Peegelseintega labürint

Thursday, April 27, 2006

Paigas!

Istun hommikul enne välja minemist toolil ja loen näppudel kokku asju mis tehtud ja mis vaja veel teha. Just hetk enne olen ära saatnud viimase kirja miljonist saadetust ja kirja pannud veel viimased vajalikud asjad, mis said välja otsitud.
* Nii, Ad Astra osas on minupoolt kõik tehtud. Korras! Ei, see üks asi tuleb veel ära viia aga siis on korras.
* Lauluproov on....õhtul. Korras!
* Tantsuproov on...ka õhtul. Korras!
* Kaunistuskomisjoni asjus...mis aereneb, see areneb...asju lähen homme ostma. Vot, teistele peaks ka sellest kirjutama. Aga praeguseks on korras!
* Kool....eee..mm... Mis loeng/seminar mul praegu olema peakski? Ahah, üks neist kliinilise psühholoogia asjadest... Oot, need on ju huvitavad... Selge, kooli! Tšaupakaa!

Vend naeris kõrval südamest. (Kusjuures ta oleks ka pidanud hoopis koolis olema!)
Hea, et mul vähemalt prioriteedid paigas on, eksole!

Tuesday, April 25, 2006

Pöörane!

Kõik sai alguse laupäeva õhtul ühelt kenalt ja rahulikult sünnipäevalt.
Natukene veini, suupisteid, suurepärane seltskond...ja siis läks seltskond veel suurepärasemaks ehk inimesi tuli juurde.
AVAPAUK: rebased läksid lendu. Tegelikult, lähevad viie minuti pärast. Vahva!
Üsna varsti avastan ma end köögist, vapustavas seltskonnas ning minu ees laual kaks klaasi - veiniga ja absindiga. Loomulikult tuleb neid tühjendada vaheldumisi. :)
Väike sünnipäevajärgne koristamine...ning seejärel pakkumine kiirjalutuskäiguks linnas, et astuda läbi mõnest kohast ja ehk veel veidi ööd pikendada.
Astusime läbi järgmistest kohtadest: Suudlevad tudengid (ei tekkinud seda õiget tunnet), Zavood (ei mahtunud sisse), Sviit (pool tundi ja klaas veini), Maksuamet (jällegi polnud tunnet), Krooks (teadmata ajaühik ja 0,5 l siidrit). Seejärel oli juba üsna kindel plaan koju minna. Kuid oh üllatust, otsetäpselt ringiga jääb koduteele ju korp! Sakala. Ja kui veel katusele ka lubatakse viia, siis pole enam mingit kahtlemist.
Vein koridorides, saalis, katusel ja mujal... Ja sealt tõepoolest avaneb väga hea vaade.
Peaaegu lahkumas...aga siiski mitte. Hoopis hommikuni oleme...joome veini ja naerame...naerame...naerame. Ükskõik kui hea mõni nali, raamat või film ka ei oleks, päriselusinimesed, eriti kui nad on piiritult rumalad, on paaaaaalju naljakamad. :)
Ja siis viidi meid Ümarlaua baari. Märksõnad: Simpsonid, "baaridaam", klubi liikmed, vesine seljanka. Kindlasti elamus!
Julmalt kellegi teise mõtet kasutades ja sinne omaltpoolt juurde lisades võib öelda, et sai suurepärases seltkonnas viibdes tutvutud ühiskonna moraalse ja sotsiaalse põhjakihiga.
Aga siinkohal ei ole kõik veel teps mitte läbi.
10:03 jõudsin koju, 11 oli vaja konvendis olla. Väga kiirelt liigutades osutus see isegi võimalikuks. Niisiis, konvendis ja arutame rebaste lenduminemise tagajärgi. Koostatakse esmased kiired tegevusplaanid ja asutakse neid täide viima. Mina isiklikult näiteks otsisin telefonitsi inimesi üles ja püüdsin neilt infot saada - kahjuks ei õnnestunud.
Seejärel olin mõnda aega laulukoori proovis. Niikaua kuni peas kumisema hakkas ja lihtsalt enam ei jaksanud. Seejärel suundusid kerge läbipõikeda raamatukogust siiski kodu poole teele. Unetunde: 3. Pool kaheksa õhtul taas äratus ja kella üheksaks konventi valvesse. Vahelduva eduga sai ka meeldivaid külalisi võõrustatud, põnevil oldud ja isegi natukene õpitud. Pool kolm öösel magama, et pool kaheksa taas tõusta. Õppimine ja sõjaplaanide tegemine. Natulene enne ühtteist jooksin lendya juurest läbi, laenasin paruka ning jooksin koju. Parukas pähe, prillid ette ja Biomedicumi luurama. 1h ja 15min sai luuratud aga rebast ikka kätte ei saanud. Tuleb oma oskusi veel lihvida. :)
Koju ja õppima!
Poole viieks õhtul tööle ja kuuest juba tantsima. Veerand üheksa taas koju, et siis pool kümmest konvendis vilistlastele külaliseks olla ja ülejäänud külalistele seltskonda pakkuda. Muuhulgas muidugi ka aknaid ja uksi valvata. Möll ja melu oli pidev ning suurejooneline. Isegi bänd oli kohal. Väljas seistes kõlas päris hästi - st mu kõrvakuulmine on liiga hea ja nemad mängisid päris kõvasti. :)
Mis kell need rebased tulid, ma täpselt ei teagi. Igatahes tulid nad suurejooneliselt. Üks ees meheks maskeerunult kuid vahele jäi ta siiski. Ülejäänud talle järele, seelikud seljas, teklid peas ja tõrvikud käes. Vapustav!
Siinkohal tuleks üldse ära mainida, et see lend oli omamoodi suurejooneline - rebaste kirjad teistes konventides, koogid meie ukse taga, pulmarong kihutamas läbi linna ja muud taolist toredat. Nad on meil vahvad ja fantaasiarikkad! Mulle meeldivad.
Ja kui ma siis lõpuks öösel kahe (vist?) ajal koju jõudisn, siis tuli asuda veel referaati kirjutama. Nüüd, olles natukene aega maganud, jätkan sellega.
Pöörased kolm pävea, ma ütlen!
Ma olen niiiiii rahulolev ja õnnelik. :)

Thursday, April 20, 2006

Liblikad nagu tõstaks pead. Kus on giljotiin?

Wednesday, April 19, 2006

Öeldes mitte midagi

Järsku tuli tahtmine midagi kirjutada. Aga mida? Mõtteid on mul ju üksjagu aga kõik mitte kõigile jagamiseks.

Jüriööle ei lähe. Selle asemel olen oluliste inimeste läheduses ja mõtlen Elu üle järele. Viimastel päevadel olen seda teinud. Nii lihtsalt juhtub kui järsku jõuab väga lähedale teadmine, et ka nooremad inimesed surevad.
Püüan siis selle ka välja mõelda, et mida ma tahan ja kuidas seda kõike saavutada. Heaküll, kui mitte päris välja mõelda, siis vähemalt natukene selgemaks teha endale. Praegu on mõnevõrra kaos. Kuidagi üleöö on paar väärtushinnangut muutunud ning huvide tasakaal nihkunud.

Täna veendusin ma veelkord selles, et mul on tohutult vedanud. Sedakorda siis seetõttu, et ma suudan nautida spontaasusi, armastan üllatusi ja olen võimeline oma plaane siiski muutma (niipalju kui see minust oleneb). On ääretult kahju inimestest, kes ei suuda rõõmu tunda ühestki asjast, mis ei ole nende (päeva)kavas ette nähtud ja planeeritud.
Elagu üllatused!

PS. Ma kipungi oma postides mitte midagi ütlema. Kui tekib küsimusi, siis palun pöörduda autori poole, kes siis soovi ja/või vajaduse korral vastab. :)

Tuesday, April 18, 2006

Sõda iseendaga

Ma ju tean suurepäraselt mis mulle kasulik on ja mis mitte. Nii ma siis otsustangi ise enda eest. Otsus on kenasti läbi mõeldud, vastuvõetud ja enamikel hetkedel isegi rakendatud. Aga siis on muidugi veel see teine mina, kes ei ole kõigega alati päris rahul. Hetkel ta näiteks arvab, et seda juba vastuvõetud otsust poleks teps mitte tohtinud veel vastu võtta. Nii on see siis enamasti. Sõda iseendaga.
Aga seekord sai esimene, otsuse vastu võtnud mina, punkti kirja. Üks tema õigustusi tasus ära. Teine ehk protesteeriv mina ei ole asjaga rahul. Samas on ta õnnetu.
Nagu tavaliselt ei tasu emotsioonid ennast ära!

See on moment, ma arvan!

Friday, April 14, 2006

Mõlemad kingad on alles, printsi pole seega tulemas.

Printsess käis ballil.
On hea teada, et eksisteerib vähemalt üks vana hea tuttav kes suutis üle olla omalajal laialt levinud taudist "mina-ei-tantsi-mitte-kunagi-mitte-mingil-juhul". On niivõrd lohutav teada, et pea alati on keegi kellele saab loota ja kes lükkab kingad jalga, tõmbab ülikonna selga ning on valmis saatjaks olema.
Olen rahul ja õnnelik!

Tegelikult on põhjuseid rahuloluks ja õnnelikkuseks rohkem kui üks. Lihtsalt nii hea on olla...kui ainult... Noh, vahel tuleb pähe selline ketserlik idee, et tahaks puhata aga õnneks ma veel teadvustan endale, et tegu oleks reetmisega ja seda ei saa ju ometi endale lubada.

Muide, ma armastan üllatusi. Positiivseid loomulikult. Aga igatahes ma armastan neid. Üle kõige!
Lihtsalt, et te teaks.