Peegelseintega labürint

Thursday, February 25, 2010

Tulge noored meie juurde, õpetame nautima...

Mõni päev lihtsalt on ideaalne, mõtlesin ma läbi päikesepaistelise linna kodu poole sõites.
Hoolimata taas pead tõstvast nohust.
Hoolimata puudu jäänud unetundidest.
Hoolimata vahele jäänud toidukordadest.
Hoolimata sellest, et Eesti Vabariigi aastapäeva sai kogu tema üheksakümne ja kahe aasta eest ikka täiega rauaga tähistatud.
Hoolimata tähtajatunde/minuteid tiksuvast veel mitte valmis olevast referaat-ettekandest.
Mõni päev lihtsalt on ideaalne, mõtlesin ma, suur naeratus suul, järjest raadiost tulevaid häid laule kaasa üürates ning suurt soojust, päikesepaistet ja kevadet nautides.

PS. On olemas vähemalt kaks aja veetmise viisi või tegevust mille ajal nohu läheb puhkusele ja ei tülita. :)

PPS. Pealkirja kohta niipalju, et Triin, see laul ei lähe enam üldse meelest ära ja ma üürgan seda juba pikemat aega meie modifitseeritud kujul...

Friday, February 19, 2010

Dream a little dream of ...

Tänane päev algas sellega, et kui ma hommikul silmad lahti lõin, siis oli suuuuuur naeratus suul ja esimene mõte oli, et mu pea on üks äraütlemata põnev ja naljakas koht.
Unenägu oli vapustav.
Ma ei hakka kedagi detailidega piinama, lõbus ja nauditav oli see tõenäoliselt ainult minu jaoks. AGA.
Mul esineb kohe päris tihti, isegi väga tihit, üks fenomen, mida ma siiani enda jaoks päriselt ära seletada või põhjendada pole suutnud. Näen unes kedagi, kedagi päriselulist keda tunnen. Täitsa tema on kohe - räägib, mõtleb, käitub täpselt nii nagu see inimene tegelikkuseski teeb. Minu silmis vähemalt. Ainult et nägu on hoopis kellegi teise oma. Ehk et näen kedagi unes, ise tean ka et näen teda...aga unenäo temal on hoopis kellegi teise inimese nägu, kusjuures see keegi teine on samuti päriselt eksisteeriv inimene. Ja siis hommikul ärgates on alati vähemalt veerand tundi suurt nalja ja hämmingut, et millise veidra mõtte keerdkäigu tõttu just need kaks inimest siis kokku sulasid ja mis alusel mu pea otsustab, et kumma mõtteid ja tegevusi ning kumma nägu ma ühes isikus näen. Müstika. Aga vähemalt saan ma iseenda lõbustamisega äärmiselt lihtsalt hakkama. Kohe terveks päevaks jagub meenutamist ja naeratamist ja naeruturtsatusi.

***

Muus võtmes aga...
...ma loodan, et ma nüüd mida ära ei riku aga praegu on kõik kuidagi hämmastavalt hästi. Ma tunnen end kasuliku, vajaliku, efektiivse ja tublina. Mõnus mõnus. Mul ei ole mingiks mõttetuseks aega ja see tunne on kuidagi hea. Tõsine õnn on õuel kui näppan õhtuti pool tundi enne teadvuse kaotust, et mingit jutukat lugeda natukene. Nii vähe ongi õnneks vaja. :)
Tegelikult, üks asi on, mis hetkel on puudu aga see on tegelikult lihtsalt luksus mida ma otseselt ei vaja, lihtsalt et tore ju oleks. Aga sellisel kujul nagu ma seda tahaks ma seda niikuinii ei saa, seega pole mõtet eriti kurvastada ka. Naudin kõike seda mis on tegelikult tähtis ja mis on ühtlasi ka olemas.

Lill ja asjad... ;)