Siit nurgast ja sealt nurgast...
Üldiselt on niimoodi, et kui ma kirjutama hakkan, siis ma
enamasti ei tea ette, et millest juttu tuleb ja kuhu ma lõpuks välja jõuan.
Praegu on aga selline karvane tunne, et täna tuleb peamiselt juttu
kultuurilistest erinevustest.
Alustame sellega mida ma koolis ehk loengutes õpin ja
näen. Kunagi umbes aasta tagasi pidin mingisuguse TÜ ainekursuse raames lugema
ja kokku võtma paar artiklit kultuuriliste erinevuste olulisusest ja rollist
praktilise töö ehk igasuguse hindamise, nõustamise ja teraapia juures. Lugesin
neid artikleid hambad ristis ja paberiservad olid täis kirjutatud kommentaare
ja mõtteid kuidas enamus neist välja toodud punktidest ja mõtetest on Eesti
kontekstis väheolulised ja kohati lausa mõttetud. Terve see osa ainekursusest
tundus selline pliiatsist välja imetud ja kuiv ning teoreetiline. Ei olenud ei
õppejõududel ega kursusel osalejatel mingeid erilisi kogemusi kultuuriliste
erinevustega. Mis kultuurilised erinevused meil esinevad? Haritus vs harimatus,
jõukus vs vaesus, elab Lasnamäel vs elab Tartus. Saate aru küll mida ma mõtlen.
Isegi rahvuslik erinevus, eestlane vs venelane, ei oma päris igal pool
ühesugust tähtsust. Minu elust läbi käinud venelased, näiteks, on samal ajal
kõik ka eestlased olnud ja kultuurilised erinevused, kuigi olemasolevad, ei ole
kusagil tohutuid lõhesid ja arusaamatusi tekitanud.
Aga siin. Siin ma lõpuks näen, mõistan ja õpin, et miks
ja kuidas see kõik oluline on. Esmaspäevases noorukite arengu seminaris näiteks
oli põhiteemaks ‘etnilisus, rass ja kultuur’ ning sessiooni läbiviija alustas
palvega, et me kõik end etniliselt kusagile paigutaksime. Minul oli asi väga
lihtne, mina olen eestlane. Kuigi, pidin tunnistama, et eestlane olen ma
esimese asjana eeskätt selles klassis. Kui lähen siin tänavale või poodi, olen
esmalt eurooplane, sest eestlaseks olemine ei ütle kellelegi midagi ja juba
ainuüksi end eurooplasena identifitseerimine seab mind teistest piisavalt
lahku. Eestis? Eestis hakkan ma aga hoopis teistest otstest peale. See selleks.
Samas ruumis viibivatel hiinlastel tundus ka asi lihtne olevat, nemad kuuluvad
Han’ide etnilisse gruppi, mis on Hiinas üle 50 erineva grupi seas domineeriv.
Brasiilia tüdruk ütles, et tema on lõuna-brasiillane. Kohaikud ameeriklased...
pidi mõtlema. Üks ütles, et ta on poola-iiri päritolu, üks ütles, et ta on
valge priviligeeritud mees ja üks ütles, et ta ei tea kes ta on või kuhu
kuulub, sest on elanud nii paljudes kohtades ja isegi sündides (ameeriklasena
Inglismaal) polnud tal päris õiget identiteeti. Täitsa kirjuks läks see pilt.
Siis tulevad veel mängu erinevad usulised veendumused. Viisakalt, ent siiski
teravas toonis, vahetasid mõtteid katolikus koolis käinud ja üles kasvanud
tütarlaps ning teine, kes hetkel töötab katoliiklikus koolis, ent ütleb, et ei
jaga selle asutuse väärtusi. Lisaks on igaüks pärit ise osariigist ning omab
väga erinevat ettekujutust sellest millised on rassidevahelised normid, tavad
ja suhted.
See rasside asi on minu jaoks jätkuvalt keeruline. Nädal
enne seda oli samal ainekursusel näiteks teemaks, et mustanahalised Ameerikas
räägivad tegelikult täiesti omaette keelt, nimega ‘ebonics’ (või Black American
Vernacular) ning selle teadvustamata jätmine põhjustab segregatsiooni juba
koolis ning keeleleiste erinevuste tähelepanuta jätmisest tingitud hoiakulisi
ning tulemustes väljenduvad erinevusi. Ma siiamaani ei tea mida sellest kõigest
arvata. Tõsi on, et kui ma silmad kinni panen ja läbi campuse kõnnin, siis
suudan ilmselt 90% tõenäosusega ära öelda kas rääkija on mustanahaline või
mitte. Või vähemalt selle kultuuri esindaja. Nende hääldus, hääletoon,
modulatsioonid ja sõnavara on tõepoolest täiesti teistsugused. Samas on see ju
ikkagi inglise keel (või üks dialekt). Kas see põhjustab keelelistest
erinevustest tulenevaid mõistmiserinevusi nii nagu teised erinevad keeled? Kas
tavalist inglise keelt tuleks mustanahalistele noortele õpetada kui teist keelt?
Ülikoolis olevad noored tõepoolest räägivad justkui kahes erinevad keeles –
loengukontekstis klassikalisel moel ja omavahel endile omaselt. Mis juhtub
nendega, kes ei omanda seda ümberlülitumise oskust iseseisvalt? Kas erinev
kõnepruuk annab alust eelarvamusteks? Palju-palju küsimusi.
Ja liigume siit edasi nahavärvi juurde. Ükspäev istusin
söökla all saalis diivanil ja lugesin. Kuulsin, et minu selja taga räägib
mustadele omases kõnepruugis tütarlaps äärmiselt ärritunud hääletoonil ja
emotsionaalselt sellest kuidas ta on maruvihane, sest tema õppejõud olevat
esinenud tema arvates rassistlike mõtteavaldustega. Ühel hetkel lõpetasin
lugemise ja asusin lahkuma. Kui kõnelejast mööda kõndisin, pidin kaks korda
vaatama, sest esimesel korral ma ei saanud aru, et ta võiks kuidagigi
mustanahaline olla. Tal oli sama valge nahk kui minulgi. Alles teisel
vaatamisel märkasin erinevusi juuksetekstuuris ja teatavaid erinevusi
näojoontes. Olla mustanahaline ei ole nahavärvi küsimus, see on kultuur. Loengu
tarvis loetud artiklist sain teada, et ühes uuringus identifitseerisid kaks
kolmandikku küsitletud segapäritolu inimestest ennast ühe nimetajaga ning kui
loetellu lisada silt “segapäritolu”, siis valisid selle vaid väike osa
eelnevalt ühe nimetaja valinud isikuist, ülejäänud jäid oma ühe nimetaja
juurde. Tundub, et rass on nagu etniline päritolugi valiku küsimus. Ainult et
see valik sõltub kahest poolest – kelleks Sa ennast ise pead ja kellena teised
Sind näevad. Õppejõud näiteks rääkis loo oma sõbrannast, kes oli üles kasvanud
teadmises, et ta on tumedanahaline itaallane. Tal olid valged vanemad, kolm
valget õde-venda ja üks sama tume kaksikvend. Alles ülikooli esimesel kursusel,
kui grupp mustanahalisi naisterahvaid kuulsid teda end tumedanahaliseks
itaallaseks pidamas ning püüdsid talle selgeks teha, et ta on absoluutselt ja
täielikult mustanahaline, tunnistas tema ema talle, et tema ja ta kaksikvenna
isa oli ‘African-American’. Vend pidavat end jätkuvalt valgena
identifitseerima, õde aga sidus end täielikult ja ülevoolavalt mustanahaliste
kultuuriga.
Siin ma lõpuks neän ja kuulen praktikutelt miks ja kuidas
on oluline olla kursis erinevate kultuuride tavade ja traditsioonidega, omaste
joontega ning teadmiste ja uskumistega. Isegi skisofreenia diagnoosimisel on
tähtis arvestada, et nii afroameerika- kui latiinokultuuris on häälte kuulmine
ja nägemuste nägemine osa religioossest ja spirituaalsest maailmast, mitte
tingimata psühhoosi sümptomaatika.
Muide, mul oli just äsja skisofreenia teemaline test ja
ma õppisin selleks silm punnis ja ise elevusest niheldes. Terve 30 lehekülge
õpikuteksti oli lihtne, loogiline, voolav ja tervikut moodustav, mitte kuiv
slaididele kokku kogutud väideterida. Mulle meeldib siin õppida rohkem kui
Tartus, tuleb tunnistada. Aga ma ei saa ega oska tegelikult põhjust välja tuua,
sest variante on mitmeid või on tegu kombinatsiooniga. See võib olla sellest,
et siin tehakse asjad väga põhjalikult ja samm-sammult selgeks või et grupid on
väiksemad või diskussioon elavam. Või selles, et materjalid on mitmekügsemad ja
valik suurem. Või selles, et ma olen ise vanem ja oskan rohkem õppida, oman
juba mingit ülevaadet ning lihtsam on asju üldpilti paigutada ja seeläbi
omandada. Ühesõnaga, variante on väga palju. Ma jään esialgu lihtsalt selle
juurde, et mul on siin lihtne ja meeliv õppia, isegi kui see võtab metsikult
aega ja energiat ning ma naudin seda kõike väga.
Liigume edasi järgmise kultuurilise kogemuse juurde. Mu
toakaaslane Ming. Meil on omaette mäng. Ma teadsin, et meil on kindlasti
erinevad maitsed paljudes asjades, paljuski kultuuripõhiselt, lisaks
inimestevahelistele erinevustele. Nüüd me näitame iga oma valikut teisele,
pakume igat pala vms, et teise arvamust teada saada ja siis püüame mõistatada,
et kas tegu on isiklike või kultuuriliste erinevustega. Näiteks. Ming kurtis,
et piim ja juust omletis on kohutavad. Mina ajasin silmad punni ja küsisin, et
kuidas ta siis omletti ette kujutab? Tma pakkus mulle mingeid ülimaitsvaid
kastaneid süüa ja mina pidin kõvasti vaeva nägema, et neid mitte välja
sülitada. Ühtlasi tegin ma pilti tema voodist ja enda omast, nii tavaolekus kui
eriti korda tehtult. Värvigammade ja harjumuste erinevus on märkimisväärne. Või
siis söömine. Isa, Sa läheksid hulluks asiaadiga tuba jagades – lüristamine
nimelt väljendab seda, et toit, eriti nuudlid, on väga maitsvad ning kuuma teed
polegi võimalik muud moodi kui lüristades juua. Kõrvatropid on minu sõbrad!
Ühel päeval söögisaalis istudes hakkasime vaatame, et
millised noormehed on meie arvates kenad. Suureks hämmastuseks leidsime, et
kuskil 90% juhtudest läheb arvamus kokku. Siis aga, kõrghariduse poole
püüdlevad naised nagu me oleme, hakkasime vaatama, et mis selle kokkulangevuse
taga on. Selgus, et täiesti erinevad põhjused. Üks asiaadist noormees näiteks,
kes vaeseke oli minu arvates lihtsalt kõõrdsilmade ja puseriti hammaste tõttu
mitte just esikümnes, jäi Mingi jaoks lati alla eeskätt seepärast, et ta
pidavat liiga pikk olema. No ausalt. Esiteks ei olnud ta minu standardite
kohaselt pikk ja teiseks on pigem pikem hea (!).
Pikkus, muide, on omaette teema. Mina oma 164 cm-ga olen
Eestis üsna naiste keskmises ja oma sõbrannade seas, Liisile liiga tehes, pigem
lühike. Siin aga tunnen end nagu Viiking kunagi. Ausalt. Muidugi on siin pikki
inimesi. Neegritest korvpallurid ja siresäärsed blondiinid – kõike jagub
ohtralt. Aga üldises tänavapildis või kusagil suures grupis kogunedes ei ole
mul vaja kusagil keskel või veidi tagapool olles varvastel kõõluda või
üles-alla hüpelda. Päris naljakas esimest korda elus midagi sellist kogeda.
Lõpetuseks pean lihtsalt ära mainima, et lõpuks on
söögisaalis tekkinud selline asi nagu “jock’s table”. Päriselt. See
klikistumine siin on ikka päris humoorikas. Mitte päris selline nagu ameerika
tiinekatefilmides. Ütleme nii, et see filmivariant oleks nagu siirup ja
tegelikkus on morsimaitseline. Aga sama päris sellegi poolest. Eks see on
tegelikult vist loogiline ka. Tohutusuur ühiskond, väga palju inimesi ja
sarnane seltsib ikka sarnasega. Seda lõbusam on seda aga vaadata. Nüüd siis on
nii, et juba mõnda aega näen iga lõuna ajal söögisaali kõige läbikäidavamas
ruumis kõige kesksemal kohal lauda, kus istuvad noormehed, kes kõik on
sportlased. Ma tean seda seepärast, et nad kannavad oma sportlasestaatust
kuulutavaid särke ning trennivarustust seljas ja kaasas. Ma ei tee nalja, nad
kõik näevad välja nagu meesmodellid. Iga kord neid vaadates tuleb naer peale.
Istuvad, söövad, ajavad juttu ja on seda kõike tehes üsna tähelepanu püüdvad,
ent samas mitte labased või liiga esile tükivad. Ma kahtlustan, et see on üle aastate
omandatud oskus neil. Igatahes oli mul seda avastus teha päris lõbus.
Järgmiseks hakkan jälgima kuidas tütarlapsed ja seejärel teised noormehed nende
ümber käituvad ja reageerivad. Saab huvitav ja naljakas olema, ma usun.
***
Lõpetuseks järgmine teadaanne.
Kui kõik läheb hästi, siis saabun Eestisse 30. detsembri
õhtul. Lennuk peaks Tallinnas maanduma kell 17:35.
Mul on üks pisikene unistus. Mul on unistus, et vähemalt
keegi minu Tallinnas resideeruvatest sõpradest tahab mind lennujaama tervitama
tulla. Midagi muud polegi vaja. :) Ma ostan sealt samast lennujaamast endale
bussipileti ja sõidan edasi Tartusse.
Mul ei ole aga keegi kunagi lennukile vastu tulnud (välja
arvatud see üks kord Rootsis kui ma olin alaealine ja isa pidi meid Arlandalt
Uppsalasse transportima) ning isegi laevale tuli keegi vastu viimati siis kui
ma olin laps. Ma olen filmides näinud kuidas inimesed sõpru ja pereliikmeid
lennujaamades tervitavad ning ma mäletan ise vanaisaga koos emal sadamas vastas
käimist kui hästi väike olin. Tahaksin seda ‘tere tulemast koju’ emotsiooni.
Muidugi, ei mingit survet ega kohustust... aga mu vaimupildis oleks see
lihtsalt nii äge kui lennujaamas oleks vähemalt üks tuttav nägu ja eriti super oleks kui
oleks keegi, kellega koos natukene eesti keeles juttu ajada kuni Tartu bussi
ootan.
Pealegi,
mida muud teil ikka 30nda detsembri õhtul teha on, eksole. :) Nii et pange
parem heaga kohe kalendrisse kirja. Täh!
3 Comments:
Põnev-põnev, ma juba ootan järgmise vaatluseksperimendi kokkuvõtet :D
Mulle üldiselt meeldib see mõte: http://tinyurl.com/mo2l928
Vaatlusi tuleb siit ja sealtpoolt. Milline täpselt see päris järgmine olema saab, eks näis aga raporteid püüan koostada kõige huvitava kohta, mis silma jääb. Iseasi, et kas alati jääb...
Liis, mulle muidu meeldib see mõte ka. Ühtlasi tähendab see aga siis seda, et Ameerikas on perfektsust ohtralt ja suurem osa sellest on pärit aasiast ning ladina-ameerika riikidest. :)
Post a Comment
<< Home