I am on an adventure!!!

Sissejuhatus.

Leidsin, et ei ole mõtet hakata päris uut lehekülge looma. Sama hästi võivad mu mõtted ka siin kirjas olla.

Disclaimer: Ma ei pretendeeri mitte mingisugusele poliitilisele korrektsusele. Ilmselt täiesti vastupidiselt, kavatsen kirjutada asjadest võimalikult väheste filtritega. Häiritud panevad akna kinni ja kitsarinnalised teevad suuga sama. :)

Ülejäänud on vägagi teretulnud oma kommentaarida ja mõtetega mu päevi elavdama ja kirjutamismotivatsiooni üleval hoidma.

***

Et kõik ausalt ära rääkida...ja nii edasi. Kõik olete Agu Sihvka seiklusi lugenud...

Tegelikult ei olegi päris algusest suurt midagi kirjutada. Kõik läks kuidagi väga sujuvalt. Minu käsipagasi 0.4 kg-sele ülekaalule vaadati läbi sõrmede ning Oslo lennujaamas käis see ümberistumine kuidagi eriti kiirelt ja libedalt.

Üle ookeani lend oli üle ootuste meeldiv. Tõrvatilgaks oli varustajate poolt lennujaamale tuua unustatud kõrvaklapid, nii et mingit filmivaatamist ei olnud, eriti kaaslendajate hääleka nurina saatel (st väikeste laste väga hääleka nurina, kell elu mõte tol hetkel paistis olevat lennukis filmi vaadata...ja olgem ausad, ega neil muud seal tõepoolest silmapiiril suurt ei terendanud). Minu jaoks tähendas see tundide viisi lugemist, küll arvuti ekraani säras kui niisama lehti pöörates. Meeldivaks tegi reisi aga asjaolu, et min selja taga olev titt oli ärmiselt rahumeelne ja nunnu ning mõlemad kohad minu kõrval olid täiesti tühjad. Nii sain end üsna laiuti ja pikuti laiali laotada ning isegi tukkuda, kokku umbes kaks tundi (pausidega, muidugi). Sellegi poolest oli see esimene kord lennukis ja teine kord sõidukis toolil magada. Ükskõik kui lühidalt ja pealiskaudselt, uni on uni ning ma oskasin seda vääriliselt hunnata. Kohe nii vääriliselt, et õhtul Ameerikasse jõudes sain oma bioloogilist kella täielikult ignoreerida ja isegi korraks välja minna. Sellest aga veidi hiljem.

New Yorgi lennujaamas pani mind muigama esimese asjana näkki kriiskavad plakatid selle kohta kui auväärne amet on olla piirivalvur ning seejärel lisaks suurele lakke riputatud Ameerika lipule igalt nurgalt vastu vaatavad puna-valge-sinised satsid ja rosetid. Humoorikas.

Riiki sisenemine läks väga kiirelt ja valutult. Oluliselt lihtsamini kui eelmisel sügisel Kanadas käies. Ilmselt on selles süüdi minu tähtsad vahetusprogrammi tõendavad paberid, mis panevad mind vastuvõtva ülikooli minu siinviibimise eest vastutama. Ei ole mingi suvaline kahtlane ilma vastutajata turist nagu Kanadas käies olin.

Hoopis tüütum oli saada oma järgmisele ehk siselennule Greensborosse. Türvakontroll oli umbes seitsmele või kaheksale väravale, mis omakorda jagunesid kaheks või kolmeks alavärvakas, üks, mis tähendas, et saba oli metsik ja alguses töötas ainult üks liin. Hiljem pandi juurde teinegi ning veel hiljem ka kolmas. Aga nii mõnigi inimene, kelle lend oli kohe-kohe väljumas, sai korralikult närvikõdi.

Minul oli tänu lennu varajasemale jõudmisele ja riiki sisenemise kergusele aega ohtralt. Kui lõpuks oma väravani jõudsin, oli lennuni veel poolteist tundi aega. Kaalusin söömist aga igal pool rasva lõhna tundes leidsin, et kannatan need kolm-neli tundi ka Greensboroni ära. Lugeda ka enam ei jaksanud. Istusin ning vaatasin ja kuulasin inimesi.

Ma olen täiesti veendunud, et nägin Lindsay Lohan’i teisikut. Teda ennast näha oleks olnud ilmselt veidi liiga palju tahetud. Sellest palju põmevam oli aga üks eriti ehe kauboi, keda samuti kohtasin. Teksased, kauboisaapad, ära rebitud varukatega teksasjakk/vest ning kauboikaabu. Kõndis ka nagu oleks hobine jalgevahel. Kui ta ainult nii pisike ja kiitsakas poleks olnud...

Minu selja taga rääkisid kaks meest sellest kuidas üks naisolevus (she, her) olevat pildi peal väga kaunis välja näinud aga enne pühendumist tuleb arvestada sellega, et ta kasvab oluliselt suuremaks, sest tema ema järgi on näha kui suureks ta võib kasvada. Soovisin kogu südamest, et nad räägiksid loomadest. Vist läks täide, sest pärast rääkisid nad väga selgelt oma koertest ja kuigi mul jäi vahepealne jupp kuulmata, loodan, et need kaks olid tugevalt ühenduses.

Lend Greensborosse hilines veidi, sest NY lennujaama radariga oli mingi probleem ning kogu lennuliiklus peatati natukeseks ajaks. Seda hilinemist ei olnud aga eriti üle poole tunni, nii et keegi ei lasknud end sellest eriti häirida. Lisaks oli see lend mõnusalt hüplik ja võrratute vabalangemise hetkedega. Ma võiks siukseid otsi veel ja veel ja veel ja veel teha. Mulle täitsa meeldis see kahe ümberistumisega reisimine, mis tähendas, et ma sain kahe kolmandiku ööpäeva jooksul kuus korda õhku tõusta ja maanduda. Äge!

Lennujaamas olid mul tervitajad vastas, kes mulle takso organiseerisid ja meeldivalt tähelepanu pöörasid. Sõidul lennujaamast oma peatumispaika nägin seda tegelikkust mis vaatab vastu kui maad on ohtralt ning kütust ka. Siin on sisuliselt linnas ikka väga ohtralt loodust. Või siis on linn loodusesse roninud. Majad on tihti laiad ja madalad ning naabrite vahel võib vabalt mets olla. Mis iseenesest on ju igati äge...aga tõepoolest nõuab absoluutselt ja vaieldamatult mootorsõiduki, soovitavalt konditsioneeriga auto, olemasolu.

Minu ööbimispaik, sisuliselt väike hotell, oli igati armas. Asus suure tee ääres ja mitmete pisikeste kuuti meenutavate ja erinevaid teenuseid pakkuvate asutuste kõrval/vastas. Mis toob ming järgmise elamuseni. Oma hotelli juurde jõudes märkasin, et üle tee asuvate hoonete seas on ka mulle palju kiidetud ja tutvustatud Geeksboro coffeehouse cinema. Loomulikult oli mul vaja see üle vaadata. Kiire dušš, riidevahetus ja... Kuidas kurat ma sinna peaksin saama? Näen maja, näen silti, otse üle tee. Kanterile heite kaugusel. Mulle aga kättesaamatus kauguses, sest vahepeal on 10 rida autosid ja raudteerööpad ning mingid kõrged autotee äärised. Hakkasin siis vaikselt lihtsalt ühte tee serva pidi minema lootes, et kauguses paistvad foorituled tähendavad ka minu jaoks võimalust üle tee saada. Hoolimata kõnnitee kohatisest olematusest sain väga positiivse üllatuse osaliseks kui selgus, et fooride juures on ka lausa jalakäijatele mõeldud signaal olemas. Võrratu! Ma ei lasknud end häirida sellest, et oli terve oma matka jooksul ainus jalakäija, keda näha oli ning ületasin need neli teed, iga kord vastavat foorituld oodates, suure uhkusega. Siis matkasin nö tuldud teed tagasi ja jõudsin lõpuks sihtkohani. Tee ületamine võttis kokku ainult umbes 20 minutit aega.

Mõelge nüüd kõik tagasi näiteks sellele Eddie Murphy filmile kus ta kõigi oma teiste rollide seas ka mingit eksootilist New Yorki sattuvat printsi mängib. Seal on stseen kuidas mustad vanamehed juuksuri/habemeajamissalongis juttu ajavad, jutlustavad, maailma ja poliitikat kiruvad ning niisama meeleolu tekitavad. Sellise elamuse osaliseks sain ka mina antud kohvikus oma hiigelsuure tassikoogi ehk muffiniga maha istudes. Minu kõrval lauas oli kirju seltskond, kellest kaks mängisid malet aga kõigil oli arvamus. Üks suur must mees rääkis pikalt, põhjalikult, hingestatult ja elavalt....kõigest. Ning vahepeale õnnestus tal isegi malemängus võita. Istusin üksinda sisuliselt keset ruumi, maadlesin oma suhkrpommiga – pool oleks ok olnud aga minu idaeuroopa kasvatus ei lasknud mul ka teist poolt ära visata, nii ma siis istusin seal ja iiveldusega võidu pressisin šokolaadiglasuuriga ja kreemitäidisega šokolaadimuffinit endale sisse – ning lihtsalt nautisin ümberringi toimuvat melu. Nagu oleksin kellegi teise ellu või filmi sisse jalutanud.

Tuleb välisuksest sisse naisterahvas, küsib, et mis kell True Bloodi näitamine algab. Talle selgitatakse, et alles kahe ja poole tunni pärast, sest rahva nõudmisel näidatakse täna hoopis ühe teise sarja uue hooaja avaepisoodi. Naisterahvas läheb sõprade juurde, kes teda juba lauas ootavad, kirjeldab teatraalsel ja silmatorkavalt kui väga ta seda teist sarja ei salli ja kuidas ta sõitis 40 minutit, et True Bloodi vaatama tulla. Nagu stseen Sõpradest või HIMYM’ist. Ausalt.

Kui koogike sisse surutud ja magusa joogiga alla loputatud, leidsin, et kui ma ei soovi kohapeal iivelduse ning unega võidelda, oleks järgmine viisakas samm lahkuda anud asutusest. Seega alustasin matka tagasi. Kell oli napilt üheksa õhtul ja väljas oli täeisti pime. Mina olin jätkuvalt ainus jalakäia silmapiiril. Hotellis võtsin väikese ampsu soolast ja pudelitäie vett ning elu oli taas ilus.

***

Teise päeva hommikul kohtasin hotelli fuajees kahte taanlast – ühte neidu ja ühte noormeest – ning ühte briti tüdrukut. Ootasime kõik koos sama bussi, mis meid campusesse viiks. Meie suureks õnneks ja rõõmuks jäi buss oluliselt hiljaks, nii et kokku saime oodata üle 3,5 tunni. Sees oli külm ja väljas palav, nii me siis seal ringi siiberdasime ning oma lõuna vahele jätsime.

Minu ühikatuba on...hall. Ja pime. Väljas on täielik džungel ning see tähendab, et tohutut valgust just aknast sisse ei tule. Seinad ja põrand on hallid ning mööbel pruun. Siia on hädasti midagi vaja, mis natukene valgust ja värvi annaks. Proovin asja lähitulevikus parandada.

Jagan tuba Hiina tüdrukuga, kelle nimi on Ming. Tegemist on magistritaseme lingvistika tudengiga, kelle kodune põhieriala on Hiina keele õpetamine teise keelena. Ta kinkis mulle imeilusa punase Hiina sõlme ja pisikese kotikese tervistavat musta hiina teed, et siinse rasvase toiduga toime tulla ja end aeg-ajalt natukene nö puhastada. Tegemist on väga vaikse ja üsna tagasihoidliku tütarlapsega aga ta juba meeldib mulle. Samas, me kõik ju teame kui järjepidevad minu esimesed hinnangud on... (Eriti Karoliine, eksju ;). )

Pärast sissekolimist, esimesi paberimölle ning asjade lahti pakkimist, oli õhtul tervituspitsa ja olemine. Sattusin ühte lauda inimestega, kellest suurem osa olid nativ-speaker’id (kaks kanadalast, üks austraallane, kaks britti, üks ameeriklane) ja ülejäänud paar taanlast ja üks sakslane lihtsalt väga hea keeleoskusega. Mngi hetk tundsin, et selles tohutus lärmis ma ei suuda ja ei jaksa enam vestlusest osa saada. Sotsiaalfoobik nagu ma olen ei olnud ma võimeline ka ühegi veidigi vaiksema aga täiesti võõra seltskonnaga ühinema ja nii ma siis hoopis oma tuppa ära läksin. Juba kell 7 õhtul. Kaheksaks olin dušši all käinud ning voodis ja üheksa ajal jäin tuttu. Oleks, et see uni siis ka nii kaua kestnud oleks kui soovisin... Öö jooksul ärkasin korduvalt. Algselt selle peale, et külm oli. Panin oma TÜ dressika selga ja magasin edasi. Tuleb meelde jätta, et konditsioneer on öösel miskipärast võimsam ning enda liikumatus langetab temperatuuri veelgi, nii et paksudes dressides magamisest päästab ainult korralik tekk. Hankida!

Lõpuks andsin hommikul kella viie ajal alla ja tunnistasin end ärkvel olnud. Nüüdseks on kell pool seitse hommikul ja mina oma esialgse ülevaate andmise lõpetanud. Aeg minna varsti jalutama ja ümbrisega tutvuma, et oleks kus homme hommikul joosta vms.