Peegelseintega labürint

Sunday, January 31, 2010

Arvuti teeb inimeseks

Kuulan videoloenguid ehk õpin.
Kild loengut pidavalt teadlaselt:
"So that is the part of the brain that makes us human, if you can say that. You know, speech, mathematics, the invention of Macintosh..."
See on juba teine kord loengusarja jooksul mil ta heldimusega oma arvutile viitab. :)
Aga et kui tõsiselt rääkida, siis... Ma tõeliselt naudin väga heade lektorite loenguid. Kahju, et neid igapäevaselt nii nii harva kohtab.

Friday, January 29, 2010

Äratundmisi

Käisin täna trennis nimega StripDance. Mmm, ma ütleks, et see oli... huvitav. Omapärane.
Tegelikult oli aga asja emotsionaalne kõrghetk sel momendil kui ma taipasin, et kurat, väga tihti ma just umbes peaaegu nii tantsingi. Rõhk sõnadel "umbes peaaegu". Samas, keegi pole seni kurtnud ka. :D Küll aga olen ma nüüd tänu tänasele trennile ühe kava võrra rikkam. Kes näha tahab? ;)

How to fight an obsession? Get another one...

Wednesday, January 27, 2010

Kui tegelikult peaks tegema midagi hoopis muud...

Sa püha püss kus minus on ärganud kirjanik. Nii ikka vahel juhtub ja alati just siis kui tegelikult on vaja hoopis lugeda. Ja kui siis teine kord on vaja kirjutada, siis ei suuda kahte sõna ka järjest ritta panna...siis ainult loeks. Murphyl nina lömmi, ma ütlen!

Ma peaksin olema tänaseks jõudnud läbi lugeda neli raamatut. Selle asemel olen esimese alguses. Küll aga on mul lehekülgede ja lehekülgede viisi kirjutisi. Oleks et ma osaks siis midagi vaimukat või säravat kirja panna. No such luck.

***

Enamasti mul ei ole eksisteerimiseks muusikat vaja. Kui päris aus olla, siis ma võin kohe pikalt järjest ilma igasugust muusikat kuulmata täitsa õnnelik olla. AGA. Kui ma siis soonele satun, siis ei saa enam pidama. Ni ja kuivõrd ma tegelikult peaksin hoopis lugemisele keskenduma, üsna keerulistele ja vaid vahel harva eesti keeles olevatele tekstidele, siis ei mõju hästi kui ma hakkan laulusõnu kaasa ümisema või nende peale mõtlema. Nii ma siis olen püüdnud oma muusikavalikut hoolega teostada - ainult instrumentaalpalad või siis sellises keeles laulud, milles a aru ei saa. Peaaegu et töötab... _Peamine_ probleem seisneb aga selles, et muusika mis mulle meeldib võrdub 95%-l juhtudest tantsuga. Ja no vot tantsides küll lugeda ei saa. Küll aga olen ma ühe enda arvates kihvti liikumise vahepeal välja mõelnud. hmmm....

***

Eneseanalüüsis olen saavutanud uue taseme. Ma ei püüa juba mõnda aega enam arutleda selle üle, et kes või milline ma olen ja miks ma olen selline nagu ma olen (sel viimasel teemal pidi kunagi essee kirjutama, mul läks päris hästi). Nüüd ma lihtsalt võtan ette mõne oma veidruse (üks korraga), aktsepteerin seda kui probleem ja püüan välja mõelda, et mida siis selle konkreetse puudujäägiga nüüd peale hakata.

***

Mulle meeldivad ilusad asjad. :)

Sunday, January 24, 2010

Tantsimisest

Ma võin end täiesti ära kaotada mitmesse erinevasse tegevusse. Võib vist öelda, et need on asjad mida teen kire ja piiritu pühendumusega. Neid asju on mitu aga mitte liiga palju ja nad on kõik päris päris erinevad. Ühtlasi on nad mulle ka elu ja minu enda kohta väga palju õpetanud. Üks neist on tantsimine...
Mul on sellega seoses palju-palju mõtteid olnud. Üks neist sai hiljuti ka kellelegi justkui natukene lahti räägitud.

Tantsimine on eneseväljendus. See on täiesti võrdsustatav kõnelemisega või kirjutamisega. Ma saan ilma selleta elada aga mul on seda vaja, et end hästi tunda. Ma valin oma stiili vastavalt selle aeg-ruumi võimalustele ja vajadustele kus hetkel viibin. Ma ei saa öelda, et oleksin tantsimiseks alati ja igal hetkel valmis. Mkm, see vajab paljut. See vajab vaimset valmisolekut helisid kuulata, mõista, interpreteerida. See vajab emotsionaalset valmisolekut end avada - lasta välja paista kõigel sellel, mis antud hetkel väljaelamist vajab ning mitte ühegi liigutuse poolikuks jätmist. See vahab füüsilist valmisolekut energiat kulutada ja saada. See vajab tasakaalu - omal kahel jalal seismist, ühelt jalalt teisele liikumist ilma kõikumata, kukkumata. See vahab arusaamist sellest mis see on mida ma parasjagu teen ja mis on minu tegevuse eesmärk, mõte.
Vahel on vaja tantsida üksi. See on iseenda tundma õppimine, oma mõtete välja elamine, liigutustesse tõlkimine. See on oma võimete kindlaks tegemine ja edasiarendamine, see on uute asjade katsetamine, see on oma liigutuste tagasi mõteteks tõlkimine, see on oma tasakaalupunkti leidmine. Ja vahel on see endale haiget tegemine, et jälle natukene targem ja tugevam olla pärast seda.
Vahel on aga vaja tantsida kellegagi koos. Kaaslane tantsupõrandal on alati täiesti iseseisev üksus. Mitte kunagi ei ole tegemist tugiposti, tausta, saatja või kellegi muu taolisega. Ei, tegemist on eraldiseisva indiviidiga, kes võiks seal sama hästi olla ka minuta ja see kehtib nii füüsilise kontakti (mingi tantsuvõtte) kui selle puudumise korral. Lihtsalt, koos tantsides pooled täiendavad teineteist. See tähendab, et mõlemad püsivad omal jalal, mõlemal on oma eesmärgistatud tegevus kuid arusaamine sellest, et mida ja milleks, kattub, vähemalt teatud määral. Kumbki partneritest ei tohi teisele jalgu jääda. Kumbki ei tohi teise usaldust reeta vajalikul hetlel vajalikus kohas mitte olemas olles. See on natukene nagu selg ees kukkumine - sa pead saama olla kindel, et vajalikul momendil püütakse igal juhul kinni. Kui emb-kumb partneritest ei püsi ise omadel jalgadel või ei hoia oma käsi ise seal kus neid on parasjagu vaja hoida või ei kanna ise oma raskust, tuleb tal minna tagasi peegli ette harjutama. Üksi. Koos saab tantsida alles siis kui seda sama suudetakse teha ka üksi, ilma kõrvalise abita. Samas, oma jalgade ja kätega ise hakkama saamine ei tähenda veel, et koos osataks sama teha. Koostöö nõuab omajagu aega ja harjutamist. Ja iga partneriga ei tulegi nii hästi välja kui võiks. Kui lihtsalt stiilid ei sobi või on mõned muud takistused, jääb tegevus alati keskpäraseks ja ei saa mitte kunagi tõeliselt nauditavaks. Aga kui kõik elemendid on olemas, siis annab kaks pluss kaks kokku vähemalt viie kui mitte veelgi rohkem.

Ja vahel, vahel harva, ei ole üldse vaja mõelda kätele, jalgadele, tasakaalule ja partnerile vaid tuleb lihtsalt lasta muusikal ennast kanda. Aga mitte liiga tihti, sest nii võivad igasugused asjad juhtuda, milleks päriselt valmis ei ole...

Friday, January 22, 2010

Heureka!

Nüüd, lõpuks, istudes oma voodis ülipehmete patjade vahel ja tekivahu sees, kuulates muusikat ja lastes küünlavalgusel, ilusatel helidel ning loetaval muinasjutul end fantaasiamaailma viia, mõtlesin ma lõpuks ometi välja mis on selle mind juba mõnda aega vaevanud näriva ja rahutust tekitava tunde põhjuseks - mul on terve maailma jagu energiat ja ei mingit võimalust seda eesmärgipäraselt suunata. Huvitav, et kas nüüd mil ma lõpuks olen selle välja mõelnud on VJJ minu vastu sama armuline nagu ta seni tihti olnud on ja kingib mulle sellegi vajaduse täitumise? Tahaks loota... Ma arvan, et olen üllatumiseks valmis.

Thursday, January 21, 2010

Õnnest ja õnnetusest

Läbisin eile kahe ja poole tunnise koolituse teemal "kuidas üks ema oma lapsega kunagi käituda ei tohi". Ainus mis mind hoidus sekkumast ja last emalt lihtsalt käest ära võtmast oli minu füüsiline võimetus tol hetkel üldse midagi teha... aga sellest hiljem. Niisiis. Laps ja tema ema.
Ilmselgelt oli pisikesel lapsel, kes paari sõnaga ka suhtles aga mitte enamaga, lihtsalt tohutult palav. Ja paha. Katsuge ise täiskombinesioonis, mütsi, kapuutsi ja saabastega kaks ja pool tundi täiesti paigal istuda, nii et õieti liigutadagi ei tohi. Ja ükskõik mida ütled või teed, kohe saad emalt vinguva hääetooniga vastuse. Ja kui siis ema annab ise asja mängimiseks, võtab selle kolme minuti pärast aga käest ära ilma igasugust põhjendust andmata ning kui siis pettumuse märgiks natukene nutta, saab vastuseks lausa karjatuse "ära jonni!". Nomismõttes? Mina ka karjuks... ja tahaks näha kes seda jonnimiseks peab. Minu meelest jonnis ema oluliselt rohkem kui laps. Ja sealjuures veel roppu ja labast eneseväljendust kasutades. Ma saan aru küll, et ema oli pinges ja pahur ja ei osanud nutva lapsega midagi peale hakata ning tundis kinnises ruumis ja sunnitud olukorras lapse kisa pärast teiste inimeste ees piinlikust - no teate, see ema käitumine häiris mind ikka _oluliselt_ rohkem kui õnnetu lapse õnnetu nutt.

Aga et miks ma siis olin täiesti võimetu füüsiliselt midagi tegema? Sest ma arvan, et esimest korda üldse sain ma tunda tõelist ja tegelikku unedeprivatsiooni. Ma arvan end nüüd aru saavat miks see on tõeliselt tõhus piinamistehnika. Eile õhtuks olin ma juba enam-vähem valmis kõik välja rääkima, kaasa arvatud sooritamata mõrvad üles tunnistama, kui ainult keegi oleks natukenegi suutnud mu õnnetut olemist leevendada. Õnneks ma lõpuks maandusin oma voodis ja sain magada, tervelt 13 tundi järjest. Aga jah. See kogemus... oi, see oli terav elamus ja selline mida ma enam kunagi korrata ei taha ning ka kellelegi teisele ei soovi, isegi vist mitte kellelegi väga pahale.

Ja unest rääkides, ma suutsin oma magamistoa teha eile tohutult ilusaks ja oma kõige lemmikumaks kohaks üldse ning mõtlesin välja lihtsalt võrratu magama jäämise rituaali. :) Ainuüksi selle kõige peale mõtlemine toob rõõmu ja naudingunaeratuse näole. Lihtsad rõõmud, eksole. :) Igatahes, eile olin oma saavutuse üle nii lapselikult rõõmus, et kui keegi veel kusagil vähegi huvitatud oleks olnud, oleksin varukat pidi vaatama sikutanud. Nii et kui kedagi huvitab, siis andku teada. Ainus tingimus on, et pime peab olema väljas. Muidu ei tule mu miljöökujundusliku suursaavutuse efektid välja.