Tujud

Üldiselt ma väldin millegi kirja panemist kui olen väsinud. Siis on kõik mõtted alati väga ühetaolised ja mitte kedagi rõõmustavad. Aga vahel teen erandeid - aeg-ajalt on mul iseendale ja teistele vaja meenutada, et energiavarud ei ole lõputud ja ka mul on vahel lihtsalt kurb olla.
Nagu näiteks praegu. Lisaks unele tunnen puudust nimelt elevusest. Mul on tegelikult väga põnev elu. Huvitavad ülesanded, silmi särama panevad väljakutsed, ei mingit rutiini, ägedad sõbrad ja seiklused. Ei, ei mingit igavust ega kurtmist väärivat. Aga lihtsast elevusest tunnen puudust. Et käed väriseksid ja põlved oleks nõrgad ja vererõhk tõuseks ja... Ükskõik mille pärast siis... Viimasel ajal saab selle reaktsiooni kätte aga ainult trenniga, ja usukuge mind, elevusega pole sellel küll mingit pistmist. Oleks siis vähemalt võistlustel käimistki, kus ka kunagi selle vajaliku doosi kätte sai. Mkm, mitte midagi. Masendav.
Ühesõnaga, kurb olen.

Kusjuures, ma tean, et kui ma nüüd paar tundi magan, siis on kõik jälle roosam ja lillelisem ja mingit kurbuse tunnet mäletan vaid häguselt. Ja see teeb praegu veel kurvemaks. Et isgei kurb ei saa korralikult oldud, nii et kogu maailm näeks ja kaasa oskaks tunda :), lihtsalt mingi mööduv unepuuduse kiiks. Samas, see puudujääk elevuse kohapealt ei kao ju kuhugi. Ma lihtsalt panen plaastri peale ja panen ennast ning teisi seeläbi uskuma, et plaastri all pole kunagi midagi valesti olnudki.

Phäh.

Nii, magama. Kurbust on küll hea tunda vahel aga kahjuks olen ma sel ajal ka äärmiselt ebaproduktiivne. Põnev ja kiire elu ei luba aga seesugust võimalust üldse kaalduagi. Seega, natuke und ja taas lillelisse tsooni.