Erkpunane järelkäru...

Ätt oli ta omaenese kätega valmis ehitanud. Sellise ilusa, punase, läikiva ja voolujoonelise. Vaadata oli teda igal juhul kena ja aeg-ajalt, kui koorem muul moel vedamiseks liialt suur sai, siis oli ta ka asendamatu abivahend transpordiks. Küla ainus erkpunane järelkäru. Oh, muidugi oli teisigi. Oli aiakärusid ja jalgrattakorve, lohisteid ja kanderaame, aga seesugust järelkäru, seda oli vaid üks. Kaugelt imetlejaid jätkus siia ja sinnapoole, mõni üksik julges isegi (väga puhaste kätega muidugi) ka puudutada ja urida, et huvitav kuidas ta täpselt ehitatud ongi... Ätt oli oma töö ja vaeva üle väga uhke. Paraku oli aga üks pisike mure. Nimelt ei olnud selle võrratu järelkäruga pärast selle valmimist justkui suurt enam midagi peale hakata. Jah, muidugi, aeg-ajalt käis keegi ikka seda laenamas. Keegi, kelle vedamist vajav koorem tema enda transpordivahendi jaoks liialt suur või sobimatu kujuga oli. Siis viidi punane järelkäru korraks välja sõitma, võõra peremehe kätesse, vedama võõrast vara. Muul ajal pidi ta aga paraku lihtsalt kuuris seisma ja ootama, ootama ja kuuris seisma. Sest kuigi ta oli ilus ja ainulaadne, abivalmis ja efektiivne, polnud ta siiski kellelegi igapäevaselt vajalik ning tuli meelde vaid siis kui oma jõududega enam hakkama ei saadud. Nii tuhmuski erkupunane lihtsalt punaseks ning millestki erilisest sai vaid käepärane töövahend.