Peegelseintega labürint

Thursday, July 12, 2007

Kui jalad ei kanna...

Ma lihtsalt ei viitsi enam kirjutada. Ma olen seda viimasel ajal ühelt poolt pidanud nii palju tegema ja mõnel puhul ka ise väga tahtnu teha, aga natukene teises formaadis kui siin, et see kirjutamisenergia saab õnnetul kombel otsa. Ja olgem ausad, ega mu elus midagi põnevat või mainimisväärset ka viimasel ajal toimunud ole.

Küll aga tegin ma kindlaks, et vanaema poolt väikelastele omistatud oskus kehtib ka minu puhul. Kunagi kui ema oli mingil pikemal reisil, siis vanaema juhtis mu tähelepanu sellele kuidas õde (ja üleüldse väikelapsed) magab ema äraolekul palju-palju rohkem kui muidu, sest nii läheks aeg justkui kiiremini ja ootamisaeg lüheneb. See toimib! On lausa uskumatu kui palju ma viimase kahe ja poole nädala jooksul maganud olen või magada olen tahtnud. Niisiis, olen täies mahus väikelaps. Vähemalt selle näitaja järgi. Mitte et ma ema ootaks, teda pole vaja oodata...aga...

Ja siis olen ma invaliid ka. See tekitab frustratsiooni. Juhtus juba teist korda, et ärkan hommikul üles ning jalg ei liigu. Põlvest. Esimesel korral arvasin, et halb õnn. Paar päeva oli valus kõndida ja lonkasin aga läks üle. Teine kord ei saanud enam üldse liikuda ja halba juhusesse ka nii väga enam ei uskunud. Järgmisel nädalal lähen ja kurdan. Vend on aga need kaks päeva lausa ingel olnud – käib ja toob ja viib minu asju ning üleüldse teeb minu heaks kõik mis vaja. Ma ei tea mida ma ilma temata teeksin...

Homme pean aga kuidagi liigutud saama ning seda siisk kohe kolm päeva kindlasti jutti. Vaja on! Muud võimalust ei ole!

Muide, invaliidi seisund on pannud mind tegema midagi, mida ma veel päev enne oma liikumisvõime kadumist vandusin, et kunagi tegema ei hakka – ma olen kaks päeva mänginud PlayStation’iga ja kuigi ma olen selles nii koba, et vend naerab pisarad silma ja ellu jään ma puhtalt kogemata kogu aeg, siis iseenesest on see täitsa variant meelelahutuseks. :D