Küünlavalgus ja vihmaveelombid

Eilne päev ei olnud suurem asi, eksole. Selline vesine. Ja ma ei räägi vihmast. Õhtu oli aga hoopis teine asi juba. Muusika mängis, panin küünla põlema ja tantsisin... Lihtsalt elasin muusikale ja nendele küünlaleegi varjudele. Täitsa mõnus oli.

Täna lugesin tibiblogi sissekandeid meie algus- ehk hiilgeaegadest. Jaanuar 2005 näiteks. Naersin endal kõik mõeldavad ja mõeldamatud kohad valusaks. Huvitav mis meiega juhtunud on, et enam selliseid situatsioone ette ei tule ja neid nii kirja ei pane. Hankisime mõistuse? Saime vanaks? Muutusime igavaks? Äkki annab üht-teist totakat ja mõnevõrra idiootset siiski veel ette võtta? Mis te arvate, mh? :)

Igatahes tegin ma endaga nüüd jälle rahu. Just nimelt iseendaga, sest teine pool probleemist keeldub asjalikult ning adekvaatselt käitumast, tujutseb ja teeb stseene. Ning sisuliselt öeldi mulle jälle, et ma võin panna inimese katuselt alla hüppama. Seekord oli sõnastus mõnevõrra teine ja minuga otse muidugi keeldutakse suhtlemast, selle asemel kasutatakse vahendajat, aga mõte nende sõnade taga ikkagi sama. Kärt, kes on mulle juba nii palju õpetanud, küsiks nüüd, et nii, mida ma siis sellest kõigest (olukorrast, situatsioonist) õppinud olen. Vastus oleks, et vahel pean ma end lööduks tunnistama ning leppima sellega, et igast situatsioonist omavahel asjade selgeks rääkimisega välja ei tule, tuleb hoopis ise, üksi ja enda jaoks lahendus leida. Ma usun, et sain hakkama. Ainult et ma ei ole kindel kas ma ka hästi hakkama sain. See selleks...

Ma olen nüüd veendunud, et kui ma peaksin ühest teatud allikast veel kuulma, et mul tuleks täiskasvanuks saada, eriti teistesse inimestesse suhtumise osas, siis see ei teeni minult isegi enam tähelepanu. Kolm viimast päeva on tõestanud, et olen etteheite tegija selles vallas juba mõni aeg tagasi ületanud/edestanud.

Aga tegelikult tahtsin ma hoopis öelda, et vihmaveelombid on ägedad. Ning ma olin enda üle eriti uhke seetõttu, et suutsin neist rõõmu tunda isegi siis kui ma teadsin, et pean märgade ning mudaste jalgadega koosolekule minema, nägema seal välja nagu uppumas olnu kassipoeg ning kõige tipuks veel hiljaks ka jääma. Eriti siiras rõõm oli vaadata oma väikest nelja-aastast õde neid lompe sama suure rõõmuga läbi käimas ning lirtsuvat vett varvaste vahel sama palju nautimas. Siis ma tundsin, et mul on veel lootust... :)

PS. lendya, puzzle on minu! Ma juba kasutasin seda eile ja kavatsen selle endale jätta, et edaspidigi sellelt abi otsida. Aitäh! (ma olen alati unistanud modell olemisest) ;)