Tegelikult teen ma praegu tööd...

Teate, tasakaal on tegelikult täiesti olemas. Näiteks on mul kõige ägedam aeg olnud viimasel ajal just siis kui ma end samal ajal võimalikult halvasti tunnen. Täiesti pöördvõrdelises seoses - mida halvem enesetunne, seda toredamad hetked.

Esimene suurepärane näide selles vallas on möödunud kolmapäev - ma ei olnud peaaegu võimeline voodistki väljuma oma köha-nohu-palavik-jamuudloomad haiguse tõttu aga kui suurepärane seltskond koju külla tuli ning isegi vapustavalt hea ja äärmiselt rikkaliku õhtusöögi kaasa võttis, siis läksid asjad ainult paremuse poole. Tõsiselt mõnus ja hea oli olla.

Ja siis MLL-i parveretkesünnipäev. Megasuperlahe!!! "EI" igavatele klaas käes ja jalg üle põlve sünnipäevadele ning "JAH" kõigele uuele ja seikluslikule. Teeks isegi...ainult et minu puhul peate te vaesekesed arvestama siis polaarmatka ja iglus ööbimisega. :P Möödunud nädalavahetusest veel niipalju, et ma näen siiamaani vahepeal unes kuidas seda suitsukala söön... või siis öösel klaustrofoobiahooga võitlen (mis siis oli tõsiselt hirmus aga nüüdseks on juba natukene naljakas ka). Ja kuigi ma oma palavikuuimas ja köhahoogudes olin mõnevõrra letargiline, siis tegelikult, sisimas, nautisin ma kogu üritust tõeliselt.

Hetkel aga näiteks, kui tervis tundub aina enam ja enam paremise poole minevat, ei suuda ma kuidagi hakkama saada vastikute kohustustega...ja süüa tahan ka...väga... :)

Palju-palju päikest...ja naeratusi...

Kuidas kirjeldada ühte tohutult ägedat ja suurepäast õhtut ja ööd...ja hommikut...ja järgmisi päevi? Ega ma tegelikult ei oskagi, vähemalt mitte nii, et emotsioonid saaksid edasi antud ja samas igaks juhuks liiga detailseks ei lähe. Aga üht-teist pean siiski endast välja valama nii hästi või halvasti kui õnnestub.

Kui kunagi tekib mõnes situatsioonis tunne, et seda oleks mulle vist vaja...siis kindlasti võimalusest kinni haarata! Kuigi kutse iseenesest ei olnud kõige stiilsem ja sobilikkus oli algselt natukene kaheldav, siis kokkuvõttes oli ballile täiesti võõra inimese kaaslaseks minemine üle väga pika aja üks kõige õigemaid otsuseid mis ma teinud olen. Suurepärane seltskond, kaasahaarav huumor, täiesti teistsuguse eluvaldkonnaga kokkupuutumine...ja loomulikult äärmiselt võluvad mehed. Eriti üks. :D 

Taani nimesid ma muidugi välja hääldada ei suuda, nii et mul on oma reedeõhtustele kaaslastele vastavad hüüdnimed. Samuti on mul igale ühele neist välja mõeldud isiksus ja omadused. Väga põnev ning tohutult rikastav. Ja siis sai minu jaoks kinnitust mõte, mis mul juba tükk aega olnud on - võõras keeles on teatud asjadest väga palju lihtsam rääkida kui oma emakeeles. Taustsüsteem ja tähendused on kuidagi hoopis teistsugused, mõte saab edasi antud sama hästi või paremingi aga igasugused kaasnevad sisse harjunud/kasvanud emotsioonid jäävad ära. Nii kergendav ja mugav.

Ma tunnen kohe kuidas minus on järsku tohutult jõudu ja energiat, rõõmu ja elevust. Selline maailmavalitseja tunne on. Super! :)