Õnnest ja õnnetusest

Läbisin eile kahe ja poole tunnise koolituse teemal "kuidas üks ema oma lapsega kunagi käituda ei tohi". Ainus mis mind hoidus sekkumast ja last emalt lihtsalt käest ära võtmast oli minu füüsiline võimetus tol hetkel üldse midagi teha... aga sellest hiljem. Niisiis. Laps ja tema ema.
Ilmselgelt oli pisikesel lapsel, kes paari sõnaga ka suhtles aga mitte enamaga, lihtsalt tohutult palav. Ja paha. Katsuge ise täiskombinesioonis, mütsi, kapuutsi ja saabastega kaks ja pool tundi täiesti paigal istuda, nii et õieti liigutadagi ei tohi. Ja ükskõik mida ütled või teed, kohe saad emalt vinguva hääetooniga vastuse. Ja kui siis ema annab ise asja mängimiseks, võtab selle kolme minuti pärast aga käest ära ilma igasugust põhjendust andmata ning kui siis pettumuse märgiks natukene nutta, saab vastuseks lausa karjatuse "ära jonni!". Nomismõttes? Mina ka karjuks... ja tahaks näha kes seda jonnimiseks peab. Minu meelest jonnis ema oluliselt rohkem kui laps. Ja sealjuures veel roppu ja labast eneseväljendust kasutades. Ma saan aru küll, et ema oli pinges ja pahur ja ei osanud nutva lapsega midagi peale hakata ning tundis kinnises ruumis ja sunnitud olukorras lapse kisa pärast teiste inimeste ees piinlikust - no teate, see ema käitumine häiris mind ikka _oluliselt_ rohkem kui õnnetu lapse õnnetu nutt.

Aga et miks ma siis olin täiesti võimetu füüsiliselt midagi tegema? Sest ma arvan, et esimest korda üldse sain ma tunda tõelist ja tegelikku unedeprivatsiooni. Ma arvan end nüüd aru saavat miks see on tõeliselt tõhus piinamistehnika. Eile õhtuks olin ma juba enam-vähem valmis kõik välja rääkima, kaasa arvatud sooritamata mõrvad üles tunnistama, kui ainult keegi oleks natukenegi suutnud mu õnnetut olemist leevendada. Õnneks ma lõpuks maandusin oma voodis ja sain magada, tervelt 13 tundi järjest. Aga jah. See kogemus... oi, see oli terav elamus ja selline mida ma enam kunagi korrata ei taha ning ka kellelegi teisele ei soovi, isegi vist mitte kellelegi väga pahale.

Ja unest rääkides, ma suutsin oma magamistoa teha eile tohutult ilusaks ja oma kõige lemmikumaks kohaks üldse ning mõtlesin välja lihtsalt võrratu magama jäämise rituaali. :) Ainuüksi selle kõige peale mõtlemine toob rõõmu ja naudingunaeratuse näole. Lihtsad rõõmud, eksole. :) Igatahes, eile olin oma saavutuse üle nii lapselikult rõõmus, et kui keegi veel kusagil vähegi huvitatud oleks olnud, oleksin varukat pidi vaatama sikutanud. Nii et kui kedagi huvitab, siis andku teada. Ainus tingimus on, et pime peab olema väljas. Muidu ei tule mu miljöökujundusliku suursaavutuse efektid välja.