Peegelseintega labürint

Sunday, June 25, 2006

Minu Paradiis

Hoiatus!
Järgnev jutt on wordi's 2,5 lk pikk. ;)

Hea. Mõnus. Suurepärane. Üldiselt olen ma enamus aega üsna rahulolev ja tunnen end hästi, ometi pole ma tükk aega kui üldse kunagi niivõrd heaolus suplev olnud kui praegu. See nädalavahetus oli minu jaoks lihtsalt parim ja tõenäoliselt ei oska ma kunagi oma hetkeemotsioone sõnades edasi anda. Kõik on lihtsalt täiuslik, pole mitte midagi mida tahaks või mis võiks kuidagi teisiti olla.

Kõik algas tegelikult juba neljapäeval kui ma Kärduga kokku sain ning me linnas end sisse seadsime ja väikesed siidrid tegime. Seejärel haarasime veel ühe pudeli ning suundusime konventi. Ja siis veel üks ning ikka endiselt konvendis. Kell pool üks jõudsime arusaamale, et keegi meile midagi paremat niikuinii ei paku ja väike väsimus hakkas koju kutsuma. Olin ma siis Tiigi ja Kastani nurgale jõudnud kui sain aru, et ei, liiga ilus öö on, et koju minna. Tahtsin näiteks Toomele kiikuma minna või midag sarnast. Helistasin Kärdule, kes aga oli siiski tööpäevast ja muust natukene väsinud, niisiis leppisime kokku, et mõni teine kord. Ma aga ei saanud jonni jätta ja helistasin Jaanikale, kes tegeles õmblemisega ning ei olnud plaaninud üldse kusagile välja minna. Samas kuulis ta aga minu kehva telefoni tõttu 2,25 liitri asemel 25 ning arvas, et kui ma nii palju siidrit olen ära joonud, siis ta lihtsalt peab ming nägema. Nii ta siis tuligi autoga ja korjas mu Näituse ning Kastani nurgalt peale. Ma ei olnud kolmapäevast saadik ehk julgelt üle 24 tunni (lähenes juba 36’le) midagi söönud ning seega nõustus Jaanika mind Kuldvasikasse viima. Vahepeal meenus meile aga, et Johannat pole kaua näinud. Tema enda telefon lülitas end muidugi välja aga korterinaabri kaudu saime ta kätte ja kamandasime alla. Johanan tuligi, pidžaamas ja paljajalu. Niisiis läksime Kuldvasikasse. Mmm...söök. Seejärel sai otsustatud, et lihtsalt tuleb ujuma minna. Läksimegi. Käisime Johanna poolt ning seejärel minu juurest läbi ja suundusime ujuma. Vesi oli soem kui õhk juba sisse minnes, täielik vannivesi...lihtsalt nii mõnus oli. Vedelesime mõnda aega ja seejärel viis Jaanika meid koju. Kunagu kolme paikul sain magama.

Ja siis saabus reedel ning tibivagun asus Altja poole teele. Mõnus muusika, tavapäraselt suurepärane seltskond. Poepeatused. Kust meil see idee tuli, et tequila on hea valik, ma enam ei mäleta. See ei olegi tegelikult oluline. Söögi ja joogiga varustatud, jõudsime peagi ka Altjale. Alustuseks seadsime end mugavalt sisse – toit külmkappi, asjad üles – ning seejärel tegime järgmise paari päeva plaane. Ühel hetkel avastasime end piisavalt unised olevat ning läksime paariks tunniks magama.

Kell 21 oli äratus. Johanna isa kutsus meid naabrite juurde liha sööma ning veini jooma. Kogusime natukene julgust ning läksimegi. Lisaks heale veinile proovisime ära ka veini siirupi ja maasikatega. See oli..mm..omapärane. Tops rummikukoteili täis, suundusime Vergi ja sealse kõrtsi poole. Paar kilomeetrit laulu saatel jalutamist on ainult mõnus aga veelgi mõnusam oli see, et keegi hea inimene pidas auto kinni, küsis kuhu me teel oleme ning viis meid siis kohale. Muuhulgas oli kõrvalistujaks Metsatöllu trummari naine.

Lamba-Ada on omaette õhkkonna ja tundega koht. Lisaks sellele, et seal oli niisama hea terrassil istuda ning kokteili nautida, sai ka uute inimestega tutvuda, tantsida ning laulda. Tantsimine oli muidugi omaette üritus. Oli seal üks selline pisikene ja kiitsakas dressides mees. Ausõna, oleks ma vaid natukenegi varvastele tõusnud, oleksin tema lagipead ilma igasuguse takistuseta vaadata saanud...ja ma olen üsna lühike! Küll aga ei saanud see mees aru, et ma tegelikult üldse ei ole temast huvitatud, ei tantsimise ega mingis muus mõttes. Niisiis tulidki J&J mind pästma, ehk elagu meie tibikolmik! Kui Johanna ikka selge sõnaga ütles, et nii, nüüd tahab tema minuga tantsida ning jah, meie kolmik on absoluutselt lahutamatu, siis pidi vanamehenäss kõrvale tõmbuma. Jaanika oli samuti sealjuures abiks. Küll aga ei takistanud see kõik mehenässil kõrval seismast ja vesistamast...aga ühel hetkel ta õnneks kadus...või tegime seda meie. Igatahes istusime me kiigel ja avastasime, et tasakaal ei ole üldse lihtne asi mida säilitada. Tikke aga kõrtsis ei olnud. Niisiis suundusime tagasi Altja ning Johanna suvila poole. Taas oli lihtsalt mõnus mööda teed jalutada ning laulda. Viimase otsa saime taas autoga, sedakorda siis tänu Johanna isale ning naabritele. Muuhulgas nägin ma silti, mis ütles, et “müüa krunt”. Kui mul ainult raha oleks – see on ju minu unistuste koht. Deem!

Suvilast rätik ning tikud kaasa haaratud ja teekond mere äärde võis alata. Rannas tegime lõkke ning seejärel tantsisime ümber selle. Alasti. Üle tule hüppasime ka. Seejärel läksime Jaanikaga merre ujuma, Johanna jaoks oli natukene külm. Riided uuesti selga ning tagasi suvila poole. See mets on lihtsalt muinasjutuline. Päris tõsiselt. Üsna lage männimets, ilusad rajad, pehme sammal, mustikad...ning varahommikuse päikese kiired puude vahel. Kell 4, pool 5 öösel/hommikul on seal metsas eriti ilus. Sel ajal ei olnud ma seal varem käinud.

Uni oli ka magus, äratus oli hommikul 12.

Alguses oli mõnevõrra pilvine kuid juba üsna varsti tuli päike välja ja päikesevannid võisid alata. Isegi minule, kes ma üldse värvi muidu külge ei võta, jäi naaaaaatukene midagi peale. Jaanika ja Johanna mängisid ka jõenäkke. Tuleb nõustuda tõsiasjaga, et see on imeilus ja mõnus jõgi. Kui Johanna isa niitma hakkas, siis suundusime mere äärde. Seal oli ka ülihea olla – päike soojendas, tuul jahutas ja mere kohinat on alati mõnus kuulata. Veerand seitsme ajal asusime taas suvila suunas teele. Mets oli endiselt muinasjutuline.

Väike plaanide üle rääkimine ning grillipidustused võisid alata. Jaanika ja mina korjasime käbisid, Johanna muretses enamuse okstest ja tegi lõkke. Sašlõkk maitses ülihasti, samuti ka salat. Pärast toidupidustusi oli aeg asuda joogipidustuste kallale. Sombreroga pudel sai kotist välja otsitud, samuti sidrunid aga...soola polnud. Johanna ei tundnud erilist tungi minna naabritelt küsima, seega otsustasime Jaanika minna Otsingule. Suundusime nende teisel pool jõge elavate naabrite juurde, kes olid võhivõõrad. Tee oli täis ohte ning põnevust, lendavaid draakoneid ja raskusi aga meil läks üsna hästi. Kõigepealt sattusime kokku kurja nõiaga, kes oli küll kaval ja libekeelne aga Jaanika suutis teda siiski ülekavaldada ning nõia tähelepanu hajutada. Seejärel sattus meie teele kolmepealine põrgukoer Kerberos. Mina isiklikult pidasin maha vinge maadluse elu ja surma peale selle tohutu monstrumiga. Jaanika aitas teda taltsutada andes koeale limpsda oma sašlõkimaitselist kätt. Seejärel olid läbirääkimised trolliga, mille tulemusega saime terve hunniku soola. Kerberos saatis meid veel tagasiteelgi põrguväravateni. Suurimad raskused olid selleks ajaks ületatud ja tuli veel vaid muretseda, et me kullahinnalise soolaga ikka ohutult koju tagasi jõuaksime. Jõudsimegi! Nüüd jäi veel vaid jook välja valada. Üldiselt jäi esimese hooga arvepidamine nii, et Johanna 0,5, Jaanika 4 ja mina 6 pitsi tequilat. Kusjuures, ma ei olnud kaktuseviina varem kunagi proovinud. Nüüd on otsustatud, et see esimene kord ei jäänud viimaseks.

Ja siis Altja kõrts ning tantsimine! Wheeeeeeee! See oli lihtsalt vapustav ja niiii mõnus. Tantsisime Jaanikaga kahekesi ning tegime poolele külale showd. Mõnuuus. Keegi noormees üritas ka koos meiega kolmandana tantsida kuid loobus siiski mõne aja pärast. Ühel hetkel tegi bänd pausi ja meie Jaanikaga hakkasime Johannat otsima. Ei leidnud. Isegi suvilas käisime korraks ja lisasime oma skoorile veel vastavalt Jaanika 0,5 ja mina 1 ühiku. Seejärel tagasi Altja kõrtsi ning tantsima. Kui bänd vaikselt lõpetama hakkas, tuli Johanna isa ning täitis oma aastavanuse lubaduse minuga tantsida. Vahva oli. Ja oh neid komplimente mida ma oma välimuse ja tantsimise kohta sain. :) Ühel hetkel ühines meiega ka Jaanika ning kolmekesi sellist puntratantsu teha oli ka päris vahva. Iga lõbu saab aga kord otsa ja nii otsustasime me Jaanika mere äärde suunduda. Istuda kivil keset merd, vaadata kaugel loojuvat päikest, mis tegelikult päriselt ei loojunudki vaid hakkas mõne aja pärast natukene teises suunas taas tõusma, olla täiesti üksi oma mõtetes ning lihtsalt nautida võimalust just selles hetkes, ajas ja kohas sisse ja välja hingata. See oli Emotsioon!

Ühel hetkel hakkas natukene jahe ja me Jaanikaga suundusime tagasi Kõrtsi platsile. Seal hakati vaikselt juba laudu kokku panema ning hommikut vastu võtma. Mis siis ikka, läksime meiegi suvilasse tagasi. Johanna oli juba seal ja magama läinud. Tegine seda meiegi.

Hommikul ärkasime Jaanikaga 11 paiku. Korjasime asjad kokku ning hakkasime ühe-kahe ajal Tartu poole tulema. Sõit oli taas kord mõnus tänu heale muusikale, seltskonnale ning huvitavale vestlusele. Kogu viimase nelja päeva naudingule andis veelgi juurde koju jõudmine, duši all käimine ja oma pehmesse voodisse magama jäämine.

Just nagu aasta aega tagasi võin ma praegugi öelda – järgmine aasta jälle! Kui ma vaid suudaksin sõnades edasi anda selle, mida ma tunnen... Veelgi enam, kui ma vaid suudaks anda teistele seda tunda. Ma olen täiesti veendunud, et ma olen leidnud oma paradiisi. Kurb ainult, et sinna paradiisi müüakse praegu krunti ja see on mul käeulatusest väljas aga ju siis pole praegu nii mõeldud... Võibolla ongi paradiis ainult siis paradiis kui ta on midagi harva, midagi mille poole tuleb püüelda ja millest unistada.

Õhates...

Alati teie!

Wednesday, June 21, 2006

Liiga hea, et olla tõsi.

Täitsalõppkuiheatunneon. Selleks korraks peaks siis kooliga ühelpool olema. Niipalju sain targemaks, et tuleb hakata kohal käima rohkem. Hinded paraneksid kahekordselt. Ehk siis eksamid teen kõik hästi ära, kodutööde eest saan ka maksimumpunktid...aga vot siis selgub, et kohalkäimist taheti ka. :D Eks näis kas õpin sellest. Minu jaoks on tundides/loengutes istumine juba viimased 8-10 aastat täielik piin ja mõttetus olnud. Ma õpin kodus üksi materjale lugedes lihtsalt nii palju paremini ja efektiivsemalt. Aga heaküll, see selleks.

Vahel on vanad sõbrad üllatuslikult suurepärased. Näiteks klassivend, kellega pole ikka väga ammu rääkinud, kes helistab pühapäeva õhtupoolikul ja kutsub järgmiseks päevaks välja ning viib sööma. Lihtsalt selleks, et vanu sõpru mitte ära unustada. Vapustav! Mina olen rahul. :)

Omamoodi mõnus on see, et ma ärkan igal hommikul vabatahtlikult umbes 8, sest hiljem on mu toas lihtsalt nii palav, et ei ole võimalik enam hingata. Hea on selle juures see, et mul on viimasel ajal selline tubli ja korralik kodune olemine olnud ning pole tükk aega alles hommikul koju jõudnud. Umbestäpselt 2 nädalat vist juba. Kui peaks jälle juhtuma, et õhtust saab kohe hommik, siis tuleb oma lõunauni ilmselt mõnes allkorrusel olevas toas ära magada, sest peale keldri on seal veel ainsana enam-vähem mõistlik unetemperatuur. Mitte et ma kurdaks muidugi.

Uuu...ja jaanipäev tuleb kohe-kohe. Tibivagun läheb teele reede keskpäeval! Yeiii!
Ma jõudsin järeldusele, et pean sõnumid igaks juhuks varem valmis kirjutama ja salvestama, sest muidu läheb öösel jälle raskeks. Ma nimelt tean, et nagu alati, pean ma kindlasti oma ülevoolavaid emotsioone pea kõigi eriliste ja ägedatega jagama...aga tihtipeale kipuvad tähed selles faasis juba silme-ees kokku jooksma ja mitte ainult pole tegu õigekirja puudumise vaid lausa täielikult shifreeritud tekstiga. :) Seega, olgu ma tark ja kirjutagi tekstid enne valmis.

Oeh, ma ikka ei suuda uskuda, et ma saan siin istuda...ja ei peagi mõtlema selle peale, et tegelikult oleks vaja vot selle eksami materjale veel lugeda ja tolles aines see referaat ära lõpetada. Kuidagi....harjumatu...tühi..vale tunne on lausa. :S
Aga samas on ikka nii hea olla. :)

Yehuuuuuuuu!
Mina lähen nüüd õue päikest, sooja ilma ja head raamatut nautima ning külma kergelt alkohoolse karastusjoogi võtan ka kaasa. Palju õnne kõigile neila, kes kontoris on! :*

Tuesday, June 13, 2006

Võõrad tuttavad

Käisin täna pangas ja nägin juhuslikult üht tuttavat nägu. Tuleb välja, et inimene töötab selles konkreetses kontoris tellerina. See oli uus info. Samas tean ma tema kohta nii palju, et võiksin lühiülevaate anda küll. Vahel tundub, et kui näen, siis tahaks lehvitada ja tere öelda...aga ei saa. Minu seesugune käitumine asetaks ainult selle vaese inimese äärmiselt ebamugavasse olukorda - tema ju mind ei tea. Ei nime, ei nägu, tõenäoliselt suurt mitte midagi. Ja mina tean ometi temast enda arvates üsna palju...

Siis lugesin veel üht blogi. Seda teen ma õigupoolest üsna tihti aga hetkel on see lihtsalt mainimist väärt. Loen seda konkreetset blogi üsna regulaarselt. Olen kirjutajaga isegi kunagi ühe lause vahetanud aga seda muidugi äärmiselt ebaisikuliselt, seltskonnas, täiesti ebaolulisel teemal. Mõni aeg tagasi nägin teda üritusel, korduvalt. Tegelikult ma lausa teadsin enne üritust, et ta saab seal olema. Jälle tekkis see tunne, et hea meelega lehvitaks ja ütleks tere. Aga isegi kui ma end tutvustaks, ei ütleks see tõenäoliselt suurt mitte midagi ja seega pole mõtet vaeva näha ega piinlikust tekitada.

Kunagi ammu, põhikooli ajal, juhtus ikka, et nägin linnas vanu trennikaaslasi (algkooli ajast), kes mind enam ammu ära ei tundnud aga kelle näod mulle üsna hästi meelde olid jäänud. Ühe konkreetse tüdruku puhul oli nii, et teda linnas kohates ei suutnud ma kunagi muiet alla suruda, sest tema näol oli just see kõige ehedam "ma-tean-et-ma-vist-peaksin-sind-teadma-aga-ma-ei-tea-kust" ilme. Mina teadsin väga hästi tema nime, vanust, perekonda, kooli ja muud seesugust. Hiljem, keskkoolis, sai sellest tüdrukust minu klassiõde. Siis oli koos vahva naerda ja neid hämmingumomente meenutada. Teda kohates võin talle lehvitada ja tere öelda, sest nüüd ta teab mind. Aga selleks tuli meil 3 aastat ühes klassis käia... Ning mine tea, võibolla järgmise 3 aasta pärast tulevad hämmeldunud ja kimbatuses olevad pilgud taas tagasi.

Ja selliseid tuttavaid võõraid on veel ja veel... Huvitav kas mina ka kunagi kellelegi nii meelde olen jäänud, et minul selle isiku olemasolust halli aimugi pole. Tegelikult võiksid nad kõik mulle lehvitada ja tere öelda, ma ei tunneks ebamugavust, ainult rõõmu. Võibolla kutsuks kohvikussegi. :)

Saturday, June 10, 2006

Eeeeeksamid

Aeg õpetab. Varem ma ei osanud sessiga hakkama saada. 6 eksamit, 7 eksamit, 11 eksamit - see oli üsna kurnav. Esimese sessi lõpupoole oli tahtmine akadeemiline võtta ja Eestist ära sõita, teise sessiga sain juba natukene paremini hakkama aga üks selline emotsionaalne madalseis tuli siiski üle elada ja jaanipäeva rikkusin endal ka peaaegu ära. Kolmas sess tegi lihtsalt haigeks - nii juhtub kui ma ära väsin. 3 nädala üsna vastikult ja eksameid segavalt haige. Nüüd on neljas sess. Praeguseks on tehtud 9 eksamit ja 3 tuleb vähemalt veel teha, võibolla 4. Kuidas ma siis seekord hakkama olen saanud? Eestist ära sõita ei ole tahtnud, masendusehooge pole olnud, haige korraks vahepeal olin aga see ei rikkunud ära kolme nädalat vaid tegi mu ainult kaheks päevaks tegevusvõimetuks. Mis on sel korral teisiti? Ma olen õppinud auru välja laskma. Õppimine ei hõiva enam tervet eksamitevahelist perioodi, vähemalt kord nädalas on üks selline suurejoonelisem üritus mis tihtipeale lõppeb alles varastel hommikutundidel, ikka leiab mõne sõbra kellega koos naerda, vahel tuleb võtta õhtu või paar ainult iseendale ning mõte eksamil läbikukkumisest ei ole kuidagipidi halvav. Selle kõige tulemusena on mu seni kättesaadud hinnete keskmine isegi kõrgem kui varem (kuigi endiselt keskpärane). Loo moraal - selleks, et tööga hakkama saada, tuli mul õppida puhkama ja seda ikka kohe korralikult. Ma arvan, et ma ei ole vist kunagi nii palju pidutsenud kui viimase pooleteise kuu jooksul. :)
Aga lapsed, ärge teie ni tehke, eksole. ;)
---------------
Mind ootab umbes kuu aja pärast ees jalgrattamatk. Kahe päeva peale kokku on välja reklaamitud 110 km. Huvitav kas ma saan hakkama? Siinkohal tuleb plussidena üles lugeda 13 aastast võistlussportlase kogemust, kõva tahtejõudu ja head seltskonda, miinustena aga jalgarattaga sõitmise praktika puudumist viimasel ligikaudu neljal aastal ning tugevasti probleemseid põlvi.
Peaks vist harjutama hakkama või midagi...
Aga kuidas see üldse nii juhtus, et ma jalgarttamatkale lähen? Väga lihtsalt - mu vend on saanud nii vanaks, et viskab mu oma sünnipäeva ajaks kodust välja.
Naljakas, just viimastel aastatel on tema minu jaoks nii suureks saanud, et on olnud minu sünnipäeva külaliste nimekirjas aga nüüd tundub, et mina olen tema jaoks liialt vanaks saanud. :) Või siis olen ma lihtsalt valest soost vms.
---------------
Tõenäoliselt oli hõiskamine eksamitega hakkamasaamise osas siiski enneaegne, sest kõige raskem katsumus alles tuleb. Teisipäeval üliraske eksam, neljapäeval üliraske eksam, reedel üsna rakse eksam ja luapäeval Juunior. Jah, ma tean, ma olen natukene loll või nii. :)
---------------
Mõni aeg tagasi hakkas minuni jõudma arusaam, et rollimängumaailm jääb aina kaugemale ja kaugemale. Osalt minu enda, osalt teiste initsiatiivipuudusel. Ma ei suuda ainult otsustada kas mul on sellest väga kahju, natukene kahju või lihtsalt kahju.

PS. Irve teooria kohaselt peaks mul nüüd hiljuti keegi noormees tekkinud olema (et noh, üldse ei kirjuta enam midagi). Ei ole...aga sess võtab sama palju aega kui mitte rohkemgi. :)