Peegelseintega labürint

Wednesday, November 30, 2011

Kui ei ole piisavalt...

Saatsin kirja, et näha mis juhtub. Sain vastuseks sisutühjad kolm rida. Seda ei olnud piisavalt.
Ütlesin ausalt välja mida ma arvan. Sain vastuseks lause "sa ei saa aru". See ei olnud piisav.
Panin kogu oma hinge ja veel kolm verepiiska projekti valmimisse. Korda kaks. Keegi ei öelnud ega arvanud midagi. See ei olnud piisav.
Ütlesin, et miski ei meeldinud mulle. Öeldi, et kahju küll aga... See ei olnud piisav.
Panin selga sügva väljalõikega pluusi. Ei juhtunud mitte midagi. See ei olnud piisav.
Tegin uksed ja hinge lahti, et uutele põnevatele inimestele ruumi teha... ja mindi hoopis kaugemale. See ei ole piisav.

Järgmiseks lähen ja teen midagi, mis on piisav, kellegagi, kes on piisav...

Ma arvasin alati, et asi on ainult ootustest... Aga ei ole. Isegi olematute ootuste puhul võib midagi olla liiga vähe. Vahel tõepoolest on parem see, kui pole mitte midagi, kui et on liiga vähe.

***

Klõps käis ära. Naljakas kuidas mu kannatlikkus on nagu kummipael. Venib ja venib ja venib....ja siis läheb katki. Tšaupakaa, mina ei jaksa enam Sinu sõber olla. Ja nii järsku ja lihtsalt käibki. Ühel päeval ei kujuta elu ilma inimeseta ettegi, järgmisel ei ole enam ühtegi emotsiooni alles jäänud. Krediit sai otsa.

***

Aga kõigest ülalkirjeldatust hoolimata on mul hea olla. Eriti hea on just tänu sellele ülalkirjeldatule. Alati on mõnusam ja kergem kui mingid otsused on vastu võetud, mingeid uksed kinni pandud, teised avatud. Seiklustesse!!!