Doktor, ma vajan abi

Hämmastav...aga on täiesti võimalik tegeleda ärkamisega 4 tundi järjest. Kusjuures nii, et kõik see 4 tundi heliseb kell iga 10 minuti tagant uuesti. Olen aus ja ütlen kohe ära, et esimesed kaks tundi ma tõepoolest lootsin, et ühel hetkel ma viitsin päriselt ka end üles ajada. Ülejäänud kaks tundi ma juba teadsin, et voodist välja ronimisest ei tule enne midagi välja kui unenäod, kõik nad, pole lõpuni vaadatud. telefon oli kõrval. Aga kujutate ette laiskust, ma ei viitsinud ka täie teadlikkuse juures silmi rohkem lahti teha, et näha millisele nupule peaks vajutama selleks, te ta lõplikult vait jääks. See edasi-lükkamise liigutus on juba käe sees, selleks pole vaja silma isegi mitte natukene avada, ja nii mu telefon siis piiksuski 4 tundi järjest iga 10 minuti tagant. Kusjuures, ma olen kiire, ta jõuab teha ainult kõige esimese ja vaiksema sissejuhatava piiksatuse enne kui ma ta uuesti natukeseks ajaks vaikima sunnin.

Unenäod on mul aga võimsad. Viibisin Hispaanias, ronisin mööda lagunevaid treppe katusele, olin ema! (õudne!), proovisin nõudepesuvahendiga loputatud kartulikrõpse (rõvedad olid, muide), jõin veini ja õlut (vaheldumisi ja segamini - ei soovita kellelegi, isegi unes mitte), hüppasin peol aknast alla otse järve (kõige lähem tunne lendamisele, mida ma tavaunenäos saavutada suudan), tantsisin kuni king ja kleit mõlemad katki läksid ja siis ujusin veel natukene. Doktor, mis mul viga on?

Mõnus on olla. Kohustused olen suutnud sujuvalt ära unustada, viskasin jalad taevapoole ning lugesin. Täna vist autoga sõitma ei pea...ehee...see tähendab seda, et emal on külmkapis üks hea pudel ühe hea asjaga. :) Mu olemine läheb kohe-kohe veel mõnusamaks. Kadestage!

Kusjuures, vaatasin pilti, ei saanud aru mis seal "mürgine" on. Jälle vist lööb see lapsepõlves puu otsast peapeale kukkumine välja.