mida kavatsen lasta, olen teadlik oma sihtmärgist ja tema taga asuvast, jne. Lõpuks siis laskmise enda juurde. Heaküll, tegelikult on relv, isegi selline väike ja kerge, minu õrnade käte jaoks pikemal käes hoidmisel täitsa raske. Kirurgiks poleka ma ka kohe kindlasti kunagi sobinud, sest mu käed värisevad. Värisesid algusest peale, hiljem lihtsalt rohkem kui alguses. Mis aga kõige enam ära väsisid, olid mu silmad. Alguses oli täitsa hea märki jälgida ja sihikuid ritta seada, hiljem oli kõik üks suur udukogu, silmad olid kuivad, pilgutades läks kõik paigast ja pilgutama pidi justkui kogu aeg, sest muidu ei näinud üldse midagi. Nii silmade kui käte väsimus päädis sellega, et kui pooled lasud olid üsna keskele, siis ülejäänud pooled olid alla vasakule. Mu vend teatas mulle hiljem selle peale oma tarkuses, et päästikule vajutamise viga. Mu juhendaja kohapeal ainult muigas ja ütles, et neerud, soolestik ja kube, vigastan küll kui vaja. Oma märklaua võtsin endaga pärast kaasa ka, et oleks mida kodus vaadata ja näidata. Mis mind ennast aga käige rohkem häiris, lisaks silmade väsimisele, oli see, et ma ei suutnudkui ära harjuda sellega, et iga viies kest lendas mulle dekolteesse. Kusjuures, ma ei kandnud lahtise kaelusega plusi. Iga neljandaga sain vastu pead, ülejäänud lendlesid lihtsalt mu ümber nagu ilutulestik ja tõmbasid tähelepanu. Tuleb ilmselt rohkem harjutada, et harjuda.
Kui olime oma laskmist lõpetamas ja mu juhendaja relva kokku pakkis, oli harjutama tulnud ka üks vormis politseinik. Neil pidavat seal tiirus allahindlus olema. Päris vahva oli vaadata. Ta lasi umbes sama suurt märklauda kui mina, umbes sama kaugel, samasuguse täpsusega kui mina oma parematel hetkedel....ainult et kordi ja kordi kiiremini. Täitsa vahva oleks kunagi uuesti proovida...
Ahjaa, USA föderaalvalitsus pani end kinni eile, sest demokraadid ja vabariiklased kaklevad eelarve (“Obamacare”) üle ning ei jõudnud uue majandusaasta alguseks kokkuleppele, mis tähendab, et kui pole eelarvet, pole ka raha. Seega, paneme poe kinni. Mul peaks aga järgmise nädala lõpus olema nelja-päevane reis pealinna. Kui nad jätkuvalt nö kinni on, pole mul seal aga midagi teha, sest ükski muuseum pole avatud ega midagi. Töötavad ainult “essential government officials” nagu sõjavägi, politsei, jne. Viimati olevat valitsus end kinni pannud Clintoni valitsusajal (95-96) ja siis kestis see nali kõigepealt 5 päeva novembris ja seejärel 21 päeva detsembris-jaanuaris (põhjuseks, muide, oli ‘medicare’, nii et ajalugu kipub end ikka omal moel kordama). Krdi humoristid, raisk. Ma tahan oma muuseume! Ma olen selle reisi eest tasunud ja parem oleks, et ma Kapitooliumi ning Jeffersoniani näeksin!

Thursday, September 26, 2013

Siit nurgast ja sealt nurgast...


Üldiselt on niimoodi, et kui ma kirjutama hakkan, siis ma enamasti ei tea ette, et millest juttu tuleb ja kuhu ma lõpuks välja jõuan. Praegu on aga selline karvane tunne, et täna tuleb peamiselt juttu kultuurilistest erinevustest.
Alustame sellega mida ma koolis ehk loengutes õpin ja näen. Kunagi umbes aasta tagasi pidin mingisuguse TÜ ainekursuse raames lugema ja kokku võtma paar artiklit kultuuriliste erinevuste olulisusest ja rollist praktilise töö ehk igasuguse hindamise, nõustamise ja teraapia juures. Lugesin neid artikleid hambad ristis ja paberiservad olid täis kirjutatud kommentaare ja mõtteid kuidas enamus neist välja toodud punktidest ja mõtetest on Eesti kontekstis väheolulised ja kohati lausa mõttetud. Terve see osa ainekursusest tundus selline pliiatsist välja imetud ja kuiv ning teoreetiline. Ei olenud ei õppejõududel ega kursusel osalejatel mingeid erilisi kogemusi kultuuriliste erinevustega. Mis kultuurilised erinevused meil esinevad? Haritus vs harimatus, jõukus vs vaesus, elab Lasnamäel vs elab Tartus. Saate aru küll mida ma mõtlen. Isegi rahvuslik erinevus, eestlane vs venelane, ei oma päris igal pool ühesugust tähtsust. Minu elust läbi käinud venelased, näiteks, on samal ajal kõik ka eestlased olnud ja kultuurilised erinevused, kuigi olemasolevad, ei ole kusagil tohutuid lõhesid ja arusaamatusi tekitanud.
Aga siin. Siin ma lõpuks näen, mõistan ja õpin, et miks ja kuidas see kõik oluline on. Esmaspäevases noorukite arengu seminaris näiteks oli põhiteemaks ‘etnilisus, rass ja kultuur’ ning sessiooni läbiviija alustas palvega, et me kõik end etniliselt kusagile paigutaksime. Minul oli asi väga lihtne, mina olen eestlane. Kuigi, pidin tunnistama, et eestlane olen ma esimese asjana eeskätt selles klassis. Kui lähen siin tänavale või poodi, olen esmalt eurooplane, sest eestlaseks olemine ei ütle kellelegi midagi ja juba ainuüksi end eurooplasena identifitseerimine seab mind teistest piisavalt lahku. Eestis? Eestis hakkan ma aga hoopis teistest otstest peale. See selleks. Samas ruumis viibivatel hiinlastel tundus ka asi lihtne olevat, nemad kuuluvad Han’ide etnilisse gruppi, mis on Hiinas üle 50 erineva grupi seas domineeriv. Brasiilia tüdruk ütles, et tema on lõuna-brasiillane. Kohaikud ameeriklased... pidi mõtlema. Üks ütles, et ta on poola-iiri päritolu, üks ütles, et ta on valge priviligeeritud mees ja üks ütles, et ta ei tea kes ta on või kuhu kuulub, sest on elanud nii paljudes kohtades ja isegi sündides (ameeriklasena Inglismaal) polnud tal päris õiget identiteeti. Täitsa kirjuks läks see pilt. Siis tulevad veel mängu erinevad usulised veendumused. Viisakalt, ent siiski teravas toonis, vahetasid mõtteid katolikus koolis käinud ja üles kasvanud tütarlaps ning teine, kes hetkel töötab katoliiklikus koolis, ent ütleb, et ei jaga selle asutuse väärtusi. Lisaks on igaüks pärit ise osariigist ning omab väga erinevat ettekujutust sellest millised on rassidevahelised normid, tavad ja suhted.
See rasside asi on minu jaoks jätkuvalt keeruline. Nädal enne seda oli samal ainekursusel näiteks teemaks, et mustanahalised Ameerikas räägivad tegelikult täiesti omaette keelt, nimega ‘ebonics’ (või Black American Vernacular) ning selle teadvustamata jätmine põhjustab segregatsiooni juba koolis ning keeleleiste erinevuste tähelepanuta jätmisest tingitud hoiakulisi ning tulemustes väljenduvad erinevusi. Ma siiamaani ei tea mida sellest kõigest arvata. Tõsi on, et kui ma silmad kinni panen ja läbi campuse kõnnin, siis suudan ilmselt 90% tõenäosusega ära öelda kas rääkija on mustanahaline või mitte. Või vähemalt selle kultuuri esindaja. Nende hääldus, hääletoon, modulatsioonid ja sõnavara on tõepoolest täiesti teistsugused. Samas on see ju ikkagi inglise keel (või üks dialekt). Kas see põhjustab keelelistest erinevustest tulenevaid mõistmiserinevusi nii nagu teised erinevad keeled? Kas tavalist inglise keelt tuleks mustanahalistele noortele õpetada kui teist keelt? Ülikoolis olevad noored tõepoolest räägivad justkui kahes erinevad keeles – loengukontekstis klassikalisel moel ja omavahel endile omaselt. Mis juhtub nendega, kes ei omanda seda ümberlülitumise oskust iseseisvalt? Kas erinev kõnepruuk annab alust eelarvamusteks? Palju-palju küsimusi.
Ja liigume siit edasi nahavärvi juurde. Ükspäev istusin söökla all saalis diivanil ja lugesin. Kuulsin, et minu selja taga räägib mustadele omases kõnepruugis tütarlaps äärmiselt ärritunud hääletoonil ja emotsionaalselt sellest kuidas ta on maruvihane, sest tema õppejõud olevat esinenud tema arvates rassistlike mõtteavaldustega. Ühel hetkel lõpetasin lugemise ja asusin lahkuma. Kui kõnelejast mööda kõndisin, pidin kaks korda vaatama, sest esimesel korral ma ei saanud aru, et ta võiks kuidagigi mustanahaline olla. Tal oli sama valge nahk kui minulgi. Alles teisel vaatamisel märkasin erinevusi juuksetekstuuris ja teatavaid erinevusi näojoontes. Olla mustanahaline ei ole nahavärvi küsimus, see on kultuur. Loengu tarvis loetud artiklist sain teada, et ühes uuringus identifitseerisid kaks kolmandikku küsitletud segapäritolu inimestest ennast ühe nimetajaga ning kui loetellu lisada silt “segapäritolu”, siis valisid selle vaid väike osa eelnevalt ühe nimetaja valinud isikuist, ülejäänud jäid oma ühe nimetaja juurde. Tundub, et rass on nagu etniline päritolugi valiku küsimus. Ainult et see valik sõltub kahest poolest – kelleks Sa ennast ise pead ja kellena teised Sind näevad. Õppejõud näiteks rääkis loo oma sõbrannast, kes oli üles kasvanud teadmises, et ta on tumedanahaline itaallane. Tal olid valged vanemad, kolm valget õde-venda ja üks sama tume kaksikvend. Alles ülikooli esimesel kursusel, kui grupp mustanahalisi naisterahvaid kuulsid teda end tumedanahaliseks itaallaseks pidamas ning püüdsid talle selgeks teha, et ta on absoluutselt ja täielikult mustanahaline, tunnistas tema ema talle, et tema ja ta kaksikvenna isa oli ‘African-American’. Vend pidavat end jätkuvalt valgena identifitseerima, õde aga sidus end täielikult ja ülevoolavalt mustanahaliste kultuuriga.
Siin ma lõpuks neän ja kuulen praktikutelt miks ja kuidas on oluline olla kursis erinevate kultuuride tavade ja traditsioonidega, omaste joontega ning teadmiste ja uskumistega. Isegi skisofreenia diagnoosimisel on tähtis arvestada, et nii afroameerika- kui latiinokultuuris on häälte kuulmine ja nägemuste nägemine osa religioossest ja spirituaalsest maailmast, mitte tingimata psühhoosi sümptomaatika.
Muide, mul oli just äsja skisofreenia teemaline test ja ma õppisin selleks silm punnis ja ise elevusest niheldes. Terve 30 lehekülge õpikuteksti oli lihtne, loogiline, voolav ja tervikut moodustav, mitte kuiv slaididele kokku kogutud väideterida. Mulle meeldib siin õppida rohkem kui Tartus, tuleb tunnistada. Aga ma ei saa ega oska tegelikult põhjust välja tuua, sest variante on mitmeid või on tegu kombinatsiooniga. See võib olla sellest, et siin tehakse asjad väga põhjalikult ja samm-sammult selgeks või et grupid on väiksemad või diskussioon elavam. Või selles, et materjalid on mitmekügsemad ja valik suurem. Või selles, et ma olen ise vanem ja oskan rohkem õppida, oman juba mingit ülevaadet ning lihtsam on asju üldpilti paigutada ja seeläbi omandada. Ühesõnaga, variante on väga palju. Ma jään esialgu lihtsalt selle juurde, et mul on siin lihtne ja meeliv õppia, isegi kui see võtab metsikult aega ja energiat ning ma naudin seda kõike väga.
Liigume edasi järgmise kultuurilise kogemuse juurde. Mu toakaaslane Ming. Meil on omaette mäng. Ma teadsin, et meil on kindlasti erinevad maitsed paljudes asjades, paljuski kultuuripõhiselt, lisaks inimestevahelistele erinevustele. Nüüd me näitame iga oma valikut teisele, pakume igat pala vms, et teise arvamust teada saada ja siis püüame mõistatada, et kas tegu on isiklike või kultuuriliste erinevustega. Näiteks. Ming kurtis, et piim ja juust omletis on kohutavad. Mina ajasin silmad punni ja küsisin, et kuidas ta siis omletti ette kujutab? Tma pakkus mulle mingeid ülimaitsvaid kastaneid süüa ja mina pidin kõvasti vaeva nägema, et neid mitte välja sülitada. Ühtlasi tegin ma pilti tema voodist ja enda omast, nii tavaolekus kui eriti korda tehtult. Värvigammade ja harjumuste erinevus on märkimisväärne. Või siis söömine. Isa, Sa läheksid hulluks asiaadiga tuba jagades – lüristamine nimelt väljendab seda, et toit, eriti nuudlid, on väga maitsvad ning kuuma teed polegi võimalik muud moodi kui lüristades juua. Kõrvatropid on minu sõbrad!
Ühel päeval söögisaalis istudes hakkasime vaatame, et millised noormehed on meie arvates kenad. Suureks hämmastuseks leidsime, et kuskil 90% juhtudest läheb arvamus kokku. Siis aga, kõrghariduse poole püüdlevad naised nagu me oleme, hakkasime vaatama, et mis selle kokkulangevuse taga on. Selgus, et täiesti erinevad põhjused. Üks asiaadist noormees näiteks, kes vaeseke oli minu arvates lihtsalt kõõrdsilmade ja puseriti hammaste tõttu mitte just esikümnes, jäi Mingi jaoks lati alla eeskätt seepärast, et ta pidavat liiga pikk olema. No ausalt. Esiteks ei olnud ta minu standardite kohaselt pikk ja teiseks on pigem pikem hea (!).
Pikkus, muide, on omaette teema. Mina oma 164 cm-ga olen Eestis üsna naiste keskmises ja oma sõbrannade seas, Liisile liiga tehes, pigem lühike. Siin aga tunnen end nagu Viiking kunagi. Ausalt. Muidugi on siin pikki inimesi. Neegritest korvpallurid ja siresäärsed blondiinid – kõike jagub ohtralt. Aga üldises tänavapildis või kusagil suures grupis kogunedes ei ole mul vaja kusagil keskel või veidi tagapool olles varvastel kõõluda või üles-alla hüpelda. Päris naljakas esimest korda elus midagi sellist kogeda.
Lõpetuseks pean lihtsalt ära mainima, et lõpuks on söögisaalis tekkinud selline asi nagu “jock’s table”. Päriselt. See klikistumine siin on ikka päris humoorikas. Mitte päris selline nagu ameerika tiinekatefilmides. Ütleme nii, et see filmivariant oleks nagu siirup ja tegelikkus on morsimaitseline. Aga sama päris sellegi poolest. Eks see on tegelikult vist loogiline ka. Tohutusuur ühiskond, väga palju inimesi ja sarnane seltsib ikka sarnasega. Seda lõbusam on seda aga vaadata. Nüüd siis on nii, et juba mõnda aega näen iga lõuna ajal söögisaali kõige läbikäidavamas ruumis kõige kesksemal kohal lauda, kus istuvad noormehed, kes kõik on sportlased. Ma tean seda seepärast, et nad kannavad oma sportlasestaatust kuulutavaid särke ning trennivarustust seljas ja kaasas. Ma ei tee nalja, nad kõik näevad välja nagu meesmodellid. Iga kord neid vaadates tuleb naer peale. Istuvad, söövad, ajavad juttu ja on seda kõike tehes üsna tähelepanu püüdvad, ent samas mitte labased või liiga esile tükivad. Ma kahtlustan, et see on üle aastate omandatud oskus neil. Igatahes oli mul seda avastus teha päris lõbus. Järgmiseks hakkan jälgima kuidas tütarlapsed ja seejärel teised noormehed nende ümber käituvad ja reageerivad. Saab huvitav ja naljakas olema, ma usun.
***
Lõpetuseks järgmine teadaanne.
Kui kõik läheb hästi, siis saabun Eestisse 30. detsembri õhtul. Lennuk peaks Tallinnas maanduma kell 17:35.
Mul on üks pisikene unistus. Mul on unistus, et vähemalt keegi minu Tallinnas resideeruvatest sõpradest tahab mind lennujaama tervitama tulla. Midagi muud polegi vaja. :) Ma ostan sealt samast lennujaamast endale bussipileti ja sõidan edasi Tartusse.
Mul ei ole aga keegi kunagi lennukile vastu tulnud (välja arvatud see üks kord Rootsis kui ma olin alaealine ja isa pidi meid Arlandalt Uppsalasse transportima) ning isegi laevale tuli keegi vastu viimati siis kui ma olin laps. Ma olen filmides näinud kuidas inimesed sõpru ja pereliikmeid lennujaamades tervitavad ning ma mäletan ise vanaisaga koos emal sadamas vastas käimist kui hästi väike olin. Tahaksin seda ‘tere tulemast koju’ emotsiooni. Muidugi, ei mingit survet ega kohustust... aga mu vaimupildis oleks see lihtsalt nii äge kui lennujaamas oleks vähemalt üks tuttav nägu ja eriti super oleks kui oleks keegi, kellega koos natukene eesti keeles juttu ajada kuni Tartu bussi ootan.
Pealegi, mida muud teil ikka 30nda detsembri õhtul teha on, eksole. :) Nii et pange parem heaga kohe kalendrisse kirja. Täh!

Monday, September 16, 2013

Hapu kurk ja selle möödumine


Oh Sina püha püss ja müristus... Kirjutad kolm korda peaaegu regulaarselt ja kohe tekivad ümberringi ootused. Samas, mulle täitsa meeldib kui minuga ühendust võetakse ja suheldakse, nii et võibolla peaks tihedaminigi kirjutamisse pause jätma.
Tegelikult oli nii, et pärast oma suurepärast ookeniäärset puhkust olin ma lõpuks kohe täitsa haige. See kohutav bussi konditsioneer, mida eelmine kord mainisin, tegin oma töö ja teel tagasi Greensborosse köhisin ja tatistasin ma nii mis kole. Asi ei läinu järgmise paari päevaga ka paremaks, esialgu ainult hullemaks. See tähendas ühtlasi, et kõik ärkvelolekuminutid, mil ma parasjagu elust loobumisest ei mõelnud, püüsin ma koolitöid teha ning seega oli terve nädal üks korralik hapukurk ehk midagi ei tomunud ja kirjutamiseks ei olnud ei jaksu ega materjali. Küll aga sain ma selle nädalaga niipalju terveks, et nüüdseks äsja möödunud nädal oli juba palju asjalikum.
Praeguse seisuga olen nelja koolinädala jooksul esitanud kuus kodutööd ja teinud ühe testi. Esialgu olen tagasi saanud vaid ühe kodutöö ja selle tulemus ei olnud üldse paha (90%), järgmised tulemused peaksid siis järgmise nädala jooksul saabuma.
Natukene kohalikku hõngu oli ka vahepeal. Ühel järjekordsel ööl istusin üleval ja õppisin kui telefonile saabus sõnum kohaliku politse/häirekeskuse hoiatussüsteemist. Minu ühika taguses (muinasjutu)pargis oli keskööpaiku toimunud röövimine. Tõsi, relvadeta. Andis ümbrisskonnale kohe teise maigu. Vanemate rahustamiseks võin öelda, et ma olen niipalju tark küll, et kui öisemal ajal kusagil liikuma pean, siis ainult suurtel ja valgustatud tänavatel. Näiteks ühika ja raamatukogu vaheline tee on ka öösel piisavalt valgustatud ja rahvastatud, et tunduda agorafoobikule hirmuäratav.
Kohalikust hõngust edasi rääkides, siis ma vist ei ole veel maininud seda kui ehmatav oli minu jaoks esimene kord kraanivett maitsta. Ühika oma siis. Lõhnas ja maitses nagu basseinivesi ehk tugevalt kloori järele. Väljendasin hämmingut. Üks kohalik sõber väitis, et see on tõenäoliselt nii seepärast, et sinna pannaksegi kloori. Üsna kiirelt leidsin endale poest joogipudeli, millel on sisse ehitatud filter, ning kannu, millel on samuti filter. Mõlemad lubavad, et vähendavad kloori lõhna ja maitset. Tegelikust kloori vähendamisest, ammugi veel eemaldamisest, joogiveest ei räägi muidugi keegi. Niisiis, kallis vennaraas, mis minuga juhtub kui ma neli kuud järjest kloorivett joon? Ma lihtsalt ei jaksa poest käe otsas nii palju pudelivett koju kanda, et seda basseinivett vältida. Rahakott ei peaks ka vastu.
Ühtlasi, kallid vanemad ja ülejäänud sõbrad, edaspidi reageerin ma tõenäoliselt oma nimele ainult siis kui seda hääldatakse pika “i”-ga. Ma juba tutvustan ka end siin niimoodi, sest muidu ei saa keegi aru mis mu nimi olema peaks aga see tundub söödav variant olevat. Kõige äärmisematel juhtudel käib ka lihtsalt “Helen”.
Oma ise õuduseks pean ära mainima, et ükspäev avastasin end kerge ‘southern drawl’iga rääkimas. Tore, eksole. :) Siinkohal suunan teid kõiki SELLE video juurde, et te ikka kõik oskaksite vaimu valmis panna selleks kuidas ma tagasitulles kõnelen.
Mis viib mind selleni, et üks kohalik tuttav lubas, et kui ma vähegi huvitatud olen, siis ta viib mind laskma. See on niikuinii põhimõtteliselt rahvuslik sport ja meelelahutus siisn lõunas, nii et ma kaalun seda üpris tõsiselt. Võibolla tõesti.
Lõunas viibimine ei mõju ainult mu keelele hästi. Ma olen kergelt hakanud värvi vahetama. Sandaalid ja mingil määral ka lühikesed püksid oleksid justkui jalga päevitanud. Aga kui te nüüd arvate, et mina, heleda naha kunn, olen hakanud pruunimaks minema, siis te eksite. See ei ole pruun. See on heleroosa vanem vend, tumeroosa. Ma olen nende nädalatega siin tumeroosa(ma)ks läinud. Kas pole mitte kaunis? Kõik, kes on mind trenni tegemas näinud, teavad, et ma lähen pärast kolme esimest liigutust näost kohe tumepunaseks. Täna vaatasin, et saavutatud on uus tase. See ei olnud enam tumepunane, see oli suht tumelilla. Vabandust, violetne. Tuleb vist riiete valmisielmust-valge kombinatsiooni juurde jääda...
Minu möödunud nädala avastus oli see, et tõepoolest, absoluutselt kõige jaoks on olemas app. Muidugi käin ma juba pikemat aega ringi telefoniga, milles on lisaks kõigele muule ka Merriam-Websteri seletav sõnaraamat ja Unit Converter, mis miile kilomeetriteks ja Fahrenheiti Celsiuseks (ning põhimõtteliselt kõike muud igas suunas) arvutab. Täiskasvanute psüühiliste häirete loengus sain aga teada, et ainuüksi 70 dollari eest on võimalik soetada endale ka DSM-V app, milles on kõik diagnostilised kriteeriumid paari sõrmeliigutuse kaugusel olemas. Võrratu!
Ja siis muidugi nädala staarsündmus. Käisin ööklubis. Tegemist oli värvipeoga, mida oli juba nädal aega ette reklaamitud. Piletid müüdi välja paar päeva enne pidu ennast ja sündmus pidi tulema korralik. Otsustasime toanaabriga, et läheme siis ka ja vaatame selle asja üle.
Peobuss pidi tulema maja ette ja meid peale korjama. Peobuss jäi tund aega hiljaks aga see-eest tuli neid kaks. Selleks hetkeks oli maja ette kogunenud juba terve suur mass erinevas paljastuse astmes valgetes särkides keskmiselt päris purjus noorukeid (enamus välistudengid). Mina ja Ming paistsime ilmselgelt silma oma tumeda riietuse ja kainusega. Peobussis olid diivanid ja keskel post, muusika möirgas, tuled vilkusid ja noormehed amelesid eelpool mainitud postiga. Muusika, muuseas, ei olnud üldse halb. Jõudsime klubi ette ja tegelesime kohe täitsa pikalt ameeriklaste lemmikala, järjekorras seismisega. Kui lõpuks kluppi sisenesime, siis avastasin, et õhtu põnevaim osa on nüüd läbi. Aga see-eest sai tegeleda antropoloogiliste ja zooloogiliste vaatlustega. Alumisel korrusel oli lava diskoriga ja tantsupõrand ning baar. Baari äärde jooki tellima ma ei julgenud minna, sest ma ei kuulnud seal niikuinii midagi ja ei saanud kindel olla, et baarman kuuleb minu tellimust. Tantsupõrandal olid inimesed nii tihedalt koos, et moodustasid sisuliselt ühise massi. Polnud võimalik eristada ühte teisest, toimus kollektiivne (misasi see ongi kui pisikesed osakesed moodustavad ühe suurema üksuse?)...asi... Aeg-ajalt pritsiti inimesi lavalt veepüstolist veega, mis hiljem värvisegu(se vee) vastu ümber vahetati, nii et lõpuks olid enamus vettinud ja oranžid. Ei, aitäh! Nägin, et teisel korrusel on vist ruumi. Leidsin maja tagumisest otsast treppi ning jõudsin teisele korrusele, kus oli juba vaikselt võimalik oma mõtteid kuulda, baari ääres midagi tellida ja nö rõdult all toimuvat jälgida. Tellisin oma tavapärase joogi – gin-tooniku. See oli maailma kõige halvem jook, mida ma kunagi joonud olen. Tooniku asemel, ma kahtlustan, oli seal natukene mullivett, siis paar jääkuubikut ja ülejäänu oli lihtsalt gin. Paraku mitte just kõige kvaliteetsem gin. Samas oli see ilmselt kõige odavam nii kange jook mida ma kunagi joonud olen. Ehk see aga pidigi nii olema, sest võibolla oleks muidu rõdult alla vaadates avanev pilt veel kohutavam tundunud. Ülevalt oli paremini näha seda üksteise vastu hõõrduvat massi, mis tundus ühises koordineerimata krambihoos tõmblevat. Mõned paistsid isegi keset põrandat paarituda üritavat ning ma ei saa väita, et see neil ei õnnestunud. Ühtlasi läks ühel hetkel ühes nurgas ka kakluseks ning mul õnnestus näha kuidas turvamehed sellesse inimmassi sisse ujusid, seal möllasid ja siis lõpuks pahalastega koos sealt välja ujusid. Täitsa muljetavaldav.
Lõpuks sain aru, et majal on vähemalt üks korrus veel ja see viis katusele. Seal oli lõpuks täiesti tore ja meeldiv. Isegi tantsupõrand oli olemas, lisaks baarile, laudadele ja vaatele linnale. Ma oleksin hea meelega seal isegi tantsinud ja puha aga kell oli juba nii palju, et mina ja Ming, vanainimesed, muutusime mõnevõrra väsinuteks ning mis peamine, näljasteks. Võtsime takso ja sõitsime pitsat sööma ning koju.
Mul on hea meel, et ma seal käisin ja seda kõike nägin aga tagasi ma sinna ilmselt ei lähe.
Küll aga olen valmis tagasi minema seltskonda, kus veetsin aega reede õhtul. Nimelt on siin mingi kohalik aktivistid grupp, kes tegelevad välistudengite integreerimise ja tutvustamisega kohalikus kogukonnas. Reedel oli neil lauamängude õhtu. Mulle tuldi järele ja viidi ühte kohalike pensionäride koju, kuhu tuli kokku väga kirju seltskond ja terve hunnik mänge. Mängima ma aga lõpuks ei jõudnudki, sest jäin hoopis ühe meesterahvaga jutustama, kellel oli meeldivalt eluterve terav huumorimeel. Ühtlasi oli tal ülim ettevaatlikus igasugu pisikute ja bakterite suhtes ning muud kiiksud aga huvitav oli igal juhul. Pärast pensionäride kodust lahkumist läksime veel koos mu autojuhi ja selle pisikukarturist humoristiga Stabucksi juttu ajama. Lõpuks jõudsin koju vist alles pool üks öösel (toodi autoga maja ette ja juht ei sõitnud enne minema kui nägi mind turvaliselt sisenemas). Väga vahva oli. Mu sõidutaja nimi on Jenny ja ta lubas mind mulle sobival pühapäeval oma kirikusse viia. Neil on nimelt Rock’n’Rolli kirik, nagu terav humorist seda kriitiliselt nimetas (ise teise kirikusse kuuludes). Jenny pidavat harmoonikat mängima aga trummid ja basskitarr on igal teenistusel omal kohal. Ma lihtsalt pean seda nägema ja kui saan, siis jäädvustan midagi ka pildile. Ekstra Sulle, Triin. ;) Üldiselt olen ma aru saanud, et siin on kõik padukristlased aga see näeb rohkem niimoodi välja, et kirjelda mis moodi Sa uskuda ja Jumalat kummardada tahad ja me leiame/loome Sulle selleks kiriku.

PS. Suhelge minuga!