Atsih!

Mul on selline omapära... või noh, üks paljudest igatahes. Nimelt. Ma aevastan iga jumala kord kui ühel konkreetsel teemal mõtlema hakkan. Jabur, eksole? Absoluutselt. Ja kui mõttest lahti ei saa, siis jäängi aevastama. Ma muidugi aevastan ka muudel juhtudel, näiteks nohu või tolmu korral. Nii et mitte iga minu aevastus ei tähenda alati just seda konkreetset mõtet. Aga iga kord kui seda mõtet mõelda, siis aevastan. Alguses ma arvasin, et see on kokkusattumus. Aga pärast paari aastat ilmeksimatut korrapära ei saa seda kahjuks enam kokkusattumuseks pidada. Endal on ka kummaline... aga nii on. Ja kusjuures, sellel mõttel ei ole nina ega üldse hingamisteedega mitte mingisugust pistmist. Minu arusaama kohaselt vähemalt.

Ei, ma ei ütle teile mis mõttega tegu on. Midagi peab ju ikka minu enda teada ka jääma. ;)
Lisaks, midagi peab ju ka vaid kõige erilisematele boonuseks olema, kui nad vaevuvad mind tundma õppima ja nii lähedale pääsema, et seesuguseid küsimusi küsida ja vastust oodata...