Peegelseintega labürint

Friday, February 29, 2008

You and what army...?

Öösiti on kõige raskem. Ja siis muidugi hommikuti. Päeval samuti...ning kindlasti ka õhtul. Ülejäänud ajal olen aga rõõmus, tugev ja (elu)terve. Süüa ei saa eriti, sest 24/7 on iiveldustunne ning peavalud, pidevalt on metsik väsimus ning kui lõpuks, pärast pikki piinu, õnnestubki magama jääda, siis näen unes mõrvu. Mida ma ise sooritan. Selline hea stabiilne psüühika ning mõtte- ja tundemaailm.

Kõik on kuidagi nii tühi ja kõle. Kui ma julgeksin kõvemat häält teha, siis ilmselt kajaks. Üksi olemise tunne, rõhutatult. Suures, pimedas, külmas...saalis...võlvlagedega...keldris. Ma tegelikult ei taha üksi olla...aga minus ei ole mitte mingit energiat kellegagi vestlemiseks...tahaks lihtsalt...kuidagi hoitud olla või midagi.

Jah, üksinda ei ole võimalik võidelda. Millegi eest võitlemine ühendab, millegi vastu võitlemine liidab veelgi tugevamalt... Aga kui keegi ei võitle, ei sinu vastu ega sinuga koos, siis on lihtsalt hästi külm ja kõle tunne...

Seinast puhub tuul läbi, sõna otseses mõttes. Jalad tunnevad. Ja minul on kukkumise tunne. Mis saab kui ma jõuan selleni milleni ma kukun? Mul on küll üks eriline, erilise tunde ja lõhnaga padi endaga kogu aeg kaasas aga sellest vist seekord ei piisa...