Tantsimisest
Ma võin end täiesti ära kaotada mitmesse erinevasse tegevusse. Võib vist öelda, et need on asjad mida teen kire ja piiritu pühendumusega. Neid asju on mitu aga mitte liiga palju ja nad on kõik päris päris erinevad. Ühtlasi on nad mulle ka elu ja minu enda kohta väga palju õpetanud. Üks neist on tantsimine...
Mul on sellega seoses palju-palju mõtteid olnud. Üks neist sai hiljuti ka kellelegi justkui natukene lahti räägitud.
Tantsimine on eneseväljendus. See on täiesti võrdsustatav kõnelemisega või kirjutamisega. Ma saan ilma selleta elada aga mul on seda vaja, et end hästi tunda. Ma valin oma stiili vastavalt selle aeg-ruumi võimalustele ja vajadustele kus hetkel viibin. Ma ei saa öelda, et oleksin tantsimiseks alati ja igal hetkel valmis. Mkm, see vajab paljut. See vajab vaimset valmisolekut helisid kuulata, mõista, interpreteerida. See vajab emotsionaalset valmisolekut end avada - lasta välja paista kõigel sellel, mis antud hetkel väljaelamist vajab ning mitte ühegi liigutuse poolikuks jätmist. See vahab füüsilist valmisolekut energiat kulutada ja saada. See vajab tasakaalu - omal kahel jalal seismist, ühelt jalalt teisele liikumist ilma kõikumata, kukkumata. See vahab arusaamist sellest mis see on mida ma parasjagu teen ja mis on minu tegevuse eesmärk, mõte.
Vahel on vaja tantsida üksi. See on iseenda tundma õppimine, oma mõtete välja elamine, liigutustesse tõlkimine. See on oma võimete kindlaks tegemine ja edasiarendamine, see on uute asjade katsetamine, see on oma liigutuste tagasi mõteteks tõlkimine, see on oma tasakaalupunkti leidmine. Ja vahel on see endale haiget tegemine, et jälle natukene targem ja tugevam olla pärast seda.
Vahel on aga vaja tantsida kellegagi koos. Kaaslane tantsupõrandal on alati täiesti iseseisev üksus. Mitte kunagi ei ole tegemist tugiposti, tausta, saatja või kellegi muu taolisega. Ei, tegemist on eraldiseisva indiviidiga, kes võiks seal sama hästi olla ka minuta ja see kehtib nii füüsilise kontakti (mingi tantsuvõtte) kui selle puudumise korral. Lihtsalt, koos tantsides pooled täiendavad teineteist. See tähendab, et mõlemad püsivad omal jalal, mõlemal on oma eesmärgistatud tegevus kuid arusaamine sellest, et mida ja milleks, kattub, vähemalt teatud määral. Kumbki partneritest ei tohi teisele jalgu jääda. Kumbki ei tohi teise usaldust reeta vajalikul hetlel vajalikus kohas mitte olemas olles. See on natukene nagu selg ees kukkumine - sa pead saama olla kindel, et vajalikul momendil püütakse igal juhul kinni. Kui emb-kumb partneritest ei püsi ise omadel jalgadel või ei hoia oma käsi ise seal kus neid on parasjagu vaja hoida või ei kanna ise oma raskust, tuleb tal minna tagasi peegli ette harjutama. Üksi. Koos saab tantsida alles siis kui seda sama suudetakse teha ka üksi, ilma kõrvalise abita. Samas, oma jalgade ja kätega ise hakkama saamine ei tähenda veel, et koos osataks sama teha. Koostöö nõuab omajagu aega ja harjutamist. Ja iga partneriga ei tulegi nii hästi välja kui võiks. Kui lihtsalt stiilid ei sobi või on mõned muud takistused, jääb tegevus alati keskpäraseks ja ei saa mitte kunagi tõeliselt nauditavaks. Aga kui kõik elemendid on olemas, siis annab kaks pluss kaks kokku vähemalt viie kui mitte veelgi rohkem.
Ja vahel, vahel harva, ei ole üldse vaja mõelda kätele, jalgadele, tasakaalule ja partnerile vaid tuleb lihtsalt lasta muusikal ennast kanda. Aga mitte liiga tihti, sest nii võivad igasugused asjad juhtuda, milleks päriselt valmis ei ole...
Mul on sellega seoses palju-palju mõtteid olnud. Üks neist sai hiljuti ka kellelegi justkui natukene lahti räägitud.
Tantsimine on eneseväljendus. See on täiesti võrdsustatav kõnelemisega või kirjutamisega. Ma saan ilma selleta elada aga mul on seda vaja, et end hästi tunda. Ma valin oma stiili vastavalt selle aeg-ruumi võimalustele ja vajadustele kus hetkel viibin. Ma ei saa öelda, et oleksin tantsimiseks alati ja igal hetkel valmis. Mkm, see vajab paljut. See vajab vaimset valmisolekut helisid kuulata, mõista, interpreteerida. See vajab emotsionaalset valmisolekut end avada - lasta välja paista kõigel sellel, mis antud hetkel väljaelamist vajab ning mitte ühegi liigutuse poolikuks jätmist. See vahab füüsilist valmisolekut energiat kulutada ja saada. See vajab tasakaalu - omal kahel jalal seismist, ühelt jalalt teisele liikumist ilma kõikumata, kukkumata. See vahab arusaamist sellest mis see on mida ma parasjagu teen ja mis on minu tegevuse eesmärk, mõte.
Vahel on vaja tantsida üksi. See on iseenda tundma õppimine, oma mõtete välja elamine, liigutustesse tõlkimine. See on oma võimete kindlaks tegemine ja edasiarendamine, see on uute asjade katsetamine, see on oma liigutuste tagasi mõteteks tõlkimine, see on oma tasakaalupunkti leidmine. Ja vahel on see endale haiget tegemine, et jälle natukene targem ja tugevam olla pärast seda.
Vahel on aga vaja tantsida kellegagi koos. Kaaslane tantsupõrandal on alati täiesti iseseisev üksus. Mitte kunagi ei ole tegemist tugiposti, tausta, saatja või kellegi muu taolisega. Ei, tegemist on eraldiseisva indiviidiga, kes võiks seal sama hästi olla ka minuta ja see kehtib nii füüsilise kontakti (mingi tantsuvõtte) kui selle puudumise korral. Lihtsalt, koos tantsides pooled täiendavad teineteist. See tähendab, et mõlemad püsivad omal jalal, mõlemal on oma eesmärgistatud tegevus kuid arusaamine sellest, et mida ja milleks, kattub, vähemalt teatud määral. Kumbki partneritest ei tohi teisele jalgu jääda. Kumbki ei tohi teise usaldust reeta vajalikul hetlel vajalikus kohas mitte olemas olles. See on natukene nagu selg ees kukkumine - sa pead saama olla kindel, et vajalikul momendil püütakse igal juhul kinni. Kui emb-kumb partneritest ei püsi ise omadel jalgadel või ei hoia oma käsi ise seal kus neid on parasjagu vaja hoida või ei kanna ise oma raskust, tuleb tal minna tagasi peegli ette harjutama. Üksi. Koos saab tantsida alles siis kui seda sama suudetakse teha ka üksi, ilma kõrvalise abita. Samas, oma jalgade ja kätega ise hakkama saamine ei tähenda veel, et koos osataks sama teha. Koostöö nõuab omajagu aega ja harjutamist. Ja iga partneriga ei tulegi nii hästi välja kui võiks. Kui lihtsalt stiilid ei sobi või on mõned muud takistused, jääb tegevus alati keskpäraseks ja ei saa mitte kunagi tõeliselt nauditavaks. Aga kui kõik elemendid on olemas, siis annab kaks pluss kaks kokku vähemalt viie kui mitte veelgi rohkem.
Ja vahel, vahel harva, ei ole üldse vaja mõelda kätele, jalgadele, tasakaalule ja partnerile vaid tuleb lihtsalt lasta muusikal ennast kanda. Aga mitte liiga tihti, sest nii võivad igasugused asjad juhtuda, milleks päriselt valmis ei ole...
posted by Hel | 01:42
6 Comments:
See postitus mulle väga meeldis. Punkt! Ja mh meeldis mulle üks trükiviga, mis andis asjale hoopis uue sisu... Väga sisukas trükiviga, nii sisukas, et äkki ta ei olnudki seda.
Trükivigu on ilmselt palju. Eriti seekord, sest mõte jooksus kiiremini kui sõnad ekraanile tekkisid ja klaviatuuri ei näinud ma üldse. Ma miskipärast ei suuda oma kirjutatud teksti kunagi kohe üle lugeda. Lihtsalt ei saa ja kõik. Vahel ma parandan näpukaid hiljem, vahel jätangi nad sisse. Seekord siis jätan kõik igaks juhuks sisse, muidu äkki kirjutan ka selle üle, mis sulle meeldis. :)
See vist oligi nii mõeldud, et see sissekanne kehtib samahästi ka suhete kohta?
Mulle on alati meeldinud see kuulus mõttekäik, mille kohaselt iga tekst sünnib uuesti siis kui teda loetakse. Nii saab üks ja sama tekst endale kohe väga väga mitu uut algust, iga kord kellegi järgmise peas, kes seda loeb. Tegelikult käib see absoluutselt iga loometegevuse tulemuse kohta aga antud hetkel on kirjapandud tekst kohane kitsendus.
Ma olen ka väga kehv oma teksti ülelugeja. Kooliajal käis ka nii, et mis kirjas see kirjas. Ja tihti oli parem asi kiiresti saajale ära saata, muidu võisid hakata tahtma uut kirjutada. See aga ei ole nt koolitööde puhul just sageli kõige mõistlikum mõte. Muude kirjade puhul tihti samuti... :P
On asju mida ma loen ja viimistlen ja poleerin ja... Aga neid on vähe. Võibolla ma kulutan kogu oma poleerimisenergia nende peale ära, nii et mujale enam ei jätku...
Post a Comment
<< Home