Põhjala Pööripäev 2011

No mitte et vahepeal poleks põhjust olnud... Aga oli vist teisi vahendeid. Nüüd tuli jälle Tunne...

Milline nädalavahetus!

Vaatasin täna ehk esmaspäeva hommikul kell veerand kaheksa emale otsa ja ütlesin, et tunne on nagu oleks peksa saanud. Ema vastas muigegea, et aga sa ju saidki. Noogutasin. Sain jah. Heas mõttes.

Totaalselt läbiklopitud ja nii õnnelik. Sinikaid ma kokku lugeda ei oska ega jõuagi. Kui ma ütleks, et neid on palju, siis oleks see veel selge understatement.

Tegelikult aga ei ole see eelnev üldse oluline. Kõige põhilisem on hoopis see emotsionaalne laeng. Kui võrratu on ennast füüsiliselt ja vaimselt proovile panna, kui suurepärane on veeta aega väga heas seltskonnas, kui vabastav on aeg-ajalt täita hoopis teistsugust (kohati vastupidist) rolli kui oma igapäevases (töö)elus. Kui imeline on näha inimesi hoopis uues ja huvitavamas valguses kui aastaid tagasi. Kui tore on sealjuures nentida, et ka ma ise olen märgatavalt teistsugusem (meeldivam!) inimene kui ma olin aastaid tagasi. etcetcetc

Mulle meeldib öine mets. Ei, ma armastan öist metsa. Mänguformaadis vähemalt. Ma võiksingi seal elada. See on see aeg ja koht kus ma olen kõige efektiivsem, kasulikum ja õnnelikum.

Mulle ei meeldi kui 100 kilo meheilu mulle näkku kukub aga ma saan sellega hakkama kuni see on pigem kogemata ja mitte otse meelega tehtud. Kui on teadlikult ja tahtlikult, siis ma enam nii leplik pole. Jätsin jobude näod meelde!!!

Ma jätkuvalt ei kannata rumalaid inimesi. Parandus. Ma ei kannata sõnakaid rumalaid inimesi. Vaiksed võivad olla, nende puhul ma ilmselt ei teagi, et nad rumalad on.

Öine olemine oli tänu Mardile, Timole, Heitile ja Ragnarile huvitavam, lõbusam ja moraali/motivatsiooni tõstvam kui ma kunagi oodata või loota oleks osanud. Mul on tohutult vedanud, et ma olen nii tihti nii ägedate inimeste seltskonda sattunud.

Naljakas kuidas kõik tundub täna aegluubis käivat. Iseenesestmõistetavalt mu keha...aga kummalisel kombel ka mõtted. Omapärane.

Jään ootama uut elamust...