Ära looda, pettud!

Vahel lihtsalt läheb kõik nii valesti.
Kõigepealt ei jõua asjau õigeks ajaks valmis, siis on halb olla, siis ei saa niisama minema. Ja lõpuks kui läbi häda siiski otsus minna on vastu võetud, jõutakse kohale piisavalt hilja, et mitte pildile jõuda. Teist aastat järjest ei saa mul Volbrist pilti olema.
Tantsida ei saanud. Te ju kõik teate mida see minu mõõdupuu järgi peo kohta ütleb.
Või noh, mõned tantsud eriti tuima partneriga ühes kohas (tempokas muusika aga tema ainult tammus eriti aeglaselt ja rütmist ka väljas) ning küll hea partner aga siiski piinarikas tants (pidevalt sain kas küünarnukiga näkku või astuti valusalt jalale) teises kohas. Kurb, lihtsalt kurb.
Kogu selle siiberdamise peale õnnestus maha magada oluline võimalus ööst rõõmu tunda...ja sinna see võimalus kaduski... Ma peaaegu, et nägin teda minemas. Nukker, lihtsalt nukker.
Ja seejärel veel äärmiselt pretensioonikad külalised kelle tõttu ma ei saanud oma ülejäänud, ja vaat et põnevamatki, poolt planeeritud kavast täita. Viimane kord kui mina lapsehoidjat mängin, ausõna! Üks pettumus teise järel. Vaid mõned tõeliselt toredad inimesed ja paar eriti mahlast kommentaari ning nalja suutsid naeratuse näole vedada ja kõik üleelatavaks muuta. Masendav, lihtsalt masendav.

Öö mis pidi olema igavesti vinge...kujunes selliseks, et...noh...kurb oli... Peaaegu pisaraid neelates...