Peegelseintega labürint

Thursday, April 19, 2012

Viis tiibetlast...

ehk tegelikult küll 'viis Tiibeti rituaali' aga see hüüdnimi kõlab vahvamalt.

Ledsin lingi harjutustele (http://www.youtube.com/watch?v=juZxrvc8-A4), lugesin vaimustunud harrastajate kommentaare ning mõtlesin, et prooviks ka.

Kellaaeg oli selline pärastlõunane, tööl kippus väike väsimus juba peale tulema ja natukene end liigutada tundus hea mõte. Tegin kõik viis harjutust 21 kordusega kenasti jutti ära, mõtlesin, et ei olegi üldse raske ja täitsa mõnus on end veidi liigutada.

Pärast lugesin, et tavaliselt alustatakse esimesest kolmest harjutusest, vähestest kordustest jne. Otsustasin, et ma päris nende ülekaaluliste ja terviseprobleemidega inimeste hulka, kes rahulikult alustama peavad, ikka ei kuulu, seega on mul kõik hästi.

Oli isegi täiesti üllatunud kui ca pool tundi pärast harjutustsükli lõppu süda kergelt pahaks läks. Aga väidetavalt on see täiesti normaalne. Erinevate energiavoogude tööle hakkamine ja toksiinidest vabanemine jne. Kehv enesetunne läks kiirelt üle ja kui aus olla, siis olin ma täna hommikuks oma eilse Tiibeti rituaalide avastuse juba unustanud. Kuni. Kuni ma hakkasin voodist püsti tõusma ja endalegi üllatuslikult avastasin, et mingid lihased _üle_terve_keha_ annavad tunda. Müstika. Ma ei teinud eile ju midagi pingutust nõudvat...või siiski?

Aga see kerge lihaste tundaandmine aitas mulle meelde tuletada, et viie tiibetlase järgimine nõuab järjepidevust. Ikka sellist tõsist, mitte ühtegi päeva täiesti vahele jätvat, korrapära. Ajasin siis tagumiku voodist püsti ja läksin keerutama.

Teine päev, igati hea on olla. Nüüd on ainult aja küsimus, et kaua minu püsimatu loomus suudab seda korrapära säilitada, sest teadupärast talun ma rutiini ainult siis kui see sisaldab ka teatavates kogustes kaost. Aga mõte on mul vähemalt hea, eksole. :)