Ilm ja mõnda

TÜ psühholoogia osakonda viiva ukse link on kuum. Ära end just ei kõrveta seda kasutades aga palju puudu ka ei jää. Tegelikult võiks sinna mingi hoiatava sildi lausa panna...
Minul on praegu aga hea tuuline olla. Terve esimese poole päevast istusin ja kuumenesin siin oma kuudis aga viimaks hiivasin isa kabinetist ventilaatori ja praegu on lihtsalt võrreldamatult parem olla. Koosolekuruumis paistis külm vesi olevat otsa saanud aga lõunalt tagasi tulles ma juba nägin seda ballooniautot õuepeale sõitmas. Seniks on siin ruumides aga lausa mitu kraani. Iga kord tuleb muidugi natukene oodata enne kui kraanist voolav vesi tegelikult ka jahedamaks läheb aga juua siiski saab. Tegelikult oli mul siin vahepeal lausa torm. Kolm akent neljast olid võimalikult lahti...ning siis tõusis väljas tuul. Oh kus paberid lendasid ja ribikardinad lammutasid. Üht akent surusin kinni päris mitukümmend head sekundit ise sealjuures kogu keharaskust ning jõudu rakendades. Siiski, hakkama sain.

Möödunud nädalavahetus pani mind aga mõtlema, et olgu see kontoritöö mis ta on, ikkagi meeldib see mulle ilmastikuolusid silmas pidades rohkem kui välitööd. Konditsioneer või ventilaatorid, külm vesi ja lahtised aknad aitavad kuuma vastu, radiaatorid ning soojad riided aga külma puhul. Väljas olles aga ollakse üsnagi julmalt nii päikese, vihma kui tuule meelevallas.

Aga et siis nädalavahetusest...
Nooh, mõnda aega ei saa ma näiteks ühtegi lühikest seelikut ega pükse kanda. Nii katkised ja sinised jalad lihtsalt peavad natukene aega varjatult paranema. Ehk siis...
"Lugu sellest kuidas Printsess Hel-neteral jalgrattamatkal käis"
Haa...kes lugu kuulda tahab võib ise küsida. Narratiivi kui niisugust sel korral väga ei olnudki. Küll aga ei oska ma vastata küsimusele, et kas/kuidas mulle see retk meeldis. Pole halli aimugi. Ma tean ainult, et nende umbes 32 tunni jooksul käis mul peast läbi väga palju mõtteid alustades sellest, et "ma ei lähe enam elus jalgrattamatkale" või "ma ei istu enam iial sadulasse" kuni selleni, et "see on üks parimaid hetki mis mul kunagi olnud on". Ma uskusin, et suudan kogu üritusest selgema pildi kujundada endale umbes tänaseks aga seni pole veel õnnestunud.
Ootustest, lootustest ja tegelikkusest.
Ma kartsin seda matka väga ja eeskätt just oma õnnetute põlvede tõttu. Phäh! Põlved pidasid suurepäraselt vastu. Teine hirm oli, et kas ma ikka füüsiliselt jaksan üldse teistega sammu pidada. Ka see hirm oli selline mitte eriti mõttekas. Tagantjärgi ütlen, et jaksasin küll. Etteotsa ma just ei jõudnud, õnneks polnud ambitsioonigi aga tegelikult ma siiski nii kehv ka ei ole kui esialgu endale ja kõigile teistele mulje jäi. Nimelt oli see mis mul vastu ei pidanud hoopis midagi seni arvestamatut. Käed! Esimesel päeval peaaegu kogu tee ja teisel ka päris hea jupp maad mööda väga treppisõidetud kruusateid mööda vändata on minu jaoks edaspidi suhteliselt välistatud. Nii halba elamust ei jäta mulle just paljud asjad. Käed on siiamaani valusad, peopesadest nahk mahahõõrdunud ning randmed ära põrutatud. Kätele toetamine on näiteks täiesti välistatud. Seda oli lausa nukker vaadata kuidas muidu sõitsin täitsa enam-vähem teisega koos...ja nii kui tee muutus raputavaks olin kohe kõige viimane, nii kaugel teistest, et peaaegu ei näinudki neid, saateauto kuklasse hingamas ja närvilisust tekitamas, samal ajal tõi iga uus rataste alla jäänud kivike, lohk või küngas tulise valu kätesse, kibeda maigu suhu ning kurjad/nukrad mõtted pähe.
Maanteel oli aga hoopis teine tunne. Niisiis hakkasin ma sõitu nautima alles reisi viimases osas. Nukker natukene aga kindlasti olen ma kogemuse võrra rikkam.
See-eest oli rattasõidust erinevaid asju, mis olid kindlasti meeldejäävad ning meeli ülendavad. Ilmselt jäin ma nii mõnelegi meelde kui See-hull-tüdruk-kes-kogu-aeg-riietega-ujumas-käis. Aga vesijahutus oli oluline! Miskipärast tundus mulle, et kuumus ei mõjunud teistele nii laastavalt kui minu blondile (küll rätikusse mähitud aga siiski!) peakesele. Lisaks sain ma elus esimest korda laukas ujumas käidud. Terava elamuse jättis ka üsna ekstreemse matsarajakese ratastel läbimine ning rippsilla ületamine, mis mulle täitsa meeldis. Lisaks rataste transport üle rabas oleva laudtee ning paatidega jõe teisele kaldale vedamine. Oh, ja muidugi ei saa unustada sauna, mis kellegi sõnutsi oli "see suur kilekott jõe ääres" aga sellegi poolest vapustav (heas mõttes) ning vettehüpped tornist ja mujalt mida ma oleksin võinud tegema jäädagi kui mitte ühel hetkel väsimus õlale poleks koputama hakanud.
Niisiis, nagu öeldud, segased mõtted ja emotsioonid seoses selle üritusega.
Kui ma aga järgmisel aastal juhtun mingil segasel põhjusel taas soovi avaldama osa võtta, siis kõigepealt meenutage mulle palun minu sissekannet, seejärel soovitage kätekõverdusi teha, siis käskige korralik ratas ning varustus kusagilt välja võluda ning jalgrattakinnasteta ei tohi mind mitte mingil juhul minna lasta! Aitäh juba ette, sest ma tean, et sõbrad hoolitsevad selle eest, et ma lollusi ei teeks, eksole. :)

PS. Xel’i blogi lugenult ma lihtsalt pean mainima, et magasin sisuliselt palja maapeal (sest telgi põhi ju ei loe) magamiskotis ja seda pärast päev läbi rattaga sõitmist (kusjuures ma ei olnud enne ju aastaid rattaga sõitnud). Hommikul aga ei olnud ükski koht valus ega haige. Kui muidugi käed välja arvata, mis, nagu öeldud, olid eelmisest päevast juba põrutada saanud. Siit peaks vist järeldama, et ka mina ei ole veel vanaks jäänud. :PSiinkohal tervitan Helinit, kes on minust tubli paar-kolm kuud vanem. :)