Öörännak nr 6 ehk minu kolmas öö läbi kõndimine.

Pealkiri on tegelikult eksitav. Tegelikult oli see esimene kord, mil ma kohe täitsa päriselt öö läbi ehk õhtust hommikuni kõndisin (kusjuures, siinkohal võiks laskuda filosoofilisse vaidlusesse minu 10-aastase õega, kes on täiel veendumusel, et ööd ei ole olemas, see on sisutühi mõiste, sest tegelikult eksisteerivad vaid (hiline) õhtu ja (varajane) hommik – aga see selleks).

Alustada tuleb aga hoopis sellest, et kuigi tegu oli oktoobri lõpuga, tuli kaks päeva enne üritust lumi maha. Mitte ainult ei tähendanud see seda, et maanteel oli autosid, kes sõitsid 50-ga ja kellest oli väga raske mööda saada, sest tee oli tegelikult ka libe. See tähendas ka seda, et metsaalune oli lumine. Kui te nüüd aga kujutate ette valget vatti ja lumist idülli, siis võite heaga hakata ümber mõtlema. Kuigi kaks päeva tagasi oli tõepoolest talv kätte jõudnud, siis meie rännakuöö oli taas võrdlemisi sügisene ja valge lume asemel oli suur osa teest hoopis musta muda täis. Valget lund nägi siiski ka. Eemalt. Tegelikult ma liialdan. Isegi tee enda peal oli puutumata lund ja Jumal tänatud selle eest. See tähendas tavaliselt ühte kahest. See võis tähendada, et siia pole veel keegi astunud, sest see on halb mõte. Aga see võis ka tähendada, et siia pole küll veel keegi astunud aga see lumi näeb ikka veel lume moodi välja, sest selle all on kuiv mätas ja mitte mudamülgas. Kogetud sai nii üht kui teist versiooni.

Teele asusime võrdlemisi suure hurraaga. Kuni siis mingi hetk sain aru, et nüüd ongi järgmised 7-8 km vähemalt lihtsalt 45-kraadise nurga all järve poole kaldus olevat ning küngastest üles ja alla ronivat ligalibedat mudast kitsast rada. Tänasin iseennast terve mõistuse ehk kõrge säärega saabaste jalga panemise eest. Samas ei tänanud end eriti beežide nahkkinnaste kätte panemise eest (mustade asemel), sest vähemalt korra (või kaks) sai seal teel ikka käpp maha pandud.

Miskipärast tundus mulle hea mõte selle hanereas marssimise ajal teistega oma suviseid seiklusi jagada ehk kirjeldada neile, nii elavalt kui oskasin, orkilaagrisse vangi langemist ja seal piinatud saamist ning lõpuks põgenema pääsemist. Mu matkaseltskond kiitis loo heaks ja julgustas mind igal võimalikul hetkel eriti keerulisel tõusul pooleli jäänud juttu laskumise peal jälle jätkama. Nii juhtus, et ühel hetkel, kui olime eesolevale võistkonnale kannule jõudnud, said ka nemad osa minu parasjagu möriseval häälel loodud kirjeldusest, kuidas üks orkilaagri vangigongi peldikupott välja näeb, milliseid punapäid see võib sisaldada ja kuidas üks blond tütarlaps (õnneks mitte mina, mul on eluterve hirmutunne täiesti olemas, tänan küsimast) suure, karvase, haisva ja sõjaka orkiga oma elu eest maadles...ja kaotas.

Nüüd on selles loos see koht, kus ma peaksin kõigile öörännkuhuvilistele, kes minult seda lugu siin on soovinud, läbitud punkte kirjeldama. Aga ma ausalt ei viitsi. Neid ei ole eriti mõtet kirjeldada, neid on põhjust ise läbi elada ja proovida. Minu jaoks on need punktid, olgu need siis kraavis oleva ketta mõõtmine ilma seda puutumata, tee peale seatud blokaadile teatritegemine või muusika ja pealeloetud sekundite saatel mööda hoonet ringitormamine ja sihtmärkide laskmine, kui mitte tavaline teisipäev, siis üsna loomulik osa ükskõik millisest aktiivsemast (välisest) ettevõtmisest. C’mon, ma tegelgen rollimängudega, mu põnevuslävi on üsna kõrgel.

Mulle pakuvad palju enam pinget ja emotsioone teelpeal toimuvad väljakutsed, möödapanekud, keerulised olukorrad jms. Näiteks. Ühel hetkel tundsin, et oleme normaalset ja kõnnitavat maanteed juba liiga kaua nautida saanud. Kotis olnud auto-GPS andis märku, et oleme vähemalt kahe-kolme kilomeetriga õigest kohast mööda pannud. Päris raske oli enesekindla näoga vastutulevatele võistkondadele otsa vaadata, olles ise teel tagasi. Hiljem saime aru, et mitmed neist võistkondadest pidid isegi selle teekonna ette võtma või vahepunktidest loobuma, sest kuna kaardid olid sel korral ilma mõõtkavata, oli antud ärapööramiskohta väga raske leida. Kaotasime tunni jagi ehk 60 punkti, võitsime mitu punkti läbi käies 120 mängupunkti. Võit 60 punkti, järelikult väärt.

Positiivsemat emotsiooni pakkus see sama edasi-tagasi rännak täiesti hommikul, kui olime juba matka lõpetanud ja oma auga väljateenitud suppi sõime. Tuli siis toidutelki teinegi meeskond, kelle liikmete seas ühe tuttava ära tundsin. Ütlesin talle tere, mispeale temagi pärast tervitust teatas mulle, et olevat mind teepeal kahel korral näinud. Ma purskusin endalegi üllatuseks naerma ja pressisin läbi naerupisarate välja, et see polevat midagi, meie nägime ühte ja sama puud tervelt kolm korda. Kõigil oli naljakas.

Järgmine emotsionaalsem hetk rännakul oli minu jaoks kahte maja ühendavast maa-alusest tunnelist läbiminek. Tegelikult ei olnudki midagi hullu, mina ei pidanud isegi roomama mitte, poolkükakil ja täiesti kummargil oli seal minul isegi võimalik kõndida. Aga ma olen ju kergekujuline klaustrofoobik. Seni, kuni toimus pidev edasiliikumine, ükskõik kui aeglane, ei olnudki nagu hullu midagi. Aga siis hakati ükshaaval tunnelist välja ronima ja mina kui viimane pidin teiste järele ootama. Siis on oli küll natukene hullu. Tundsin kuidas kõrvus hakkas kohisema ja hapnik ei tahtnud enam päris hästi kopsudesse kohale jõuda. Õnneks aga olen ma õppinud endaga toime tulema, nii et tegin oma trikid ära ja lõpuks jõudis kätte ka minu kord august välja ronida. Igas mõttes.

Mis siis veel... Kuidas näiteks lageda peal aru saada, et kust jookseb metsasiht? Mida hakata peale punktiga, mis ei ole Sulle mõeldud aga kuhu Sa lihtsalt otsa komistad, sest see helendab Sulle näkku? Kuidas leida ülesse punkti, mis on nina ees aga mida Sa lihtsalt ei näe? Kuidas teha vahet hallutsinatsioonidel ja päriskujudel? Kui metsas vilgub tuluke, siis kas sellele tuleks järgneda või mitte? Tulge ja proovige ning leidke omad vastused, eks... :)

Vahepeal toimus veel üht-teist aga olgem ausad, keegi teist ei tahaks, et ma kõik 12 h siia kirja paneksin. Läheme parem viimaseca 8 km juurde, mis oli praktiliselt üks sirge mööda maanteed finišisse. Sellega oli ainult see üks väike probleem, et kui juba nii 5-6 km käidud oli, siis ma juhtusin ka taas kaarti vaatama ja seda veelkord GPSiga kõrvutades sai selgeks, et tegelikult oli vahepeal, nii paar kilomeetrit tagasi, veel üks punkt. Vaatasime otsa oma meeskonnale, vaatasime otsa vahepeal meile järele jõudnud meeskonnale, vaatasime otse meie ees olnud meeskonnale, kellele omakorda meie olime järele jõudnud....ja saime kõik asjast ühtemoodi aru – sitta selle punktiga, kodu juba paistab. Selleks hetkeks ei olnud kolme võistkonna peale vist enam kedagi, kes poleks suuremal või väiksemal määral jalgu järele lohistanud. Välja arvatud muidugi mina, kes ma püüdsin oma saapaid säästa ja seega astusin üsna kõrge sammuga, vahepeal lausa hüppeid tehes, et ikka moraali kõrgel hoida. Ütleme aga nii, et minu hüpped, isegi pärast ühteteist ja poolt tundi matkamist, kippusid olema kõrgemad kui üleüldine moraal... :) Mis muidugi ütleb ainult head minu hüpete kohta. :P

Lõpp tuli õnneks üsna sujuvalt. Andsime oma matkapäeviku ära, sõime kõhu suppi täis ja pakkisime end autosse. Seda, et mu jalad vahepeal katki olid läinud, sain alles siis teada kui auto juures jalanõusid ja sokke vahetama asusin ning eelmiste sokkide sisekülge nägin. Aga noh, kuna higi ja isegi üks pisar (oksaga silma saamise tagajärjel) olid juba esinenud, siis oli ka see veri ainult omal kohal. Muidu nagu polekski ju täisväärtuslik rännak olnud.

Muidugi oli selgi korral palkidel turnimist ja veekogude ületamist, ent kui see esimene järveäärne lõik välja arvata, siis mingeid ekstreemseid takistusi meil sel korral teepeal ületada ei tulnud. Eks oligi teistsugune. Järgmine kord ehk jälle.

Kõige naljakam oli kogu see asi ilmselt aga mu ema abikaasale, kes siiralt endal mitu kohta kehas valusaks naeris kui nägi mind kodus trepist üles minemas – jalad harkis, külg ees, kätega end käsipuust üles tõmmates. Ja siis, kõige selle tipuks, läksin ma viis tundi hiljem eratundi ehk tantsutrenni.

Tervislike eluviiside terviseks!

PS. Kui korraldajad ütlevad, et oled registreerunud keskmisele ehk 35 km pikale rajale, siis ära usu hundi juttu ja arvesta sellega, et tegelikult tuleb ikka ligi 40 läbi käia. Meie puhul tõenäoliselt umbes 45 (ehk pika raja pikkune teekond), sest kaarti me ju ka lugeda ei osanud ja jõudsime liiga kiiresti liiga kaugele ning pidime jälle tagasi ja siis taas edasi minema. Lausa kahel (kolmel) korral. Aga ellu jääb igal juhul. Ausõna! Ja järgmine kord tahad jälle... :)