Peegelseintega labürint

Thursday, September 26, 2013

Siit nurgast ja sealt nurgast...


Üldiselt on niimoodi, et kui ma kirjutama hakkan, siis ma enamasti ei tea ette, et millest juttu tuleb ja kuhu ma lõpuks välja jõuan. Praegu on aga selline karvane tunne, et täna tuleb peamiselt juttu kultuurilistest erinevustest.
Alustame sellega mida ma koolis ehk loengutes õpin ja näen. Kunagi umbes aasta tagasi pidin mingisuguse TÜ ainekursuse raames lugema ja kokku võtma paar artiklit kultuuriliste erinevuste olulisusest ja rollist praktilise töö ehk igasuguse hindamise, nõustamise ja teraapia juures. Lugesin neid artikleid hambad ristis ja paberiservad olid täis kirjutatud kommentaare ja mõtteid kuidas enamus neist välja toodud punktidest ja mõtetest on Eesti kontekstis väheolulised ja kohati lausa mõttetud. Terve see osa ainekursusest tundus selline pliiatsist välja imetud ja kuiv ning teoreetiline. Ei olenud ei õppejõududel ega kursusel osalejatel mingeid erilisi kogemusi kultuuriliste erinevustega. Mis kultuurilised erinevused meil esinevad? Haritus vs harimatus, jõukus vs vaesus, elab Lasnamäel vs elab Tartus. Saate aru küll mida ma mõtlen. Isegi rahvuslik erinevus, eestlane vs venelane, ei oma päris igal pool ühesugust tähtsust. Minu elust läbi käinud venelased, näiteks, on samal ajal kõik ka eestlased olnud ja kultuurilised erinevused, kuigi olemasolevad, ei ole kusagil tohutuid lõhesid ja arusaamatusi tekitanud.
Aga siin. Siin ma lõpuks näen, mõistan ja õpin, et miks ja kuidas see kõik oluline on. Esmaspäevases noorukite arengu seminaris näiteks oli põhiteemaks ‘etnilisus, rass ja kultuur’ ning sessiooni läbiviija alustas palvega, et me kõik end etniliselt kusagile paigutaksime. Minul oli asi väga lihtne, mina olen eestlane. Kuigi, pidin tunnistama, et eestlane olen ma esimese asjana eeskätt selles klassis. Kui lähen siin tänavale või poodi, olen esmalt eurooplane, sest eestlaseks olemine ei ütle kellelegi midagi ja juba ainuüksi end eurooplasena identifitseerimine seab mind teistest piisavalt lahku. Eestis? Eestis hakkan ma aga hoopis teistest otstest peale. See selleks. Samas ruumis viibivatel hiinlastel tundus ka asi lihtne olevat, nemad kuuluvad Han’ide etnilisse gruppi, mis on Hiinas üle 50 erineva grupi seas domineeriv. Brasiilia tüdruk ütles, et tema on lõuna-brasiillane. Kohaikud ameeriklased... pidi mõtlema. Üks ütles, et ta on poola-iiri päritolu, üks ütles, et ta on valge priviligeeritud mees ja üks ütles, et ta ei tea kes ta on või kuhu kuulub, sest on elanud nii paljudes kohtades ja isegi sündides (ameeriklasena Inglismaal) polnud tal päris õiget identiteeti. Täitsa kirjuks läks see pilt. Siis tulevad veel mängu erinevad usulised veendumused. Viisakalt, ent siiski teravas toonis, vahetasid mõtteid katolikus koolis käinud ja üles kasvanud tütarlaps ning teine, kes hetkel töötab katoliiklikus koolis, ent ütleb, et ei jaga selle asutuse väärtusi. Lisaks on igaüks pärit ise osariigist ning omab väga erinevat ettekujutust sellest millised on rassidevahelised normid, tavad ja suhted.
See rasside asi on minu jaoks jätkuvalt keeruline. Nädal enne seda oli samal ainekursusel näiteks teemaks, et mustanahalised Ameerikas räägivad tegelikult täiesti omaette keelt, nimega ‘ebonics’ (või Black American Vernacular) ning selle teadvustamata jätmine põhjustab segregatsiooni juba koolis ning keeleleiste erinevuste tähelepanuta jätmisest tingitud hoiakulisi ning tulemustes väljenduvad erinevusi. Ma siiamaani ei tea mida sellest kõigest arvata. Tõsi on, et kui ma silmad kinni panen ja läbi campuse kõnnin, siis suudan ilmselt 90% tõenäosusega ära öelda kas rääkija on mustanahaline või mitte. Või vähemalt selle kultuuri esindaja. Nende hääldus, hääletoon, modulatsioonid ja sõnavara on tõepoolest täiesti teistsugused. Samas on see ju ikkagi inglise keel (või üks dialekt). Kas see põhjustab keelelistest erinevustest tulenevaid mõistmiserinevusi nii nagu teised erinevad keeled? Kas tavalist inglise keelt tuleks mustanahalistele noortele õpetada kui teist keelt? Ülikoolis olevad noored tõepoolest räägivad justkui kahes erinevad keeles – loengukontekstis klassikalisel moel ja omavahel endile omaselt. Mis juhtub nendega, kes ei omanda seda ümberlülitumise oskust iseseisvalt? Kas erinev kõnepruuk annab alust eelarvamusteks? Palju-palju küsimusi.
Ja liigume siit edasi nahavärvi juurde. Ükspäev istusin söökla all saalis diivanil ja lugesin. Kuulsin, et minu selja taga räägib mustadele omases kõnepruugis tütarlaps äärmiselt ärritunud hääletoonil ja emotsionaalselt sellest kuidas ta on maruvihane, sest tema õppejõud olevat esinenud tema arvates rassistlike mõtteavaldustega. Ühel hetkel lõpetasin lugemise ja asusin lahkuma. Kui kõnelejast mööda kõndisin, pidin kaks korda vaatama, sest esimesel korral ma ei saanud aru, et ta võiks kuidagigi mustanahaline olla. Tal oli sama valge nahk kui minulgi. Alles teisel vaatamisel märkasin erinevusi juuksetekstuuris ja teatavaid erinevusi näojoontes. Olla mustanahaline ei ole nahavärvi küsimus, see on kultuur. Loengu tarvis loetud artiklist sain teada, et ühes uuringus identifitseerisid kaks kolmandikku küsitletud segapäritolu inimestest ennast ühe nimetajaga ning kui loetellu lisada silt “segapäritolu”, siis valisid selle vaid väike osa eelnevalt ühe nimetaja valinud isikuist, ülejäänud jäid oma ühe nimetaja juurde. Tundub, et rass on nagu etniline päritolugi valiku küsimus. Ainult et see valik sõltub kahest poolest – kelleks Sa ennast ise pead ja kellena teised Sind näevad. Õppejõud näiteks rääkis loo oma sõbrannast, kes oli üles kasvanud teadmises, et ta on tumedanahaline itaallane. Tal olid valged vanemad, kolm valget õde-venda ja üks sama tume kaksikvend. Alles ülikooli esimesel kursusel, kui grupp mustanahalisi naisterahvaid kuulsid teda end tumedanahaliseks itaallaseks pidamas ning püüdsid talle selgeks teha, et ta on absoluutselt ja täielikult mustanahaline, tunnistas tema ema talle, et tema ja ta kaksikvenna isa oli ‘African-American’. Vend pidavat end jätkuvalt valgena identifitseerima, õde aga sidus end täielikult ja ülevoolavalt mustanahaliste kultuuriga.
Siin ma lõpuks neän ja kuulen praktikutelt miks ja kuidas on oluline olla kursis erinevate kultuuride tavade ja traditsioonidega, omaste joontega ning teadmiste ja uskumistega. Isegi skisofreenia diagnoosimisel on tähtis arvestada, et nii afroameerika- kui latiinokultuuris on häälte kuulmine ja nägemuste nägemine osa religioossest ja spirituaalsest maailmast, mitte tingimata psühhoosi sümptomaatika.
Muide, mul oli just äsja skisofreenia teemaline test ja ma õppisin selleks silm punnis ja ise elevusest niheldes. Terve 30 lehekülge õpikuteksti oli lihtne, loogiline, voolav ja tervikut moodustav, mitte kuiv slaididele kokku kogutud väideterida. Mulle meeldib siin õppida rohkem kui Tartus, tuleb tunnistada. Aga ma ei saa ega oska tegelikult põhjust välja tuua, sest variante on mitmeid või on tegu kombinatsiooniga. See võib olla sellest, et siin tehakse asjad väga põhjalikult ja samm-sammult selgeks või et grupid on väiksemad või diskussioon elavam. Või selles, et materjalid on mitmekügsemad ja valik suurem. Või selles, et ma olen ise vanem ja oskan rohkem õppida, oman juba mingit ülevaadet ning lihtsam on asju üldpilti paigutada ja seeläbi omandada. Ühesõnaga, variante on väga palju. Ma jään esialgu lihtsalt selle juurde, et mul on siin lihtne ja meeliv õppia, isegi kui see võtab metsikult aega ja energiat ning ma naudin seda kõike väga.
Liigume edasi järgmise kultuurilise kogemuse juurde. Mu toakaaslane Ming. Meil on omaette mäng. Ma teadsin, et meil on kindlasti erinevad maitsed paljudes asjades, paljuski kultuuripõhiselt, lisaks inimestevahelistele erinevustele. Nüüd me näitame iga oma valikut teisele, pakume igat pala vms, et teise arvamust teada saada ja siis püüame mõistatada, et kas tegu on isiklike või kultuuriliste erinevustega. Näiteks. Ming kurtis, et piim ja juust omletis on kohutavad. Mina ajasin silmad punni ja küsisin, et kuidas ta siis omletti ette kujutab? Tma pakkus mulle mingeid ülimaitsvaid kastaneid süüa ja mina pidin kõvasti vaeva nägema, et neid mitte välja sülitada. Ühtlasi tegin ma pilti tema voodist ja enda omast, nii tavaolekus kui eriti korda tehtult. Värvigammade ja harjumuste erinevus on märkimisväärne. Või siis söömine. Isa, Sa läheksid hulluks asiaadiga tuba jagades – lüristamine nimelt väljendab seda, et toit, eriti nuudlid, on väga maitsvad ning kuuma teed polegi võimalik muud moodi kui lüristades juua. Kõrvatropid on minu sõbrad!
Ühel päeval söögisaalis istudes hakkasime vaatame, et millised noormehed on meie arvates kenad. Suureks hämmastuseks leidsime, et kuskil 90% juhtudest läheb arvamus kokku. Siis aga, kõrghariduse poole püüdlevad naised nagu me oleme, hakkasime vaatama, et mis selle kokkulangevuse taga on. Selgus, et täiesti erinevad põhjused. Üks asiaadist noormees näiteks, kes vaeseke oli minu arvates lihtsalt kõõrdsilmade ja puseriti hammaste tõttu mitte just esikümnes, jäi Mingi jaoks lati alla eeskätt seepärast, et ta pidavat liiga pikk olema. No ausalt. Esiteks ei olnud ta minu standardite kohaselt pikk ja teiseks on pigem pikem hea (!).
Pikkus, muide, on omaette teema. Mina oma 164 cm-ga olen Eestis üsna naiste keskmises ja oma sõbrannade seas, Liisile liiga tehes, pigem lühike. Siin aga tunnen end nagu Viiking kunagi. Ausalt. Muidugi on siin pikki inimesi. Neegritest korvpallurid ja siresäärsed blondiinid – kõike jagub ohtralt. Aga üldises tänavapildis või kusagil suures grupis kogunedes ei ole mul vaja kusagil keskel või veidi tagapool olles varvastel kõõluda või üles-alla hüpelda. Päris naljakas esimest korda elus midagi sellist kogeda.
Lõpetuseks pean lihtsalt ära mainima, et lõpuks on söögisaalis tekkinud selline asi nagu “jock’s table”. Päriselt. See klikistumine siin on ikka päris humoorikas. Mitte päris selline nagu ameerika tiinekatefilmides. Ütleme nii, et see filmivariant oleks nagu siirup ja tegelikkus on morsimaitseline. Aga sama päris sellegi poolest. Eks see on tegelikult vist loogiline ka. Tohutusuur ühiskond, väga palju inimesi ja sarnane seltsib ikka sarnasega. Seda lõbusam on seda aga vaadata. Nüüd siis on nii, et juba mõnda aega näen iga lõuna ajal söögisaali kõige läbikäidavamas ruumis kõige kesksemal kohal lauda, kus istuvad noormehed, kes kõik on sportlased. Ma tean seda seepärast, et nad kannavad oma sportlasestaatust kuulutavaid särke ning trennivarustust seljas ja kaasas. Ma ei tee nalja, nad kõik näevad välja nagu meesmodellid. Iga kord neid vaadates tuleb naer peale. Istuvad, söövad, ajavad juttu ja on seda kõike tehes üsna tähelepanu püüdvad, ent samas mitte labased või liiga esile tükivad. Ma kahtlustan, et see on üle aastate omandatud oskus neil. Igatahes oli mul seda avastus teha päris lõbus. Järgmiseks hakkan jälgima kuidas tütarlapsed ja seejärel teised noormehed nende ümber käituvad ja reageerivad. Saab huvitav ja naljakas olema, ma usun.
***
Lõpetuseks järgmine teadaanne.
Kui kõik läheb hästi, siis saabun Eestisse 30. detsembri õhtul. Lennuk peaks Tallinnas maanduma kell 17:35.
Mul on üks pisikene unistus. Mul on unistus, et vähemalt keegi minu Tallinnas resideeruvatest sõpradest tahab mind lennujaama tervitama tulla. Midagi muud polegi vaja. :) Ma ostan sealt samast lennujaamast endale bussipileti ja sõidan edasi Tartusse.
Mul ei ole aga keegi kunagi lennukile vastu tulnud (välja arvatud see üks kord Rootsis kui ma olin alaealine ja isa pidi meid Arlandalt Uppsalasse transportima) ning isegi laevale tuli keegi vastu viimati siis kui ma olin laps. Ma olen filmides näinud kuidas inimesed sõpru ja pereliikmeid lennujaamades tervitavad ning ma mäletan ise vanaisaga koos emal sadamas vastas käimist kui hästi väike olin. Tahaksin seda ‘tere tulemast koju’ emotsiooni. Muidugi, ei mingit survet ega kohustust... aga mu vaimupildis oleks see lihtsalt nii äge kui lennujaamas oleks vähemalt üks tuttav nägu ja eriti super oleks kui oleks keegi, kellega koos natukene eesti keeles juttu ajada kuni Tartu bussi ootan.
Pealegi, mida muud teil ikka 30nda detsembri õhtul teha on, eksole. :) Nii et pange parem heaga kohe kalendrisse kirja. Täh!

Monday, September 16, 2013

Hapu kurk ja selle möödumine


Oh Sina püha püss ja müristus... Kirjutad kolm korda peaaegu regulaarselt ja kohe tekivad ümberringi ootused. Samas, mulle täitsa meeldib kui minuga ühendust võetakse ja suheldakse, nii et võibolla peaks tihedaminigi kirjutamisse pause jätma.
Tegelikult oli nii, et pärast oma suurepärast ookeniäärset puhkust olin ma lõpuks kohe täitsa haige. See kohutav bussi konditsioneer, mida eelmine kord mainisin, tegin oma töö ja teel tagasi Greensborosse köhisin ja tatistasin ma nii mis kole. Asi ei läinu järgmise paari päevaga ka paremaks, esialgu ainult hullemaks. See tähendas ühtlasi, et kõik ärkvelolekuminutid, mil ma parasjagu elust loobumisest ei mõelnud, püüsin ma koolitöid teha ning seega oli terve nädal üks korralik hapukurk ehk midagi ei tomunud ja kirjutamiseks ei olnud ei jaksu ega materjali. Küll aga sain ma selle nädalaga niipalju terveks, et nüüdseks äsja möödunud nädal oli juba palju asjalikum.
Praeguse seisuga olen nelja koolinädala jooksul esitanud kuus kodutööd ja teinud ühe testi. Esialgu olen tagasi saanud vaid ühe kodutöö ja selle tulemus ei olnud üldse paha (90%), järgmised tulemused peaksid siis järgmise nädala jooksul saabuma.
Natukene kohalikku hõngu oli ka vahepeal. Ühel järjekordsel ööl istusin üleval ja õppisin kui telefonile saabus sõnum kohaliku politse/häirekeskuse hoiatussüsteemist. Minu ühika taguses (muinasjutu)pargis oli keskööpaiku toimunud röövimine. Tõsi, relvadeta. Andis ümbrisskonnale kohe teise maigu. Vanemate rahustamiseks võin öelda, et ma olen niipalju tark küll, et kui öisemal ajal kusagil liikuma pean, siis ainult suurtel ja valgustatud tänavatel. Näiteks ühika ja raamatukogu vaheline tee on ka öösel piisavalt valgustatud ja rahvastatud, et tunduda agorafoobikule hirmuäratav.
Kohalikust hõngust edasi rääkides, siis ma vist ei ole veel maininud seda kui ehmatav oli minu jaoks esimene kord kraanivett maitsta. Ühika oma siis. Lõhnas ja maitses nagu basseinivesi ehk tugevalt kloori järele. Väljendasin hämmingut. Üks kohalik sõber väitis, et see on tõenäoliselt nii seepärast, et sinna pannaksegi kloori. Üsna kiirelt leidsin endale poest joogipudeli, millel on sisse ehitatud filter, ning kannu, millel on samuti filter. Mõlemad lubavad, et vähendavad kloori lõhna ja maitset. Tegelikust kloori vähendamisest, ammugi veel eemaldamisest, joogiveest ei räägi muidugi keegi. Niisiis, kallis vennaraas, mis minuga juhtub kui ma neli kuud järjest kloorivett joon? Ma lihtsalt ei jaksa poest käe otsas nii palju pudelivett koju kanda, et seda basseinivett vältida. Rahakott ei peaks ka vastu.
Ühtlasi, kallid vanemad ja ülejäänud sõbrad, edaspidi reageerin ma tõenäoliselt oma nimele ainult siis kui seda hääldatakse pika “i”-ga. Ma juba tutvustan ka end siin niimoodi, sest muidu ei saa keegi aru mis mu nimi olema peaks aga see tundub söödav variant olevat. Kõige äärmisematel juhtudel käib ka lihtsalt “Helen”.
Oma ise õuduseks pean ära mainima, et ükspäev avastasin end kerge ‘southern drawl’iga rääkimas. Tore, eksole. :) Siinkohal suunan teid kõiki SELLE video juurde, et te ikka kõik oskaksite vaimu valmis panna selleks kuidas ma tagasitulles kõnelen.
Mis viib mind selleni, et üks kohalik tuttav lubas, et kui ma vähegi huvitatud olen, siis ta viib mind laskma. See on niikuinii põhimõtteliselt rahvuslik sport ja meelelahutus siisn lõunas, nii et ma kaalun seda üpris tõsiselt. Võibolla tõesti.
Lõunas viibimine ei mõju ainult mu keelele hästi. Ma olen kergelt hakanud värvi vahetama. Sandaalid ja mingil määral ka lühikesed püksid oleksid justkui jalga päevitanud. Aga kui te nüüd arvate, et mina, heleda naha kunn, olen hakanud pruunimaks minema, siis te eksite. See ei ole pruun. See on heleroosa vanem vend, tumeroosa. Ma olen nende nädalatega siin tumeroosa(ma)ks läinud. Kas pole mitte kaunis? Kõik, kes on mind trenni tegemas näinud, teavad, et ma lähen pärast kolme esimest liigutust näost kohe tumepunaseks. Täna vaatasin, et saavutatud on uus tase. See ei olnud enam tumepunane, see oli suht tumelilla. Vabandust, violetne. Tuleb vist riiete valmisielmust-valge kombinatsiooni juurde jääda...
Minu möödunud nädala avastus oli see, et tõepoolest, absoluutselt kõige jaoks on olemas app. Muidugi käin ma juba pikemat aega ringi telefoniga, milles on lisaks kõigele muule ka Merriam-Websteri seletav sõnaraamat ja Unit Converter, mis miile kilomeetriteks ja Fahrenheiti Celsiuseks (ning põhimõtteliselt kõike muud igas suunas) arvutab. Täiskasvanute psüühiliste häirete loengus sain aga teada, et ainuüksi 70 dollari eest on võimalik soetada endale ka DSM-V app, milles on kõik diagnostilised kriteeriumid paari sõrmeliigutuse kaugusel olemas. Võrratu!
Ja siis muidugi nädala staarsündmus. Käisin ööklubis. Tegemist oli värvipeoga, mida oli juba nädal aega ette reklaamitud. Piletid müüdi välja paar päeva enne pidu ennast ja sündmus pidi tulema korralik. Otsustasime toanaabriga, et läheme siis ka ja vaatame selle asja üle.
Peobuss pidi tulema maja ette ja meid peale korjama. Peobuss jäi tund aega hiljaks aga see-eest tuli neid kaks. Selleks hetkeks oli maja ette kogunenud juba terve suur mass erinevas paljastuse astmes valgetes särkides keskmiselt päris purjus noorukeid (enamus välistudengid). Mina ja Ming paistsime ilmselgelt silma oma tumeda riietuse ja kainusega. Peobussis olid diivanid ja keskel post, muusika möirgas, tuled vilkusid ja noormehed amelesid eelpool mainitud postiga. Muusika, muuseas, ei olnud üldse halb. Jõudsime klubi ette ja tegelesime kohe täitsa pikalt ameeriklaste lemmikala, järjekorras seismisega. Kui lõpuks kluppi sisenesime, siis avastasin, et õhtu põnevaim osa on nüüd läbi. Aga see-eest sai tegeleda antropoloogiliste ja zooloogiliste vaatlustega. Alumisel korrusel oli lava diskoriga ja tantsupõrand ning baar. Baari äärde jooki tellima ma ei julgenud minna, sest ma ei kuulnud seal niikuinii midagi ja ei saanud kindel olla, et baarman kuuleb minu tellimust. Tantsupõrandal olid inimesed nii tihedalt koos, et moodustasid sisuliselt ühise massi. Polnud võimalik eristada ühte teisest, toimus kollektiivne (misasi see ongi kui pisikesed osakesed moodustavad ühe suurema üksuse?)...asi... Aeg-ajalt pritsiti inimesi lavalt veepüstolist veega, mis hiljem värvisegu(se vee) vastu ümber vahetati, nii et lõpuks olid enamus vettinud ja oranžid. Ei, aitäh! Nägin, et teisel korrusel on vist ruumi. Leidsin maja tagumisest otsast treppi ning jõudsin teisele korrusele, kus oli juba vaikselt võimalik oma mõtteid kuulda, baari ääres midagi tellida ja nö rõdult all toimuvat jälgida. Tellisin oma tavapärase joogi – gin-tooniku. See oli maailma kõige halvem jook, mida ma kunagi joonud olen. Tooniku asemel, ma kahtlustan, oli seal natukene mullivett, siis paar jääkuubikut ja ülejäänu oli lihtsalt gin. Paraku mitte just kõige kvaliteetsem gin. Samas oli see ilmselt kõige odavam nii kange jook mida ma kunagi joonud olen. Ehk see aga pidigi nii olema, sest võibolla oleks muidu rõdult alla vaadates avanev pilt veel kohutavam tundunud. Ülevalt oli paremini näha seda üksteise vastu hõõrduvat massi, mis tundus ühises koordineerimata krambihoos tõmblevat. Mõned paistsid isegi keset põrandat paarituda üritavat ning ma ei saa väita, et see neil ei õnnestunud. Ühtlasi läks ühel hetkel ühes nurgas ka kakluseks ning mul õnnestus näha kuidas turvamehed sellesse inimmassi sisse ujusid, seal möllasid ja siis lõpuks pahalastega koos sealt välja ujusid. Täitsa muljetavaldav.
Lõpuks sain aru, et majal on vähemalt üks korrus veel ja see viis katusele. Seal oli lõpuks täiesti tore ja meeldiv. Isegi tantsupõrand oli olemas, lisaks baarile, laudadele ja vaatele linnale. Ma oleksin hea meelega seal isegi tantsinud ja puha aga kell oli juba nii palju, et mina ja Ming, vanainimesed, muutusime mõnevõrra väsinuteks ning mis peamine, näljasteks. Võtsime takso ja sõitsime pitsat sööma ning koju.
Mul on hea meel, et ma seal käisin ja seda kõike nägin aga tagasi ma sinna ilmselt ei lähe.
Küll aga olen valmis tagasi minema seltskonda, kus veetsin aega reede õhtul. Nimelt on siin mingi kohalik aktivistid grupp, kes tegelevad välistudengite integreerimise ja tutvustamisega kohalikus kogukonnas. Reedel oli neil lauamängude õhtu. Mulle tuldi järele ja viidi ühte kohalike pensionäride koju, kuhu tuli kokku väga kirju seltskond ja terve hunnik mänge. Mängima ma aga lõpuks ei jõudnudki, sest jäin hoopis ühe meesterahvaga jutustama, kellel oli meeldivalt eluterve terav huumorimeel. Ühtlasi oli tal ülim ettevaatlikus igasugu pisikute ja bakterite suhtes ning muud kiiksud aga huvitav oli igal juhul. Pärast pensionäride kodust lahkumist läksime veel koos mu autojuhi ja selle pisikukarturist humoristiga Stabucksi juttu ajama. Lõpuks jõudsin koju vist alles pool üks öösel (toodi autoga maja ette ja juht ei sõitnud enne minema kui nägi mind turvaliselt sisenemas). Väga vahva oli. Mu sõidutaja nimi on Jenny ja ta lubas mind mulle sobival pühapäeval oma kirikusse viia. Neil on nimelt Rock’n’Rolli kirik, nagu terav humorist seda kriitiliselt nimetas (ise teise kirikusse kuuludes). Jenny pidavat harmoonikat mängima aga trummid ja basskitarr on igal teenistusel omal kohal. Ma lihtsalt pean seda nägema ja kui saan, siis jäädvustan midagi ka pildile. Ekstra Sulle, Triin. ;) Üldiselt olen ma aru saanud, et siin on kõik padukristlased aga see näeb rohkem niimoodi välja, et kirjelda mis moodi Sa uskuda ja Jumalat kummardada tahad ja me leiame/loome Sulle selleks kiriku.

PS. Suhelge minuga!

Monday, September 02, 2013

Soola maitse ja muud lood

-->
Kõigepealt kustutan võla ja räägin siis sellest rasside värgist.
Alustame sellest, et neid on siin mitmeid. Nii see on siis nüüd selge. Tegelikult sai minu emotsioon alguse sellest kui sotsioloogialoengus tuli rassilistest erinevustest juttu. Esimene naljakas moment oli see kui üks valge tüdruk väga emotsionaalselt kirjeldas kuidas poes kus ta töötab valgetele ja mustadele naistele mõeldud kosmeetikat ja sukkpükse eraldi nimetatakse, hoitakse ja müüakse. Ehk et kui nõme võib ikka olla kui tumedanahalistele naistele mõeldud meigiliini kutsutakse nimega “Dark Queen” ja sukkpükstesarja “Brown Sugar”. Mina ise nurgas vaikselt mõtlesin, et mulle küll meeldib kui iga meigiliini kõige heledama tooni nimi on “Ivory”, sest nii on mul palju lihtsam endale sobivat tooni leida. Tumedad tüdrukud teatasid selle kõige peale, et nad tegelikult ei saa aru miks need nimetused kedagi häirima või ärritama peaks. 1:0. Edais liikus jutt selle peale, et üks tüdruk nurgast kurvalt teatas, et kuna tema tegeleb balletiga, siis temal on probleeme hoopis sellega, et kõik balletisukkpüksid on valgetele tüdrukutele mõeldud ja tal on raske midagi kanda leida. Olevat ka tumedanahalistele mõeldud sukku viimasel ajal olemas, ent neid pidavat olema üsna raske kätte saada või/ja olevat nad ka väga kallid. Muuhulgas mainiti ka “nahavärvi” plaastreid ja aluspesu – et kelle naha värvist siis nüüd ikkagi juttu on. Seda muret mõistsin ma juba hoopis enam. Sealt edasi jõudsin ise selle mõtteni, et meil on ju ka Eestis tegelikult tervelt 5-10 tumedanahalist, kellest terve hulk (pooled?) on ka tütarlapsed/naisterahvad. Nii väikesele hulgale ei turustata küll aga ühtegi ekstra neile sobivat eset. Sel moel võib vist päris keeruline olla tegutseda. Posti teel tellimised?
Järgmine meelde tulev hetk oli campuses keset päeva ringi kõndides. Campusel on oma politsei ja see on väga agar ja aktiivne. Tihti pargivad nende autod koos politseinikega erinevatel nurkadel või teede ääres, aeg-ajalt campuses ringi sõites. Ühel hetkel nägin järjekordset autot ja olin isegi imestunud, et see on tühi. Peaaegu täiesti selle kõrval olles nägin, et miski liigutas sees. Pimedas autos, mustal nahkistmel oli mustas vormis must politseinik. Parim maskeerumine üldse. Täiesti päise päeva ajal...
Tänavamäng mida ma aga mängin on järgmine. Kui kõnnin pimedas (ja see ei ole üldse mitte hilja, siin läheb vara pimedaks) spordisaalist “kodu” poole, siis püüan kokku lugeda mitut inimest teepeal näen. Valgeid on miskipärast 1-2 aga tumedanahalisi... no neid püüan üles leida. Tavaliselt leian ca 25 aga ma kahtlustan, et terve hulk jääb märkamatuks. Enamasti näen neid, kes häält teevad. Ma muide näen muidu pimedas päris hästi, tänan küsimast.
Seega, härrased sõjaväelased, eliit op üksus, kes koosneb puhtalt mustanahalistest? Tõega, evolutsioon ei saa enam funktsionaalsemaks mina selles küsimuses. Võibolla ainult kui inimestele viienda jäsemena kasutatav saba või tiivad kasvaksid...
Diskleimer: ülalolev jutt on kirja pandud täie austuse ja lugupidamisega. Siiralt.
***
Osad teist on seda juba kuulnud/lugenud, aga tegu on minu arvates lihtsalt nii hea naljaga, et pean seda ka natukene laiema ringiga jagama.
Käisin ükspäev ühe kohaliku ameeriklasega õhtust söömas. Härra oli nii ameeriklane kui võimalik, ehk tegelikult pärit Vietnaamist, väikese lapsena USAsse tulnud. Lisaks oli ta üdini ameeriklane seepärast, et talle kohe mitte ei mahtunud pähe, et mul endal autot ei ole, ka Eestis mitte. Võttis tükk aega enne kui suutsin selgeks teha, et mul tõepoolest ei ole kodus olles autot vaja, sest a) kõik on nii lähedal ja b) mul on nii suurepärased perekonnaliikmed, kes mulle vajadusel oma autosid laenavad. Seejärel tahtis ta teada, et millega mul lähemad sugulased-hõimased siis sõidavad. Lugesin siis ette Volvo, kaks Nissanit, Citroeni, Mercedese ja Toyoto. Ehtameeriklane kukkus kilkama, et niiiiiii tore, kõik Ameerika autod (“Kõik ju sõidavad nendega siin.“). Ma oleksin peaegu nutma hakanud. Kui ma sõnad uuesti üles leidsin, püüdsin teda Aasia ja Euroopa maahe olemasolu osas ning seal tehtavate autode kohapealt natukene harida. Ei tea kas tolku ka oli. Ma igaks juhuks ei hakanud küsima, et mida ta arvab, kust tema viimasepeal Honda oma alguse on saanud.
***
Kas ma sellest juba olen jõudnud teile kõigile rääkida kuidas ma swingtantse tantsimas käisin? Ei?
Leah, üks kohalik neiu, kellega rohkem suhtlen, tähistas eelmisel laupäeval oma sünnipäeva ning kutsus mind enda ja oma sõpradega koos swingtantse tantsima. Ma pikemalt ei mõelnud, sest kutse sisaldas sõna “tantsima”. Kahe autoga sõideti mingi madala ja laia hoone juurde (mis muide ei erinenud kuidagi kõigist teistest madalatest ja laiadest hoonetest mida siin ehitatakse), maksime piletiraha ning võis minna tantsuks. Esimese hooga tuli endale partnerid leida ja ringi võtta. Mingi hakkaja tütarlaps teatas mulle, et tema võib vabalt “lead” olla ja tantsigem me koos. Kuna naisi oligi rohkem kui mehi, oli see igati vajalik. Hakati pihta A’st ja O’st ehk raskuse jalalt jalale kandmisest. Tantsul oli mingi nimi ka aga peale “6-takti...” ma ei kuulnud. Minu jaoks oli see põhimõtteliselt aeglane Jive.
Iga kord kui liigutus selgeks õpiti, ja ma mõtlen tõepoolest liigutus, nagu käe tõstmine vms, mitte terve figuur, vahetati partnereid. Vahepeal tilkus pisikeste seltskondadena juurde terve hulk meesterahvaid, nii et lõpuks olid vist vaid üksikud naisterahvad justkui paariliseta. Iga liigutust eraldi partneriga tehes, kusjuures läbi käidi kokku ca 6-8 figuuri, jõudsin napilt poole ringi peale erinevate partnerite läbi käimisel. See võib aimu anda kui populaarse üritusega oli tegu ehk kui palju oli seal lõpuks inimesi. Seltskond oli kirju nii vanuseliselt kui kõigi muude parameetrite poolest.
Kui õpetamise osa läbi sai, läks tantsuks. Lavale tuli päris ansambel päris pillidega (mitte mingi arvutimuusika) ning põrand oli rahvast täis. Tänu Leah sõpradele ei jäänud ka mina müürililleks. Hiljem võeti mind ka täiesti võõraste meeste poolt korduvalt tantsima ning ma sain nii palju komplimente, et väga tahaks tagasi minna, ehk läheb jälle nii sama hästi. Tantsida sain väga erinevate meestega – Leah üliõpilastest sõpradest vanade tantsulõvideni välja. Sekka mahtus ka üks noor piibliõpetaja ja üks vana asiaadist ajalooprofessor, kellele meeldis minuga chacha’t, rumbat ja aeglast valssi tantsida ning kes mulle lõpuks oma visiitkaardi andis. Ma arvan, et ei ole vaja temaga kontaksti võtta, see võiks rikkuda kokkulepet isaga, mis sätestab, et temast vanemaid mehi pildis pole.
Kokkuvõtvalt oli tegu lihtsalt võrratu ja meeliülendava sündmusega. Kolm tundi puhast tantsu jutti. Ja kõige särava oli minu jaoks tõsiasi, et meestantsijatest puudust ei olnud, mehi oli absoluuutselt igas vanuses, keskkoolipoistest pensionärideni, ning kõik olid valmis kõigiga tantsima. Ma sain ka paari väga hea partneri kogemuse, mis ainult kõik veel ilusamaks tegi.
Pärast käisime läbi mingist kiirtoidukohast ja kõik Leah sõbrad vaatasid justkui ajas tarretunult pealt kuidas ma oma elu esimese “hushpuppy” amspu võtsin. Polnud suurem asi.
***
Üldiselt möödus viimane nädal intensiivsuse tähe all. Lugeda on metsikutes kogustest, mis tähendab, et mingi hetk sain a öelda, et 67 tunni jooksul olin ma maganud ainult 7. Siis ühel ööl magasin mõnuga, kokku vist ligi 10 tundi, ning seejärel olin jälle peaaegu öö läbi üleval ja kirjutasin kooliasju, nii et magada sain 1,5 h. Sellele järgneval ööl kirjutasin taas ja magasin 4 h. Samas, ikkagi on mõnus ja huvitav. Põhiline põhjust, miks ma nii vähe magan, on selles, et ma loen aeglaselt. Iga nädal on vaja läbi lugeda ca 250-300 lk inglise keelset teksti, mis paraku ei ole juturaamat. Oma fantaasiaraamatuid suudan ma ju neelata kuni kiirusel raamat päevas. Need artiklid edenevad aga oluliselt aeglasemalt, kahjuks. Kasu pole olnud ka sellest, et läbitud on üks oluline ettapp ning nähtud on esimene inglise keelne unenägu. Lisaks sellele lugemisele tuleb ju nende põhjal veel ka nö “reflection paper’eid” kirjutada, 1-3 tükki nädalas. Seega, ütleme nii, et igav just ei hakka. Öösiti ikka kuulen kuidas pidutsejad tagasi ühikasse jõuavad. Mõtlen, eet njaa, saan nendega niiiii samastuda. Selle vahega, et minul ei ole kahjuks järgmisel päeval säravaid klubipilte, mida facebooki üles riputada. Kesse must laua taga koogutamas ikka pilti teeb. Neid oleks vist veidi kummaline ka iga kord jagada. Palju just ei muutu, isegi hommikumantel on üks ja see sama. Eile sain isegi öelda, et ma pole neli nädalat tilkagi alkoholi joonud. Lihtsalt pole aega ega võimalust olnud.
***
Siis tuli aga sõit ookeani äärde ehk Myrtle Beach ootas meid. Start oli laupäeva hommikul kell 9 ehk bussis kohtas veel väga uniseid nägusid. Bussi konditsioneer oli miskipärast aga eriti lollaka koha peal (täpselt istme ja akna vahel) ning päris jahe, mis tähendas, et terve see 5 h sõitu ma ikka külmetasin korralikult. Lõpuks sain sellest kurguvalu ja vastiku köhalaadse olluse, mis kestavad senimaani. Eks näis, mis sellest saab.
Hotell on täitsa meeldiv, eriti tõsiasi, et kna nad siin süüa ei paku, on tubades põhimõtteliselt hästi varustatud kööginurk. Ookean on kohe uksest välja astudes varbaga tunda.
Esimesel õhtul käisimegi kohe ka ookeanis ujumas. Lained olid täitsa mõnusad, kuigi kogenumad ütlesid, et pisikesed. Minu võtsid ikka nii mõnelgi korral jalust maha ja sikutasid vee alla. Mu bikiinidest rääkimata, mida ma vahepeal ikka hoolega kinni hoidma ja korra isegi taga ajama pidin. Õnneks saan ma neid ikka veel teinegi kord kanda. Ookeanivee soolasusega oli aga nii, et silma sattudes oli ikka maruvalus. Aga see polnud võrreldavgi sellega mis juhtus siis kui ma ühe korra kogemata seda kopsu suutsin tõmmata. Siis oleks tahtnud nutta. Võibolla ma nutsingi, karmi köhimise keskel oli sellest raske aru saada. Lõpuks, pärast pikki ponnistusi, õnnestus sellest solgist siiski lahti saada ja sai edasi mõnuleda. Kui nõksud selged, oli seal lainetes kekslemine juba puhas õnn ja rõõm.
Õhtul käisime kohas, mida ma vist nimetaksid pesuehtsaks laadaks. Metsikult rannavõludele keskendunud poode, tänavaupmehi, söögikohti, muid atraktsioone. Meie oma toakaaslastega, kelle hulka kuuluvad Leah ehk kohalik ameeriklane, Sanna ehk naaber Rovaniemist (õpib Oulus) ning Sabrina, tütarlaps Kostanzi ülikoolist, läksime minu palvel sööma mingisse krabikohta. Siinkoahl pöördun otse oma isa poole. Ma olen tegelikult täitsa tänulik, et õppisin noa ja kahvliga võrdlemisi veatult sööma juba eelkooliealisena. Samuti oskan hinnata fakti, et lusikaga tassis suhkrut segades ei puutu mu lusikas kunagi ei külgede ega põhja vastu. Ka pulkadega söömise kogemust võimaldasid Sa mulle mind juba üsna ammu hiina toiduga harjutades. Ning klaaskommi söön Sinu kuuldes äärmiselt vaikselt (kui üldse). Tuleb aga nentida, et minu lauakommetes  ja -oskusteson siiski suur lünk. Mul ei ole halli aimugi kuidas süüa koorikloomi. Teadsin seda muidugi juba eile, neid elukaid sööma minnes. Täna, seda korra teinuna, olen täie teadmise juures, et ka teisel korral saaksin ma küünarnukkideni sodiseks. Palun koolitust! Krabid ja vähid on jätkuvalt superhead aga nende söömiseks on minul vaja haamrit ja saagi.
Ära tuleb ka mianida, et enne krabisid sain proovida maailma kõige paremat margariitat. See jätkas minu soolast päeva ning ühtlasi tegi lõpu neli nädalat kestnud karskusele. See margariita oli parim, mida kunagi kusagil joonud olen. Ideaalne segi tequiilast, millel polnud üllatavalt üldse tugevat maitset, sidrunist ning apelsinist, ning soolast, mis oli võrratult hästi jooki sulandunud. Seda võiks teinegi kord juua...
Täna jalutasime metsikult pika tee (ca 1,5 tundi julgelt) mööda ookeani äärt ehk jalgupidi vees olles, et jõuda kohani, kus saaks proovida parasailingut. Lõpuks, palavusest ja väsimusest poolsurnutena kohale jõudes, selgus, et selleks päevaks on rõõm läbi (kell oli ca 3 päeval), sest tõusva tuule tõttu nad rohkem inimesi välja ei saada. Aga tulgu ma homme hommikul kell 9 taas. Paraku sõidame me homme kell 11/12 juba ära, nii et see kogemus jäi siis sel korral saamata. Palavusest mõnevõrra häirituna otsustasin minna kõrval asuvasse pisikesse veeparki. Sabrina tuli ka. Seal sai ohtralt erinevatest asjadest alla lasta, küll selle auto õhukummi meenutava tuubi sees, küll ilma. Ühele vanahärrale, kes liumäe pealt inimesi teele pani, tundusin ma täitsa meeldivat. Ajas minuga pikalt juttu ning unustas inimesi rajale saatmast, kuni ma talle seda meenutasin, sest ka minu kord ootas kätte jõudmist. Temast palju enam meeldis mulle see noor ja ilus vetelpäästja, kes ühel teisel atraktsioonil lastel silma peal hoidisn ja mulle seda sama silma pilgutas. Üldiselt olid pea kõik need vetelpäästjad seal kenad...
Mind tundes, ei tohiks aga kellelegi üllatusena tulla, et veepargi piletit valides, võtsin selle variandi, mis sisaldas ka pääset üle tee asuvasse lõbustusparki. Läksin sinna millalgi kuue paiku, mis tähendas, et tegelikult oli veel täiega palav ning päike lõõskas ja seega ei olnud seal just massiliselt inimesi. Tore! Käisin igasugu erinevatel sõitudel ning nautisin neid täiega. Mina ja terved hordid pisikesi, mulle napilt rinnuni poisikesi. Nagu oleksin klassiõpetajana ekskursioonil olnud... aga väga äge oli. Lõpuks väsisin ainult kuumusest ja oma koti pidevast valveta jätmisest ära. Olin ma ju seal üksi, sest Sabrina oli läinud teistega ühinema, keegi teine ei ole nii vaimustuses igas suunas loksutatud, raputatud, visatud ja riputatud saamisest nagu mina, paraku.
Mis toob mind järgmise tegevuse juurde. Kui lõbustuspargist villand sai, hakkas väljas juba hämarduma ja park hakkas inimesi täis voolama. Mina suundusin tagasi hotelli poole. Jalutada oli päris pikk tee aga kuna ma valisin kõndimiseks ilusa laudtee rannas, mis oli palmide vahel ja sisaldas hulganisti ilusaid poolpaljaid mehi, siis ma ei kurtnud. Siis jõudsin ma maailma kõige lahendama asjani ülse. Slingshot! Lingulask? Ühesõnaga. Kogusin natukene julgust, maksin päris suure summa ja ronisin atraktsiooni, mida inimesed küll massiliselt ammulisui tänavalt vahtisid, ent mida väga paljud miskipärast proovida ei tahtnud/julgenud. Tõsi, videolt ja kõrvalt vaadates tundus asi tõepoolest natukene õudne olevat. Aga ma lihtsalt pidin proovima. ADRENALIIN!!! Ronisin siis rakmetesse. Kaamera pandi tööle ja minu üllatuseks ronis minu kõrvale ka üks meeskonnatöötajatest. Kahtlustan, et seepärast, et asi on disainitud kahele ja oleks minu üksilduse tõttu tasakaalust väljas olnud vms. Inimesed tänaval vaatasid mind suurte silmadega ja hindasid mu julgust ning naeratavat nägu. Need olid tõsiselt ägedad sekundid mu elus. Video, mille ma endale ostnud olin, laadisin juba facebook’i üles. Tõsi, sealt ei ole hästi näha, et mis hooga (5G start), kui kõrgel (kuni 300 jalga) ja millise kiirusega (kuni 120 miili tunnis) ma ikka ära käisin. Te peate lihtsalt mind usladama, et tegu oli väärt sõiduga. Lisaks sellele linguvärgile oli seal kõrval veel kolm atraktsiooni, mis olid sellised kõrgema ja kiirema lennuga ning kippusid suurema osa ajast tühjalt seisma. Loomulikult käisin ma ka need kõik läbi. Kui nad tõbrikud ainult nii palju poleks maksnud, oleksin võinud ma seal tundide viisi lennelda. Tõsiselt äge oli!
Hetkel olen tagasi hotellis ning kaalun kas minna teistega baari kohtuma või mitte.
Kirjutamisteni!