Peegelseintega labürint

Tuesday, October 17, 2006

Hommik konvendis

Ja taas on nii-hea-nii-hea tunne käes. Istun konvendis, mõnusalt hämar on. Kuulan head muusikat ja ideed tulevad nii mis mühiseb. See on hea, sest mul ongi just vaja nii mõnigi asi ära korraldada, valmis kirjutada jne. ning kõik need asjad vajavad omajagu fantaasiat. Mis selle kõige juures veel kõige parem on, on see, et mul pole mitte ainult ideed vaid juhtub hetkel olema ka viitsimist ning motivatsiooni. Lihtsalt imeline! Ja ma olen kindel, et see kõik on nii, sest eile oli hea!

Aga sügis ei hakka mulle sellegi poolest meeldima.
Näiteks ärkasin ma öösel kella piiksumise peale üles ja ei saanud absoluutselt aru, et kes see idioot on äratuse mitu tundi varasemaks pannud. Alles teise piikusmise korra ajal sain aru, et kellaaeg on õige, väljas on lihtsalt vastikult pime juba varahommikuti. Telefon helendas nii eredalt pimedas magamistoas, et ma kaotasin peaaegu nägemise.

mmm...ja kui teil juhtub selline moment, et kodus pole pea päev läbi mitte midagi juua peale vee ja alkoholi, mille te siis valite?

Ning dilemma on mul ka - kas kohusetunne või meelelahutus. Mul on aimdus kumb võidab...

PS. Külalised on ikka ja alati teretulnud!

Saturday, October 14, 2006

Frustratsioon

Isegi mina ei suuda enda olemist alati heaks mõelda. Enamasti küll aga mitte alati. Täna näiteks on üks igavesti ilge päev olnud. Ja ükski enesesugestsiooni võte ei mõju.
Alustuseks jõudsin ma veendumisele, et see, mis mind kolm päeva vaevanud juba on, on siiski ligi tikkuv haigus ja ei midagi muud. Siis sunniti mind kohupiima sööma ja kohvi jooma. Mõlemad on ühed kohutavaimad asjad mida ma tean...aga mul oli valida kas alla neelata või nälgida. Valisin alla neelamise. Pole üldse kindel kas teine valik kehvem oleks olnud. See esimene oli igatahes parajalt julm ja ebameeldiv. Peaaegu et päeva kõrgpunkt oli poodlemine, mille käigus ma endale ühe vajaliku riidetükki soetasin. Asja positiivsuse nullis pangakontol oleva rahahulga järsk ja plaaniväline kahanemine. Ja siis ma jõudsin koju. Vaja teha seda, teist ja kolmandat. Ning ma tundsin end iga hetkega aina halvemini. Ära tegin. Mõtlesin, et oh rõõmu, nüüd saab oma sooja, mõnusasse, pehmesse pessa kerra tõmmata... Aga kus sa sellega... Mingil seletamatul põhjusel olid minu toad maja kõige külmemad ruumid. Mis siis ikka, evakueerusin magamistoast ja kolisin kaminaruumi. Tegin kaminasse tule. Enne seda muidugi oli tarvis sooritada mõned akrobaatilised šedöövrid, et liigutada siiber sellisesse asendisse, mis tagaks suitsu lahkumise majast korstna, mitte akna kaudu. Pärast kolmandat süütamist ja suurt leeki jäid puud isegi põlema. Natukene läks soemaks. Aga see võis muidugi olla tingitud ka sellest, et ma panin endale selga kaks kihti fliisi ning tõmbasin sooja teki kõrvuni üles. Salli panin ka kaela! Minu puhul, kes ma tihti end sellistel juhtudel lämbumas tunnen, on see suur asi. Igatahes, istusin siis diivanil ja vaatasin telekat. Tunde. Lugeda ei saanud, sest keskendumisvõime oli null ja alla selle. Aga teleka vaatamise trenni pole ma ammu teinud, selle tulemusena jäid silmad nii suure pingutuse peale kohe üsna haigeks ja mõnda aega nägin kõike muud peale teleka kahekordselt ja läbi udu. Ma räägin, et enne maratoni peaks ikka natukene trenni ka tegema aga paistab, et iseenda nõu kuuldavõtmine on kõige raskem asi üldse.
Nojah, ja siis mulle tuli pähe, et tegelikult peaks peale jälgi kohupiimasaiakese ja veel jälgima poole tassi kohvi veel midagi päeva jooksul sööma. Tuterdasin alla kööki ja avastasin, et menüüs on hea soovi korral kiirnuudlid a'la Rolton ja saepurumaitselised kanapihvid. Loobusin söömisest. Emal hakkas must kahju ja andis mulle oma laualt (tal nimelt olid külalised) paar tillukest tükki hästi magusat kooki ning neli soolapulka. Magusate kookide peale läks minu, kes ma eriti magusat ei taha, süda pahaks ning soolapulgad ei ravinud seda. Istusin teki all edasi, andsin silmadele järeltrenni ning mõtlesin....ei, kui aus olla, siis ei mõelnud mitte midagi.
Ühel hetkel otsustasin (ilma mõtlemata!), et nüüd oleks aeg magama minna. Tegin ettevalmistusi. Võtsin sisse mingeid rohtusid, mis väidetavalt peaksid aitama, tegin endale tassi rohelist teed, otsisin välja Bachi ja Handeli plaadi ning võtsin raamatu ka voodisse kaissu. Minu magamistuba oli endiselt jääkülm. On siiani, kui aus olla. Minu järelpärimistele, et millal sooja saab, vastati, et täna pole mõtet enam kütta, homme. Süüa pidi ka homme saama. Positiivne, kas pole. Ainus mida teha on vaja, on homset oodata.
Enne voodisse ronimist helistasin veel korraks Jaanikale ning halasin natukene üle viie minuti. Aga ainult natukene üle viie minuti, sest tal oli tore ja ma ei tahtnud teda rohkem segada. Ronisin voodisse teki alla. Pärast tunnist lugemist veensin end selles, et nüüd olen unine küll. Kustutasin tule ja tõmbasin teki kõrvuni. Plaat lõpetas ja muusika lakkas. Ja siis mulle meenus miks ma kunagi oma toas ei maga kui alumises kaminaruumis külalised on - ma kuulen oma magamistuppa pea igat sõna, naerupahvakutest rääkimata. Oo õudust ja minu teravaid kõrvu. Isegi nohu ei päästnud. Tükk aega vähkremist ja uni oligi läinud. Pool kaks helistasin emale alla ja küsisin, et millal öörahu algab. Vastati, et kohe. Umbes kümne minuti pärast hakkaski. Aga selleks ajaks olin ma ära joonud nii palju miskipärast väga kangeks muutunud rohelist teed, et a) mul oli igasugune uni läinud ja b) mu magu otsustas, et talle need koledad joogid ja veel koledamad söögid, mis ma täna endale manustanud olen, üldse ei meeldi ning siis hakkas tahtejõudude võistlus. Kord mina all ja mu iiveldus peal, siis jälle iiveldustunne all ja mina peal. Kuni ma siis lõpuks nii paarkümmend minutit tagasi kapitlueerusin.

Ja ainus, mida ma tahan, on et keegi ütleks midagi ilusat ja head mulle aga see peab tulema siiralt ja südamest. Seni on päeva/õhtu parimad saagid "aww, vaeseke" ja "noh, tibu". Natuke niru, kas pole. Minu standardite järgi küll on.
Või nojah, seda tahaks ka, et oleks hea olla ja uni tagasi tuleks ja saaks normaalselt hingata ja magada....aga ma oskan oma soovidega siiski reaalsuse piiresse jääda, eksole. Niisiis, maailmarahu ja kõike muud!
Tundub, et tuleb piiiiiik öö.

Wednesday, October 11, 2006

Doktor, ma vajan abi

Hämmastav...aga on täiesti võimalik tegeleda ärkamisega 4 tundi järjest. Kusjuures nii, et kõik see 4 tundi heliseb kell iga 10 minuti tagant uuesti. Olen aus ja ütlen kohe ära, et esimesed kaks tundi ma tõepoolest lootsin, et ühel hetkel ma viitsin päriselt ka end üles ajada. Ülejäänud kaks tundi ma juba teadsin, et voodist välja ronimisest ei tule enne midagi välja kui unenäod, kõik nad, pole lõpuni vaadatud. telefon oli kõrval. Aga kujutate ette laiskust, ma ei viitsinud ka täie teadlikkuse juures silmi rohkem lahti teha, et näha millisele nupule peaks vajutama selleks, te ta lõplikult vait jääks. See edasi-lükkamise liigutus on juba käe sees, selleks pole vaja silma isegi mitte natukene avada, ja nii mu telefon siis piiksuski 4 tundi järjest iga 10 minuti tagant. Kusjuures, ma olen kiire, ta jõuab teha ainult kõige esimese ja vaiksema sissejuhatava piiksatuse enne kui ma ta uuesti natukeseks ajaks vaikima sunnin.

Unenäod on mul aga võimsad. Viibisin Hispaanias, ronisin mööda lagunevaid treppe katusele, olin ema! (õudne!), proovisin nõudepesuvahendiga loputatud kartulikrõpse (rõvedad olid, muide), jõin veini ja õlut (vaheldumisi ja segamini - ei soovita kellelegi, isegi unes mitte), hüppasin peol aknast alla otse järve (kõige lähem tunne lendamisele, mida ma tavaunenäos saavutada suudan), tantsisin kuni king ja kleit mõlemad katki läksid ja siis ujusin veel natukene. Doktor, mis mul viga on?

Mõnus on olla. Kohustused olen suutnud sujuvalt ära unustada, viskasin jalad taevapoole ning lugesin. Täna vist autoga sõitma ei pea...ehee...see tähendab seda, et emal on külmkapis üks hea pudel ühe hea asjaga. :) Mu olemine läheb kohe-kohe veel mõnusamaks. Kadestage!

Kusjuures, vaatasin pilti, ei saanud aru mis seal "mürgine" on. Jälle vist lööb see lapsepõlves puu otsast peapeale kukkumine välja.

Monday, October 09, 2006

NV

Selline harjumatult ebakindel tunne on. Üldse mitte halb...aga ega seda nüüd kuidagi heaks ka nimetada ei saa. Ma isegi tean millest see tuleb. Vähesest tähelepanust. Aga mitte lihtsalt tähelepanust vaid Üht Sorti tähelepanust, millega juba mõnda aega kokku pole puutunud. Nõme on see, et ma ei saa olukorra parandamiseks mitte midagi teha ka...

Reede õhtu oli lihtsalt liiga hea. Oli võrratu taas meenutada kuidas tundub väike ja mõnus seltskond, kus pea kõik kõiki tunnevad, ning südamest naermine - üksteise ja kõige ning kõigi teiste arvel.

Laupäevane etendus oli Elamus! Ballett Vanemuises on nagu ta on aga kõigest hoolimata oli täiesti ilusaid ja nauditavaid momente, kindlasti oli võrratu kogu lavastus tervikuna. Laulu, tantsu, näitemängu, tulevärki - kõike mida hing ihaldas ja paar parajat törtsu nalja garneeringuks otsa. Vapustav! Üldse ei kahetse, et läksin. Kaugel sellest.
Õhtu/öö põhilised kõrghetked olid muidugi need, mil said tantsida. Ma jään ikka endale truuks ja väikdan, et üritusest saab pidu alles siis kui saab ka tantsida. Sai ja hea oli ja meeldis ja... :) Seda ütleb viisakas ning reserveeritud mina. Tegeliku emotsiooni saamiseks tuleb minult näost näkku vestluses seda küsida. ;)
Plaanist _hiljemalt_ 4 koju minna ei tulnud taas midagi välja. Kuigi, tuleb tõdea, et teine kord tasub kas siiski kõrghetkel lahkuda või endale kindlaks jääda - kui kusagil on tore, siis pole vaja mujale minna.
Pannkoogihommik oli alguses suur rõõm ja elevus ning seejärel katsumus. Kõik head ja olulised inimesed läksid riburadapidi koju või mujale ning üksi või mõnevõrra võõramas seltskonnas väsimusega võidelda on palju keerulisem kui heade sõprade seltskonnas. Aga sain hakkama... Pärastlõunal jõudsin koju ning magasin paari paaritunnise pausiga täna hommikuni. :)

Und nägin ka. Lihtsalt endale meelde jätmiseks, et esimene meeldejääv uni sisaldas endas sõja ja armukadeduse stseene ning palju traagikat, teine südamlikkust ning romantikat, kolmas aga puhta hirmu ja õudust ühe telefonikõne näol. Niisiis, mitmekülgsed unenäod, igatahes nii värvilised kui ka värvikad. :)

Et siis jah, kõik on hästi kui ainult see ebakindlus välja arvata. Ja tegelikult on vist isegi koos sellega kõik hästi, tuleb ainult nihutada seda piiri kust hea enesetunne alguse saab. ;)

Wednesday, October 04, 2006

Küünlavalgus ja vihmaveelombid

Eilne päev ei olnud suurem asi, eksole. Selline vesine. Ja ma ei räägi vihmast. Õhtu oli aga hoopis teine asi juba. Muusika mängis, panin küünla põlema ja tantsisin... Lihtsalt elasin muusikale ja nendele küünlaleegi varjudele. Täitsa mõnus oli.

Täna lugesin tibiblogi sissekandeid meie algus- ehk hiilgeaegadest. Jaanuar 2005 näiteks. Naersin endal kõik mõeldavad ja mõeldamatud kohad valusaks. Huvitav mis meiega juhtunud on, et enam selliseid situatsioone ette ei tule ja neid nii kirja ei pane. Hankisime mõistuse? Saime vanaks? Muutusime igavaks? Äkki annab üht-teist totakat ja mõnevõrra idiootset siiski veel ette võtta? Mis te arvate, mh? :)

Igatahes tegin ma endaga nüüd jälle rahu. Just nimelt iseendaga, sest teine pool probleemist keeldub asjalikult ning adekvaatselt käitumast, tujutseb ja teeb stseene. Ning sisuliselt öeldi mulle jälle, et ma võin panna inimese katuselt alla hüppama. Seekord oli sõnastus mõnevõrra teine ja minuga otse muidugi keeldutakse suhtlemast, selle asemel kasutatakse vahendajat, aga mõte nende sõnade taga ikkagi sama. Kärt, kes on mulle juba nii palju õpetanud, küsiks nüüd, et nii, mida ma siis sellest kõigest (olukorrast, situatsioonist) õppinud olen. Vastus oleks, et vahel pean ma end lööduks tunnistama ning leppima sellega, et igast situatsioonist omavahel asjade selgeks rääkimisega välja ei tule, tuleb hoopis ise, üksi ja enda jaoks lahendus leida. Ma usun, et sain hakkama. Ainult et ma ei ole kindel kas ma ka hästi hakkama sain. See selleks...

Ma olen nüüd veendunud, et kui ma peaksin ühest teatud allikast veel kuulma, et mul tuleks täiskasvanuks saada, eriti teistesse inimestesse suhtumise osas, siis see ei teeni minult isegi enam tähelepanu. Kolm viimast päeva on tõestanud, et olen etteheite tegija selles vallas juba mõni aeg tagasi ületanud/edestanud.

Aga tegelikult tahtsin ma hoopis öelda, et vihmaveelombid on ägedad. Ning ma olin enda üle eriti uhke seetõttu, et suutsin neist rõõmu tunda isegi siis kui ma teadsin, et pean märgade ning mudaste jalgadega koosolekule minema, nägema seal välja nagu uppumas olnu kassipoeg ning kõige tipuks veel hiljaks ka jääma. Eriti siiras rõõm oli vaadata oma väikest nelja-aastast õde neid lompe sama suure rõõmuga läbi käimas ning lirtsuvat vett varvaste vahel sama palju nautimas. Siis ma tundsin, et mul on veel lootust... :)

PS. lendya, puzzle on minu! Ma juba kasutasin seda eile ja kavatsen selle endale jätta, et edaspidigi sellelt abi otsida. Aitäh! (ma olen alati unistanud modell olemisest) ;)

Tuesday, October 03, 2006

Pealkirja Pole

Igaühel on oma. Minul mu sallimatus nõrkuse vastu. Eile aga lagunesin laiali. Kõigepealt füüsiliselt trennis, seejärel vaimselt autos ja siis emotsionaalselt kodus. Kõige õudsem on aga see, et ma ei ole ikka veel suutnud kilde kokku korjata. Mul ei ole mitte mingit õigust teiste aega ja energiat kulutada, ma tunnen end halvasti seda tehes. Vähesed suudavad tekitada selle tunde, et nende jaoks on mu killud OK. Ebaratsionaalne. Mina ise ju saan teiste kildudega hästi läbi, miks/millest siis see tohutu hirm ja usk, et enda omad tulebki endale hoida, ei tea.

Kusjuures, "skoor" kasvab, nüüd on neid kokku 3, kellel olen lasknud endale liiga teha.