Monday, September 16, 2013

Hapu kurk ja selle möödumine


Oh Sina püha püss ja müristus... Kirjutad kolm korda peaaegu regulaarselt ja kohe tekivad ümberringi ootused. Samas, mulle täitsa meeldib kui minuga ühendust võetakse ja suheldakse, nii et võibolla peaks tihedaminigi kirjutamisse pause jätma.
Tegelikult oli nii, et pärast oma suurepärast ookeniäärset puhkust olin ma lõpuks kohe täitsa haige. See kohutav bussi konditsioneer, mida eelmine kord mainisin, tegin oma töö ja teel tagasi Greensborosse köhisin ja tatistasin ma nii mis kole. Asi ei läinu järgmise paari päevaga ka paremaks, esialgu ainult hullemaks. See tähendas ühtlasi, et kõik ärkvelolekuminutid, mil ma parasjagu elust loobumisest ei mõelnud, püüsin ma koolitöid teha ning seega oli terve nädal üks korralik hapukurk ehk midagi ei tomunud ja kirjutamiseks ei olnud ei jaksu ega materjali. Küll aga sain ma selle nädalaga niipalju terveks, et nüüdseks äsja möödunud nädal oli juba palju asjalikum.
Praeguse seisuga olen nelja koolinädala jooksul esitanud kuus kodutööd ja teinud ühe testi. Esialgu olen tagasi saanud vaid ühe kodutöö ja selle tulemus ei olnud üldse paha (90%), järgmised tulemused peaksid siis järgmise nädala jooksul saabuma.
Natukene kohalikku hõngu oli ka vahepeal. Ühel järjekordsel ööl istusin üleval ja õppisin kui telefonile saabus sõnum kohaliku politse/häirekeskuse hoiatussüsteemist. Minu ühika taguses (muinasjutu)pargis oli keskööpaiku toimunud röövimine. Tõsi, relvadeta. Andis ümbrisskonnale kohe teise maigu. Vanemate rahustamiseks võin öelda, et ma olen niipalju tark küll, et kui öisemal ajal kusagil liikuma pean, siis ainult suurtel ja valgustatud tänavatel. Näiteks ühika ja raamatukogu vaheline tee on ka öösel piisavalt valgustatud ja rahvastatud, et tunduda agorafoobikule hirmuäratav.
Kohalikust hõngust edasi rääkides, siis ma vist ei ole veel maininud seda kui ehmatav oli minu jaoks esimene kord kraanivett maitsta. Ühika oma siis. Lõhnas ja maitses nagu basseinivesi ehk tugevalt kloori järele. Väljendasin hämmingut. Üks kohalik sõber väitis, et see on tõenäoliselt nii seepärast, et sinna pannaksegi kloori. Üsna kiirelt leidsin endale poest joogipudeli, millel on sisse ehitatud filter, ning kannu, millel on samuti filter. Mõlemad lubavad, et vähendavad kloori lõhna ja maitset. Tegelikust kloori vähendamisest, ammugi veel eemaldamisest, joogiveest ei räägi muidugi keegi. Niisiis, kallis vennaraas, mis minuga juhtub kui ma neli kuud järjest kloorivett joon? Ma lihtsalt ei jaksa poest käe otsas nii palju pudelivett koju kanda, et seda basseinivett vältida. Rahakott ei peaks ka vastu.
Ühtlasi, kallid vanemad ja ülejäänud sõbrad, edaspidi reageerin ma tõenäoliselt oma nimele ainult siis kui seda hääldatakse pika “i”-ga. Ma juba tutvustan ka end siin niimoodi, sest muidu ei saa keegi aru mis mu nimi olema peaks aga see tundub söödav variant olevat. Kõige äärmisematel juhtudel käib ka lihtsalt “Helen”.
Oma ise õuduseks pean ära mainima, et ükspäev avastasin end kerge ‘southern drawl’iga rääkimas. Tore, eksole. :) Siinkohal suunan teid kõiki SELLE video juurde, et te ikka kõik oskaksite vaimu valmis panna selleks kuidas ma tagasitulles kõnelen.
Mis viib mind selleni, et üks kohalik tuttav lubas, et kui ma vähegi huvitatud olen, siis ta viib mind laskma. See on niikuinii põhimõtteliselt rahvuslik sport ja meelelahutus siisn lõunas, nii et ma kaalun seda üpris tõsiselt. Võibolla tõesti.
Lõunas viibimine ei mõju ainult mu keelele hästi. Ma olen kergelt hakanud värvi vahetama. Sandaalid ja mingil määral ka lühikesed püksid oleksid justkui jalga päevitanud. Aga kui te nüüd arvate, et mina, heleda naha kunn, olen hakanud pruunimaks minema, siis te eksite. See ei ole pruun. See on heleroosa vanem vend, tumeroosa. Ma olen nende nädalatega siin tumeroosa(ma)ks läinud. Kas pole mitte kaunis? Kõik, kes on mind trenni tegemas näinud, teavad, et ma lähen pärast kolme esimest liigutust näost kohe tumepunaseks. Täna vaatasin, et saavutatud on uus tase. See ei olnud enam tumepunane, see oli suht tumelilla. Vabandust, violetne. Tuleb vist riiete valmisielmust-valge kombinatsiooni juurde jääda...
Minu möödunud nädala avastus oli see, et tõepoolest, absoluutselt kõige jaoks on olemas app. Muidugi käin ma juba pikemat aega ringi telefoniga, milles on lisaks kõigele muule ka Merriam-Websteri seletav sõnaraamat ja Unit Converter, mis miile kilomeetriteks ja Fahrenheiti Celsiuseks (ning põhimõtteliselt kõike muud igas suunas) arvutab. Täiskasvanute psüühiliste häirete loengus sain aga teada, et ainuüksi 70 dollari eest on võimalik soetada endale ka DSM-V app, milles on kõik diagnostilised kriteeriumid paari sõrmeliigutuse kaugusel olemas. Võrratu!
Ja siis muidugi nädala staarsündmus. Käisin ööklubis. Tegemist oli värvipeoga, mida oli juba nädal aega ette reklaamitud. Piletid müüdi välja paar päeva enne pidu ennast ja sündmus pidi tulema korralik. Otsustasime toanaabriga, et läheme siis ka ja vaatame selle asja üle.
Peobuss pidi tulema maja ette ja meid peale korjama. Peobuss jäi tund aega hiljaks aga see-eest tuli neid kaks. Selleks hetkeks oli maja ette kogunenud juba terve suur mass erinevas paljastuse astmes valgetes särkides keskmiselt päris purjus noorukeid (enamus välistudengid). Mina ja Ming paistsime ilmselgelt silma oma tumeda riietuse ja kainusega. Peobussis olid diivanid ja keskel post, muusika möirgas, tuled vilkusid ja noormehed amelesid eelpool mainitud postiga. Muusika, muuseas, ei olnud üldse halb. Jõudsime klubi ette ja tegelesime kohe täitsa pikalt ameeriklaste lemmikala, järjekorras seismisega. Kui lõpuks kluppi sisenesime, siis avastasin, et õhtu põnevaim osa on nüüd läbi. Aga see-eest sai tegeleda antropoloogiliste ja zooloogiliste vaatlustega. Alumisel korrusel oli lava diskoriga ja tantsupõrand ning baar. Baari äärde jooki tellima ma ei julgenud minna, sest ma ei kuulnud seal niikuinii midagi ja ei saanud kindel olla, et baarman kuuleb minu tellimust. Tantsupõrandal olid inimesed nii tihedalt koos, et moodustasid sisuliselt ühise massi. Polnud võimalik eristada ühte teisest, toimus kollektiivne (misasi see ongi kui pisikesed osakesed moodustavad ühe suurema üksuse?)...asi... Aeg-ajalt pritsiti inimesi lavalt veepüstolist veega, mis hiljem värvisegu(se vee) vastu ümber vahetati, nii et lõpuks olid enamus vettinud ja oranžid. Ei, aitäh! Nägin, et teisel korrusel on vist ruumi. Leidsin maja tagumisest otsast treppi ning jõudsin teisele korrusele, kus oli juba vaikselt võimalik oma mõtteid kuulda, baari ääres midagi tellida ja nö rõdult all toimuvat jälgida. Tellisin oma tavapärase joogi – gin-tooniku. See oli maailma kõige halvem jook, mida ma kunagi joonud olen. Tooniku asemel, ma kahtlustan, oli seal natukene mullivett, siis paar jääkuubikut ja ülejäänu oli lihtsalt gin. Paraku mitte just kõige kvaliteetsem gin. Samas oli see ilmselt kõige odavam nii kange jook mida ma kunagi joonud olen. Ehk see aga pidigi nii olema, sest võibolla oleks muidu rõdult alla vaadates avanev pilt veel kohutavam tundunud. Ülevalt oli paremini näha seda üksteise vastu hõõrduvat massi, mis tundus ühises koordineerimata krambihoos tõmblevat. Mõned paistsid isegi keset põrandat paarituda üritavat ning ma ei saa väita, et see neil ei õnnestunud. Ühtlasi läks ühel hetkel ühes nurgas ka kakluseks ning mul õnnestus näha kuidas turvamehed sellesse inimmassi sisse ujusid, seal möllasid ja siis lõpuks pahalastega koos sealt välja ujusid. Täitsa muljetavaldav.
Lõpuks sain aru, et majal on vähemalt üks korrus veel ja see viis katusele. Seal oli lõpuks täiesti tore ja meeldiv. Isegi tantsupõrand oli olemas, lisaks baarile, laudadele ja vaatele linnale. Ma oleksin hea meelega seal isegi tantsinud ja puha aga kell oli juba nii palju, et mina ja Ming, vanainimesed, muutusime mõnevõrra väsinuteks ning mis peamine, näljasteks. Võtsime takso ja sõitsime pitsat sööma ning koju.
Mul on hea meel, et ma seal käisin ja seda kõike nägin aga tagasi ma sinna ilmselt ei lähe.
Küll aga olen valmis tagasi minema seltskonda, kus veetsin aega reede õhtul. Nimelt on siin mingi kohalik aktivistid grupp, kes tegelevad välistudengite integreerimise ja tutvustamisega kohalikus kogukonnas. Reedel oli neil lauamängude õhtu. Mulle tuldi järele ja viidi ühte kohalike pensionäride koju, kuhu tuli kokku väga kirju seltskond ja terve hunnik mänge. Mängima ma aga lõpuks ei jõudnudki, sest jäin hoopis ühe meesterahvaga jutustama, kellel oli meeldivalt eluterve terav huumorimeel. Ühtlasi oli tal ülim ettevaatlikus igasugu pisikute ja bakterite suhtes ning muud kiiksud aga huvitav oli igal juhul. Pärast pensionäride kodust lahkumist läksime veel koos mu autojuhi ja selle pisikukarturist humoristiga Stabucksi juttu ajama. Lõpuks jõudsin koju vist alles pool üks öösel (toodi autoga maja ette ja juht ei sõitnud enne minema kui nägi mind turvaliselt sisenemas). Väga vahva oli. Mu sõidutaja nimi on Jenny ja ta lubas mind mulle sobival pühapäeval oma kirikusse viia. Neil on nimelt Rock’n’Rolli kirik, nagu terav humorist seda kriitiliselt nimetas (ise teise kirikusse kuuludes). Jenny pidavat harmoonikat mängima aga trummid ja basskitarr on igal teenistusel omal kohal. Ma lihtsalt pean seda nägema ja kui saan, siis jäädvustan midagi ka pildile. Ekstra Sulle, Triin. ;) Üldiselt olen ma aru saanud, et siin on kõik padukristlased aga see näeb rohkem niimoodi välja, et kirjelda mis moodi Sa uskuda ja Jumalat kummardada tahad ja me leiame/loome Sulle selleks kiriku.

PS. Suhelge minuga!

13 Comments:

Blogger Mari said...

Hahhh, kui varem pole ööklubid mind kunagi eriti tõmmanud, siis eesmärgiga läbi viia väike antropoloogiline vaatlusretk, võiks seal isegi päris põnev olla :D

17/9/13 12:40  
Blogger Mari said...

Kui ma nüüd seda videot ka vaatasin, siis mulle tundub, et minuga toimus sarnane asi Itaalias olles - kätega rääkimine nakkab samuti hämmastavalt kiiresti :P

17/9/13 12:44  
Blogger kärdu said...

hey y'all, heliina! :D see aktsent on ikka vinge! ma tahaks ise ka seda osata. igal juhul kui sa tagasi tuled, siis ma kindlasti palun sul seda imiteerida.
pärast kõiki neid antropo-psühho- zooloogilisi uurimusi oleks huvitav lugeda, milline on keskmine sinuvanune greensboro naine või siis üliõpilane (nii seest kui väljast). neid sinu tähelepanekuid ümbritseva kohta on ülipõnev lugeda.

17/9/13 17:35  
Anonymous Hel said...

See antropoloogia pool on ööklubide üks suuremaid tõmbenumbreid, Mari. Soovitan! Olen ma Sulle oma ornitoloogilistest vaatlustest rääkinud... Ükskord CT's jälgisin kodulindude paaritumistantsu. Põnev oli. Meenuta mulle, et ma seda Sinuga kunagi jagaksin.

Kärdu, keskmine naine või üliõpilane nii seest kui väljast peaks olema pühademuna. Ausõna. Või siis porikarva laik. Oled ju näinud mis juhtub kui guaššikarbi kõik värvid omavahel kokku segad. Vot, see ongi keskmine. Naudi visuaali!

17/9/13 18:34  
Anonymous jaanika said...

mingi hetk ma lugesin "häpu kurk". ja mõtlesin, et see oleks mingi huvitav kombinatsioon häpist ja hapust kurgist. et umbes selline tekiilajoomisjärgnenägu, et on tore aga hapu sidrun paneb haput nägu naeratuse vahele tegema.
lihtsalt, niisama.
:)

21/9/13 12:16  
Anonymous Hel said...

Ääääh... nüüd ma ju tahan tekiilat...aga aega ei ole. Oi kui ma tagasi tulen, siis...

Miskipärast tuli mul Sinu kirjeldus peale aga silme-ette hoopis see kuidas sidruni asemel on kurk ja see ei tundunud üldse tore. Jätame selle osa vahele, eks.

21/9/13 20:25  
Blogger Mart said...

Ma mäletan, kuidas mulle kunagi seletati, et "y'all" on korrektne pöördumine ühe isiku poole ning mitme isiku poole pöördumine kõlab "all y'all". Lõunaosariigid on lahedad.

Palun ka tagasitulles väike Lõuna-stiilis etlus teha :D

21/9/13 20:41  
Anonymous Hel said...

Eeee.... siin pöördutakse "y'all"-iga ikka terve ruumi poole korraga. Aga see ei välista niimoodi ka ühe isiku kõnetamist. Siis tavaliselt mõeldakse küll seda, et ühe inimese käest küsitakse mingi suurema hulga isikute kohta või räägitakse neist. Päris ainult ühest inimesest niimoodi rääkimist ei ole veel kuulnud. Aga 'sugar' ja 'miss' olen ma küll päris tihti olnud ning parimatel puhkudel olen ka 'ma'm'.

Selle lõunaosariiklase moodi kõnelemisega on nii, et kui ma püüan seda teha, siis ei tule välja. See hakkab iseenesest tulema siis kui olen juba vähemalt kolm minutit mõne kohalikuga juttu ajanud. Aga eks näis mis seis jaanuaris on...

22/9/13 00:52  
Blogger Kadri said...

Yee! Sa käisid Heavenis (see klubi!) ja see on ju täitsa norm koht! Tantsustiil sex-on-the-dance-floor on ka täitsa ok, kui ise proovida. Vaadata pole jah suurem asi ;)

Kirikus käimine on täitsa fun seal, tervitan äraproovimise ideed. Mina sain samuti väga toredad muljed (jutluse ajal neid ümmargusi pontšikuid süües ja kohvi juues, laval rokkis kitarriga tegelane). Samas seal on palju ka selliseid padukristlasi noorte hulgas, kes on väga konservatiivsed. Nt mõned taolised tüdrukud tunneb ära selle järgi, et neil on sõrmes truth-ring ehk näitamaks maailmale, et nad pooldavad põhimõtet no sex before marriage ja kes tulevad ülikooli peamiselt ikkagi paremat partiid ja mitte teadmisi otsima. USAs on kõike seega - nii ultramoodsaid klubisid, kus algul tantsustiil pahviks lööb, kui ka pahviks löövat vanamoodsust. Igaühele midagi :)

22/9/13 17:45  
Anonymous Hel said...

Ei, see klubi kus käisin, oli nimega Green Street. Ma saan aru, et neid katuseterrassiga kohti on sii mitmeid aga ühel näiteks (nimeks Syn and Sky) pandi see katuse osa just kinni eelmisel nädalal.

22/9/13 20:01  
Anonymous m. said...

Hel! Õpi vabalt võtma, klubikultuur on üks selle osa.

23/9/13 02:31  
Anonymous Hel said...

Omapärane kommentaar. Ilmselgelt mitte mõnelt lähedaselt sõbralt kes mind hästi tunneb.

23/9/13 08:55  
Blogger Kadri said...

Greenstreet oli siis juba ka tõesti. Minu lemmik see ka polnud, ent käis kah, maitse asi. Igatahes tore, et katsetad asju :) Mulle algul ei meeldinud paljud asjad, mis hiljem väga meeldima hakkasid. Ja see toimus endalegi ootamatult, tänu katsetamisele ja proovimisele. Väga palju asju tuli ümber hinnata :) Aga mõned asjad on sellised, mis sinna sobivad ja on lausa hädavajalikud osalemaks sealses elus, ent Eestis pole sellise lähenemisega jällegi midagi teha. Võtab aega :)Ja ühest semestrist jääb selleks võibolla väheks, ent aimdust saab ikka :)

26/9/13 23:31  

Post a Comment

<< Home