Kodu - kellele?

Kui ma eile õhtul lõpuks oma enda isiklikku voodisse pikali heitsin, siis oli ikka hea tune küll... :) Kolm ööd järjest erinevate inimeste juures erinevatel põhjustel erinevatel diivaitel veetnuna oskasin ma järsku omaenda voodi pehmust, laiust ja mida kõike veel kohe oluliselt rohkem hinnata. Selle kõige juures ma aga üldse ei kahetse oma kolme ööpäeva pikkust magamata ööde sarja, sest et noh...tore oli...

Märksõnu ja -mõtteid reede õhtust:

- näkku ei tohi!

- 1 latt suitsuvorsti

- sul on kala kokteili sees

- siiapoole pole ühtki kaamerat suunatud

- kõrred sisse ja põhjani!

- selle koha jaoks oleme me liiga kained

- tehke tänava häält

...ja palju muud toredat, mis meile endile meelde jääb... ;)

Oh sa sinine sitikas...

Alles see oli kui ma mudkui käisin ringi ja halasin, et kõik kõik on halvasti ja mitte midagi head ei toimu. Phäh...

Rõõmsate sündmuste kohapealt niipalju, et päris põuast enam rääkida ei saa, kuivõrd ma sain endale kaks suurepärast tütart hiljuti. Samas pole aga rohkem midagi positiivset väga juhtunud ka... Küll aga olen ma saanud tohutusuure eluõppetunni - õnnelikel sündmustel ja õnnelik olemisel on teineteisega väga vähe pistmist.

Millest ma räägin?

No näiteks...

...juba natukene aega (loe: umbes nädalake või nii) lähen ma naeratusega magama, ärkan naeratusega, laulan lollakaid laulukesi ja üleüldse on tohutu rõõmupalli tunne. Põhjust ei ole! Kool laguneb käest, tööd teen minimaalselt, organisatsiooniväsimus kimbutab ja armunud ka kohe kindlasti ei ole (olen jätkuvalt kibestunud ja kuri kogu meesoo peale ;) ). See kõik aga ei takista mul lihtsalt suure rõõmu kehastus olemist. Vapustav tunne! :D

No ja siis lisandus veel tänahommikune lumi ja talvevõlumaa ja... Nii ma siis kõndisingi tund aega tagasi laborist kodupoole, sahistasin ja keksisin ringi nagu kevadine vasikas aastal, ja laulsin, et "lumememmed jalutavad baari, gin'i klaasid leti peal on reas..."

Ilusat uut aastat kõigile!

PS. Ükspäev avastasin, et mul on suurel hulgal lihtsalt vapustavalt ägedaid inimesi elust läbi käinud ja päris hea hulk neist ka püsima jäänud. Mul on tohutult vedanud!

Juubel!

Küsisin just äsja oma väikese õe käest, et mis ta arvab kui mitu küünalt minul sel korral tordile panna tuleb ja ta teatas pärast hetkelist mõtlemist täie rahu ja enesekindlusega, et 30. Igaks juhuks küsisin veel üle, et on ta ikka kindel ja kas ta ikka tõesti arvab, et ma saan järgmisel kuul 30-seks ning ta vastas, et jah, muidugi.

Palju õnne mulle sellise suure sündmuse puhul!

Kui mina veel noormaja olin...

Ses mõttes, et hea teada, et akadeemilisel maastikul ikka kõik veel hästi on...vms...

Kui meie esinaisega kohale jõudsime...

...oli pidu veel algusest kaugel. Küll aga oli suur minu rõõm selle üle, et armsad võõrustajad ei lasknud end külaliste saabumisest ja kohalolust häirida, igaüks tegeles edasi sellega mis hingele hea ja kosutav tundus.

Samuti oli tegemist äärmiselt hariva üritusega, milleks ma aga ei olnud piisavalt hästi ette valmistunud, ning seetõttu ei jõudnud õigeks hetkeks välja otsida oma pastakat ja märkmikku, et korraliku inimese kombel daamidele peetavat kõnet konspekteerida. Selle õnnetu juhtumi tõttu suudan ma hetkel peast tsiteerida tervest reast säravatest mõtteteradest vaid üht - "oleks tädil ***u, poleks onu vajagi". Samuti õppisin selle loengu raames, et lisaks prof. Mikelsaarele ja Marie Curie'le tuleb olla tänulik kõigile neile teistele arvukaile anonüümsetele naisleiutajatele, kes on välja mõelnud selle kuidas saada aru millal on sokid kandmiseks juba liiga mustad.

Iseenda kohta avastasin, et häda ajab härja kaevu ja minu rummi jooma ning et üritusest saab jätkuvalt pidu vaid siis kui saab tantsida. Elagu sakslased!

Õhtu lõppes hommikul ja minu usk inimkonda ning meestesse sai taastatud. Või noh, võibolla mitte just veel päris taastatud aga... ;)

Cold shower

Arvad, et tunned kedagi läbi ja lõhki... ja siis selgub, et tegelikult ei tundnud teda üldse. Ilmselt mitte kunagi...

winterwonderland

Nad kõik rääkisid, et kui vanaks saad, hakkab aeg kiiremini minema. Nüüd on see siis käes. Ma olen vana ja aeg läheb kiiresti.

Õhtul lähed oktoobrikuus magama, hommikul ärkad üles ja akna taga on detsember ning sa saad aru, et tavapärane kuus kuud kestev november jõudis sel korral 19 päeva liiga vara kohale. Niisiis, ühe ööga 19 päeva... ma ütleks, et see on päris kiire aja liikumine, mis omakorda tähendab, et ma olen juba päris vanaks saanud.

Ühtlasi olen ma jõudnud mõtteni, et viis aastat tundub olevat piisavalt pikk aeg, et suured asjad mälus pisikesteks muutuksid ja nii olen ma vähemalt moraalselt ja vaimselt (kui veel mitte majanduslikult) valmis uuesti oma sünnipäeva puhul endale inimesi külla kutsuma. See mõte vajab tegelikult veel natukene küpsemist... aga eeldused on olemas.

Kui, siis külaliste kutsumise kriteeriumiks oleks, et "peab armastama alkoholi..." ....ma arvan...

Tunnustan, ei tunnusta... (laulvalt ;) )

Kus on piir selle vahel kui inimesi ei hinnata piisavalt ja kui inimesed ootavad ebamõistlikult palju tunnustust?

Rääkisin hiljuti ühe inimesega tema töökeskkonnast ja töökaaslastest. Muu jutu seas mainist ta ka, et paljud kurdavad, et neid ei hinnata piisavalt. Minu vestluspartner oli selgelt seisukohal, et keegi ei ole alahinnatud, lihtsalt miskipärast tahavad osad inimesed rohkem tunnustust kui keegi neile anda jõuab ning kohati ka rohkem kui nad väärt on. Samas ei välistanud ta ka võimalust, et selles konkreetses organisatsioonikultuuris ongi vähe tunnustamist ja päris palju nõudmisi ning kriitikat. Aga kust läheb piir nende ernevuste vahel?

Mul on töökogemust veel natukene liiga vähevõitu, et oma enda elu põhjal mingeid järeldusi teha. Küll aga olen ma läbi erinevate situatsioonide iseenda kohta seda õppinud, et tunnustatuse vajadus aina väheneb aja jooksul ja et see on aina enam ja enam hakanud asenduma isikliku saavutusvajaduse ning sõprade poolse toetusega. Ei, ära ei ole midagi kusagile kadunud. Loomulikult ma tahan jätkuvalt, et minu tööd ja vaeva märgataks ning hinnataks... aga see ei ole enam traagiline ja vaimu murdev kui nii ei lähe. Enesekindlust on juurde tulnud. Just seda eneses kindel olemist, et see mis ma teen on hea ja õige ka siis kui keegi teine seda mulle ei ütle. Ja tuleb tunnistada, et see on üks igavesti hea tunne kokkuvõttes...

Edasi uute võitude poole!