NV
Selline harjumatult ebakindel tunne on. Üldse mitte halb...aga ega seda nüüd kuidagi heaks ka nimetada ei saa. Ma isegi tean millest see tuleb. Vähesest tähelepanust. Aga mitte lihtsalt tähelepanust vaid Üht Sorti tähelepanust, millega juba mõnda aega kokku pole puutunud. Nõme on see, et ma ei saa olukorra parandamiseks mitte midagi teha ka...
Reede õhtu oli lihtsalt liiga hea. Oli võrratu taas meenutada kuidas tundub väike ja mõnus seltskond, kus pea kõik kõiki tunnevad, ning südamest naermine - üksteise ja kõige ning kõigi teiste arvel.
Laupäevane etendus oli Elamus! Ballett Vanemuises on nagu ta on aga kõigest hoolimata oli täiesti ilusaid ja nauditavaid momente, kindlasti oli võrratu kogu lavastus tervikuna. Laulu, tantsu, näitemängu, tulevärki - kõike mida hing ihaldas ja paar parajat törtsu nalja garneeringuks otsa. Vapustav! Üldse ei kahetse, et läksin. Kaugel sellest.
Õhtu/öö põhilised kõrghetked olid muidugi need, mil said tantsida. Ma jään ikka endale truuks ja väikdan, et üritusest saab pidu alles siis kui saab ka tantsida. Sai ja hea oli ja meeldis ja... :) Seda ütleb viisakas ning reserveeritud mina. Tegeliku emotsiooni saamiseks tuleb minult näost näkku vestluses seda küsida. ;)
Plaanist _hiljemalt_ 4 koju minna ei tulnud taas midagi välja. Kuigi, tuleb tõdea, et teine kord tasub kas siiski kõrghetkel lahkuda või endale kindlaks jääda - kui kusagil on tore, siis pole vaja mujale minna.
Pannkoogihommik oli alguses suur rõõm ja elevus ning seejärel katsumus. Kõik head ja olulised inimesed läksid riburadapidi koju või mujale ning üksi või mõnevõrra võõramas seltskonnas väsimusega võidelda on palju keerulisem kui heade sõprade seltskonnas. Aga sain hakkama... Pärastlõunal jõudsin koju ning magasin paari paaritunnise pausiga täna hommikuni. :)
Und nägin ka. Lihtsalt endale meelde jätmiseks, et esimene meeldejääv uni sisaldas endas sõja ja armukadeduse stseene ning palju traagikat, teine südamlikkust ning romantikat, kolmas aga puhta hirmu ja õudust ühe telefonikõne näol. Niisiis, mitmekülgsed unenäod, igatahes nii värvilised kui ka värvikad. :)
Et siis jah, kõik on hästi kui ainult see ebakindlus välja arvata. Ja tegelikult on vist isegi koos sellega kõik hästi, tuleb ainult nihutada seda piiri kust hea enesetunne alguse saab. ;)
Reede õhtu oli lihtsalt liiga hea. Oli võrratu taas meenutada kuidas tundub väike ja mõnus seltskond, kus pea kõik kõiki tunnevad, ning südamest naermine - üksteise ja kõige ning kõigi teiste arvel.
Laupäevane etendus oli Elamus! Ballett Vanemuises on nagu ta on aga kõigest hoolimata oli täiesti ilusaid ja nauditavaid momente, kindlasti oli võrratu kogu lavastus tervikuna. Laulu, tantsu, näitemängu, tulevärki - kõike mida hing ihaldas ja paar parajat törtsu nalja garneeringuks otsa. Vapustav! Üldse ei kahetse, et läksin. Kaugel sellest.
Õhtu/öö põhilised kõrghetked olid muidugi need, mil said tantsida. Ma jään ikka endale truuks ja väikdan, et üritusest saab pidu alles siis kui saab ka tantsida. Sai ja hea oli ja meeldis ja... :) Seda ütleb viisakas ning reserveeritud mina. Tegeliku emotsiooni saamiseks tuleb minult näost näkku vestluses seda küsida. ;)
Plaanist _hiljemalt_ 4 koju minna ei tulnud taas midagi välja. Kuigi, tuleb tõdea, et teine kord tasub kas siiski kõrghetkel lahkuda või endale kindlaks jääda - kui kusagil on tore, siis pole vaja mujale minna.
Pannkoogihommik oli alguses suur rõõm ja elevus ning seejärel katsumus. Kõik head ja olulised inimesed läksid riburadapidi koju või mujale ning üksi või mõnevõrra võõramas seltskonnas väsimusega võidelda on palju keerulisem kui heade sõprade seltskonnas. Aga sain hakkama... Pärastlõunal jõudsin koju ning magasin paari paaritunnise pausiga täna hommikuni. :)
Und nägin ka. Lihtsalt endale meelde jätmiseks, et esimene meeldejääv uni sisaldas endas sõja ja armukadeduse stseene ning palju traagikat, teine südamlikkust ning romantikat, kolmas aga puhta hirmu ja õudust ühe telefonikõne näol. Niisiis, mitmekülgsed unenäod, igatahes nii värvilised kui ka värvikad. :)
Et siis jah, kõik on hästi kui ainult see ebakindlus välja arvata. Ja tegelikult on vist isegi koos sellega kõik hästi, tuleb ainult nihutada seda piiri kust hea enesetunne alguse saab. ;)
posted by Hel | 14:17
0 Comments:
Post a Comment
<< Home