Monday, September 02, 2013

Soola maitse ja muud lood

-->
Kõigepealt kustutan võla ja räägin siis sellest rasside värgist.
Alustame sellest, et neid on siin mitmeid. Nii see on siis nüüd selge. Tegelikult sai minu emotsioon alguse sellest kui sotsioloogialoengus tuli rassilistest erinevustest juttu. Esimene naljakas moment oli see kui üks valge tüdruk väga emotsionaalselt kirjeldas kuidas poes kus ta töötab valgetele ja mustadele naistele mõeldud kosmeetikat ja sukkpükse eraldi nimetatakse, hoitakse ja müüakse. Ehk et kui nõme võib ikka olla kui tumedanahalistele naistele mõeldud meigiliini kutsutakse nimega “Dark Queen” ja sukkpükstesarja “Brown Sugar”. Mina ise nurgas vaikselt mõtlesin, et mulle küll meeldib kui iga meigiliini kõige heledama tooni nimi on “Ivory”, sest nii on mul palju lihtsam endale sobivat tooni leida. Tumedad tüdrukud teatasid selle kõige peale, et nad tegelikult ei saa aru miks need nimetused kedagi häirima või ärritama peaks. 1:0. Edais liikus jutt selle peale, et üks tüdruk nurgast kurvalt teatas, et kuna tema tegeleb balletiga, siis temal on probleeme hoopis sellega, et kõik balletisukkpüksid on valgetele tüdrukutele mõeldud ja tal on raske midagi kanda leida. Olevat ka tumedanahalistele mõeldud sukku viimasel ajal olemas, ent neid pidavat olema üsna raske kätte saada või/ja olevat nad ka väga kallid. Muuhulgas mainiti ka “nahavärvi” plaastreid ja aluspesu – et kelle naha värvist siis nüüd ikkagi juttu on. Seda muret mõistsin ma juba hoopis enam. Sealt edasi jõudsin ise selle mõtteni, et meil on ju ka Eestis tegelikult tervelt 5-10 tumedanahalist, kellest terve hulk (pooled?) on ka tütarlapsed/naisterahvad. Nii väikesele hulgale ei turustata küll aga ühtegi ekstra neile sobivat eset. Sel moel võib vist päris keeruline olla tegutseda. Posti teel tellimised?
Järgmine meelde tulev hetk oli campuses keset päeva ringi kõndides. Campusel on oma politsei ja see on väga agar ja aktiivne. Tihti pargivad nende autod koos politseinikega erinevatel nurkadel või teede ääres, aeg-ajalt campuses ringi sõites. Ühel hetkel nägin järjekordset autot ja olin isegi imestunud, et see on tühi. Peaaegu täiesti selle kõrval olles nägin, et miski liigutas sees. Pimedas autos, mustal nahkistmel oli mustas vormis must politseinik. Parim maskeerumine üldse. Täiesti päise päeva ajal...
Tänavamäng mida ma aga mängin on järgmine. Kui kõnnin pimedas (ja see ei ole üldse mitte hilja, siin läheb vara pimedaks) spordisaalist “kodu” poole, siis püüan kokku lugeda mitut inimest teepeal näen. Valgeid on miskipärast 1-2 aga tumedanahalisi... no neid püüan üles leida. Tavaliselt leian ca 25 aga ma kahtlustan, et terve hulk jääb märkamatuks. Enamasti näen neid, kes häält teevad. Ma muide näen muidu pimedas päris hästi, tänan küsimast.
Seega, härrased sõjaväelased, eliit op üksus, kes koosneb puhtalt mustanahalistest? Tõega, evolutsioon ei saa enam funktsionaalsemaks mina selles küsimuses. Võibolla ainult kui inimestele viienda jäsemena kasutatav saba või tiivad kasvaksid...
Diskleimer: ülalolev jutt on kirja pandud täie austuse ja lugupidamisega. Siiralt.
***
Osad teist on seda juba kuulnud/lugenud, aga tegu on minu arvates lihtsalt nii hea naljaga, et pean seda ka natukene laiema ringiga jagama.
Käisin ükspäev ühe kohaliku ameeriklasega õhtust söömas. Härra oli nii ameeriklane kui võimalik, ehk tegelikult pärit Vietnaamist, väikese lapsena USAsse tulnud. Lisaks oli ta üdini ameeriklane seepärast, et talle kohe mitte ei mahtunud pähe, et mul endal autot ei ole, ka Eestis mitte. Võttis tükk aega enne kui suutsin selgeks teha, et mul tõepoolest ei ole kodus olles autot vaja, sest a) kõik on nii lähedal ja b) mul on nii suurepärased perekonnaliikmed, kes mulle vajadusel oma autosid laenavad. Seejärel tahtis ta teada, et millega mul lähemad sugulased-hõimased siis sõidavad. Lugesin siis ette Volvo, kaks Nissanit, Citroeni, Mercedese ja Toyoto. Ehtameeriklane kukkus kilkama, et niiiiiii tore, kõik Ameerika autod (“Kõik ju sõidavad nendega siin.“). Ma oleksin peaegu nutma hakanud. Kui ma sõnad uuesti üles leidsin, püüdsin teda Aasia ja Euroopa maahe olemasolu osas ning seal tehtavate autode kohapealt natukene harida. Ei tea kas tolku ka oli. Ma igaks juhuks ei hakanud küsima, et mida ta arvab, kust tema viimasepeal Honda oma alguse on saanud.
***
Kas ma sellest juba olen jõudnud teile kõigile rääkida kuidas ma swingtantse tantsimas käisin? Ei?
Leah, üks kohalik neiu, kellega rohkem suhtlen, tähistas eelmisel laupäeval oma sünnipäeva ning kutsus mind enda ja oma sõpradega koos swingtantse tantsima. Ma pikemalt ei mõelnud, sest kutse sisaldas sõna “tantsima”. Kahe autoga sõideti mingi madala ja laia hoone juurde (mis muide ei erinenud kuidagi kõigist teistest madalatest ja laiadest hoonetest mida siin ehitatakse), maksime piletiraha ning võis minna tantsuks. Esimese hooga tuli endale partnerid leida ja ringi võtta. Mingi hakkaja tütarlaps teatas mulle, et tema võib vabalt “lead” olla ja tantsigem me koos. Kuna naisi oligi rohkem kui mehi, oli see igati vajalik. Hakati pihta A’st ja O’st ehk raskuse jalalt jalale kandmisest. Tantsul oli mingi nimi ka aga peale “6-takti...” ma ei kuulnud. Minu jaoks oli see põhimõtteliselt aeglane Jive.
Iga kord kui liigutus selgeks õpiti, ja ma mõtlen tõepoolest liigutus, nagu käe tõstmine vms, mitte terve figuur, vahetati partnereid. Vahepeal tilkus pisikeste seltskondadena juurde terve hulk meesterahvaid, nii et lõpuks olid vist vaid üksikud naisterahvad justkui paariliseta. Iga liigutust eraldi partneriga tehes, kusjuures läbi käidi kokku ca 6-8 figuuri, jõudsin napilt poole ringi peale erinevate partnerite läbi käimisel. See võib aimu anda kui populaarse üritusega oli tegu ehk kui palju oli seal lõpuks inimesi. Seltskond oli kirju nii vanuseliselt kui kõigi muude parameetrite poolest.
Kui õpetamise osa läbi sai, läks tantsuks. Lavale tuli päris ansambel päris pillidega (mitte mingi arvutimuusika) ning põrand oli rahvast täis. Tänu Leah sõpradele ei jäänud ka mina müürililleks. Hiljem võeti mind ka täiesti võõraste meeste poolt korduvalt tantsima ning ma sain nii palju komplimente, et väga tahaks tagasi minna, ehk läheb jälle nii sama hästi. Tantsida sain väga erinevate meestega – Leah üliõpilastest sõpradest vanade tantsulõvideni välja. Sekka mahtus ka üks noor piibliõpetaja ja üks vana asiaadist ajalooprofessor, kellele meeldis minuga chacha’t, rumbat ja aeglast valssi tantsida ning kes mulle lõpuks oma visiitkaardi andis. Ma arvan, et ei ole vaja temaga kontaksti võtta, see võiks rikkuda kokkulepet isaga, mis sätestab, et temast vanemaid mehi pildis pole.
Kokkuvõtvalt oli tegu lihtsalt võrratu ja meeliülendava sündmusega. Kolm tundi puhast tantsu jutti. Ja kõige särava oli minu jaoks tõsiasi, et meestantsijatest puudust ei olnud, mehi oli absoluuutselt igas vanuses, keskkoolipoistest pensionärideni, ning kõik olid valmis kõigiga tantsima. Ma sain ka paari väga hea partneri kogemuse, mis ainult kõik veel ilusamaks tegi.
Pärast käisime läbi mingist kiirtoidukohast ja kõik Leah sõbrad vaatasid justkui ajas tarretunult pealt kuidas ma oma elu esimese “hushpuppy” amspu võtsin. Polnud suurem asi.
***
Üldiselt möödus viimane nädal intensiivsuse tähe all. Lugeda on metsikutes kogustest, mis tähendab, et mingi hetk sain a öelda, et 67 tunni jooksul olin ma maganud ainult 7. Siis ühel ööl magasin mõnuga, kokku vist ligi 10 tundi, ning seejärel olin jälle peaaegu öö läbi üleval ja kirjutasin kooliasju, nii et magada sain 1,5 h. Sellele järgneval ööl kirjutasin taas ja magasin 4 h. Samas, ikkagi on mõnus ja huvitav. Põhiline põhjust, miks ma nii vähe magan, on selles, et ma loen aeglaselt. Iga nädal on vaja läbi lugeda ca 250-300 lk inglise keelset teksti, mis paraku ei ole juturaamat. Oma fantaasiaraamatuid suudan ma ju neelata kuni kiirusel raamat päevas. Need artiklid edenevad aga oluliselt aeglasemalt, kahjuks. Kasu pole olnud ka sellest, et läbitud on üks oluline ettapp ning nähtud on esimene inglise keelne unenägu. Lisaks sellele lugemisele tuleb ju nende põhjal veel ka nö “reflection paper’eid” kirjutada, 1-3 tükki nädalas. Seega, ütleme nii, et igav just ei hakka. Öösiti ikka kuulen kuidas pidutsejad tagasi ühikasse jõuavad. Mõtlen, eet njaa, saan nendega niiiii samastuda. Selle vahega, et minul ei ole kahjuks järgmisel päeval säravaid klubipilte, mida facebooki üles riputada. Kesse must laua taga koogutamas ikka pilti teeb. Neid oleks vist veidi kummaline ka iga kord jagada. Palju just ei muutu, isegi hommikumantel on üks ja see sama. Eile sain isegi öelda, et ma pole neli nädalat tilkagi alkoholi joonud. Lihtsalt pole aega ega võimalust olnud.
***
Siis tuli aga sõit ookeani äärde ehk Myrtle Beach ootas meid. Start oli laupäeva hommikul kell 9 ehk bussis kohtas veel väga uniseid nägusid. Bussi konditsioneer oli miskipärast aga eriti lollaka koha peal (täpselt istme ja akna vahel) ning päris jahe, mis tähendas, et terve see 5 h sõitu ma ikka külmetasin korralikult. Lõpuks sain sellest kurguvalu ja vastiku köhalaadse olluse, mis kestavad senimaani. Eks näis, mis sellest saab.
Hotell on täitsa meeldiv, eriti tõsiasi, et kna nad siin süüa ei paku, on tubades põhimõtteliselt hästi varustatud kööginurk. Ookean on kohe uksest välja astudes varbaga tunda.
Esimesel õhtul käisimegi kohe ka ookeanis ujumas. Lained olid täitsa mõnusad, kuigi kogenumad ütlesid, et pisikesed. Minu võtsid ikka nii mõnelgi korral jalust maha ja sikutasid vee alla. Mu bikiinidest rääkimata, mida ma vahepeal ikka hoolega kinni hoidma ja korra isegi taga ajama pidin. Õnneks saan ma neid ikka veel teinegi kord kanda. Ookeanivee soolasusega oli aga nii, et silma sattudes oli ikka maruvalus. Aga see polnud võrreldavgi sellega mis juhtus siis kui ma ühe korra kogemata seda kopsu suutsin tõmmata. Siis oleks tahtnud nutta. Võibolla ma nutsingi, karmi köhimise keskel oli sellest raske aru saada. Lõpuks, pärast pikki ponnistusi, õnnestus sellest solgist siiski lahti saada ja sai edasi mõnuleda. Kui nõksud selged, oli seal lainetes kekslemine juba puhas õnn ja rõõm.
Õhtul käisime kohas, mida ma vist nimetaksid pesuehtsaks laadaks. Metsikult rannavõludele keskendunud poode, tänavaupmehi, söögikohti, muid atraktsioone. Meie oma toakaaslastega, kelle hulka kuuluvad Leah ehk kohalik ameeriklane, Sanna ehk naaber Rovaniemist (õpib Oulus) ning Sabrina, tütarlaps Kostanzi ülikoolist, läksime minu palvel sööma mingisse krabikohta. Siinkoahl pöördun otse oma isa poole. Ma olen tegelikult täitsa tänulik, et õppisin noa ja kahvliga võrdlemisi veatult sööma juba eelkooliealisena. Samuti oskan hinnata fakti, et lusikaga tassis suhkrut segades ei puutu mu lusikas kunagi ei külgede ega põhja vastu. Ka pulkadega söömise kogemust võimaldasid Sa mulle mind juba üsna ammu hiina toiduga harjutades. Ning klaaskommi söön Sinu kuuldes äärmiselt vaikselt (kui üldse). Tuleb aga nentida, et minu lauakommetes  ja -oskusteson siiski suur lünk. Mul ei ole halli aimugi kuidas süüa koorikloomi. Teadsin seda muidugi juba eile, neid elukaid sööma minnes. Täna, seda korra teinuna, olen täie teadmise juures, et ka teisel korral saaksin ma küünarnukkideni sodiseks. Palun koolitust! Krabid ja vähid on jätkuvalt superhead aga nende söömiseks on minul vaja haamrit ja saagi.
Ära tuleb ka mianida, et enne krabisid sain proovida maailma kõige paremat margariitat. See jätkas minu soolast päeva ning ühtlasi tegi lõpu neli nädalat kestnud karskusele. See margariita oli parim, mida kunagi kusagil joonud olen. Ideaalne segi tequiilast, millel polnud üllatavalt üldse tugevat maitset, sidrunist ning apelsinist, ning soolast, mis oli võrratult hästi jooki sulandunud. Seda võiks teinegi kord juua...
Täna jalutasime metsikult pika tee (ca 1,5 tundi julgelt) mööda ookeani äärt ehk jalgupidi vees olles, et jõuda kohani, kus saaks proovida parasailingut. Lõpuks, palavusest ja väsimusest poolsurnutena kohale jõudes, selgus, et selleks päevaks on rõõm läbi (kell oli ca 3 päeval), sest tõusva tuule tõttu nad rohkem inimesi välja ei saada. Aga tulgu ma homme hommikul kell 9 taas. Paraku sõidame me homme kell 11/12 juba ära, nii et see kogemus jäi siis sel korral saamata. Palavusest mõnevõrra häirituna otsustasin minna kõrval asuvasse pisikesse veeparki. Sabrina tuli ka. Seal sai ohtralt erinevatest asjadest alla lasta, küll selle auto õhukummi meenutava tuubi sees, küll ilma. Ühele vanahärrale, kes liumäe pealt inimesi teele pani, tundusin ma täitsa meeldivat. Ajas minuga pikalt juttu ning unustas inimesi rajale saatmast, kuni ma talle seda meenutasin, sest ka minu kord ootas kätte jõudmist. Temast palju enam meeldis mulle see noor ja ilus vetelpäästja, kes ühel teisel atraktsioonil lastel silma peal hoidisn ja mulle seda sama silma pilgutas. Üldiselt olid pea kõik need vetelpäästjad seal kenad...
Mind tundes, ei tohiks aga kellelegi üllatusena tulla, et veepargi piletit valides, võtsin selle variandi, mis sisaldas ka pääset üle tee asuvasse lõbustusparki. Läksin sinna millalgi kuue paiku, mis tähendas, et tegelikult oli veel täiega palav ning päike lõõskas ja seega ei olnud seal just massiliselt inimesi. Tore! Käisin igasugu erinevatel sõitudel ning nautisin neid täiega. Mina ja terved hordid pisikesi, mulle napilt rinnuni poisikesi. Nagu oleksin klassiõpetajana ekskursioonil olnud... aga väga äge oli. Lõpuks väsisin ainult kuumusest ja oma koti pidevast valveta jätmisest ära. Olin ma ju seal üksi, sest Sabrina oli läinud teistega ühinema, keegi teine ei ole nii vaimustuses igas suunas loksutatud, raputatud, visatud ja riputatud saamisest nagu mina, paraku.
Mis toob mind järgmise tegevuse juurde. Kui lõbustuspargist villand sai, hakkas väljas juba hämarduma ja park hakkas inimesi täis voolama. Mina suundusin tagasi hotelli poole. Jalutada oli päris pikk tee aga kuna ma valisin kõndimiseks ilusa laudtee rannas, mis oli palmide vahel ja sisaldas hulganisti ilusaid poolpaljaid mehi, siis ma ei kurtnud. Siis jõudsin ma maailma kõige lahendama asjani ülse. Slingshot! Lingulask? Ühesõnaga. Kogusin natukene julgust, maksin päris suure summa ja ronisin atraktsiooni, mida inimesed küll massiliselt ammulisui tänavalt vahtisid, ent mida väga paljud miskipärast proovida ei tahtnud/julgenud. Tõsi, videolt ja kõrvalt vaadates tundus asi tõepoolest natukene õudne olevat. Aga ma lihtsalt pidin proovima. ADRENALIIN!!! Ronisin siis rakmetesse. Kaamera pandi tööle ja minu üllatuseks ronis minu kõrvale ka üks meeskonnatöötajatest. Kahtlustan, et seepärast, et asi on disainitud kahele ja oleks minu üksilduse tõttu tasakaalust väljas olnud vms. Inimesed tänaval vaatasid mind suurte silmadega ja hindasid mu julgust ning naeratavat nägu. Need olid tõsiselt ägedad sekundid mu elus. Video, mille ma endale ostnud olin, laadisin juba facebook’i üles. Tõsi, sealt ei ole hästi näha, et mis hooga (5G start), kui kõrgel (kuni 300 jalga) ja millise kiirusega (kuni 120 miili tunnis) ma ikka ära käisin. Te peate lihtsalt mind usladama, et tegu oli väärt sõiduga. Lisaks sellele linguvärgile oli seal kõrval veel kolm atraktsiooni, mis olid sellised kõrgema ja kiirema lennuga ning kippusid suurema osa ajast tühjalt seisma. Loomulikult käisin ma ka need kõik läbi. Kui nad tõbrikud ainult nii palju poleks maksnud, oleksin võinud ma seal tundide viisi lennelda. Tõsiselt äge oli!
Hetkel olen tagasi hotellis ning kaalun kas minna teistega baari kohtuma või mitte.
Kirjutamisteni!

8 Comments:

Blogger Kadri said...

See rassiline õppetund oli päris muhe. Tundub, et kõige rohkem muretsevad rassiprobleemi pärast valged ise ;) Aga jah, NC-s on musti ju omajagu rohkem kui valgeid.

Sa ikka väga tubli, et kõik korralikult ära loed. Nii peabki. Aga mõni korralik peopilt FB-s kuluks ka ära :D

Sa nautisid Murtle Beachi ikka täiega. Mina mäletan seda, et peale päeva rannas ja lainetes peamiselt soomlaste seltsis olin õhtuks jube punane, villid olid lausa nina otsa tekkinud :D Peale selle oli mingi huules olev mikrohaav soolast VÄGA paiste läinud, ikka korralikult ühte nurka tekkinud punnhuul :D Teistel sommidel seda ei juhtunud minu kurvastuseks ;) Lõppeks õnnestus mul veel sellisel eriti ebaatraktiivsel kujul ülimeeldivat suhteseiklust alustada ameerika-soomlasega, millest oli veel mõnda aega rõõmu.

Ja neid margaritasid nad oskavad seal teha, täie raha eest! Lauakombeid - kuidas süüa krabi - ega keskmine kohalik ka tõenäoliselt väga head aimdust ei oma, nii et piinlikkust tunda pole võimalik ;)

2/9/13 09:07  
Blogger Helin Loik-Tomson said...

Hea video oli, sa olid seal nii lapselikult särav :D.

2/9/13 13:59  
Blogger kärdu said...

nõus kadriga, et pildid, kas FBs või blogis, tekitaksid sinu reisi suhtes veelgi rohkem elevust. ja pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. kuigi sinu blogisissekannetes on vist ka rohkem kui tuhat sõna. peaaegu sama hea ülevaate saab kui pildilt. aga ikkagi oleks sinu higine nägu vaatamist väärt. :)
ja ma valmistaks kõigile neitsi tähtkujus sündinutele pettumuse ja mind ei võetaks neitsi-taevasse, kui ma ei ütleks, et oleks jube hea, kui sa oma teksti ka ise enne postitamist läbi loeksid, sest siis oleks rohkem komasid ja vähem taiposid. ma tean, et sa ei ole oma tekstide lugemise fänn, aga kui seda teha lõikhaaval pärast iga lõigu kirjutamist, siis pole see üldse nii tüütu. kuigi ma saan aru muidugi, et sul on praegu niisamagi kõriauguni lugemist. :D

3/9/13 10:38  
Anonymous jaanika said...

baaah, komad-schmomad. minu jaoks on reisimuljete vahetu, enam-vähem korrektne edastus iga kell olulisem, kui need ekstra komad - maru raske on reisil, yhest kyljest on ju mustmiljon asju, mida jagada, aga kogu aeg tuleb midagi vahele ja siis tunduvad tuna-eilsed asjad juba nii "jahtunud" emotsioonid, et neid kirja panna tundub endale mõnikord liiast, piltidega ka, mul on siiamaani kahe aasta taguseid reisipilte mida ma pole arvutiski j6udnud korralikult vaadata, veel vähem blogisse panna. mis ei tähendaks, et me kõik neid pilte ei fännaks :) näh, nüüd läks teemaväliseks heietuseks, vabandan kõigi ees. Mite seda ei tahtnud öelda. Vaid seda, et
äge, et on juttu, mida lugeda;
äge, et on video, mida vaadata;
äge, et said käia tantsulaudas (swing barn hehe), mul on kahju, et ei j6udnud mingile sellisele;
äge, et saab nalja,
ja lisada seda, et ma pakun sulle paisumises hetkel konkurentsi, tuleb välja, et "maal-vanaema-dieet" võib "meerikamaa-dieedile" silmad ette teha! jõudu-ää! ;)

3/9/13 15:41  
Anonymous Hel said...

Peoiltidega on nii, et küll ma kunagi mõnele peole ka satun ja püüan teha nii, et sellest mõni pilt tekiks. Eeskätt tulin siia eesmärgiga õppida ja tuleb tunnistada, et see ei tundu üldse nii väga kohustusena kui Eestis olles, pigem võimaluse ja seiklusena. Lisaks olen ma enamikust siinsetest välistudengitest tunduvalt vanem ja me ei kipu päris samal lainel alati olema, nii et minu vaba aja veetmise viisid on veidi... iseseisvamad.

Rannas olin mõistlikult ehk mitte liiga palju, sest juba pärast esimese päeva varajasel õhtupoolikul paaritunnist ekskurssi põikese käes ja ookeanis oli mu nahk ikka niipalju valus, et ei kiskunud enam väga välja tagasi. Sama juhtus teisel päeval. Jah, ma olin pealaest jalatallani päikesekreemiga koos (SPF 50), päike lihtsalt mõjubki mulle nii.

Ma muide olen alati lapselik kui mõne lõbustuspargi, mind loopiva, raptava, sõidutava või riputava atraktsiooni lähedusse satun. Vidolt on näha ühte masinat, mis selle linguvärgi taga oli. Lisaks olid selle kõrval kahel pool ka asjandused. Kõik käisin läbi ja oleksin veelgi tahtnud...

Üleüldse piltidesse puutuv on natukene keeruline. Esiteks ei armasta ma väga pilte teha. Teiseks ei meeldi mulle väga piltide jaoks poseerida ja kolmandaks ei ole mul absoluutselt aega piltide arvutisse laadimise või üles riputamisega tegeleda. Guugeldage Ameerikat või Põhja-Carolinat ja vaadake neid pilte.

Kõigile neitsi tähtkujus sündinutele, kes Kärdi mõtteavaldusega ühinevad, soovitan see lehekülg kinni panna ja tagasi ÕSi lugema minna. Ma tegelikult nõustun mõtte endaga. Mulle meeldib ka lugeda korrektset teksti ja ma kipun lausa inimestest, kes kirjutades märkimisväärselt vigu teevad, kehvemini arvama. Aga see siin ei parane. Asi ei ole mitte niivõrd selles, et mull ei meeldiks oma teksti teist korda lugeda. Asi on selles, et ma lausa JÄLESTAN seda. Seega. Ma näen kolme võimalust. Häiritud lõpetavad lugemise. Häiritud saavad oma häiritusest üle ja loevad edasi. Mina lõpetan kirjutamise. (Ma olin muide sellele kolmanda kasuks otsustamisele väga lähedal.)

Jaanika, maa-vanaema dieet on ilmselt isegi hullem, sest siin ma saan aeg-ajalt tahtejõudu ja otsusekindlust rakendada aga vanaemadega ei kipu kumbki neist meetoditest hästi töötama. ;)

3/9/13 19:18  
Anonymous Liis said...

Tundsin, et nüüd tuleb küll sõna võtta... selle kolmanda võimaluse osas. Unusta see ära.

Ootan juba suure huviga järgmist lugu : )


3/9/13 21:36  
Blogger Kadri said...

Ma olen ka neitsi tähtkujust ja lisaks ka sea-aastane, seega peaks ekstra pedant olema. Lugasin aga nii suure õhinaga, et ühtegi typot ega koma puudumist ma isegi ei märganud! :D Ja pealegi on väga ameerikapärane, et kirjavahemärke ei kasutata - seega tundub, et Helina on hästi sisse elanud ja keskendub olulisele :)

4/9/13 13:44  
Blogger kärdu said...

õnneks ei jäänud minu õigekirja teemaline ettepanek hüüdjahääleks kõrbes. nii palju negatiivset tähelepanu, et ma ei tea kohe... helina, kindlasti ära lõpeta sellepärast kirjutamist, samuti pole vigu nii palju, et lugemist oluliselt segaks. mulle lihtsalt meeldib kord ja ilus eesti keel. ma jätan kõiki teid nüüd rahule ja kandideerin kuskile emakeele õpetajaks, thank you very much. :D

4/9/13 14:08  

Post a Comment

<< Home