Minu Paradiis

Hoiatus!
Järgnev jutt on wordi's 2,5 lk pikk. ;)

Hea. Mõnus. Suurepärane. Üldiselt olen ma enamus aega üsna rahulolev ja tunnen end hästi, ometi pole ma tükk aega kui üldse kunagi niivõrd heaolus suplev olnud kui praegu. See nädalavahetus oli minu jaoks lihtsalt parim ja tõenäoliselt ei oska ma kunagi oma hetkeemotsioone sõnades edasi anda. Kõik on lihtsalt täiuslik, pole mitte midagi mida tahaks või mis võiks kuidagi teisiti olla.

Kõik algas tegelikult juba neljapäeval kui ma Kärduga kokku sain ning me linnas end sisse seadsime ja väikesed siidrid tegime. Seejärel haarasime veel ühe pudeli ning suundusime konventi. Ja siis veel üks ning ikka endiselt konvendis. Kell pool üks jõudsime arusaamale, et keegi meile midagi paremat niikuinii ei paku ja väike väsimus hakkas koju kutsuma. Olin ma siis Tiigi ja Kastani nurgale jõudnud kui sain aru, et ei, liiga ilus öö on, et koju minna. Tahtsin näiteks Toomele kiikuma minna või midag sarnast. Helistasin Kärdule, kes aga oli siiski tööpäevast ja muust natukene väsinud, niisiis leppisime kokku, et mõni teine kord. Ma aga ei saanud jonni jätta ja helistasin Jaanikale, kes tegeles õmblemisega ning ei olnud plaaninud üldse kusagile välja minna. Samas kuulis ta aga minu kehva telefoni tõttu 2,25 liitri asemel 25 ning arvas, et kui ma nii palju siidrit olen ära joonud, siis ta lihtsalt peab ming nägema. Nii ta siis tuligi autoga ja korjas mu Näituse ning Kastani nurgalt peale. Ma ei olnud kolmapäevast saadik ehk julgelt üle 24 tunni (lähenes juba 36’le) midagi söönud ning seega nõustus Jaanika mind Kuldvasikasse viima. Vahepeal meenus meile aga, et Johannat pole kaua näinud. Tema enda telefon lülitas end muidugi välja aga korterinaabri kaudu saime ta kätte ja kamandasime alla. Johanan tuligi, pidžaamas ja paljajalu. Niisiis läksime Kuldvasikasse. Mmm...söök. Seejärel sai otsustatud, et lihtsalt tuleb ujuma minna. Läksimegi. Käisime Johanna poolt ning seejärel minu juurest läbi ja suundusime ujuma. Vesi oli soem kui õhk juba sisse minnes, täielik vannivesi...lihtsalt nii mõnus oli. Vedelesime mõnda aega ja seejärel viis Jaanika meid koju. Kunagu kolme paikul sain magama.

Ja siis saabus reedel ning tibivagun asus Altja poole teele. Mõnus muusika, tavapäraselt suurepärane seltskond. Poepeatused. Kust meil see idee tuli, et tequila on hea valik, ma enam ei mäleta. See ei olegi tegelikult oluline. Söögi ja joogiga varustatud, jõudsime peagi ka Altjale. Alustuseks seadsime end mugavalt sisse – toit külmkappi, asjad üles – ning seejärel tegime järgmise paari päeva plaane. Ühel hetkel avastasime end piisavalt unised olevat ning läksime paariks tunniks magama.

Kell 21 oli äratus. Johanna isa kutsus meid naabrite juurde liha sööma ning veini jooma. Kogusime natukene julgust ning läksimegi. Lisaks heale veinile proovisime ära ka veini siirupi ja maasikatega. See oli..mm..omapärane. Tops rummikukoteili täis, suundusime Vergi ja sealse kõrtsi poole. Paar kilomeetrit laulu saatel jalutamist on ainult mõnus aga veelgi mõnusam oli see, et keegi hea inimene pidas auto kinni, küsis kuhu me teel oleme ning viis meid siis kohale. Muuhulgas oli kõrvalistujaks Metsatöllu trummari naine.

Lamba-Ada on omaette õhkkonna ja tundega koht. Lisaks sellele, et seal oli niisama hea terrassil istuda ning kokteili nautida, sai ka uute inimestega tutvuda, tantsida ning laulda. Tantsimine oli muidugi omaette üritus. Oli seal üks selline pisikene ja kiitsakas dressides mees. Ausõna, oleks ma vaid natukenegi varvastele tõusnud, oleksin tema lagipead ilma igasuguse takistuseta vaadata saanud...ja ma olen üsna lühike! Küll aga ei saanud see mees aru, et ma tegelikult üldse ei ole temast huvitatud, ei tantsimise ega mingis muus mõttes. Niisiis tulidki J&J mind pästma, ehk elagu meie tibikolmik! Kui Johanna ikka selge sõnaga ütles, et nii, nüüd tahab tema minuga tantsida ning jah, meie kolmik on absoluutselt lahutamatu, siis pidi vanamehenäss kõrvale tõmbuma. Jaanika oli samuti sealjuures abiks. Küll aga ei takistanud see kõik mehenässil kõrval seismast ja vesistamast...aga ühel hetkel ta õnneks kadus...või tegime seda meie. Igatahes istusime me kiigel ja avastasime, et tasakaal ei ole üldse lihtne asi mida säilitada. Tikke aga kõrtsis ei olnud. Niisiis suundusime tagasi Altja ning Johanna suvila poole. Taas oli lihtsalt mõnus mööda teed jalutada ning laulda. Viimase otsa saime taas autoga, sedakorda siis tänu Johanna isale ning naabritele. Muuhulgas nägin ma silti, mis ütles, et “müüa krunt”. Kui mul ainult raha oleks – see on ju minu unistuste koht. Deem!

Suvilast rätik ning tikud kaasa haaratud ja teekond mere äärde võis alata. Rannas tegime lõkke ning seejärel tantsisime ümber selle. Alasti. Üle tule hüppasime ka. Seejärel läksime Jaanikaga merre ujuma, Johanna jaoks oli natukene külm. Riided uuesti selga ning tagasi suvila poole. See mets on lihtsalt muinasjutuline. Päris tõsiselt. Üsna lage männimets, ilusad rajad, pehme sammal, mustikad...ning varahommikuse päikese kiired puude vahel. Kell 4, pool 5 öösel/hommikul on seal metsas eriti ilus. Sel ajal ei olnud ma seal varem käinud.

Uni oli ka magus, äratus oli hommikul 12.

Alguses oli mõnevõrra pilvine kuid juba üsna varsti tuli päike välja ja päikesevannid võisid alata. Isegi minule, kes ma üldse värvi muidu külge ei võta, jäi naaaaaatukene midagi peale. Jaanika ja Johanna mängisid ka jõenäkke. Tuleb nõustuda tõsiasjaga, et see on imeilus ja mõnus jõgi. Kui Johanna isa niitma hakkas, siis suundusime mere äärde. Seal oli ka ülihea olla – päike soojendas, tuul jahutas ja mere kohinat on alati mõnus kuulata. Veerand seitsme ajal asusime taas suvila suunas teele. Mets oli endiselt muinasjutuline.

Väike plaanide üle rääkimine ning grillipidustused võisid alata. Jaanika ja mina korjasime käbisid, Johanna muretses enamuse okstest ja tegi lõkke. Sašlõkk maitses ülihasti, samuti ka salat. Pärast toidupidustusi oli aeg asuda joogipidustuste kallale. Sombreroga pudel sai kotist välja otsitud, samuti sidrunid aga...soola polnud. Johanna ei tundnud erilist tungi minna naabritelt küsima, seega otsustasime Jaanika minna Otsingule. Suundusime nende teisel pool jõge elavate naabrite juurde, kes olid võhivõõrad. Tee oli täis ohte ning põnevust, lendavaid draakoneid ja raskusi aga meil läks üsna hästi. Kõigepealt sattusime kokku kurja nõiaga, kes oli küll kaval ja libekeelne aga Jaanika suutis teda siiski ülekavaldada ning nõia tähelepanu hajutada. Seejärel sattus meie teele kolmepealine põrgukoer Kerberos. Mina isiklikult pidasin maha vinge maadluse elu ja surma peale selle tohutu monstrumiga. Jaanika aitas teda taltsutada andes koeale limpsda oma sašlõkimaitselist kätt. Seejärel olid läbirääkimised trolliga, mille tulemusega saime terve hunniku soola. Kerberos saatis meid veel tagasiteelgi põrguväravateni. Suurimad raskused olid selleks ajaks ületatud ja tuli veel vaid muretseda, et me kullahinnalise soolaga ikka ohutult koju tagasi jõuaksime. Jõudsimegi! Nüüd jäi veel vaid jook välja valada. Üldiselt jäi esimese hooga arvepidamine nii, et Johanna 0,5, Jaanika 4 ja mina 6 pitsi tequilat. Kusjuures, ma ei olnud kaktuseviina varem kunagi proovinud. Nüüd on otsustatud, et see esimene kord ei jäänud viimaseks.

Ja siis Altja kõrts ning tantsimine! Wheeeeeeee! See oli lihtsalt vapustav ja niiii mõnus. Tantsisime Jaanikaga kahekesi ning tegime poolele külale showd. Mõnuuus. Keegi noormees üritas ka koos meiega kolmandana tantsida kuid loobus siiski mõne aja pärast. Ühel hetkel tegi bänd pausi ja meie Jaanikaga hakkasime Johannat otsima. Ei leidnud. Isegi suvilas käisime korraks ja lisasime oma skoorile veel vastavalt Jaanika 0,5 ja mina 1 ühiku. Seejärel tagasi Altja kõrtsi ning tantsima. Kui bänd vaikselt lõpetama hakkas, tuli Johanna isa ning täitis oma aastavanuse lubaduse minuga tantsida. Vahva oli. Ja oh neid komplimente mida ma oma välimuse ja tantsimise kohta sain. :) Ühel hetkel ühines meiega ka Jaanika ning kolmekesi sellist puntratantsu teha oli ka päris vahva. Iga lõbu saab aga kord otsa ja nii otsustasime me Jaanika mere äärde suunduda. Istuda kivil keset merd, vaadata kaugel loojuvat päikest, mis tegelikult päriselt ei loojunudki vaid hakkas mõne aja pärast natukene teises suunas taas tõusma, olla täiesti üksi oma mõtetes ning lihtsalt nautida võimalust just selles hetkes, ajas ja kohas sisse ja välja hingata. See oli Emotsioon!

Ühel hetkel hakkas natukene jahe ja me Jaanikaga suundusime tagasi Kõrtsi platsile. Seal hakati vaikselt juba laudu kokku panema ning hommikut vastu võtma. Mis siis ikka, läksime meiegi suvilasse tagasi. Johanna oli juba seal ja magama läinud. Tegine seda meiegi.

Hommikul ärkasime Jaanikaga 11 paiku. Korjasime asjad kokku ning hakkasime ühe-kahe ajal Tartu poole tulema. Sõit oli taas kord mõnus tänu heale muusikale, seltskonnale ning huvitavale vestlusele. Kogu viimase nelja päeva naudingule andis veelgi juurde koju jõudmine, duši all käimine ja oma pehmesse voodisse magama jäämine.

Just nagu aasta aega tagasi võin ma praegugi öelda – järgmine aasta jälle! Kui ma vaid suudaksin sõnades edasi anda selle, mida ma tunnen... Veelgi enam, kui ma vaid suudaks anda teistele seda tunda. Ma olen täiesti veendunud, et ma olen leidnud oma paradiisi. Kurb ainult, et sinna paradiisi müüakse praegu krunti ja see on mul käeulatusest väljas aga ju siis pole praegu nii mõeldud... Võibolla ongi paradiis ainult siis paradiis kui ta on midagi harva, midagi mille poole tuleb püüelda ja millest unistada.

Õhates...

Alati teie!