Sutsuke põnevust
Nüüd kus kõik jälle hästi on, siis tuleb aususe huvides ikkagi nädalavahetusest ka muljetada.
Ühesõnaga VAPUSTAV!
Kiired otsused on nii mõnigi kord päris hea valik. Isegi kui neis vahepeal kahelda, siis tagantjärgi on ikkagi kõik lihtsalt suurepärane.
Kõik algas siis sellest, et Ronald helistas reede õhtupoolikul ja kutsus mingile kontseridile. Pool minutit mõtlemist ja nõus ma olingi. Polnud ju nädal aega midagi peale töö ja vedelemise teinud. Hakkaski juba natukene imelik.
Laupäeval siis kõigepealt koosolekule ja siis õhtul Tallinnasse. Ronaldi seltskond on juba iseenesest hästi vahva, tema lugu aga sellest, miks ta alles hommikul kell 10 magama sai, oli nii eht temalik, et oligi juba väga hea olla.
Tallinnasse jõudes käisime kõigepealt piletite järel ning seejärel tahtsime midagi süüa saada. Kell aga oli juba natukene 9 läbi ja tundmatus kohas see nii lihtne enam ei olegi. Kõigepealt astusime sisse kohe kõrval asuvasse Bikers Bub'i. Interjör oli igati mõnus, sel kellaajal polnud seal aga suurt kedagi. Menüü küll anti aga lisati kohe juurde, et kokk on juba lahkunud. Meie küsimise peale, et aga kus võiks olla kõige lähem koht, kust kokk veel lahkunud ei ole, vastati, et nooh...ee..äää..ööö...mööda tänavat alla ja siis nurgataha ja ongi restoran Stoori Hobune vms. Väljas mööda tänavat alla minnes ning nurgatagustesse vaadates arutlesime Ronaldiga selle üle, kas Bikers Bub'i leti taga oli tõepoolest see inimene, kes meile tundus seal olevat. Vist oli jah Teine Arnold. Sellisel juhul olen mina ka nüüd ühe kuulsuse lähedalt ära näinud.
Igatahes, mööda tänavat alla ja nurgataha jäi ainult üks keldris asuv pisike toidupood ning teisel pool nurgataga tuntud hobuserestoran McDonald's. Nooh, saimegi oma hobused kätte.
Suundusime kontserdile.
Üritus pidi algama kell 22 ja 22:07 saimegi ruumi sisse. Koos meiega saabusid ka esimesed esinejad. Tuli välja, et meil olid terve festivali (mitte ainult ühe õhtu) passid. Mingisugused plastikust jurad umber randme.
Tegu oli suuuuuure vana tehase ruumiga, laest rippumas torud ja juhtmed, betoonpõrandas augud ning veelombid, kaugeima seina ääres plastikust kuivkäimlad, akende all, mis olid traatvõrguga üle tõmmatud, toolide rida. Seadsime end kahele toolile, millel olid ka padjad, istuma. Lava kõrval põrandal paistsid veel olevat mingisugused pehmed vahumäed, kuhu inimesed ka hiljem istuma ning vedelema vajusid. Ja nii asusimegi me Ronaldiga oma järgmise 5 tunni tegevuse juurde.
Oh seda põnevat ja kirjut maailma mis meile avanes. Kõigepealt püüdsime selgeks teha mis on techno, mis on electro ja mille poolest nad erinevad trance'st. Väga hästi vist ei õnnestunud seda sõnadesse panna aga nooh, nii enam-vähem saime mingite põhiliste tunnustega hakkama. Ikka meile omases stiilis. Põhiline oli istuda ja muusikat tunda. Just nimelt tunda. Kuulmisega oli sellel vähe pistmist. Üks kõva heli kõik...aga tunda oli päris hea. Ma usun, et see klassifitseerub ka selle "otse veeni" muusika alla.
Vahepeal lõbustasin end sellega, et jälgisin ühe noormehe esitatavaid modrense balleti kavu ja etteasteid. Päris põnev oli. Kahju ainult, et ta ise suurt aru ei saanud, millega tegeleb. Lisaks oli põnev püüda nii mõnegi mööduva isiku puhul ära arvata, et kas tegu on mehe või naisega. Ma ei ole siiani kindel, et iga kord täppi läks. Ahjaa, korraks tekkis ka sellise erit odava zombi-õuduka tunne, sest need inimesed seal lava ees...nooh, pange silmad kini, kasutage natukene fantaasiat ja saate isegi aru...
Ja siis veel seda, et mõelda vaid, ma jõin õlut. Pudelist! Ja tervelt 2 pudelit jõin ära. Kusjuures, ma arvan, et vaid väga vähesed, kui üldse keegi, suudab juua ära pudelitäit õlut veel aeglasemalt kui mina.
Kui kell 3 hakkas saama ja meie kontserti juba 5 tundi nautinud olime, siis otsustasime, et aitab küll, nüüd läheme Kadriorgu.
Nägin ära terve hulga asju öises Tallinnas, muuhulgas ka 3 õnnetut vormis isikut lindiga piiratud pronkskuju ümber. Farss!
Ehee....ja siis me leidsime üles ka Restoran Stoori Hobune asukoha. See on nimelt Narva maanteel, üsna hästi leitav koht muide. Arusaadav, et Baikers Bub'is öldi, et mööda tänavat alla ja nurgataha. Mina selgitaks ka just täpselt nii. Aga sel momendil mul õnneks kahju ei olnud, sest kõht oli hubuseid ja õllevahtu täis (õlu ju hakkab vahutama kui raputada, eksole...no ja see muusika raputas ka paigal istudes).
Neljaks jõudsime ilusti Kadriorgu ja nägime vahtkkonnavahetuse ka ära. Nõrk oli. Aga tore oli ära näha muidugi. Noormehed (nii tol hetkel kui hiljem) muidugi hakkasid mulle kohe aktiivselt selgitama, et mida ma siis suvel, augustis, laupäeva ööl vastu pühapäeva ja pealegi veel kell 4 öösel ning suhteliselt algajatelt ikka tahan. Aga see ei ole üldse see mida ma silmas pidasin. :)
Seejärel sai natukene aega puhatud, kingast kivid välja kallatud ning maailmaasjadest räägitud...ning siis hakkasimegi vaikselt bussijaama poole jalutama. Ma olen endiselt kaarte armastav, hästi orienteeruv isik...erinevalt ühest teisest keda ma tean. :) Ooh, ja siis ümber Tartu mnt. ehituse jalutada oli ka päris lõbus. Nii puhast huumorit kui musta huumorit, kõike jagus. Bussijaamas oli aga vaja kõigepealt asjatada ja süüa tahtsime ka. Ronald teadis üht järjekordset hubuseputkat. Mulle küll ei tahetud hästi müüa...miskipärast taheti teada, et huvitav miks ma ikkagi tahan seda mida ma küsisin. Ronald tõmbels putka nurgataga naerukrampides. Aga siis kui ma küsisin, et kas see silt seal pitsarestorani küljes ütleb tõepoolest, et 24 h, siis oli minu kord naerda. Sedakorda siis Ronaldi näoilme peale, kes teatas, et ta kustutab kohe viimased 5 sekundit oma mälust.
Kell 7 hommikul bussiga Tartusse sõita on muide täitsa mõnus. Võibolla oleks mõnusam olnud kui ma oleksin öösel maganud ja kui mul oleks natukene rohkem riideid olnud. Uni tuli (aga ma ei saa bussis magada) ja külm hakkas (aga riided olid mul sellised eelmise päeva kuuma ilma arvestusega). Õnneks oli hea raamat kaasas.
Ning nii hea soe tunne oli Tartusse saabuda. Nii oodatud kui ootamatutel põhjustel. Lausa õnnis tunne oli veel paar tundi hiljem oma enda pehmesse ja sooja voodisse vajuda ning tervelt 4 kaunist tundi magada. Siis ajas..khm...nimesid ei nimeta....*köhh*Aweron*köhh*... mind muidugi üles ja oligi juba aeg orjama hakata. Aga see nädalavahetus oli kõike seda väärt. Isegi kui ma vahepeal natuken oma valikus kahtlesin, sest järsku olin ma väga populaarseks muutunud. Kõik need kutsed laupäevaks - küll sünnipäevale, olengule, olengule 2 ja mujale - kuhu ma kõik pidin ära ütlema. Aga lõpuks olen seisukohal, et kuigi mul on kahju, et ma ei saanud kõigis neis kohtades viibida, siis ma ei kahetse oma valikut mitte kriipsuvõrdki.
Sellest nädalast ma aga suurt ei räägi. Esmaspäev on ainult mulle ja veel kellelegi mõeldud, teisipäev on tõepoolest ainult minu ning eilne sisaldas lihtsalt hästi palju tööd.
Uute põnevate sündmuste ning võitudeni!
Ühesõnaga VAPUSTAV!
Kiired otsused on nii mõnigi kord päris hea valik. Isegi kui neis vahepeal kahelda, siis tagantjärgi on ikkagi kõik lihtsalt suurepärane.
Kõik algas siis sellest, et Ronald helistas reede õhtupoolikul ja kutsus mingile kontseridile. Pool minutit mõtlemist ja nõus ma olingi. Polnud ju nädal aega midagi peale töö ja vedelemise teinud. Hakkaski juba natukene imelik.
Laupäeval siis kõigepealt koosolekule ja siis õhtul Tallinnasse. Ronaldi seltskond on juba iseenesest hästi vahva, tema lugu aga sellest, miks ta alles hommikul kell 10 magama sai, oli nii eht temalik, et oligi juba väga hea olla.
Tallinnasse jõudes käisime kõigepealt piletite järel ning seejärel tahtsime midagi süüa saada. Kell aga oli juba natukene 9 läbi ja tundmatus kohas see nii lihtne enam ei olegi. Kõigepealt astusime sisse kohe kõrval asuvasse Bikers Bub'i. Interjör oli igati mõnus, sel kellaajal polnud seal aga suurt kedagi. Menüü küll anti aga lisati kohe juurde, et kokk on juba lahkunud. Meie küsimise peale, et aga kus võiks olla kõige lähem koht, kust kokk veel lahkunud ei ole, vastati, et nooh...ee..äää..ööö...mööda tänavat alla ja siis nurgataha ja ongi restoran Stoori Hobune vms. Väljas mööda tänavat alla minnes ning nurgatagustesse vaadates arutlesime Ronaldiga selle üle, kas Bikers Bub'i leti taga oli tõepoolest see inimene, kes meile tundus seal olevat. Vist oli jah Teine Arnold. Sellisel juhul olen mina ka nüüd ühe kuulsuse lähedalt ära näinud.
Igatahes, mööda tänavat alla ja nurgataha jäi ainult üks keldris asuv pisike toidupood ning teisel pool nurgataga tuntud hobuserestoran McDonald's. Nooh, saimegi oma hobused kätte.
Suundusime kontserdile.
Üritus pidi algama kell 22 ja 22:07 saimegi ruumi sisse. Koos meiega saabusid ka esimesed esinejad. Tuli välja, et meil olid terve festivali (mitte ainult ühe õhtu) passid. Mingisugused plastikust jurad umber randme.
Tegu oli suuuuuure vana tehase ruumiga, laest rippumas torud ja juhtmed, betoonpõrandas augud ning veelombid, kaugeima seina ääres plastikust kuivkäimlad, akende all, mis olid traatvõrguga üle tõmmatud, toolide rida. Seadsime end kahele toolile, millel olid ka padjad, istuma. Lava kõrval põrandal paistsid veel olevat mingisugused pehmed vahumäed, kuhu inimesed ka hiljem istuma ning vedelema vajusid. Ja nii asusimegi me Ronaldiga oma järgmise 5 tunni tegevuse juurde.
Oh seda põnevat ja kirjut maailma mis meile avanes. Kõigepealt püüdsime selgeks teha mis on techno, mis on electro ja mille poolest nad erinevad trance'st. Väga hästi vist ei õnnestunud seda sõnadesse panna aga nooh, nii enam-vähem saime mingite põhiliste tunnustega hakkama. Ikka meile omases stiilis. Põhiline oli istuda ja muusikat tunda. Just nimelt tunda. Kuulmisega oli sellel vähe pistmist. Üks kõva heli kõik...aga tunda oli päris hea. Ma usun, et see klassifitseerub ka selle "otse veeni" muusika alla.
Vahepeal lõbustasin end sellega, et jälgisin ühe noormehe esitatavaid modrense balleti kavu ja etteasteid. Päris põnev oli. Kahju ainult, et ta ise suurt aru ei saanud, millega tegeleb. Lisaks oli põnev püüda nii mõnegi mööduva isiku puhul ära arvata, et kas tegu on mehe või naisega. Ma ei ole siiani kindel, et iga kord täppi läks. Ahjaa, korraks tekkis ka sellise erit odava zombi-õuduka tunne, sest need inimesed seal lava ees...nooh, pange silmad kini, kasutage natukene fantaasiat ja saate isegi aru...
Ja siis veel seda, et mõelda vaid, ma jõin õlut. Pudelist! Ja tervelt 2 pudelit jõin ära. Kusjuures, ma arvan, et vaid väga vähesed, kui üldse keegi, suudab juua ära pudelitäit õlut veel aeglasemalt kui mina.
Kui kell 3 hakkas saama ja meie kontserti juba 5 tundi nautinud olime, siis otsustasime, et aitab küll, nüüd läheme Kadriorgu.
Nägin ära terve hulga asju öises Tallinnas, muuhulgas ka 3 õnnetut vormis isikut lindiga piiratud pronkskuju ümber. Farss!
Ehee....ja siis me leidsime üles ka Restoran Stoori Hobune asukoha. See on nimelt Narva maanteel, üsna hästi leitav koht muide. Arusaadav, et Baikers Bub'is öldi, et mööda tänavat alla ja nurgataha. Mina selgitaks ka just täpselt nii. Aga sel momendil mul õnneks kahju ei olnud, sest kõht oli hubuseid ja õllevahtu täis (õlu ju hakkab vahutama kui raputada, eksole...no ja see muusika raputas ka paigal istudes).
Neljaks jõudsime ilusti Kadriorgu ja nägime vahtkkonnavahetuse ka ära. Nõrk oli. Aga tore oli ära näha muidugi. Noormehed (nii tol hetkel kui hiljem) muidugi hakkasid mulle kohe aktiivselt selgitama, et mida ma siis suvel, augustis, laupäeva ööl vastu pühapäeva ja pealegi veel kell 4 öösel ning suhteliselt algajatelt ikka tahan. Aga see ei ole üldse see mida ma silmas pidasin. :)
Seejärel sai natukene aega puhatud, kingast kivid välja kallatud ning maailmaasjadest räägitud...ning siis hakkasimegi vaikselt bussijaama poole jalutama. Ma olen endiselt kaarte armastav, hästi orienteeruv isik...erinevalt ühest teisest keda ma tean. :) Ooh, ja siis ümber Tartu mnt. ehituse jalutada oli ka päris lõbus. Nii puhast huumorit kui musta huumorit, kõike jagus. Bussijaamas oli aga vaja kõigepealt asjatada ja süüa tahtsime ka. Ronald teadis üht järjekordset hubuseputkat. Mulle küll ei tahetud hästi müüa...miskipärast taheti teada, et huvitav miks ma ikkagi tahan seda mida ma küsisin. Ronald tõmbels putka nurgataga naerukrampides. Aga siis kui ma küsisin, et kas see silt seal pitsarestorani küljes ütleb tõepoolest, et 24 h, siis oli minu kord naerda. Sedakorda siis Ronaldi näoilme peale, kes teatas, et ta kustutab kohe viimased 5 sekundit oma mälust.
Kell 7 hommikul bussiga Tartusse sõita on muide täitsa mõnus. Võibolla oleks mõnusam olnud kui ma oleksin öösel maganud ja kui mul oleks natukene rohkem riideid olnud. Uni tuli (aga ma ei saa bussis magada) ja külm hakkas (aga riided olid mul sellised eelmise päeva kuuma ilma arvestusega). Õnneks oli hea raamat kaasas.
Ning nii hea soe tunne oli Tartusse saabuda. Nii oodatud kui ootamatutel põhjustel. Lausa õnnis tunne oli veel paar tundi hiljem oma enda pehmesse ja sooja voodisse vajuda ning tervelt 4 kaunist tundi magada. Siis ajas..khm...nimesid ei nimeta....*köhh*Aweron*köhh*... mind muidugi üles ja oligi juba aeg orjama hakata. Aga see nädalavahetus oli kõike seda väärt. Isegi kui ma vahepeal natuken oma valikus kahtlesin, sest järsku olin ma väga populaarseks muutunud. Kõik need kutsed laupäevaks - küll sünnipäevale, olengule, olengule 2 ja mujale - kuhu ma kõik pidin ära ütlema. Aga lõpuks olen seisukohal, et kuigi mul on kahju, et ma ei saanud kõigis neis kohtades viibida, siis ma ei kahetse oma valikut mitte kriipsuvõrdki.
Sellest nädalast ma aga suurt ei räägi. Esmaspäev on ainult mulle ja veel kellelegi mõeldud, teisipäev on tõepoolest ainult minu ning eilne sisaldas lihtsalt hästi palju tööd.
Uute põnevate sündmuste ning võitudeni!
posted by Hel | 12:42
0 Comments:
Post a Comment
<< Home