Saturday, August 24, 2013

Kollaaž. Jälle.


Minul mingit erilist koduigatsust ei ole. On asju, mis on kodus palju paremad aga ma tean, et varsti olen selle kõige juures niikuinii tagasi ja pigem on uus põnev. Ja mind saab siis lihtsalt nii palju rohkem olema. Ausalt. Ma juba paisun! (Kuulake soundtrackiks SEDA lugu, eksole.) Ameerikas on kõik suur!
Küll aga oli metsik koduigatsus ühel noorel ja pisikesel hiina tüdrukul, mu toanaabri sõbrannal, kes ükspäev meie toas istus ja lahinal nuttis kui ma ‘koju’ jõudsin. Ma ei osanud temaga suurt midagi muud peale hakata kui kukkusin rääkima. Kõigepealt rääkisin sellest, et kui ma väike olin ja mu ema palju aega Oslos veetis, siis ma ühelt poolt metsikult tahtsin temaga juttu ajada aga teisalt lõppesid meie telefonikõned minu suure igatsuse tõttu alati minupoolsete tohutute krokodillipisaratega, mis ei olnud kummalegi osapoolele kerged. Nii otsustas mu ema hakata mulle hoopis kirju saatma ja kirjutas mulle osade kaupa trollimuinasjuttu. Mul on vähemalt osad neist kirjadest senimaani alles. Sealt edasi hakkasin ma siis Duoduole (nii on tüdruku nimi) muinasjuttu rääkima. Ühes kaugest-kaugest maast, mida valitsevad draakonid, kes igal aastal ülemvõima pärast võitlust peavad ja selleks oma järgijad ja jüngrid kokku toovad... Kirkamad siin saavad juba aru mida täpsemalt ma ümber jutustasin. Ma võin vanduda, et seda lehma annab ikka nii mitmes suunas ja asendis lüpsta, et lihtsalt võrratu. Kui keegi mulle kusagil kopiraidi annaks, võiksin vabalt DF’ist ja selles maailmas toimuvast raamatu kirjutada. Igatahes lõpetas Duoduo poole tunni jooksul nutmise ja isegi ei mäletanud enam päris täpselt, et miks ta üldse meie tuppa oli tulnud, mina aga olin täiega kangelane ja ohtrate erinevate tänu- ning kiiduavalduste pälvija kohe mitu päeva järjest. Andke mulle veel üks koduigatsusest nuttev laps, palun.
Oma toanaabriga saan ma üldse päris hästi läbi. Meil on igavesti huvitavad vestlused oma vastavate kultuuride eripäradest, ajaloolistest tavadest, kommetest, tantsuliikumistes kasutatavate nüanssideni välja. Ülimalt põnev. Kohati leiame, et meil on teineteisega rohkem ühist kui kohalike ameeriklastega. See on ka vahva. Siis jälle oleme aga üüratult erinevad. Ming on 24. Ta ei ole kunagi alkoholi joonud, ta on üks kord elus klubis/baaris käinud ning teda ootab ees üsna suur tõenäosus minna mehele noorehele, kelle tema suguvõsa ta jaoks välja valib. Ühtlasi, ja ma tean, et see tuleb paljudele teie jaoks šokina, olen mina meist kahest see korralik. Minu voodi on iga päev tehtud, tema oma mitte kunagi. Minu asjad on alati rivis, tema omad mitte. Mis aga kõige tähtsam, minu üleliigsed juuksed on kõik prügikastis, tema omad on põrandal. Või nii vähemalt paistab meie väga heledal põrandal. :D Tegelikult on Ming ka igati korralik ja nunnu. Ta lihtsalt ei näe ja ei märka teatud asju. Näiteks olin mina see, kes meie kummaliselt lõhnavasse tuppa mingi lõhnapulgad orgunnis, kes meile tolmuimeja hankis, kes endale voodikatteks lisateki ostis (mida ta siis minu eeskujul samuti tegi), kes endale postri Monet’ päikeseloojangust Veneetsias seinale pani ja veel palju palju muud tegi ja teeb. Mingi ema olevat talle korduvalt öelnud, et seesugune asjade mitte märkamine ja oskamatus enda ümber kodu luua, on tema loomu väga, lausa tohutult suurteks miinusteks. Niimoodi ei saavat ta kuidagi mehele. Mul on päris hea meel, et minu ema mind ainult mõnevõrra liialt egoistlikuks peab. :)
Mis muud kodumajandust puudutab, siis tegelikult on täitsa hea ja tore olla. Valmis toit on peaaegu alati olemas, vannituba ega tualetti ise koristama ei pea ja alati on võimalik tuppa jahedasse või õue sooja minna. Ainult WC paber on neil siin nii õhuke, et mina pean küll terve kinda jagu rulli lahti kerima....aga harjutagem ameerikalikku konsumerismi. Ahjaa, toolid on siin ka kummalised. Need ühikatoa omad. Mäletate, kuidas õpetaja koolis ei lubanud kunagi tooliga kiikuda? Noh, siin seda lausa julgustatakse. Lisaks tooli tavapärasele asendile on võimalik istet ka kiiktoolina kasutada ja end teatav hulk kraade ette või tahapoole istuma kiigutada. Ma pean sellest insenertehnilisest šedöövrist pilti tegema. Minul põhjustab see ikka veel, ka pärast kahte nädalat, miniatakke iga kord kui end veidi ette- või tahapoole kallutama juhtun, ent küllp ma sellega ära harjun ja ka Eestis tagasi olles istumiseks alati kiiktooli nõuan. Kes mind edaspidi endale küll tahab kutsuda, hakaku parem heaga juba praegu mööblipoe poole liikuma.
Minu esimene koolipäev oli möödundud esmaspäeval. Esimese asjana pärast raamatukogust väljumist nägin tänaval aluspükstes poissi. Pusa oli seljas, saapad jalas, koolikott ka seljas...aga jalas olid midagi, mis oli no ikka nii väga aluspäkste moodi, et ei saanud midagi muud olla. Samas, talle näkku vaadates tekkis tunne, et see on vägagi taotluslik. Ilmselgelt ei olnud mina selle soo esindaja, kelle pilke antud riietus pidi püüdma. Järgmiseks nägin raamatukogu kõrval oleval tänaval, õigemini kiviplaatidest ja kergelt kaldu oleval jalgteel, üht kaljuronimise varustuses ja kiivriga poissi käpuli ja selg ees teed mööda laskumas. Absoluutselt loogiline, eksole.
Loengud on ägedad. Õppejõud on tohutu energiaga ja hästi avatud. Diskussioon on väga oluline osa loengutest/seminaridest. Igaks korraks on muidugi metsikult lugeda ning tudengilt ke eeldatakse, et see on tõesti läbi loetud. Kui ei ole, siis see jääb õppejõule meelde. Osalemine on osa lõpphindest. Mulle on vestluses osalemine kohasti hästi raske, sest ühelt poolt ma veel kohanen keelega, kõnelema hakkamine ei tule päris impulsiivselt, ma pean öeldavat lauset veidi oma peas ette valmistama ja see võtab aega, mida tegelikult ei ole. Teisalt on mul vahel väga raske kaasa rääkida, sest paljud arutelud on kultuurikonteksti ja kohalike sotsiaalpoliitiliste süsteemide põhised. Samas, ma olen saanud paaril korral oma praktilise kogemuse või rahvusvahelise võrdluse teemaliste kommentaaridega särada. Näiteks, kui siin arutati, et palju töötatakse latiinonoortega, kelle vahenemad on nad väiksena kodumaale maha jätnud ja nüüd siia, oma uue kodu, töö ja perekonna juurde toonud, oli mul vastukaaluks rääkida sellest, kuidas Eestis töötatakse koolis noortega, kelle vanemad on välismaale tööle läinud ja nad koju omapäi või vanavanemate kasvatada maha jätnud. Ühe fenomeni kaks otsa, võrdlemisi erinevates kultuurikontekstides. Põnev.
Üldiselt tegelen ma igal loengul eneseületamisega ja sunnin end suud lahti tegema, sest siin on see norm ning oluline osa kohalikust kultuurist. Tunnen, et arenen. Tajutavalt.
Rahvusvahelises seltskonnas on mul aga vahel raske endale suhtluskaaslasi leida, sest väga paljud on native-speaker’id. Suurem osa vahetustudengeid on Suurbritanniast ja Austraaliast, üks ka LAV’ist. Lisaks on see pinnapealne suhtlemine minu jaoks kuidagi tohutult energiakulukas ning vähe energiat vastu andev. Eks näis kas ja mis aja jooksul muutub.
Paarist kohalikust tavast ka.
Kõik kõnnivad siin metsikult aeglaselt. Ilma naljata. Mina ei ole kaugeltki mitte mingi kiirkõndija. Küsige Marjelt. Tema pidi alati end palju rahulikumaks sundima minuga kusagile koos kõndides. Siin ma olen aga nagu väike turbotigu (see multikas vist alles tuleb kinodesse?), kihutan kõigist mööda ja mudkui vabandan ette ja taha. Ma lihtsalt ei suuda nii aeglaselt liikuda. Mis toob mind järgmise punkti juurde. Kohalik spordiklubikultuur. Lihtsalt homeeriliselt naljakas. Kohalik üliõpilaste rekreatsioonikeskus on täiega viimasepeal ja superlahe koht. Siin on mitu erineva suunitlusega jõusaali, pallisaalid, squashisaal, spinningusaal, veel mingi asja saal, fitnes- ehk aeroobikasaal, sisevõimla, jooksurada, lõputu hulk jooksu, rattasõidu ja muid kardiotreeningu masinaid ning ka kaljuronimissein. Kõik ülikooli tudengitele ja töötajatele tasuta ning töö(kooli)päevadel avatud hommikul kuuest õhtul üheteistkümneni. Riietusruum koos duššide ja infrapunasaunaga on ka. Mis toob mind homeerilise osani. Põhimõtteliselt pannakse siin trenniriided ühikatoas selga, kõnnitakse nendega, üliaeglaselt, spordiklubisse. Seal otsitakse endale kaks kõrvuti asetsevat kardiomasinat. Kõnnitakse või vändatakse nendel 20 minutit, rahulikus tempos, et mitte higistama hakata. Siis minnakse riietega ja seltskonnaga infrapunasauna. Istutakse seal teine 15-20 minutit ning kihistatakse naerda. Siis jalutatakse, üliaeglaselt, ühikatuppa tagasi. Panite tähele, et keegi ei vaheta kusagil kunagi kordagi riided ja duššid on ainult vaatamiseks? Mina olen ainus, kes seal riideid vahetab ja keda ma tean seal duši all käinud olevat. Soome tüdrukuga täna kohtudes naersime nende saunaskäimise harjumuste üle pisarateni. Nad ei tea. Nad lihtsalt ei tea.
Ahjaa, ja siis tuleb veel ära mainida tuletõrjehäire, mis on nii kohutav, et isegi kui sa üldse ei taha majast evakueeruda, siis sa muud moodi ei saa, sest majja jäädes ähvardab püsiv kurtus. Ning ma ei tee nalja. Pärast üsna kiirelt majast lahkumist, vilisesid kõrvad veel mõnda aega.
Täna lihtsalt enam ei jaksa aga tuletage mulle meelde, et ma järgmine kord erinevatest rassidest kirjutaksin. Täitsa on mida kirjutada. Näiteks tühjast politseiautost, jumestuskreemist ja aluspesust ning õhtusest tänavamängust, mida mängin.

PS. Kes lihtalt loeb ja üldse minuga kuidagi ei suhtle, on nõme. :P

20 Comments:

Blogger Hoarfrost Infernal said...

See vetsupaberi õhusus on probleem siin Austraalias ka. Loll vetsupaber. Aluspükstes kedagi tänaval pole ma veel igatahes näinud. Küll jõuab selleni ka.

Aga tore et sul seal hästi läheb, ja et areneda saad. Väga põnev on igastahes.

(Ma eile sattusin Tallinna pilte vaatama ja korraks hakkas küll süda valutama, aga eks see reis õpeta kodumaad rohkem hindama, arvan ma.)

24/8/13 07:23  
Anonymous Hel said...

Kodumaa hindamine tuleb mühinal. :)
Mis puudutab igatsuse momente, siis Sina oled ikka märkimisväärselt kauem ka ära olnud Tallinnast kui mina Tartust. Küll ma veel jõuan...

24/8/13 18:06  
Anonymous Anu said...

Ma olen siis üks neist nõmedatest, kes salaja loeb :).

Hetkel viibin Portugalis ja pean ütlema, et eestlastel, sakslastel ja portugallastel on ikka palju rohkem ühist kui samasse seltskonda sattuvatel ameeriklastel. Väga palju on olukordi, kus ameeriklased lihtsalt "ei jaga biiti"

25/8/13 02:39  
Anonymous Hel said...

Ütleme nii, et meil on ookean vahet. Samas, täna näiteks veetsin väga suure osa ajast ainult kohalike ameeriklaste seas ja täitsa tore oli. Sellest pikemalt mõni järgmine kord. Anu, Sina palun kirjuta mulle individuaalsemalt üks tore kiri sellest Portugali asjast, palun. Aitäh!

25/8/13 08:19  
Blogger Mart said...

Loen salaja! Tervitused siitpoolt lompi :)

25/8/13 09:33  
Blogger Kadri said...

Oioi kui toredad kogemused! :) Tore, et spordiklubi oled avastanud. Samas ülimugav on ilma spordikotti pakkimata ju trenni minna, sest elatakse ju niikuinii seal lähedal. Ma ka ei viitsinud end pesta spordiklubis peale trenni :) Ikka ühikas. Ja seal on väga intensiivseid trenne ka, kus kõik higistavad mis kole! Proovi bootcampi näiteks - minu elu parim vorm saabus peale selle mõneaegset regulaarset harrastamist. Seal näeb kindlapeale higiseid ameeriklasi :D

25/8/13 11:49  
Anonymous Anne said...

Jään huviga ootama sinu järgmisi postitusi :)

Tundub, et igav ei ole sul seal küll kohe mitte ja kui kunagi Eestis tagasi oled, siis tahan nagunii kõiki sinu elamusi uuesti kuulda ja siis räägin sulle enda reisielamusi ka.

Võin ette ära öelda, et reis oli megaäge :)

Ja võttes paljusid eeskujuks, siis saab ka minust sügisel ilmselt taas õpilane.

25/8/13 12:07  
Anonymous Hel said...

Aitäh, Mart, igasugune kommunikatsioon on väga teretulnud. :)

Kadri, rühmatreeningud pole veel alanud. Ma bootcamp'i väga ei roni, sest see ei taha mu ajakavaga kohe üldse ühtida aga mõnda teiste asja tahan seal kindlasti teha. Tegelikult ma olen seal ikka higiseid ameeriklasi ka näinud. Mõned teevad ikka korralikult ja eesmärgipäraselt trenni. See eelnev kirjeldus käib lihtsalt teatud tüüpi klubikülastajate kohta, keda on märkimisväärselt palju. Mis puudutab seal riiete vahetamist, siis mul lihtsalt on tavaliselt kõige mugavam minna näiteks otse raamatukogust spordisaali või vastupidi, pärast trenni veel kusagile edasi. Kuivõrd meie elamine on siis väga campuse ääres, siis mul tavaliselt ei ole huvi metsikult palju edasi-tagasi marssida. Eriti nende aeglaste ameeriklaste vahel. :)

Anne, mul on ainult suur rõõm seda kõike kuulda ning muidugi ma tahan vahetuid muljeid ja elamusi. Sa mulle ühte kirja ei taha kirjutada? Reisist ja koolist ja... Ma ei tea kas suudan talveni oodata. Või Skype?

25/8/13 17:51  
Blogger Helin Loik-Tomson said...

Mina loen ka salaja :P. Aga põnev on ;).

25/8/13 19:11  
Anonymous Hel said...

Mul on ainult rõõm seda kuulda, Xel. :)

25/8/13 19:46  
Blogger K said...

Me Peetriga lugesime siin täiesti mittesalaja muide... (Peeter praegu põgenes mu kõrvalt ja sosistas: "Mina ei lugenud!" :D)
Aga kuna mul oma elust pole eriti miskit uudist ja olen kohe-kohe magama jäämas, siis pikemalt ei kirjuta. Aga supertore on kuulda su elamustest!!!

Nonii... vast sain oma nõmeduse lunastatud... väga motiveeriv oli su viimane lause ilmselgelt! Nagu "Ainult eeslid käivad murul" vms. :D

25/8/13 22:12  
Blogger Mari said...

Põnevad lood ja tähelepanekud, Helina! Sa võiks raamatu kirjutada küll neist kokku. Loodetavasti ma pole ka enam nii nõme nüüd (salaja lugemise pärast). Mul käib elu siin erakorralise meditsiini praktika tähe all, kuigi eelmisel nädalal olin ka lastelaagris (7-13 a.) kasvatajaks 3 päeva. See oli paras katsumus, kuigi ma kahtlustan, et oluliselt leebem, kui see, mis Sina läbi elad praegu. :)

25/8/13 23:03  
Anonymous Hel said...

Kõigi eelkõnelejate nõmedus on lunastatud. Kuni minu järgmise postituseni, muidugi. ;)

Karoliine, kuidas lõputöö?

Mari, mul on siin väga lihtne elu. Isegi lapsed, kes ümberringi tegutsevad, on ametlikult täiskasvanud ja peavad endi eest ise vastutama. Mõni säravam mulje laagrist või praktikalt?

26/8/13 01:25  
Anonymous Crata said...

Pean ka nõmeda salalugemiskombe omaks võtma :)

27/8/13 10:06  
Anonymous Anonymous said...

loen ka salaja

27/8/13 12:56  
Blogger kärdu said...

mina loen ka salaja ja olen nõme. aga väga põnev on lugeda. sa ruulid. :)

27/8/13 15:31  
Anonymous Hel said...

Kristel ja Kärt ilmselgelt ei ole enam nõmedad. Vähemalt kuni järgmise korrani. Nende vahele jääv anonüümne on aga jätkuvalt täiega nõme.

PS. Mina olen viimase 56 h jooksul 7 h maganud. Kuidas teil läheb?

28/8/13 00:11  
Blogger Mari said...

Riietega saunas käimine kõlab eesti kõrvale juba kuidagi niii mööda. Aga nojah,eks saunal ja saunal on vahe :)

Mina olen maganud vist ikka pisut rohkem, kuigi tunnen, et võiks veel :) Ma loodan,et sa oled ka saanud nüüd vahepeal unetunnid juba tasa teha :) Kallid!

30/8/13 16:25  
Blogger Kadri said...

Täpsustuseks veel, et riietega saunas käivad ju naised naistesaunas? :D

Aga jahhh, suur mass käib lihtsalt spordiklubis iseenesest, ega siis alati mingit sportlikku saavutust ei pea silmas pidama :D Peaasi, et üldse käivad :) Kasvõi aeglaselt!

30/8/13 23:50  
Blogger Hel said...

Kusjuures. Vahepeal olen selgeks teinud, et tegu ei ole infrapunasaunaga vaid kõige tavalisema ja klassikalisema soomesaunaga. Isegi kivid on nurgas kerise peal olemas.

Jah, Kadri, naised naise riietusruumis olevas saunas. Kõigi oma nailonhilpudega. Kalossid jäetakse siiski ukse taha aga sokid on ka jalas.

Ma pole veel sisse ise jõudnud. Ei taha neid oma poolpalja kehaga šokeerida ning trenniriietes keeldun sinna minemast. Seega ma ei tea, et kui soe või külm seal tegelikult ka on. Üks sõber rääkis aga, et meeste poolel pidavat ka siuke saun olema. Nad ükskord sõbraga käisid ja tükk aega nuputasid, et milleks see ämber selle veega seal nurgas võiks olla. aga kuna kulp tundus ka sees olevat, siis nad otsustasid proovida, et mis saab kui seda vett sinna kivide peale tilgutada. Täitsa sai ja meeldis. Nii õppisid kaks kohalikku ameeriklast saunas käima. Üks kord. Rohkem pole nad sauna sattunud.

2/9/13 06:36  

Post a Comment

<< Home