Saturday, August 17, 2013

Moodustage rivi


Kronoloogiliselt midagi kirja panna on väga raske, nii et teil tuleb leppida kildudega. Sel korral ei midagi humoorikat, lihtsalt kirjeldan üht-teist. Saage hakkama.

***

Koht

Mida rohkem ma siin olen, seda enam ma campust armastan ja ülejäänud ümbruskonda ei salli. Auto on tõepoolest ainus liiklemisvahend, sest põhimõtteliselt näeb Greensboro välja nagu ei ükski teine linn kus ma kunagi varem olnud olen. Ma isegi ei oska seda päriselt linnaks pidada. See on nagu hästi suure pindala peale pisikeste kobaratena asetatud hooned või pikemad kitsad hooneterivid, mida ühendavad omavahel mitmerealised sõiduteed ning kus ei ole mingeid jalakäijatele või jalgratturitele sobivad teid. Nende hoonetetäpikeste vahel on mets ja võsa ehk üsna ehe loodus, kust ka niisama lihtsalt läbi ei lähe. Sõiduteed on joonistatud üsna lõdva randmega ehk vonklevad (äge sõna, eksole) üsna jõuliselt. Vahemaad on pikad ja isegi kui otsustaks tavasid eirata ja kusagile rattaga minna, siis palavus hästi ei laseks.

Campus on aga just nagu minu jaoks loodud ehk täis imeilusaid punastest tellistest hooneid ning pisikesi ja väga maalilisi radu ja teekesi. Ma armastan punastest tellistest muju, kirglikult! Minu ühikas asub suht metsa sees ehk kahe pargi vahel – ühte suunda jääb spordiväljakute juurde kuuluv nö jooksurada (asfaldiga) ning teisele poole täiesti ehe looduspark. Park on imeilusti korda tehtud ning näeb välja nagu muinasjutumets pisikeste sillakeste, pinkide ja kohatiste laternatega. Ära ei saa unustada ka oja ning mägisemat piirkonda. Ning jäneseid!!! Kõik räägivad, et siin on palju oravaid aga mina olen pargis näinud hoopis ohtralt jäneseid...või küülikuid.. Ma vahet ei tee. Minu kohta on isegi hea saavutus, et ma mingil jäneselisel ja oraval vahet teen.

Ma olen tegelikult paar pilti ka teinud ning teen veelgi aga ma isegi ei taha ühtegi neist siia üless panna, sest need pildid ei anna üldse seda õhkkonda edasi. Perspektiiv, õhustik ja võrdlusmomendid jäävad täiesti puudu. Ma olin ennegi nii Greensborot kui campust piltidelt näinud aga tegelikkus on ikkagi hoopis midagi muud.

***

Söök

Ohissandappi. Kust alustada...

Kõigepealt. Campuse söökla on tohutusuur ja metsikult laialdase valikuga. Mina võin põhimõtteliselt süüa nii palju kui jaksan...mida õnneks ei ole palju. Selle laialdase valikuga on aga nii, et enamus sellest on õlis praetud ja/või metsiku suhkrukogusega tehtud. Juua, näiteks, on võimalik saada nelja erisugust piima, sealhulgas šokolaadipiima, kaheksat erinevat limonaadi, kahte erinevat magustatud jääteed....ja minu õnneks ning rõõmuks ühest kohast ka vett. Kui ma mõne toidukorra valikute juurde läheksin, siis siia jääksingi... Samal ajal on minu toidukorrad üsna ühenäolised, sest salateid ja puuvilju on ainult ühte sorti kogu aeg ning kõik muu tilgub nii tugevast rasvast, et ma lihtsal ei suuda end seda rohkem kui paari ampsu jagu sööma sundida.

Kogused on tohutud. Enamikke asju müüakse ülisuurtes pakkides. Kui aga pakid ise ongi väikesed, siis ostetakse neid kohalike poolt hiigelsuurtes kogustes. Seda ilmselt peamiselt seepärast, et poodiminek ei ole lihtne ja igapäevane tegevus ning kogustega kaasnevad korralikud allahindlused. 

Tarbimisühiskonna kuldnäide. Tulemus, ma kujutan ette, on kahesugune – se kõik tarbitakse ära ja tapetakse oma tervist või süüakse mõistlikult, ent ära visatakse tohutult. Kõik eurooplased on totaalses hämmingus ning käivad ringi ja jagavad üksteisega salakohti kust ja kuidas normaalselt süüa saab. Mina näiteks käisin ükspäev ühes Mehhiko restoranis. Toit oli hea aga nii soolane, et pärast kaks päeva jõin non-stop vett. Ports oli nii suur, et ma sõin 2/5 sellest ära ja lasin ülejäänud kaasa pakkida, mille sain järgmisel päeval veel omakorda kaheks toidukorraks jagada endale. Põhimõtteliselt pean ma kõike tellime poole kaupa või pool nö hoiule panema. Ainult seal campuse sööklas, kus on iseteenindus, saan endale normaalsed portsud valida.

Muide, kõige muu miljoni valiku kõrval seal saab endale ka ise vahvleid küpsetada. Peale võib panna mitut sorti kreemi, siirupit, jäätist, jne. Selle ma pean vähemalt ühel hommikul, kui piisavalt näljane juhtun olema, ära proovima.

***

Inimesed

Karjalooma minust ei ole. No lihtsalt ei ole ja kõik. Mulle meeldib minna sööma siis kui see mu kõhule ja ajakavale parasjagu sobib, vetsu siis kui vaja ja peole või magama siis kui on vastav tunne. Ma olen kui mitte ainus, siis üks väheseid. Kõik teised käivad ringi kas grupiti või karjati. Tihti koos oma rahvuskaaslastega aga ka teistega. Seoses nende gruppide või karjadega on aga tekkinud väga selge klikistumine. On pisikeste ja tõmmude tüdrukute grupp, kuhu kuuluvad Prantsuse ja Hispaania tüdrukud ning veel mõnede riikide tõmmud ja eksootilised esindajad. On karjääritüdrukute grupp, mille tuumiu moodustavad üks Taani, üks Saksa ja üks Inglismaal õppiv Itaalia tüdruk ning nende ümber liiklevad teised noored. On pidutsejate grupp, keda juhivad Inglise-šoti-Lõuna-Aafrika tüdrukud ning siis on ilusate tüdrukute grupp, mis koosneb peamiselt pikkadest, saledatest, blondidest Sakslastest aga ka tunnustele vastavatest teiste rehvuste esindajatest. Poistel on mingi oma gäng, mille ainus ühisnimetaja paistab olevat sugu. Lisaks on siis veel selliseid pisikesi rahvuspõhiseid sõpruskondi, mis ülejäänute ümber satelliitidena rongi tiirutavad. Peale selle tõmmude grupi ning poiste gängi, olen ma põhimõtteliselt igal pool teretulnud, ent ei kuulu samas kusagile. Ma olen justkui piisavalt kena ja edukas ja ambitisoonikas ja valmis pidutsema... ent mitte defineerivalt. Jumal tänatud! Kuna mul see karjamentaliteet puudub, siis enamuse ajast liigun ühest punktist teise üksinda ning eineid naudin raamatu seltsis. Ei mingit privaatsuse puudumise või omaette olemise vähesuse probleemi. Ainult (ehedast) sõprusest tunnen puudust. Kohe täitsa päriselt. Minu läbisaamine ja sobitumine teiste gruppidesse on ääretult pinnapealne ning kuigi mind igal pool aktsepteeritakse, ei haarata mind kusagil endaga kaasa.

Muidu on kõik aga umbestäpselt nii nagu Ameerika filmides näidatakse. Veidi kõrgem keskmine vanus ja erinevad rahvuslikud päritolud ei paista lugevat, sa kas kuulud või mitte. :) Humoorikas. (:

***

Erisektsioon: tütarlaste rõõmuks (ja meesterahvaste õuduseks?) ;)

Inimestest rääkides tuleb kindlasti ära mainida ka jumalikult ilus Taani poiss Jim. Täitsalõpp. Pikk. Blond. Väga hoolitsetud välimusega. Imeilusate klassikaliste ja ideaalselt sümmetriliste näojoontega. Hea maitsega. Perfektse inglise keelega. Jõusaaliga heas sõpruses. Väljapeetud ja elegantne. Viisakas ja sõbralik. Lihtsalt lust on eemalt kuulata, vaadata ja imetleda. Simarõõmu peab jaguma. :)

***

Ahjaa

Frat party’l ehk korbipeol käisin ka. Ajasin nene presidendi ehk esimehega juttu. Tahtsin teada, et kelle või millena nad endid ja oma organisatsiooni näevad ning milliseid väärtusi oluliseks peavad. Kuigi maja oli veits urgas, beer bong möllas köögis, elutoas karjus rap-muusika ning tagaaias suitsetati kahtlasi substantse, olid need korbivennad, kellega kõnelesin, väga asjalikud ja kõlasid päris intelligentsete ning huvitavatena. Täitsa kenad olid ka. Ülikonna panevad aga selga maksimaalselt üks või kaks korda aastas.

Niiöelda all-linna pole a veel jõudnud aga homme päeval on plaanis teha üks jalutuskäik sinna. Seal pidi rohkem linna moodi välja nägema see asi. Iseasi, et kas plaanid teostuvad, sest ühtlasi lubatakse homseks ka ülitugevat vihma.

10 Comments:

Blogger Unknown said...

magic america! vahva on lugeda just kõiki neid norminihkeid, täiesti tavaline ühes kohas, teises kohas ahhetama panev. ja küll on hea et seal pole mind mu madala vastupanuga, ma oleks ilmselt selle söökla rasvastest ja magusatest asjadest tühjaks söönud ja siis võinud minna mingile reality showle et õu ma kaalun nelisada kilo ja ma ei tea miks

17/8/13 11:42  
Blogger Hel said...

Kusjuures. Ma arvasin ka, et hästi raske on nendele magusatele ja rasvastele asjadele vastu panna aga sinna sööklasse sisse jalutades ja nendele õlipallikestele ning suhrupommidele otsa vaadates.... lihtsalt ei taha naid. Kuigi nad näevad ju tegelikult ilusad välja. Aga see õhus hõljuv rasvalõhna, ma arvan... Kuna aga teine valik on puhtalt kapsalehest elada, siis tuleb mulig neid rasvakäkke natukene süüa. Püüan küll kogustel silma peal hoida aga kui ma talvel pallikesena tagasi tulen, siis ei tohi keegi mu üle kurjlt naerda vaid peab tolerantselt ming lihtsalt ainult värskega kostitama. Aitäh!
Proovisin oma dieeti näiteks poest saadava jogurtiga mitmekesistada aga isegi nö lahja ehk low fat versioon jogurtist on iiveldama ajavalt magus. Ja puuviljad on suurel määral konserveeritud ehk suhkrusiirupis leotatud kujul. Masendav, lihtsalt masendav.

Mis puudutab ülekaalulisust, siis on täiesti tõsi, et tänavapildis jääb tugevalt rasvunud inimesi rohkem silma kui Eestis. Samas on siin igal juhul ka tugevalt rohkem inimesi kui Eestis. Seega ma ei oska tegelikult öelda, et kas keskmine kehakaal oleks kõrgem või mitte, sest vähemalt campuses näen ma ka ohtralt väga heas vormis olevaid noori.

17/8/13 16:31  
Blogger Triin said...

This comment has been removed by the author.

21/8/13 16:32  
Blogger Triin said...

Oh ma juba niiväga ootasin selle sissekande viimast osa :) Pärast su vastavasisulist FB sissekannet. Aga proovi ikka mõnda sororitysse ka sisse piiluda :)

21/8/13 16:33  
Blogger Kadri said...

Väga tore kuulda Su muljetest ja kogemustest. Just nii minagi asju tajusin suures osas.

Transpordi osas: sõitsin seal jalgrattaga, kuna eestlane igatseb ikkagi vabadust sh liikumisvabadust. Mul oli kaks ratast lausa (nt craigslistist saab soetada soodsalt) :) Ratas andis isikliku vabaduse küll. Sest oma isikliku sõiduvahendita on seal raske. Mingid bussid on ka tegelt, ent need käivad korra tunnis, keskmiselt.

Tänu rattale sai ka vaheldusrikkamat toitu soetada Friendly centrei suurest prisma moodi poest. Ja no muidugi veini ei saa ka campusest ;) Seega rattaga ringi sõita annab küll, kuigi mu kolmas semester lõppes siiski liiklusõnnetuses purustatud luudega nagu tead... Aga see oli alles kolmanda semestri lõpus... Eestis võib samamoodi minna. Tegin nädalavahetusiti suuri rattatiire kaugele eemale, kaugele, ära. Sest kuigi campus on ilus, siiski oli väljapääsu puudumine ahistav. Seega soovitan ratast! Rasvatoitude puhul hoiab vormis ka! Ja teine tore asi on omada ameeriklastest sõpru, kes lahkelt oma autoga ringi sõidutavad. Kuigi see ei anna päris isiklikku vabadust siiski.

See grupilugu tundus päris uus. Eks ikka mingid seltskonnad-sõpruskonnad tekivad, ent need ei ole suletud :) Eks ta ikka ole, et kõigiga ei jõua ühtviisi palju suhelda ja mõned klapivad paremini. Õnneks ollakse avatud ja sõbralikud, kui ise samasugune oled. Inimesed on toredad ja see ei ole vaid keepsmiling, vaid ollaksegi pingevabam, rõõmsameelsem ja see on tore.

22/8/13 21:03  
Blogger Kadri said...

This comment has been removed by the author.

22/8/13 21:09  
Blogger Kadri said...

Aa ja veel, sororitysse sissepääs on täitsa reaalne, tehtud-nähtud. Käidud kahes kohas, kusjuures ühes neist oli nii naisi kui mehi :D Proovi ära ja ootan muljeid. Enne ei kommenteeri ;)

22/8/13 21:10  
Anonymous Hel said...

Ratta peale olen mõelnud küll, ent selle palavusega siin ei ole ma võimaline sellega sõitma.

Kuidas sorority'sse sisse võiks saada? Frat party'sid reklaamitakse meil igal nädalal, mõni kord mitu korda nädalas. Tüdrukuteklubiga pole mul seni veel ühtegi kontakti olnud. Isegi kui aeg-ajalt näen kaugelt mõnd kreeka tähtedega T-särki kandvat tütarlast.

24/8/13 02:22  
Blogger Kadri said...

Sealsetel sororytitel on mingid a la külalisõhtud. Neid tuleks tähele panna. Sageli istuvad oma lauaga kuskil campuse peal ja tutvustavad end või oma üritust või charity asja. Või kõige kiirem mõnelt kreeka tähtedega t-särki kandvalt tüdrukult näiteks küsida, nad on ju lahked kõik seletama. Ühte kuulus mu üks sõber, siis tema kaudu kuulsin ja käisin vaatamas, mida nad teevad. Sorority girlid on seal väga siivsad ja karta pole miskit!

25/8/13 17:49  
Anonymous Hel said...

Vaatan, uurin, äkki läheb õnneks.

25/8/13 17:53  

Post a Comment

<< Home