Thursday, September 26, 2013

Siit nurgast ja sealt nurgast...


Üldiselt on niimoodi, et kui ma kirjutama hakkan, siis ma enamasti ei tea ette, et millest juttu tuleb ja kuhu ma lõpuks välja jõuan. Praegu on aga selline karvane tunne, et täna tuleb peamiselt juttu kultuurilistest erinevustest.
Alustame sellega mida ma koolis ehk loengutes õpin ja näen. Kunagi umbes aasta tagasi pidin mingisuguse TÜ ainekursuse raames lugema ja kokku võtma paar artiklit kultuuriliste erinevuste olulisusest ja rollist praktilise töö ehk igasuguse hindamise, nõustamise ja teraapia juures. Lugesin neid artikleid hambad ristis ja paberiservad olid täis kirjutatud kommentaare ja mõtteid kuidas enamus neist välja toodud punktidest ja mõtetest on Eesti kontekstis väheolulised ja kohati lausa mõttetud. Terve see osa ainekursusest tundus selline pliiatsist välja imetud ja kuiv ning teoreetiline. Ei olenud ei õppejõududel ega kursusel osalejatel mingeid erilisi kogemusi kultuuriliste erinevustega. Mis kultuurilised erinevused meil esinevad? Haritus vs harimatus, jõukus vs vaesus, elab Lasnamäel vs elab Tartus. Saate aru küll mida ma mõtlen. Isegi rahvuslik erinevus, eestlane vs venelane, ei oma päris igal pool ühesugust tähtsust. Minu elust läbi käinud venelased, näiteks, on samal ajal kõik ka eestlased olnud ja kultuurilised erinevused, kuigi olemasolevad, ei ole kusagil tohutuid lõhesid ja arusaamatusi tekitanud.
Aga siin. Siin ma lõpuks näen, mõistan ja õpin, et miks ja kuidas see kõik oluline on. Esmaspäevases noorukite arengu seminaris näiteks oli põhiteemaks ‘etnilisus, rass ja kultuur’ ning sessiooni läbiviija alustas palvega, et me kõik end etniliselt kusagile paigutaksime. Minul oli asi väga lihtne, mina olen eestlane. Kuigi, pidin tunnistama, et eestlane olen ma esimese asjana eeskätt selles klassis. Kui lähen siin tänavale või poodi, olen esmalt eurooplane, sest eestlaseks olemine ei ütle kellelegi midagi ja juba ainuüksi end eurooplasena identifitseerimine seab mind teistest piisavalt lahku. Eestis? Eestis hakkan ma aga hoopis teistest otstest peale. See selleks. Samas ruumis viibivatel hiinlastel tundus ka asi lihtne olevat, nemad kuuluvad Han’ide etnilisse gruppi, mis on Hiinas üle 50 erineva grupi seas domineeriv. Brasiilia tüdruk ütles, et tema on lõuna-brasiillane. Kohaikud ameeriklased... pidi mõtlema. Üks ütles, et ta on poola-iiri päritolu, üks ütles, et ta on valge priviligeeritud mees ja üks ütles, et ta ei tea kes ta on või kuhu kuulub, sest on elanud nii paljudes kohtades ja isegi sündides (ameeriklasena Inglismaal) polnud tal päris õiget identiteeti. Täitsa kirjuks läks see pilt. Siis tulevad veel mängu erinevad usulised veendumused. Viisakalt, ent siiski teravas toonis, vahetasid mõtteid katolikus koolis käinud ja üles kasvanud tütarlaps ning teine, kes hetkel töötab katoliiklikus koolis, ent ütleb, et ei jaga selle asutuse väärtusi. Lisaks on igaüks pärit ise osariigist ning omab väga erinevat ettekujutust sellest millised on rassidevahelised normid, tavad ja suhted.
See rasside asi on minu jaoks jätkuvalt keeruline. Nädal enne seda oli samal ainekursusel näiteks teemaks, et mustanahalised Ameerikas räägivad tegelikult täiesti omaette keelt, nimega ‘ebonics’ (või Black American Vernacular) ning selle teadvustamata jätmine põhjustab segregatsiooni juba koolis ning keeleleiste erinevuste tähelepanuta jätmisest tingitud hoiakulisi ning tulemustes väljenduvad erinevusi. Ma siiamaani ei tea mida sellest kõigest arvata. Tõsi on, et kui ma silmad kinni panen ja läbi campuse kõnnin, siis suudan ilmselt 90% tõenäosusega ära öelda kas rääkija on mustanahaline või mitte. Või vähemalt selle kultuuri esindaja. Nende hääldus, hääletoon, modulatsioonid ja sõnavara on tõepoolest täiesti teistsugused. Samas on see ju ikkagi inglise keel (või üks dialekt). Kas see põhjustab keelelistest erinevustest tulenevaid mõistmiserinevusi nii nagu teised erinevad keeled? Kas tavalist inglise keelt tuleks mustanahalistele noortele õpetada kui teist keelt? Ülikoolis olevad noored tõepoolest räägivad justkui kahes erinevad keeles – loengukontekstis klassikalisel moel ja omavahel endile omaselt. Mis juhtub nendega, kes ei omanda seda ümberlülitumise oskust iseseisvalt? Kas erinev kõnepruuk annab alust eelarvamusteks? Palju-palju küsimusi.
Ja liigume siit edasi nahavärvi juurde. Ükspäev istusin söökla all saalis diivanil ja lugesin. Kuulsin, et minu selja taga räägib mustadele omases kõnepruugis tütarlaps äärmiselt ärritunud hääletoonil ja emotsionaalselt sellest kuidas ta on maruvihane, sest tema õppejõud olevat esinenud tema arvates rassistlike mõtteavaldustega. Ühel hetkel lõpetasin lugemise ja asusin lahkuma. Kui kõnelejast mööda kõndisin, pidin kaks korda vaatama, sest esimesel korral ma ei saanud aru, et ta võiks kuidagigi mustanahaline olla. Tal oli sama valge nahk kui minulgi. Alles teisel vaatamisel märkasin erinevusi juuksetekstuuris ja teatavaid erinevusi näojoontes. Olla mustanahaline ei ole nahavärvi küsimus, see on kultuur. Loengu tarvis loetud artiklist sain teada, et ühes uuringus identifitseerisid kaks kolmandikku küsitletud segapäritolu inimestest ennast ühe nimetajaga ning kui loetellu lisada silt “segapäritolu”, siis valisid selle vaid väike osa eelnevalt ühe nimetaja valinud isikuist, ülejäänud jäid oma ühe nimetaja juurde. Tundub, et rass on nagu etniline päritolugi valiku küsimus. Ainult et see valik sõltub kahest poolest – kelleks Sa ennast ise pead ja kellena teised Sind näevad. Õppejõud näiteks rääkis loo oma sõbrannast, kes oli üles kasvanud teadmises, et ta on tumedanahaline itaallane. Tal olid valged vanemad, kolm valget õde-venda ja üks sama tume kaksikvend. Alles ülikooli esimesel kursusel, kui grupp mustanahalisi naisterahvaid kuulsid teda end tumedanahaliseks itaallaseks pidamas ning püüdsid talle selgeks teha, et ta on absoluutselt ja täielikult mustanahaline, tunnistas tema ema talle, et tema ja ta kaksikvenna isa oli ‘African-American’. Vend pidavat end jätkuvalt valgena identifitseerima, õde aga sidus end täielikult ja ülevoolavalt mustanahaliste kultuuriga.
Siin ma lõpuks neän ja kuulen praktikutelt miks ja kuidas on oluline olla kursis erinevate kultuuride tavade ja traditsioonidega, omaste joontega ning teadmiste ja uskumistega. Isegi skisofreenia diagnoosimisel on tähtis arvestada, et nii afroameerika- kui latiinokultuuris on häälte kuulmine ja nägemuste nägemine osa religioossest ja spirituaalsest maailmast, mitte tingimata psühhoosi sümptomaatika.
Muide, mul oli just äsja skisofreenia teemaline test ja ma õppisin selleks silm punnis ja ise elevusest niheldes. Terve 30 lehekülge õpikuteksti oli lihtne, loogiline, voolav ja tervikut moodustav, mitte kuiv slaididele kokku kogutud väideterida. Mulle meeldib siin õppida rohkem kui Tartus, tuleb tunnistada. Aga ma ei saa ega oska tegelikult põhjust välja tuua, sest variante on mitmeid või on tegu kombinatsiooniga. See võib olla sellest, et siin tehakse asjad väga põhjalikult ja samm-sammult selgeks või et grupid on väiksemad või diskussioon elavam. Või selles, et materjalid on mitmekügsemad ja valik suurem. Või selles, et ma olen ise vanem ja oskan rohkem õppida, oman juba mingit ülevaadet ning lihtsam on asju üldpilti paigutada ja seeläbi omandada. Ühesõnaga, variante on väga palju. Ma jään esialgu lihtsalt selle juurde, et mul on siin lihtne ja meeliv õppia, isegi kui see võtab metsikult aega ja energiat ning ma naudin seda kõike väga.
Liigume edasi järgmise kultuurilise kogemuse juurde. Mu toakaaslane Ming. Meil on omaette mäng. Ma teadsin, et meil on kindlasti erinevad maitsed paljudes asjades, paljuski kultuuripõhiselt, lisaks inimestevahelistele erinevustele. Nüüd me näitame iga oma valikut teisele, pakume igat pala vms, et teise arvamust teada saada ja siis püüame mõistatada, et kas tegu on isiklike või kultuuriliste erinevustega. Näiteks. Ming kurtis, et piim ja juust omletis on kohutavad. Mina ajasin silmad punni ja küsisin, et kuidas ta siis omletti ette kujutab? Tma pakkus mulle mingeid ülimaitsvaid kastaneid süüa ja mina pidin kõvasti vaeva nägema, et neid mitte välja sülitada. Ühtlasi tegin ma pilti tema voodist ja enda omast, nii tavaolekus kui eriti korda tehtult. Värvigammade ja harjumuste erinevus on märkimisväärne. Või siis söömine. Isa, Sa läheksid hulluks asiaadiga tuba jagades – lüristamine nimelt väljendab seda, et toit, eriti nuudlid, on väga maitsvad ning kuuma teed polegi võimalik muud moodi kui lüristades juua. Kõrvatropid on minu sõbrad!
Ühel päeval söögisaalis istudes hakkasime vaatame, et millised noormehed on meie arvates kenad. Suureks hämmastuseks leidsime, et kuskil 90% juhtudest läheb arvamus kokku. Siis aga, kõrghariduse poole püüdlevad naised nagu me oleme, hakkasime vaatama, et mis selle kokkulangevuse taga on. Selgus, et täiesti erinevad põhjused. Üks asiaadist noormees näiteks, kes vaeseke oli minu arvates lihtsalt kõõrdsilmade ja puseriti hammaste tõttu mitte just esikümnes, jäi Mingi jaoks lati alla eeskätt seepärast, et ta pidavat liiga pikk olema. No ausalt. Esiteks ei olnud ta minu standardite kohaselt pikk ja teiseks on pigem pikem hea (!).
Pikkus, muide, on omaette teema. Mina oma 164 cm-ga olen Eestis üsna naiste keskmises ja oma sõbrannade seas, Liisile liiga tehes, pigem lühike. Siin aga tunnen end nagu Viiking kunagi. Ausalt. Muidugi on siin pikki inimesi. Neegritest korvpallurid ja siresäärsed blondiinid – kõike jagub ohtralt. Aga üldises tänavapildis või kusagil suures grupis kogunedes ei ole mul vaja kusagil keskel või veidi tagapool olles varvastel kõõluda või üles-alla hüpelda. Päris naljakas esimest korda elus midagi sellist kogeda.
Lõpetuseks pean lihtsalt ära mainima, et lõpuks on söögisaalis tekkinud selline asi nagu “jock’s table”. Päriselt. See klikistumine siin on ikka päris humoorikas. Mitte päris selline nagu ameerika tiinekatefilmides. Ütleme nii, et see filmivariant oleks nagu siirup ja tegelikkus on morsimaitseline. Aga sama päris sellegi poolest. Eks see on tegelikult vist loogiline ka. Tohutusuur ühiskond, väga palju inimesi ja sarnane seltsib ikka sarnasega. Seda lõbusam on seda aga vaadata. Nüüd siis on nii, et juba mõnda aega näen iga lõuna ajal söögisaali kõige läbikäidavamas ruumis kõige kesksemal kohal lauda, kus istuvad noormehed, kes kõik on sportlased. Ma tean seda seepärast, et nad kannavad oma sportlasestaatust kuulutavaid särke ning trennivarustust seljas ja kaasas. Ma ei tee nalja, nad kõik näevad välja nagu meesmodellid. Iga kord neid vaadates tuleb naer peale. Istuvad, söövad, ajavad juttu ja on seda kõike tehes üsna tähelepanu püüdvad, ent samas mitte labased või liiga esile tükivad. Ma kahtlustan, et see on üle aastate omandatud oskus neil. Igatahes oli mul seda avastus teha päris lõbus. Järgmiseks hakkan jälgima kuidas tütarlapsed ja seejärel teised noormehed nende ümber käituvad ja reageerivad. Saab huvitav ja naljakas olema, ma usun.
***
Lõpetuseks järgmine teadaanne.
Kui kõik läheb hästi, siis saabun Eestisse 30. detsembri õhtul. Lennuk peaks Tallinnas maanduma kell 17:35.
Mul on üks pisikene unistus. Mul on unistus, et vähemalt keegi minu Tallinnas resideeruvatest sõpradest tahab mind lennujaama tervitama tulla. Midagi muud polegi vaja. :) Ma ostan sealt samast lennujaamast endale bussipileti ja sõidan edasi Tartusse.
Mul ei ole aga keegi kunagi lennukile vastu tulnud (välja arvatud see üks kord Rootsis kui ma olin alaealine ja isa pidi meid Arlandalt Uppsalasse transportima) ning isegi laevale tuli keegi vastu viimati siis kui ma olin laps. Ma olen filmides näinud kuidas inimesed sõpru ja pereliikmeid lennujaamades tervitavad ning ma mäletan ise vanaisaga koos emal sadamas vastas käimist kui hästi väike olin. Tahaksin seda ‘tere tulemast koju’ emotsiooni. Muidugi, ei mingit survet ega kohustust... aga mu vaimupildis oleks see lihtsalt nii äge kui lennujaamas oleks vähemalt üks tuttav nägu ja eriti super oleks kui oleks keegi, kellega koos natukene eesti keeles juttu ajada kuni Tartu bussi ootan.
Pealegi, mida muud teil ikka 30nda detsembri õhtul teha on, eksole. :) Nii et pange parem heaga kohe kalendrisse kirja. Täh!

3 Comments:

Blogger Mari said...

Põnev-põnev, ma juba ootan järgmise vaatluseksperimendi kokkuvõtet :D

26/9/13 11:57  
Anonymous Liis said...

Mulle üldiselt meeldib see mõte: http://tinyurl.com/mo2l928

26/9/13 12:19  
Anonymous Hel said...

Vaatlusi tuleb siit ja sealtpoolt. Milline täpselt see päris järgmine olema saab, eks näis aga raporteid püüan koostada kõige huvitava kohta, mis silma jääb. Iseasi, et kas alati jääb...

Liis, mulle muidu meeldib see mõte ka. Ühtlasi tähendab see aga siis seda, et Ameerikas on perfektsust ohtralt ja suurem osa sellest on pärit aasiast ning ladina-ameerika riikidest. :)

27/9/13 04:45  

Post a Comment

<< Home