Peegelseintega labürint

Tuesday, May 11, 2010

Palju toredaid inimesi ehk pesuehtne kivipallur Tartus

Kõnnin mina täiesti pahaaimamatult ja kaunist kevadilma nautides mööda Tiigi tänavat. Järsku kuulen ühest kortermaja avatud aknast hirmsat röögatust. Esimesele järgneb paari hetke pärast ka teine. Teisele omakorda korduv karjumine - kiviga vastu pead, kiviga vastu pead, kiviga vastu pead, kiviga ... . Ja nii edasi. Ja mina siin arvasin, et olen heade mõtete linnas, puhjuhuslikult veel teel vaimu harima (ei, mitte Kivastiku stiilis vaid ikka päriselt, raamatukogus ja puha). Tundub, et keegi jõudis minust ette. Minu päev oli kohe lillelisem ja rikkam. Veel ühe toreda inimese võrra, kellega, kahjuks tõesti, isiklikult kohtuda ei õnnestunud. Aga ehk mõni teine kord.

***

Mis muusse puutub, siis ma elan. Ropult intensiivselt. Muidu kirjutaks kohe palju rohkem. Näiteks elu parimast ja võimsaimast ja pööraseimast kommersist, mille raames jõudsin ainult laupäeval ja pühapäeval korraks koju hambaid pesema ja riideid vahetama. Või siis nädal aega verd ja pisaraid pritsides tehtud tantsuproovidest, mis lõpuks andsid igati hea tulemuse. Või hoopis volbriööst, mille raames said küll vist enam-vähem kõik emotsioonid ära proovitud. Või suurest uhkusetundest seoses ühe tütrega. Või äratundmisrõõmust, et aeg tõepoolest ravib kõike ja iga uue hommikuga on jälle suur samm parema poole tehtud. Või sellest kuidas ma tegelikult tohutult armastan spontaansusi ja üllatusi aga kuidas ma lihtsalt suudan oma elu niimood ära planeerida, et need kohe kuidagi ei taha enam ära mahtuda. Või sellest kui hea on tegelikult ilma autota olla (seda siis nii otseses kui minu kunagi varem kirja pandud loo mõttes). Või kuidas ma aeg-ajalt jälle külge keeran ja mõne natukene aega varjul olnud poole endast ette pööran.

Aga kuna mul aega ei ole, siis ma ei saa sellest kõigest kirjutada. Elu ei oota vaid vajab elamist. Alustades teatavate õppejõududega ja ainetega, mis ka kohe kuidagi oodata ei taha. Niisiis...