Puhkusest põhjas
Varsti algab uus aga ma pole veel eelmisestki midagi kirjutaud. Nädalavahetusest siis.
Igatahes käisin ma Tallinnas puhkamas. Veider, eksole. Tegeleikult ei ole. Tallinnas käin ja vaatan inimesi, maju, ehitisi ning liiklust. Mõni asi meeldib ka aga üldjoontes lihtsalt naeratan omaette ning mõtlen, et küll on hea siin nö turistina käia. Inimesed on tegelikult toredad. Mõned vähemalt. Nende pärast tasubki ikka ja jälle minna. Inimesed kaaluvad tegelikult kõik muu üles. Olen omaette juba kunagi ammu otsustanud, et ainuüksi töö ei pruugi mind panna Tallinnasse kolima (kuigi võib) aga inimeste pärast võiksin seda teha küll. Samas, minu tööks oleks igal juhul inimesed, nii et mine võta nüüd kinni, eksole. Aga seepärast, et see meie pealinn mulle linnana meeldiks - mitte kunagi!
Puhkuse osa minu sõitudest põhja moodustab aga suvilas veedetud aeg. Tõeline sanatoorium nii kehale kui hingele. Nostalgia, lapsepõlvesõbrad ja -mängumaad, hoolitsevad vanavanemad, sõbralik koer, ei mingeid kohustusi, kaugus igapäevastest pingetest ning rutiinist, alati ootav hea söök ning ei mingeid linnalikke mugavusi kuid samas on kõik vajadused rahuldatud. Lihtsalt fantastiline! Ja ma lähen täna taas sinna!!!
Millega ma siis aga eelmisel nädalavahetusel hakkama sain.
Laupäeva hommikul käisin elus teist korda Plazas. Ma ei mäleta enam millal esimene kord oli ega isegi mitte seda mida ma siis vaatamas käisin. Polegi oluline. Seekord oli filmiks igatahes "Take the lead" ning staariks Antonio Banderas. Filmikunstilises mõttes ei olnud tegu just millegi erilisega. Isegi Banderas ei olnud minu jaoks filmi säravaim osa. Tants.... See on see mis mind Plazasse viis ning tänu millele ma vist terve filmi aja, lollakas naeratus näos, rahulolevalt ekraaniltoimuvat jälgisin. Võistlustants, eksootilisemad tantsud, hip-hop...kõik segamini, vaheldumisi ja kombineeritult. Mõnuuuuzzzz....
Seejärel sain Jonnaga kokku. Meeldiv chill&grill tema isa juures. Eriti meeldivaks tegi selle muidugi asjaolu, et Mart tegi salati (mis oli suurepärane) ning küpsetas liha (ka väga hea), lisaks jõudis vahepeale minuga isegi raamatutest rääkida. Ja oh, lihtsalt ümisema panevalt hea oli üle pika aja Jonnaga taas lihtsalt tunde rääkida, kõigest ning kõigist...ja ikka jäi nii palju asju rääkimata ning arutamata. Ootan juba kannatamatult järgmist taolist võimalust.
Õhtu teine pool jätkus vestluse, tee (sel teemal mind isegi hariti natukene) ning filmiga. Filmi nimi mulle kahjuks meelde ei jäänud kuivõrd nägin seda vaid vilksamisi. Igatahes oli tegemist üsna keerulise teosega. Tunnistan ausalt, et nii mõnigi nüans jäi märkamata ning nii mõnigi keerdkäik hoopis arusaamatuks, kahe tegelase olemasolu ei suutnud ma üldse enda jaoks ära põhjendada. Eks oma osa mängis ka see, et ma ei jälginud filmi just kogu aeg ja täieliku tähelepanuga vaid tegelesin vahepeal ka muuga kuid ikkagi on üsna masendav tõdeda, et ma ei saagi alati ja kõigest aru ning vahepeal tekib ikka sellise rumala blondi tunne küll. Õnneks ma vist ei olnud tegelikult päris ainus kes 100% kõigest aru ei saanud.
Raamatu sain ka laenuks ning kolmveerand üks öösel olin taas suvilas. Avastasin üht-teist põnevat ka vanavanemate koera öiste harjumuste kohta aga neid ma siin mainima ei hakka. Perekonnasaladus! :P
Pühapäeva hommik kuulus täielikult mulle. Magasin nii kaua kui tahtsin, lugesin, sõin maailma parimat hommikusööki (meenutagem siinkohal, et tavaliselt ma hommikuti ei söö), vaatsin isegi telekat, sõin marju ja nautisin niisama suvehommikut suvilas.
Seejärel tuli loomaaed. Päris ehtne loomaaed! Ma poleks arvanudki, et mingisugused taga-kaukaasia mägikitsed ja kõik nende lähemad ja kuagemad sugulased, kes on muuhulgas kõik seltsingulised loomad, võiksid nii naljakad olla, või et roomajatemajas on koomiks tagurpidi kleebitud, või et Part on tegelikult Loomaaia Ristiisa...aga pole päris kindel kui kauaks veel, perekonnas on tunda hõõrumist ning Kajakad kindlustavad oma positsioone. Õige kogus teravat huumorit ja minu päev on täie ette läinud! :)
Õhtune Tartusse sõit rongis oli ka muidugi elamus omaette - mind ei ole varem kunagi seljataga istuv umbes nelja aastane vene tüdruk iga natukese aja tagant silitamas käinud. Kõik läks kaubaks...käed, õlad, juuksed. :) Aga ta oli armas tegelikult. :)
Selline oli siis möödunud nädalavahetus, eks ma nädalapärast kirjutan sellest, mis täna alguse saab. :)
***
Vahepeal toimus aga veel niipalju, et ma avastasin uusi piire kui palju ma sööma olen võimeline, kohtusin Kärdiga ja kuulsin kõike (ma loodan) tema Europareisist ning käisin ühel vahval tüdrukuteõhtul. Oma kallist venda, kellega me tegelikult endiselt ühes majas elame, nägin ma viimati teisipäeval ning järgmine kord näen hea õnne korral homme päeval. Normaalne, eksole. Ja täna öösel magasin 11 tundi järjest - lihtsalt taevalik!
Aga nüüd asun taas tööd tegema!
Igatahes käisin ma Tallinnas puhkamas. Veider, eksole. Tegeleikult ei ole. Tallinnas käin ja vaatan inimesi, maju, ehitisi ning liiklust. Mõni asi meeldib ka aga üldjoontes lihtsalt naeratan omaette ning mõtlen, et küll on hea siin nö turistina käia. Inimesed on tegelikult toredad. Mõned vähemalt. Nende pärast tasubki ikka ja jälle minna. Inimesed kaaluvad tegelikult kõik muu üles. Olen omaette juba kunagi ammu otsustanud, et ainuüksi töö ei pruugi mind panna Tallinnasse kolima (kuigi võib) aga inimeste pärast võiksin seda teha küll. Samas, minu tööks oleks igal juhul inimesed, nii et mine võta nüüd kinni, eksole. Aga seepärast, et see meie pealinn mulle linnana meeldiks - mitte kunagi!
Puhkuse osa minu sõitudest põhja moodustab aga suvilas veedetud aeg. Tõeline sanatoorium nii kehale kui hingele. Nostalgia, lapsepõlvesõbrad ja -mängumaad, hoolitsevad vanavanemad, sõbralik koer, ei mingeid kohustusi, kaugus igapäevastest pingetest ning rutiinist, alati ootav hea söök ning ei mingeid linnalikke mugavusi kuid samas on kõik vajadused rahuldatud. Lihtsalt fantastiline! Ja ma lähen täna taas sinna!!!
Millega ma siis aga eelmisel nädalavahetusel hakkama sain.
Laupäeva hommikul käisin elus teist korda Plazas. Ma ei mäleta enam millal esimene kord oli ega isegi mitte seda mida ma siis vaatamas käisin. Polegi oluline. Seekord oli filmiks igatahes "Take the lead" ning staariks Antonio Banderas. Filmikunstilises mõttes ei olnud tegu just millegi erilisega. Isegi Banderas ei olnud minu jaoks filmi säravaim osa. Tants.... See on see mis mind Plazasse viis ning tänu millele ma vist terve filmi aja, lollakas naeratus näos, rahulolevalt ekraaniltoimuvat jälgisin. Võistlustants, eksootilisemad tantsud, hip-hop...kõik segamini, vaheldumisi ja kombineeritult. Mõnuuuuzzzz....
Seejärel sain Jonnaga kokku. Meeldiv chill&grill tema isa juures. Eriti meeldivaks tegi selle muidugi asjaolu, et Mart tegi salati (mis oli suurepärane) ning küpsetas liha (ka väga hea), lisaks jõudis vahepeale minuga isegi raamatutest rääkida. Ja oh, lihtsalt ümisema panevalt hea oli üle pika aja Jonnaga taas lihtsalt tunde rääkida, kõigest ning kõigist...ja ikka jäi nii palju asju rääkimata ning arutamata. Ootan juba kannatamatult järgmist taolist võimalust.
Õhtu teine pool jätkus vestluse, tee (sel teemal mind isegi hariti natukene) ning filmiga. Filmi nimi mulle kahjuks meelde ei jäänud kuivõrd nägin seda vaid vilksamisi. Igatahes oli tegemist üsna keerulise teosega. Tunnistan ausalt, et nii mõnigi nüans jäi märkamata ning nii mõnigi keerdkäik hoopis arusaamatuks, kahe tegelase olemasolu ei suutnud ma üldse enda jaoks ära põhjendada. Eks oma osa mängis ka see, et ma ei jälginud filmi just kogu aeg ja täieliku tähelepanuga vaid tegelesin vahepeal ka muuga kuid ikkagi on üsna masendav tõdeda, et ma ei saagi alati ja kõigest aru ning vahepeal tekib ikka sellise rumala blondi tunne küll. Õnneks ma vist ei olnud tegelikult päris ainus kes 100% kõigest aru ei saanud.
Raamatu sain ka laenuks ning kolmveerand üks öösel olin taas suvilas. Avastasin üht-teist põnevat ka vanavanemate koera öiste harjumuste kohta aga neid ma siin mainima ei hakka. Perekonnasaladus! :P
Pühapäeva hommik kuulus täielikult mulle. Magasin nii kaua kui tahtsin, lugesin, sõin maailma parimat hommikusööki (meenutagem siinkohal, et tavaliselt ma hommikuti ei söö), vaatsin isegi telekat, sõin marju ja nautisin niisama suvehommikut suvilas.
Seejärel tuli loomaaed. Päris ehtne loomaaed! Ma poleks arvanudki, et mingisugused taga-kaukaasia mägikitsed ja kõik nende lähemad ja kuagemad sugulased, kes on muuhulgas kõik seltsingulised loomad, võiksid nii naljakad olla, või et roomajatemajas on koomiks tagurpidi kleebitud, või et Part on tegelikult Loomaaia Ristiisa...aga pole päris kindel kui kauaks veel, perekonnas on tunda hõõrumist ning Kajakad kindlustavad oma positsioone. Õige kogus teravat huumorit ja minu päev on täie ette läinud! :)
Õhtune Tartusse sõit rongis oli ka muidugi elamus omaette - mind ei ole varem kunagi seljataga istuv umbes nelja aastane vene tüdruk iga natukese aja tagant silitamas käinud. Kõik läks kaubaks...käed, õlad, juuksed. :) Aga ta oli armas tegelikult. :)
Selline oli siis möödunud nädalavahetus, eks ma nädalapärast kirjutan sellest, mis täna alguse saab. :)
***
Vahepeal toimus aga veel niipalju, et ma avastasin uusi piire kui palju ma sööma olen võimeline, kohtusin Kärdiga ja kuulsin kõike (ma loodan) tema Europareisist ning käisin ühel vahval tüdrukuteõhtul. Oma kallist venda, kellega me tegelikult endiselt ühes majas elame, nägin ma viimati teisipäeval ning järgmine kord näen hea õnne korral homme päeval. Normaalne, eksole. Ja täna öösel magasin 11 tundi järjest - lihtsalt taevalik!
Aga nüüd asun taas tööd tegema!
posted by Hel | 10:26
0 Comments:
Post a Comment
<< Home