Emotsioonid

Istun oma kohal tuhendete teiste inimeste seas ja kuulan. Ei, rohkem nagu tunnen aga siiski kuulen ja kuulan ka. Mitte iga lugu ei pane judinaid mööda selgroogu üles ja alla jooksma aga esimestest nootidest vaheajani on kogu aeg kananahk ihul ja ise värisen üleni. Tegu ei ole külmavärinatega vaid selliste korrapäraste ja ülikiirete lihaste kokkutõmmetega, mis on tingitud situtsioonist, emotsioonidest ning meeleseisundist. Kunagi ma kartsin seda enesetunnet, nüüd olen õppinud nautima. Kontserdil nautisisn seda kohe eriti.

***

Istun ja söön. Toit ise on hea, söömine aga vastunäidustatud ja seltskond lihtsalt suurepärane. Keda huvitab mingi tühine kõhuvalu kui on meelde jätta lühikese aja jooksul tekkinud kümneid momente, mis tõid naerust pisarad silma. Küll on hea, et mul on sellised sõbrad. Küll on hea, et tol hetkel ei olnud meil ühtegi ülesannet ega millegi eest vaja vastutada. Küll on hea, et mulle tuli jälle meelde miks ma ma kõiki neid raskeid momente koos nendega ikkagi välja kannatasin ja üle elasin.

***

Tüdrukud hommikumantlites klaasa tõstmas, tüdrukud Cosmot lugemas, tüdrukud küüsi lakkimas.
Tüdrukud Püssirohus kanne tõstmas, tüdrukud Püssirohus tantsimas ja tüdrukud Püssirohus hääli ära jauramas kuni turva tuli ja kurja nägu tegi.
Ning taksojuht, kes õppis linna tundma.
See kõik aitab meeles hoida miks ma neid kõiki nii väga armstan ja miks ma olen _alati_ valmis midagi taolist teinekordki tegema. Ka ise haige olles.

***

Istuda pargipingil, vaadata päikesesse, tunda tuule toodud veepritsmid purskkavust ning sinna vahele rääkida ammuse sõbaraga usust, lootusest ja armastusest. Mina sain küll iseenda tõele jälle sammukese lähemale.

***

Aknast välja vaadates on näha imeilus maastik, kella vaadates on teada, et Tartu jõuab aina lähemale ning silmi kinni pannes on kuulda vaid bussijuhi valitud väga vanu tantsulugusid valsist paljude teisteni. Veel natukene aega silmi kinni hoides on näha lühtritega valgustatud saali, silme-eest mööduvaid värvilaike, kes hetk kauem kestval vaatamisel osutuvad õhtukleitides daamideks ning nende saatjateks, ja seejärel, kui silmi veel natukene kauem kinni hoida, on tunda seelikut, kingi ning partnerit. Põrndat ei ole tunda. Ikkagi fantaasiapilt ju! Aga oh kui hea tunde see kõik tekitas. Tohutusuure igatsuse muidugi ka... nii kaua pole tantsinud.

***

Pime saal, suur ekraan, valjud hääled. Rööögatus! ja keegi peidab pea sinu õla juurde ära ning pigistab vahepeal kätt kuni verevarustus väheneb märgatavalt. Kift! Niivõrd mõnus on näha kellegi siirast ja ehedat kaasaelamist ning reaktsiooni.

Aga järmisel veinilaual paluks mulle teema "Mis tunne on olla mees?!". Ma peaaegu et juba tean. :)