Concrete jungle...
Üks õhtu otsustasin, et on tequila aeg. Lasin endale
pudeli tuua ja enne kui arugi sain, olin juba nõustunud seltskonnaga
latiinoklubisse minema. Üldse ei kahetse. Vahelduseks oli mõnus tantsida ja
nauditava muusikaga kohas olla. Lisaks oli seltskond muhe (kaks soomlast, üks
ungarlane, üks austrialane ja üks ameeriklane + muidugi mina). Klubis oli
täitsa mitu sellist inimest, kelle tantsimist oli lihtsalt lust vaadata ja DJ
käis aeg-ajalt puldi tagant väljas, võttis erinevaid tütarlapsi tantsima ja
näitas, et kuidas seda kõike tegelikult tehakse. Ilus, lihtsalt ilus. Isegi
mina sain kahel korral partneriga tantsida. Ühel korral soome posiga, kes
kippus mind nagu kaltsunukku ringi sikutama ja raputama, ja teisel korral mingi
kohaliku meesterahvaga, kes isegi teadis mida ta teeb. Igati tore oli.
***
Aga. Ma jõudsin vahepeal ka Greensborost välja.
Esimene mulje New Yorgist oli, et linna sisse saamine
nõuab ikka tohutut kannatust ja Manhattan tundus lihtsalt igas suunas umbes
olevat. Hiljem selgus, et mulje osutus igati õigeks ja õiglaseks hinnanguks.
Kohe hästi etteruttavalt ütlen ära, et mulle New York
City, eeskätt Manhattan, suurt muljet ei avaldanud. Enamus linnast tundub
olevat nagu hernehirmutis – kiht kihi otsas, parajalt räpane, igasuguse maitse
ja stiilitunnetuseta. Lisaks on seal inimesi nii palju, et ruumi liikumiseks ja
hingamiseks eriti ei ole. Rikaste ja ilusate linnaosa tundus aga lihtsalt
mittemidagiütev ja veidi hall. Tõsi, kindlasti on sealt palju põnevat, elu keeb
ja kunagi ei hakka igav. Aga meeldiv samuti mitte. Kui peaks võrdlema, siis
minu isiklikule maitsele vastab Washington D.C. palju enam.
Nädalavahetus Suures Õunas oli aga siiski tore. Ütleme
nii, et muljeid jagus. Kõigepeal suutsin ma metroos mõnda aega hämmingus olla.
Seejärel avastasin, et minu üldse mitte odav “hotellituba” on ilma igasuguse
liialduseta täpselt sama suur nagu Harry Potteri trepialune kunku ning
ventilatsiooniava kaudu õnnestus mul naabri telefonivestlustest väga detailselt
osa saada. Tegemist oli nimelt mehega, kes elab L.A.’s, töötab kahtlaste kujude
heaks, aeg-ajalt teeb tööotsi NYC’s ning vallaliste kruiisireisidel ning omab
tüdruksõpra nimega Nicole, kes elab koos oma tütrega kusagil NYC suhtelises
läheduses. Ühtlasi oli selle mehe ja tema naisterahva vaheline kõnelus täielik
manipueerimise meistriklass. Ma kohe tegin lausa märkmeid ja olin peaaegu
valmis onu uksele pärast koputama ja praktilise ning näitliku õppetunni eest
tasuma. Teema algas sellega, et tütarlaps soovis mehega vallaliste kruiisile
kaasa minna, järgnes pikk mehepoolne monoloog sellest kui väga ta seda tahaks,
ent kui kindel peab naine nende suhtes selleks olema, sest mees teeb seal ju
ikkagi tööd, sellele omakorda järgnes naise poolne sõnavõtt, mida ma ei
kuulnud, ning teema lõpetas mehe alandlik nentimine, et naisel on õigus nagu
alati ja muidugi on temast (mehest) väga isekas ja enesekeskne naist sinna
reisile kaasa tahta. Uskumatu!
Paadisõidukauguselt nägin ära vabadusesamba, oma
jalgadega tatsusin läbi Moodsa Kunsti Muuseumi (MoMA) ning lifti kaasabiga
käisin ära Rockefeller Center’i katusel. Aitäh Taavile! :) Kunstiga on nii, et
mulle jätkuvalt meeldivad ainult väga kindlat tüüpi maalid ja ülejäänud kipub
hämmingusse ajama või mõistetamatuks jääma. Silmapiiri on tore vaadata kui ilm
on ilus aga kannatlikkus pole kindlasti mu esimene ega mitte ka teine nimi.
Vabadusesammast ise näpuga katsuma ei läinud, võibolla kunagi järgmine kord.
Praamipealt tundus seda palju ilusam vaadata olevat.
Kõige rohkem meeldis mulle hoopis üks konkreetne tänav
Brooklyn’is, kust me paraku vaid millalgi keset ööd kiirelt läbi
tuhisesime...aga seal oli õhku ja ruumi ja isegi ilusad kodud (eriti ümbritseva
kerge getomaiguga võrreldes). Ühtlasi olid selle tänava ääres olevad autod ka
eranditult sellised korralikud keskmised pereautod. Kirjeldab olukorda päris
hästi.
Kõrtsid olid vahvad. Muidugi, kui on ikka ehe kõrts, siis
meeldib see mulle suht igal pool. Peaasi, et seal mingi ennast muusikuteks
pidav grupp omavoliliselt lavale ei roniks ja mu kuulmismeelt ei kahjustaks
(nagu ühes Brooklyni kõrtsis peaaegu juhtus...aga ma lahendasin olukorra
tänavale minnes ja suvaka hiinaka ees oleval toolil raamatut lugedes...keset
ööd). Kõige mõnusam on lihtsalt rõõmsate inimeste melu.
Times Square, muide, on kohutav, kole ja epileptikutele
ohtlik. Lihtsalt et te teaksite. Ühesõnaga käidud, nähtud, meh.
***
Lisaks võiks mainida, et andsin siin osadele oma
sõpradele ka kaks tantsutundi. Üks valsi ja teine rumba teemal (noorte endi
valik). Valsi tunnis meeldis osalejatele lõpuks kõige enam perekonnavalss ja
rumba inspireeris üht itaalia noormeest edaspidigi tantsuga tegelema. Võit!
***
Kõige tipuks tuli mulle meelde, et unustasin mainida üht
unustamatut muljet. Lõpuks sain aru kuidas mu rollimäng võõrastele ja asjasse
puutumatutele paista võib. Kõndisin mina rahulikult, oma mõtetesse uppunult,
ühest campuse servast teise, kui järsku ehmatasin oma mullist välja selle
peale, et mingi tütarlaps liikus ettevaatlikult ja pikemat sorti pehmis-nuga
või lühemat mõõka käes hoides tema suunas NERF-relvi viibutavate ja sõjakalt
karjuvate noorte grupi poole. Alles siis tuli meelde, et campuses toimus nädal
aega kestev “Humans vs zombies” mäng. Hiljem mõtlesin, et tegelikult oleks
olnud päris äge osaleda, ent ma oleksin seda tahtnud teha heas seltskonas, üksi
tundus natukene kurb. Lisaks oli mul pidevalt nii palju õppida sel ajal, et
ilmselt oleks mängus osalemiseks aja leidmine keeruliseks osutunud. Need
mälupildid jäävad aga pikemaks ajaks silme-ette ja mul on hea meel, et nii
paljud seda ettevõtmist nautida said. Kes lõpuks võitis, seda ma ei teagi.
Mäng, ma arvan.
Järgmise korrani, sõbrad. Ma pole veel kaugeltki lõppu
jõudnud ja olevikule järele jõudmine võtab oma aja.
0 Comments:
Post a Comment
<< Home