Sealt siia

Ma mäletan, et kunagi meeldis mulle tohutult vaielda. Mitte otseselt vaidlemise enda pärast, ei, see ei ole mulle kunagi meeldinud. Hoopis see tunne mis tekkis oma tõe eest aktiivselt välja astudes oli köitev. Panna argumente ritta, otsida lünki teise omades, põhjendada ja kirjeldada. Sellel kõigel oli justkui omaette loomingulisuse aura.
Oli.

Juba mõnda aega, nii aasta või kolmveerand, olen tundnud et ei jaksa. Ei taha ja ei jaksa enam. Igasugused vaidlused on oma võlu kaotanud. Vaidluses on paratamatult ka teataval määral agressiivsust ja just see agressiivsus tekitab vastupandamatut soovi nurka kerra tõmbuda ja täiesti vait jääda. Mida ma muidugi kunagi ei tee, sest ma ei saa ometi lihtsalt niisama alla anda ja lasta end (loe: minu seisukohta) materdada. Aga. Ma ei otsi võimalusi vaidlusteks. Ma väldin neid. Ja kui veidlusmoment tekib, siis ma püüan seda võimalikult kiirelt ja neutraalselt lõpetada. Ja absoluutselt iga kord tekib tunne, et tahaks käsi näo ette tõsta ja öelda, et ära löö. Mingi tohutu ülitundlikus (hirm lausa?) igasuguse agressiivsuse (ilmingute) ees.

Ma tegelikult oskan ajateljel näpuga näidata väga täpselt kõigi neid hetki ja situatsioone (viimase kolme aasta jooksul) mille summana mul seesugune reaktsioon on tekkinud. See põhjuste tundmine aga ei muuda tagajärgi.

Ahjaa, eelnevat lugedes on oluline vahet teha vaidlusel ja arutelul. Need on kaks väga erinevat asja.