Concrete jungle...

Üks õhtu otsustasin, et on tequila aeg. Lasin endale pudeli tuua ja enne kui arugi sain, olin juba nõustunud seltskonnaga latiinoklubisse minema. Üldse ei kahetse. Vahelduseks oli mõnus tantsida ja nauditava muusikaga kohas olla. Lisaks oli seltskond muhe (kaks soomlast, üks ungarlane, üks austrialane ja üks ameeriklane + muidugi mina). Klubis oli täitsa mitu sellist inimest, kelle tantsimist oli lihtsalt lust vaadata ja DJ käis aeg-ajalt puldi tagant väljas, võttis erinevaid tütarlapsi tantsima ja näitas, et kuidas seda kõike tegelikult tehakse. Ilus, lihtsalt ilus. Isegi mina sain kahel korral partneriga tantsida. Ühel korral soome posiga, kes kippus mind nagu kaltsunukku ringi sikutama ja raputama, ja teisel korral mingi kohaliku meesterahvaga, kes isegi teadis mida ta teeb. Igati tore oli.

***

Aga. Ma jõudsin vahepeal ka Greensborost välja.

Esimene mulje New Yorgist oli, et linna sisse saamine nõuab ikka tohutut kannatust ja Manhattan tundus lihtsalt igas suunas umbes olevat. Hiljem selgus, et mulje osutus igati õigeks ja õiglaseks hinnanguks.

Kohe hästi etteruttavalt ütlen ära, et mulle New York City, eeskätt Manhattan, suurt muljet ei avaldanud. Enamus linnast tundub olevat nagu hernehirmutis – kiht kihi otsas, parajalt räpane, igasuguse maitse ja stiilitunnetuseta. Lisaks on seal inimesi nii palju, et ruumi liikumiseks ja hingamiseks eriti ei ole. Rikaste ja ilusate linnaosa tundus aga lihtsalt mittemidagiütev ja veidi hall. Tõsi, kindlasti on sealt palju põnevat, elu keeb ja kunagi ei hakka igav. Aga meeldiv samuti mitte. Kui peaks võrdlema, siis minu isiklikule maitsele vastab Washington D.C. palju enam.

Nädalavahetus Suures Õunas oli aga siiski tore. Ütleme nii, et muljeid jagus. Kõigepeal suutsin ma metroos mõnda aega hämmingus olla. Seejärel avastasin, et minu üldse mitte odav “hotellituba” on ilma igasuguse liialduseta täpselt sama suur nagu Harry Potteri trepialune kunku ning ventilatsiooniava kaudu õnnestus mul naabri telefonivestlustest väga detailselt osa saada. Tegemist oli nimelt mehega, kes elab L.A.’s, töötab kahtlaste kujude heaks, aeg-ajalt teeb tööotsi NYC’s ning vallaliste kruiisireisidel ning omab tüdruksõpra nimega Nicole, kes elab koos oma tütrega kusagil NYC suhtelises läheduses. Ühtlasi oli selle mehe ja tema naisterahva vaheline kõnelus täielik manipueerimise meistriklass. Ma kohe tegin lausa märkmeid ja olin peaaegu valmis onu uksele pärast koputama ja praktilise ning näitliku õppetunni eest tasuma. Teema algas sellega, et tütarlaps soovis mehega vallaliste kruiisile kaasa minna, järgnes pikk mehepoolne monoloog sellest kui väga ta seda tahaks, ent kui kindel peab naine nende suhtes selleks olema, sest mees teeb seal ju ikkagi tööd, sellele omakorda järgnes naise poolne sõnavõtt, mida ma ei kuulnud, ning teema lõpetas mehe alandlik nentimine, et naisel on õigus nagu alati ja muidugi on temast (mehest) väga isekas ja enesekeskne naist sinna reisile kaasa tahta. Uskumatu!

Paadisõidukauguselt nägin ära vabadusesamba, oma jalgadega tatsusin läbi Moodsa Kunsti Muuseumi (MoMA) ning lifti kaasabiga käisin ära Rockefeller Center’i katusel. Aitäh Taavile! :) Kunstiga on nii, et mulle jätkuvalt meeldivad ainult väga kindlat tüüpi maalid ja ülejäänud kipub hämmingusse ajama või mõistetamatuks jääma. Silmapiiri on tore vaadata kui ilm on ilus aga kannatlikkus pole kindlasti mu esimene ega mitte ka teine nimi. Vabadusesammast ise näpuga katsuma ei läinud, võibolla kunagi järgmine kord. Praamipealt tundus seda palju ilusam vaadata olevat.

Kõige rohkem meeldis mulle hoopis üks konkreetne tänav Brooklyn’is, kust me paraku vaid millalgi keset ööd kiirelt läbi tuhisesime...aga seal oli õhku ja ruumi ja isegi ilusad kodud (eriti ümbritseva kerge getomaiguga võrreldes). Ühtlasi olid selle tänava ääres olevad autod ka eranditult sellised korralikud keskmised pereautod. Kirjeldab olukorda päris hästi.

Kõrtsid olid vahvad. Muidugi, kui on ikka ehe kõrts, siis meeldib see mulle suht igal pool. Peaasi, et seal mingi ennast muusikuteks pidav grupp omavoliliselt lavale ei roniks ja mu kuulmismeelt ei kahjustaks (nagu ühes Brooklyni kõrtsis peaaegu juhtus...aga ma lahendasin olukorra tänavale minnes ja suvaka hiinaka ees oleval toolil raamatut lugedes...keset ööd). Kõige mõnusam on lihtsalt rõõmsate inimeste melu.

Times Square, muide, on kohutav, kole ja epileptikutele ohtlik. Lihtsalt et te teaksite. Ühesõnaga käidud, nähtud, meh.

***

Lisaks võiks mainida, et andsin siin osadele oma sõpradele ka kaks tantsutundi. Üks valsi ja teine rumba teemal (noorte endi valik). Valsi tunnis meeldis osalejatele lõpuks kõige enam perekonnavalss ja rumba inspireeris üht itaalia noormeest edaspidigi tantsuga tegelema. Võit!

***

Kõige tipuks tuli mulle meelde, et unustasin mainida üht unustamatut muljet. Lõpuks sain aru kuidas mu rollimäng võõrastele ja asjasse puutumatutele paista võib. Kõndisin mina rahulikult, oma mõtetesse uppunult, ühest campuse servast teise, kui järsku ehmatasin oma mullist välja selle peale, et mingi tütarlaps liikus ettevaatlikult ja pikemat sorti pehmis-nuga või lühemat mõõka käes hoides tema suunas NERF-relvi viibutavate ja sõjakalt karjuvate noorte grupi poole. Alles siis tuli meelde, et campuses toimus nädal aega kestev “Humans vs zombies” mäng. Hiljem mõtlesin, et tegelikult oleks olnud päris äge osaleda, ent ma oleksin seda tahtnud teha heas seltskonas, üksi tundus natukene kurb. Lisaks oli mul pidevalt nii palju õppida sel ajal, et ilmselt oleks mängus osalemiseks aja leidmine keeruliseks osutunud. Need mälupildid jäävad aga pikemaks ajaks silme-ette ja mul on hea meel, et nii paljud seda ettevõtmist nautida said. Kes lõpuks võitis, seda ma ei teagi. Mäng, ma arvan.

Järgmise korrani, sõbrad. Ma pole veel kaugeltki lõppu jõudnud ja olevikule järele jõudmine võtab oma aja.