Võõrad tuttavad

Käisin täna pangas ja nägin juhuslikult üht tuttavat nägu. Tuleb välja, et inimene töötab selles konkreetses kontoris tellerina. See oli uus info. Samas tean ma tema kohta nii palju, et võiksin lühiülevaate anda küll. Vahel tundub, et kui näen, siis tahaks lehvitada ja tere öelda...aga ei saa. Minu seesugune käitumine asetaks ainult selle vaese inimese äärmiselt ebamugavasse olukorda - tema ju mind ei tea. Ei nime, ei nägu, tõenäoliselt suurt mitte midagi. Ja mina tean ometi temast enda arvates üsna palju...

Siis lugesin veel üht blogi. Seda teen ma õigupoolest üsna tihti aga hetkel on see lihtsalt mainimist väärt. Loen seda konkreetset blogi üsna regulaarselt. Olen kirjutajaga isegi kunagi ühe lause vahetanud aga seda muidugi äärmiselt ebaisikuliselt, seltskonnas, täiesti ebaolulisel teemal. Mõni aeg tagasi nägin teda üritusel, korduvalt. Tegelikult ma lausa teadsin enne üritust, et ta saab seal olema. Jälle tekkis see tunne, et hea meelega lehvitaks ja ütleks tere. Aga isegi kui ma end tutvustaks, ei ütleks see tõenäoliselt suurt mitte midagi ja seega pole mõtet vaeva näha ega piinlikust tekitada.

Kunagi ammu, põhikooli ajal, juhtus ikka, et nägin linnas vanu trennikaaslasi (algkooli ajast), kes mind enam ammu ära ei tundnud aga kelle näod mulle üsna hästi meelde olid jäänud. Ühe konkreetse tüdruku puhul oli nii, et teda linnas kohates ei suutnud ma kunagi muiet alla suruda, sest tema näol oli just see kõige ehedam "ma-tean-et-ma-vist-peaksin-sind-teadma-aga-ma-ei-tea-kust" ilme. Mina teadsin väga hästi tema nime, vanust, perekonda, kooli ja muud seesugust. Hiljem, keskkoolis, sai sellest tüdrukust minu klassiõde. Siis oli koos vahva naerda ja neid hämmingumomente meenutada. Teda kohates võin talle lehvitada ja tere öelda, sest nüüd ta teab mind. Aga selleks tuli meil 3 aastat ühes klassis käia... Ning mine tea, võibolla järgmise 3 aasta pärast tulevad hämmeldunud ja kimbatuses olevad pilgud taas tagasi.

Ja selliseid tuttavaid võõraid on veel ja veel... Huvitav kas mina ka kunagi kellelegi nii meelde olen jäänud, et minul selle isiku olemasolust halli aimugi pole. Tegelikult võiksid nad kõik mulle lehvitada ja tere öelda, ma ei tunneks ebamugavust, ainult rõõmu. Võibolla kutsuks kohvikussegi. :)