Peegelseintega labürint

Thursday, January 29, 2009

Tööd, tervist, õnne ja armastust..

Eile oli üks neist ilusatest hetkedest, mil mingi väga väike ja üsna tähtsusetu pisiasi lihtsalt paneb naeratama ja teeb tuju heaks. Vähemalt korraks.

Olin juba hiljaks jäämas ja tuiskasin mööda Vanemuise tänavat Shakespeare'i poole kui Kastani nurgal jooksin mööda ühest vanemast prouast, kes hakkas minuga lihtsalt niisama järsku rääkima. Ega ta tegelikult vist just otseselt minuga ei rääkinudki aga kuna ta avaldas kõval häälel oma mõtteid ja kedagi teist läheduses ei olnud, siis ma tundsin end automaatselt vestluspartnerina. Proua arutles selle üle kuidas vastavas linnaosas aja jooksul kõik nii palju muutunud on. Kuidas vasakule on kerkinud suur ja uhke maja ja kuidas paremat kätt olevas majas, kus ta olevat omal ajal tantsimas ja võimlemas käinud, oli kunagi klubihoone, mis nüüd on ka nii ilusaks tehtud. See oli siis see koht kus ma muutusin kuidagi vestluspartneriks, sest ma lihtsalt automaatselt vastasin, et tegemist on korporatsioon majaga ja rääkisin sellest, millise organisatsiooniga tegu on ning millal ja mis puhul see korda tehti. Proua sattus suurde elevusse ja oli kuidagi väga aktiivne ja jutukas... Ta jõudis mulle kohe päris palju informatsiooni enda kohta anda selle poole minuti jooksul, mil ma temast mööda tuhisesin. Kui ma aga olin tõepoolest juba eemaldumas, siis ta tänas mind ja soovis mulle tööd, tervist, õnne ja armastust. Seesugune soe poolehoid ning omamoodi tunnustusavaldus tegigi päeva natukeseks ajaks kuidagi ilusaks, päikeseliseks ja säravaks. Mõelda vaid, mulle sooviti kõike mida ideaalseks eluks ja suurimaks võimalikuks õnenelikusetundeks tarvis. Imeilus!

Täna aga, seevastu, nii ilus ei ole...täna on mul ainult tööd. :)

Monday, January 26, 2009

Viimane aeg mehele minna

Avastasin alles hiljuti, et nüüd on siis Hiina kalendri järgi minu aasta kätte jõudnud. Seoses sellega meenus, kuidas mu vanaema mulle väiksena rääkis, et abielluda tuleb just oma aastal ehk siis kui oled saanud või saamas 24 või 36 või... Vanaema ise tegi nii ja talle olevat just see õnne ja armastust toonud. :) Lisaks muidugi tuleks pulmapäevaks valida just nimelt 13 ja reede. Nii õpetas mind vanem generatsioon.
Igatahes, siis, kuskil nii kümnesena, ma mõtlesin, et APPI! nii kaua ma küll oodata ei taha ja 24 on ikka hirmus vana...et alles siis abielluda. Lisame siia juurde nüüd muidugi ka taustsüsteemi - kümnesena tundbki 24 muldvana ja mu vanemad abiellusid kui olid äsja 21 saanud ning kui nad olid äsja 23 saanud, sündisin juba mina. Nüüd ehk on arusaadavam miks ma nii mõtlesin. Aga jah, naljaks on ikka.

Et siis...palun nüüd kiirelt-kiirelt, et...
...ootan ettepanekuid umbes detsembri alguseni - pärast seda läheb juba korraldamisega kiireks. :D

Järgmine võimalus on 12 aasta pärast ehk aastal 2021!

PS. Selle aasta ainsad kolm 13nda kuupäevaga reedet on veebruaris, märtsis ja novembris. :)

Friday, January 23, 2009

Ja kui...

Täitsalõppkuipaljuonvõimalikühepäevajooksulühtejasamaotsustümberteha.

Ja kui mõnus on üksi suures korteris elada. Isegi kui see on ainult ajutine.
Ja kui lihtne on vältida eksamiks õppimist ning mitte mingisugust südametunnistuse kriipimist tunda.
Ja kui kergesti võib masendada lihtne fakt, et vardad jäid koju.
Ja kui väga mulle meeldib kummalisi tavaliste inimeste kirjutatud fantaasia-lugusid lugeda.
Ja kui üllatav ma isegi enda jaoks võin olla kui asi puudutab mingitele üritustele minemist või mitte minemist.
Ja kui tihti võivad tujud äärmusest äärmusesse kalduda ühe ja sama päeva jooksul.
Ja kui raske on vahel järgmisesse päeva edasi minna kui tulevik tundub liiga avar ja võõras ja kuidagi pidetu.