Maailmarahu
Juba mõni aeg tagasi leidsin oma kursavenna blogist järgmise tsitaadi:
Some people walk in the rain, others just get wet.
Some people walk in the rain, others just get wet.
Roger Miller
Täna ma elasin selles tsitaadis.
Jalutada rahulikult mööda tänavat, võtta isegi jakk palavuse tõttu seljast, nautida vihma ning lihtsalt omaette naeratada. Ilmselt paistsin ma igati veidrik, kõndides korralikus sajus, lahtiste kingadega läbi vihmaveeloikude tatsates, nagu lapsepõlves, ning aeg-ajalt taevasse vaadates muiata või lausa naeratada, endal jakk ühes ja vihmavari teises käes. Kõigest hoolimata tundus aga mulle, et minu pisikest rõõmu nähes läks ka vastutulevatel mornidel, kössis ja vihmavarjude alla peituvatel inimestel tunne kuidagi natukene kergemaks ja hoiak sirgemaks. Vägagi võimalik, et ma kujutan seda ainult ette. Aga isegi kui see on ainult ettekujutus ja nendel inimestel ei hakanud mitte kriipsuvõrdki parem, siis vähemalt tegi see ettekujutus minu enda enesetunde veeeeelgi mõnusamaks. :)
Täna ma olen see inimene, kes kõnnib vihmas!
Kuigi sadu on lakanud ja mina ise olen katuseall, on mu tuju ning olemine sama minus ning maailmarahu meenutav.
Istun konvendis ja limpsin oma rummikokteili. Mul ei ole mitte ühtegi kohustust ega ühtegi ülesannet. Ainult mina ja mu üüratu rahulolu.
Kusjuures see kõik on üsna veider, sest mul ei ole ühtegi põhjust selliseks rahuloluks, küll aga vähemalt 4 põhjust täielikuks rahulolematuseks. Samas, ma olen endale selgeks mõelnud, et tihtipeale on minu puhul ebatavaline just nimelt tavaline.
Täna ma elasin selles tsitaadis.
Jalutada rahulikult mööda tänavat, võtta isegi jakk palavuse tõttu seljast, nautida vihma ning lihtsalt omaette naeratada. Ilmselt paistsin ma igati veidrik, kõndides korralikus sajus, lahtiste kingadega läbi vihmaveeloikude tatsates, nagu lapsepõlves, ning aeg-ajalt taevasse vaadates muiata või lausa naeratada, endal jakk ühes ja vihmavari teises käes. Kõigest hoolimata tundus aga mulle, et minu pisikest rõõmu nähes läks ka vastutulevatel mornidel, kössis ja vihmavarjude alla peituvatel inimestel tunne kuidagi natukene kergemaks ja hoiak sirgemaks. Vägagi võimalik, et ma kujutan seda ainult ette. Aga isegi kui see on ainult ettekujutus ja nendel inimestel ei hakanud mitte kriipsuvõrdki parem, siis vähemalt tegi see ettekujutus minu enda enesetunde veeeeelgi mõnusamaks. :)
Täna ma olen see inimene, kes kõnnib vihmas!
Kuigi sadu on lakanud ja mina ise olen katuseall, on mu tuju ning olemine sama minus ning maailmarahu meenutav.
Istun konvendis ja limpsin oma rummikokteili. Mul ei ole mitte ühtegi kohustust ega ühtegi ülesannet. Ainult mina ja mu üüratu rahulolu.
Kusjuures see kõik on üsna veider, sest mul ei ole ühtegi põhjust selliseks rahuloluks, küll aga vähemalt 4 põhjust täielikuks rahulolematuseks. Samas, ma olen endale selgeks mõelnud, et tihtipeale on minu puhul ebatavaline just nimelt tavaline.
posted by Hel | 18:06
1 Comments:
kusjuures ma olen ka märganud, et vihma (ja lompe) nautides ja märjaks saamisest hoolimata naeratades midagi vastutulevate inimeste ilmes muutub.. justkui meenuks neile, et "oo, aga tõesti, kunagi oli ju nii tore vihmas jalutada muretult, naeratades, seda nautides". mõnele tundub mõjuvat vähemalt :)
Post a Comment
<< Home