Moodustage rivi
Kronoloogiliselt midagi kirja panna on väga raske, nii et
teil tuleb leppida kildudega. Sel korral ei midagi humoorikat, lihtsalt
kirjeldan üht-teist. Saage hakkama.
***
Koht
Mida rohkem ma siin olen, seda enam ma campust armastan
ja ülejäänud ümbruskonda ei salli. Auto on tõepoolest ainus liiklemisvahend,
sest põhimõtteliselt näeb Greensboro välja nagu ei ükski teine linn kus ma
kunagi varem olnud olen. Ma isegi ei oska seda päriselt linnaks pidada. See on
nagu hästi suure pindala peale pisikeste kobaratena asetatud hooned või pikemad
kitsad hooneterivid, mida ühendavad omavahel mitmerealised sõiduteed ning kus
ei ole mingeid jalakäijatele või jalgratturitele sobivad teid. Nende
hoonetetäpikeste vahel on mets ja võsa ehk üsna ehe loodus, kust ka niisama
lihtsalt läbi ei lähe. Sõiduteed on joonistatud üsna lõdva randmega ehk
vonklevad (äge sõna, eksole) üsna jõuliselt. Vahemaad on pikad ja isegi kui
otsustaks tavasid eirata ja kusagile rattaga minna, siis palavus hästi ei
laseks.
Campus on aga just nagu minu jaoks loodud ehk täis
imeilusaid punastest tellistest hooneid ning pisikesi ja väga maalilisi radu ja
teekesi. Ma armastan punastest tellistest muju, kirglikult! Minu ühikas asub
suht metsa sees ehk kahe pargi vahel – ühte suunda jääb spordiväljakute juurde
kuuluv nö jooksurada (asfaldiga) ning teisele poole täiesti ehe looduspark.
Park on imeilusti korda tehtud ning näeb välja nagu muinasjutumets pisikeste
sillakeste, pinkide ja kohatiste laternatega. Ära ei saa unustada ka oja ning mägisemat
piirkonda. Ning jäneseid!!! Kõik räägivad, et siin on palju oravaid aga mina
olen pargis näinud hoopis ohtralt jäneseid...või küülikuid.. Ma vahet ei tee.
Minu kohta on isegi hea saavutus, et ma mingil jäneselisel ja oraval vahet
teen.
Ma olen tegelikult paar pilti ka teinud ning teen veelgi
aga ma isegi ei taha ühtegi neist siia üless panna, sest need pildid ei anna
üldse seda õhkkonda edasi. Perspektiiv, õhustik ja võrdlusmomendid jäävad
täiesti puudu. Ma olin ennegi nii Greensborot kui campust piltidelt näinud aga
tegelikkus on ikkagi hoopis midagi muud.
***
Söök
Ohissandappi. Kust alustada...
Kõigepealt. Campuse söökla on tohutusuur ja metsikult
laialdase valikuga. Mina võin põhimõtteliselt süüa nii palju kui jaksan...mida
õnneks ei ole palju. Selle laialdase valikuga on aga nii, et enamus sellest on
õlis praetud ja/või metsiku suhkrukogusega tehtud. Juua, näiteks, on võimalik
saada nelja erisugust piima, sealhulgas šokolaadipiima, kaheksat erinevat
limonaadi, kahte erinevat magustatud jääteed....ja minu õnneks ning rõõmuks
ühest kohast ka vett. Kui ma mõne toidukorra valikute juurde läheksin, siis
siia jääksingi... Samal ajal on minu toidukorrad üsna ühenäolised, sest
salateid ja puuvilju on ainult ühte sorti kogu aeg ning kõik muu tilgub nii tugevast
rasvast, et ma lihtsal ei suuda end seda rohkem kui paari ampsu jagu sööma
sundida.
Kogused on tohutud. Enamikke asju müüakse ülisuurtes
pakkides. Kui aga pakid ise ongi väikesed, siis ostetakse neid kohalike poolt
hiigelsuurtes kogustes. Seda ilmselt peamiselt seepärast, et poodiminek ei ole
lihtne ja igapäevane tegevus ning kogustega kaasnevad korralikud allahindlused.
Tarbimisühiskonna kuldnäide. Tulemus, ma kujutan ette, on kahesugune – se kõik
tarbitakse ära ja tapetakse oma tervist või süüakse mõistlikult, ent ära
visatakse tohutult. Kõik eurooplased on totaalses hämmingus ning käivad ringi
ja jagavad üksteisega salakohti kust ja kuidas normaalselt süüa saab. Mina
näiteks käisin ükspäev ühes Mehhiko restoranis. Toit oli hea aga nii soolane,
et pärast kaks päeva jõin non-stop vett. Ports oli nii suur, et ma sõin 2/5
sellest ära ja lasin ülejäänud kaasa pakkida, mille sain järgmisel päeval veel
omakorda kaheks toidukorraks jagada endale. Põhimõtteliselt pean ma kõike
tellime poole kaupa või pool nö hoiule panema. Ainult seal campuse sööklas, kus
on iseteenindus, saan endale normaalsed portsud valida.
Muide, kõige muu miljoni valiku kõrval seal saab endale
ka ise vahvleid küpsetada. Peale võib panna mitut sorti kreemi, siirupit, jäätist, jne. Selle ma pean vähemalt ühel hommikul, kui piisavalt
näljane juhtun olema, ära proovima.
***
Inimesed
Karjalooma minust ei ole. No lihtsalt ei ole ja kõik.
Mulle meeldib minna sööma siis kui see mu kõhule ja ajakavale parasjagu sobib,
vetsu siis kui vaja ja peole või magama siis kui on vastav tunne. Ma olen kui
mitte ainus, siis üks väheseid. Kõik teised käivad ringi kas grupiti või
karjati. Tihti koos oma rahvuskaaslastega aga ka teistega. Seoses nende
gruppide või karjadega on aga tekkinud väga selge klikistumine. On pisikeste ja
tõmmude tüdrukute grupp, kuhu kuuluvad Prantsuse ja Hispaania tüdrukud ning
veel mõnede riikide tõmmud ja eksootilised esindajad. On karjääritüdrukute
grupp, mille tuumiu moodustavad üks Taani, üks Saksa ja üks Inglismaal õppiv
Itaalia tüdruk ning nende ümber liiklevad teised noored. On pidutsejate grupp,
keda juhivad Inglise-šoti-Lõuna-Aafrika tüdrukud ning siis on ilusate tüdrukute
grupp, mis koosneb peamiselt pikkadest, saledatest, blondidest Sakslastest aga
ka tunnustele vastavatest teiste rehvuste esindajatest. Poistel on mingi oma
gäng, mille ainus ühisnimetaja paistab olevat sugu. Lisaks on siis veel
selliseid pisikesi rahvuspõhiseid sõpruskondi, mis ülejäänute ümber
satelliitidena rongi tiirutavad. Peale selle tõmmude grupi ning poiste gängi,
olen ma põhimõtteliselt igal pool teretulnud, ent ei kuulu samas kusagile. Ma
olen justkui piisavalt kena ja edukas ja ambitisoonikas ja valmis pidutsema...
ent mitte defineerivalt. Jumal tänatud! Kuna mul see karjamentaliteet puudub,
siis enamuse ajast liigun ühest punktist teise üksinda ning eineid naudin
raamatu seltsis. Ei mingit privaatsuse puudumise või omaette olemise vähesuse
probleemi. Ainult (ehedast) sõprusest tunnen puudust. Kohe täitsa päriselt.
Minu läbisaamine ja sobitumine teiste gruppidesse on ääretult pinnapealne ning
kuigi mind igal pool aktsepteeritakse, ei haarata mind kusagil endaga kaasa.
Muidu on kõik aga umbestäpselt nii nagu Ameerika filmides
näidatakse. Veidi kõrgem keskmine vanus ja erinevad rahvuslikud päritolud ei
paista lugevat, sa kas kuulud või mitte. :) Humoorikas. (:
***
Erisektsioon: tütarlaste rõõmuks (ja meesterahvaste
õuduseks?) ;)
Inimestest rääkides tuleb kindlasti ära mainida ka
jumalikult ilus Taani poiss Jim. Täitsalõpp. Pikk. Blond. Väga hoolitsetud
välimusega. Imeilusate klassikaliste ja ideaalselt sümmetriliste näojoontega.
Hea maitsega. Perfektse inglise keelega. Jõusaaliga heas sõpruses. Väljapeetud
ja elegantne. Viisakas ja sõbralik. Lihtsalt lust on eemalt kuulata, vaadata ja
imetleda. Simarõõmu peab jaguma. :)
***
Ahjaa
Frat party’l ehk korbipeol käisin ka. Ajasin nene
presidendi ehk esimehega juttu. Tahtsin teada, et kelle või millena nad endid
ja oma organisatsiooni näevad ning milliseid väärtusi oluliseks peavad. Kuigi
maja oli veits urgas, beer bong möllas köögis, elutoas karjus rap-muusika ning
tagaaias suitsetati kahtlasi substantse, olid need korbivennad, kellega
kõnelesin, väga asjalikud ja kõlasid päris intelligentsete ning huvitavatena. Täitsa
kenad olid ka. Ülikonna panevad aga selga maksimaalselt üks või kaks korda
aastas.
Niiöelda all-linna pole a veel jõudnud aga homme päeval on
plaanis teha üks jalutuskäik sinna. Seal pidi rohkem linna moodi välja nägema
see asi. Iseasi, et kas plaanid teostuvad, sest ühtlasi lubatakse homseks ka
ülitugevat vihma.
10 Comments:
magic america! vahva on lugeda just kõiki neid norminihkeid, täiesti tavaline ühes kohas, teises kohas ahhetama panev. ja küll on hea et seal pole mind mu madala vastupanuga, ma oleks ilmselt selle söökla rasvastest ja magusatest asjadest tühjaks söönud ja siis võinud minna mingile reality showle et õu ma kaalun nelisada kilo ja ma ei tea miks
Kusjuures. Ma arvasin ka, et hästi raske on nendele magusatele ja rasvastele asjadele vastu panna aga sinna sööklasse sisse jalutades ja nendele õlipallikestele ning suhrupommidele otsa vaadates.... lihtsalt ei taha naid. Kuigi nad näevad ju tegelikult ilusad välja. Aga see õhus hõljuv rasvalõhna, ma arvan... Kuna aga teine valik on puhtalt kapsalehest elada, siis tuleb mulig neid rasvakäkke natukene süüa. Püüan küll kogustel silma peal hoida aga kui ma talvel pallikesena tagasi tulen, siis ei tohi keegi mu üle kurjlt naerda vaid peab tolerantselt ming lihtsalt ainult värskega kostitama. Aitäh!
Proovisin oma dieeti näiteks poest saadava jogurtiga mitmekesistada aga isegi nö lahja ehk low fat versioon jogurtist on iiveldama ajavalt magus. Ja puuviljad on suurel määral konserveeritud ehk suhkrusiirupis leotatud kujul. Masendav, lihtsalt masendav.
Mis puudutab ülekaalulisust, siis on täiesti tõsi, et tänavapildis jääb tugevalt rasvunud inimesi rohkem silma kui Eestis. Samas on siin igal juhul ka tugevalt rohkem inimesi kui Eestis. Seega ma ei oska tegelikult öelda, et kas keskmine kehakaal oleks kõrgem või mitte, sest vähemalt campuses näen ma ka ohtralt väga heas vormis olevaid noori.
This comment has been removed by the author.
Oh ma juba niiväga ootasin selle sissekande viimast osa :) Pärast su vastavasisulist FB sissekannet. Aga proovi ikka mõnda sororitysse ka sisse piiluda :)
Väga tore kuulda Su muljetest ja kogemustest. Just nii minagi asju tajusin suures osas.
Transpordi osas: sõitsin seal jalgrattaga, kuna eestlane igatseb ikkagi vabadust sh liikumisvabadust. Mul oli kaks ratast lausa (nt craigslistist saab soetada soodsalt) :) Ratas andis isikliku vabaduse küll. Sest oma isikliku sõiduvahendita on seal raske. Mingid bussid on ka tegelt, ent need käivad korra tunnis, keskmiselt.
Tänu rattale sai ka vaheldusrikkamat toitu soetada Friendly centrei suurest prisma moodi poest. Ja no muidugi veini ei saa ka campusest ;) Seega rattaga ringi sõita annab küll, kuigi mu kolmas semester lõppes siiski liiklusõnnetuses purustatud luudega nagu tead... Aga see oli alles kolmanda semestri lõpus... Eestis võib samamoodi minna. Tegin nädalavahetusiti suuri rattatiire kaugele eemale, kaugele, ära. Sest kuigi campus on ilus, siiski oli väljapääsu puudumine ahistav. Seega soovitan ratast! Rasvatoitude puhul hoiab vormis ka! Ja teine tore asi on omada ameeriklastest sõpru, kes lahkelt oma autoga ringi sõidutavad. Kuigi see ei anna päris isiklikku vabadust siiski.
See grupilugu tundus päris uus. Eks ikka mingid seltskonnad-sõpruskonnad tekivad, ent need ei ole suletud :) Eks ta ikka ole, et kõigiga ei jõua ühtviisi palju suhelda ja mõned klapivad paremini. Õnneks ollakse avatud ja sõbralikud, kui ise samasugune oled. Inimesed on toredad ja see ei ole vaid keepsmiling, vaid ollaksegi pingevabam, rõõmsameelsem ja see on tore.
This comment has been removed by the author.
Aa ja veel, sororitysse sissepääs on täitsa reaalne, tehtud-nähtud. Käidud kahes kohas, kusjuures ühes neist oli nii naisi kui mehi :D Proovi ära ja ootan muljeid. Enne ei kommenteeri ;)
Ratta peale olen mõelnud küll, ent selle palavusega siin ei ole ma võimaline sellega sõitma.
Kuidas sorority'sse sisse võiks saada? Frat party'sid reklaamitakse meil igal nädalal, mõni kord mitu korda nädalas. Tüdrukuteklubiga pole mul seni veel ühtegi kontakti olnud. Isegi kui aeg-ajalt näen kaugelt mõnd kreeka tähtedega T-särki kandvat tütarlast.
Sealsetel sororytitel on mingid a la külalisõhtud. Neid tuleks tähele panna. Sageli istuvad oma lauaga kuskil campuse peal ja tutvustavad end või oma üritust või charity asja. Või kõige kiirem mõnelt kreeka tähtedega t-särki kandvalt tüdrukult näiteks küsida, nad on ju lahked kõik seletama. Ühte kuulus mu üks sõber, siis tema kaudu kuulsin ja käisin vaatamas, mida nad teevad. Sorority girlid on seal väga siivsad ja karta pole miskit!
Vaatan, uurin, äkki läheb õnneks.
Post a Comment
<< Home