Õppetund
Kui Sa tead, et miski on viga, siis see enamasti ka on. Kui sa tead, et parem on mitte näppu tulle torgata, siis enamasti ongi targem näppu mitte tulle torgata.
***
Said ühel ilusal päeval grupp inimesi kokku, kellel kõigile meeldis tohutult maalida. Täiesti juhuslikult tuli ühele neist idee teha üks kena ühismaal. Mõeldi välja teema, tehti valmis kavand. Ülesandeid oli just täpselt nii palju nagu oli. Veidi hiljem sai pisike grupp lisandust veel ühe maalimishuvilise näol. Enamus grupist haarasid pintslid kätte ja hakkasid värve lõuendile kandma. Kõige aeglasem ja kogenematum jäi aga paraku rongist maha kuna ei osanud ta kohe ei pintslit õigesti käes hoida ega värve segada. Üsna ruttu sai ta õnneks ise ka aru, et tegelikult on lõuendi pind juba kunstnike vahel ideaalselt ja täpselt ära jaotatud ning ta kipub niikuinii varuratta moodi ballastiks olema. Ja tegelikult oligi nii ju kõige paremini - pilt sai ilus, kohe nagu päris kunstnike käte poolt loodud - ainult see tegi tigedaks, et amatöör ise juba varem aru ei saanud, et ta natukene liiga suurte poiste liivakasti ronis ja seda pintslit kohe algusest peale heaga rahule ei jätnud. Korraks tekkis ju lausa unistus, et äkki...
Loo moraal: kingsepad ja liistud!
***
Said ühel ilusal päeval grupp inimesi kokku, kellel kõigile meeldis tohutult maalida. Täiesti juhuslikult tuli ühele neist idee teha üks kena ühismaal. Mõeldi välja teema, tehti valmis kavand. Ülesandeid oli just täpselt nii palju nagu oli. Veidi hiljem sai pisike grupp lisandust veel ühe maalimishuvilise näol. Enamus grupist haarasid pintslid kätte ja hakkasid värve lõuendile kandma. Kõige aeglasem ja kogenematum jäi aga paraku rongist maha kuna ei osanud ta kohe ei pintslit õigesti käes hoida ega värve segada. Üsna ruttu sai ta õnneks ise ka aru, et tegelikult on lõuendi pind juba kunstnike vahel ideaalselt ja täpselt ära jaotatud ning ta kipub niikuinii varuratta moodi ballastiks olema. Ja tegelikult oligi nii ju kõige paremini - pilt sai ilus, kohe nagu päris kunstnike käte poolt loodud - ainult see tegi tigedaks, et amatöör ise juba varem aru ei saanud, et ta natukene liiga suurte poiste liivakasti ronis ja seda pintslit kohe algusest peale heaga rahule ei jätnud. Korraks tekkis ju lausa unistus, et äkki...
Loo moraal: kingsepad ja liistud!
posted by Hel | 21:25
3 Comments:
On see nüüd metafoor millelegi?
Hmm... ma siiski arvan siiani, et sa alahindad ennast. Ükski kunstnik ei oleks pahandanud, kui sa oleksid endale pisut suurema lõuendinurga haaranud ja töö poleks ka sugugi kannatanud selle all. Pigem ikka veelgi suurem ja uhkem tulnud.
Rohkem usku endasse ja vähem põdemist! Kui ka kõik pintslitõmbed kohe esimese korraga päris nii välja ei tule, nagu vaimusilmas ette kujutad, ei tähenda, et peaks pintsli kohe nurka viskama :)
Harjutamine ja meistrid ja nii...tead ju küll...
Õpipoiss, K.
PS: Äge on lugeda su blogist miskit, millest ma aru saan... või no vähemasti arvan, et saan... :)
Ronald -> võib ka nii öelda. Lihtsalt tuleb kõik kunstile viitavad sõnad asendada ühte teise valdkonda kuuluvate sõnadega ja ongi tõestisündinud lugu. :)
K -> Kui me selle olukorra nüüd üks kord veel läbi mõtleme, siis sa hakkas ise ka nägema kui lootusetu see üritus algusest peale oli. Umbes sellest hetkest kui Sina ja T paberid kätte võtsite ja...khm...maalima hakkasite. Niisama. Silmad kinni ja tagurpidi. Ilma seda oskamata ei olnud võimalik sellele rongile jõuda. Ja minu viga seisnes selles, et ma ootasin ja lootsin, et keegi võtab aega minu õpetamiseks. Naiivitar. Õppisin ja olen edaspidi targem.
Post a Comment
<< Home