Küll on kena kelguga...

Järjekordne tahtejõudude võistlus - mina vs mu auto. Mina jäin peale. Aga napilt. Iga kurv oli võitlus ja iga kurvi puhul oli auto peaaegu võitmas kuni viimase hetkeni. Alguses oli hirmuäratav, lõpuks juba lausa lõbus. Talv saabus jälle ootamatult ja Tartus on enamus teid väikesed ehk kes seda lund ikka pühapäeva õhtul kusagilt ära ajada viitsib, eksole. :)

--------------------

Ühelt poolt on lõõgastav rahu tunne, teisalt jälle näriv vajadus erinevate asjade järele. Ma tean, et tegelikult pean ma lihtsalt kannatlik olema ja tegelema nende küsimustega, millega saab käesoleval hetkel tegeleda... aga noh, kannatlikusega on mul nagu ta on - ohtralt konkreetsete eesmärkide nimel, muul ajal pea täiesti puuduv. Eks see on see järjekordne osa enda kasvatamisest. Oh neid kasvuraskusi ja -valusid...