Paradiisist tagasi

Einoh, ühel hetkel pidi see muidugi juhtuma, et tuli reaalsesse maailma tagasi tulla.
Terve eelmise nädala veetsin veel rõõmsalt mulli sees, peaaegu kordagi aia territooriumilt väljumata ja samas palju vahvat ning toredat tehes. Täielik puhkus, noh. Nädalavahetus oli ka veel omamaoodi täielik ebareaalsus. Gaudeamus oli nagu üks korralik laulupidu kunagi. Kummalgi esimesest kahest õhtust ei jõudnud koju enne kui kuupäev oli vahetunud, teisel õhtul oli vahepeal lausa täiesti valgeks läinud ning hingeõhk kippus väljas aurama. Ahjaa, ebareaalsuse tunnet süvendas veelgi üks printsessilik moment, kus kergelt ähvardavas situatsioonis sai end mõnuga naisena ehk kaitstult tunda.
Laulupidu ise möödus imekauni lõõsakava päikese all, rättide lehvides ja lipu ning muu üle nalja tehes. Täielik muinasjutt.

Aga siis saabus esmaspäeva hommik ning muinasjutt sai otsa. Ärgates andsid jalad end veel endiselt tunda ning ühegi soki, suka, kinga või muu jalanõu jalga panemine oli peaaegu et välistatud. Lisaks lihtsalt väsimusele suutisn ma ju jalad ka katki teha. Kokku on hetkel loetud kahe jala peale 5 plaastrit vajavat kohta.
Järgmiseks meenutas end päikese käes kannatanud nägu, mis praeguse hetkeni õhetab, on üsna punane ning ebamugavalt pingul naha all.
Noh, ja siin ma siis nüüd istun. Oma esimesel päeval töö. Väga vastandlikud muljed ja emotsioonid. Alustades sellest, et tegelikult on igati vahva ja omamoodi täiesti huvitav. Ma saan kohe üsna palju targemaks ning kui aus olla, siis rikkamaks ka. Aga jalad on paistes (täiesti niisama), minu tööruumis ventilatsiooni peaaegu ei ole, vett ei jaksa nii palju juua kui tahaks, väsimus on ning ülemus ehk isa on kuri. :D

Aga ma arvan, et märksa asjalikumad muljed tulevad siis kui on paar päeva juba asjaga tegeletud.