Peegelseintega labürint

Saturday, September 26, 2009

Tunnustan, ei tunnusta... (laulvalt ;) )

Kus on piir selle vahel kui inimesi ei hinnata piisavalt ja kui inimesed ootavad ebamõistlikult palju tunnustust?

Rääkisin hiljuti ühe inimesega tema töökeskkonnast ja töökaaslastest. Muu jutu seas mainist ta ka, et paljud kurdavad, et neid ei hinnata piisavalt. Minu vestluspartner oli selgelt seisukohal, et keegi ei ole alahinnatud, lihtsalt miskipärast tahavad osad inimesed rohkem tunnustust kui keegi neile anda jõuab ning kohati ka rohkem kui nad väärt on. Samas ei välistanud ta ka võimalust, et selles konkreetses organisatsioonikultuuris ongi vähe tunnustamist ja päris palju nõudmisi ning kriitikat. Aga kust läheb piir nende ernevuste vahel?

Mul on töökogemust veel natukene liiga vähevõitu, et oma enda elu põhjal mingeid järeldusi teha. Küll aga olen ma läbi erinevate situatsioonide iseenda kohta seda õppinud, et tunnustatuse vajadus aina väheneb aja jooksul ja et see on aina enam ja enam hakanud asenduma isikliku saavutusvajaduse ning sõprade poolse toetusega. Ei, ära ei ole midagi kusagile kadunud. Loomulikult ma tahan jätkuvalt, et minu tööd ja vaeva märgataks ning hinnataks... aga see ei ole enam traagiline ja vaimu murdev kui nii ei lähe. Enesekindlust on juurde tulnud. Just seda eneses kindel olemist, et see mis ma teen on hea ja õige ka siis kui keegi teine seda mulle ei ütle. Ja tuleb tunnistada, et see on üks igavesti hea tunne kokkuvõttes...

Edasi uute võitude poole!

Sunday, September 20, 2009

paradoksaalne

Inimestele meeldivad õnnelikud, asjalikud, edukad, enda ja asjadega hakkama saavad inimesed. Nende juures ja ümber tahetakse olla.
Inimestele ei meeldi õnnetud, segaduses, nõrgad, omadega puntras olevad inimesed. Neid välditakse.
Õnnetud, segaduses, nõrgad, omadega puntras olevad inimesed vajavad teisi, toetavaid, aitavaid, armastavaid, tunnustavaid, abiks ja olemas olevaid inimesi palju rohkem kui õnnelikud, asjalikud, edukad, enda ja asjadega hakkama saavad inimesed.

Seepärast loodigi tasulised professionaalid?

-------------------------

Fake it till you make it, baby! The show must go on...

-------------------------

PS. Kõik siin sel korral kirjutatu on inspireeritud erinevatest filmidest mida ma viimasel ajal vaadanud olen, palun liialt fantaasiarohkeid järeldusi mitte teha.

Thursday, September 17, 2009

Millisel planeedil oleks pikemad ööpäevad?

Ma funktsioneerin jätkuvalt kõige paremini siis kui mul on lihtsalt nii palju teha, et ei laisklemiseks ega ebaproduktiivseteks mõteteks/tunneteks ei ole lihtsalt aega. Olengi õnnelik kahel juhul - kui kõik on äärmiselt ilus ja lilleline või kui lihtsalt nii palju on teha, et pidev tegevuses olemine toodab energiat. :)

Mul on järjekordselt käsil kohe mitu projekti...
a) sisukas õhtu novembris
b) mitu sisukat õhtut terve semestri vältel
c) isiklik tantsuprojekt minu enda jaoks
d) tantsuprojekt natukene rohkemate inimeste jaoks
e) koolis suts edukam olemine kui eelmisel aastal (mis ei tohiks tegelikult raske olla arvestades seda, et ma eelmisel aastal üldse peaaegu midagi ei teinud/saavutanud)
f) magada 8-10 h ööpäevas - see kusjuures on kõige raskem. Igal hommikul ma tean täpselt, et 8-10 tundi und on ainus viis tegelikult ja korralikult välja puhata, igal õhtul aga tundub, et kuuest või neljast tunnist võiks ka piisata, sest nii palju on veel teha ja und ka nagu tegelikult veel päris ei ole (seda viimast muidugi ainult kuni voodisse minekuni). Oeh.

Küll aga olen ma aru saanud, et füüsilise heaolu nimel pean ma elama ja olema täpselt sama moodi kui keskkooli ajal (v.a. magamine). Siis ma ei osanud seda nagu suurt millekski pidada, alles nüüd olen aru saanud, et võrreldes viimase paari aastaga tundsin ma end üle viie aasta tagasi ikka väga hästi...ja nüüd tunnen taas. Füüsiliselt. Emotsionaalselt tahan ka sama seisundit saavutada, ainult vaimselt olen progresseerunud ehk selles osas ei tohi tagasimineku peale mõelda. Aga hea on teada ja tunda mida ma vajan, mis mulle hea on, ning enam-vähem isegi ette kujutada, et kuidas sinna jõuda.

Kui nüüd ainult saaks kusagilt enesedistsipliini ja tahtejõu varusid ka veel osta, vahetada vms... Need on minu jaoks alati defitsiit-kaup olnud.

Tuesday, September 08, 2009

Test

Nonii, neljapäeval saab siis olema esimene test, et "kas ma olen piisavalt hea..." Nii põnev on ennast proovile panna. Samas, hirm on muidugi ka. Mis saab siis kui selgub, et ei ole? 
Ah, mis siis ikka saab... Läheb nii nagu viimasel ajal ikka - järjekordne peatükk õppetunnist "leia rõõmu pisikestest asjadest".

Jõudsin hiljuti arusaamale, et pean Pollyannat uuesti lugema. Inspiratsiooi hankimiseks või nii. Jõle raske on oma elus totaalselt ümber mõelda ja harjuda, eiriti kui sealjuures tuleb tunnistada oma ränkraskeid vigu. Aga! Ma olen asjas juba paremaks saanud. Ma tean elus kolme asja, mis annavad mulle maailmavalitseja- ja tohutu õnnetunde, ning üks neist on silmnähtavalt tajuda ja tunda oma edasiminekut, arengut, mingi endale püstitatud eesmärgi suhtes. Praegu on üks selliseid perioode mil ma liigun selle tunde suunas... Niisiis, ma olen lootusrikas. :)

Monday, September 07, 2009

Elud

Ma sain täna sellise elamuse, et taastun sellest veel tükk aega.

Käisin etendust vaatamas. Koju jõudes ema küsis minult, et kas oli hea... Sellele küsimusele ei olnud võimalik vastata. Mul oli lõpuks kokku nii palju mõtteid ja emotsioone ja....pagasit... et selle kõige sorteerimine võtab aega. Olen kuidagi läbi raputatud, kohati nagu tükkideks lahti võetud aga veel mitte päriselt kokku tagasi pandud. Ma arvan, et nägin seda tükk enda jaoks äärmiselt õigel ajal, just arvestades seda kus ma ise oma enda elu ja mõtetega olen. Lausa nii õigel ajal, et seda kõike oli natukene liiga palju ja minu jaoks ei olnud tegu lihtsalt kultuurielamisega, vaid pigem millegagi, mis haakus ja jäi külge ning ilmselt ei lase kunagi päriselt lahti.

Aga millest kõigest ma räägin, seda peab iga üks ise kogema, sest mina kirjutasin enne saali sisenemist konfidentsiaalsuslepingule alla... ;)