Peegelseintega labürint

Sunday, March 26, 2006

hoolin, ei hooli, hoolin, ei hooli, hoolin, ei...

On hetki mil ma tunnen end üsna tigedana. Praegu on üks selliseid. Taolisi momente põhjustavad:
a) inimesed, kes ainult vinguvad
b) inimesed, kes paistavad leidvat rõõmu teiste enesetunde nullimisest
c) inimesed, kes tunnevad ennast paremini teiste inimeste arvel

Ja siis veel see ka, et mul on kahju... mul on tegelikult tohutult kahju aga "ratas pöörab taas" ja ma tean mis edasi saama hakkab. Mul ei ole mingit võimalust seda peatada. Mõne aasta pärast olen taas siin samas nagu ma olen seda varem juba mitu korda olnud. Ning kuigi mul on kahju, siis tegelikult on see ainult mündi üks pool, teisel pool on...

Tuesday, March 21, 2006

Tingimused

Üritusest saab pidu ainult siis kui saab tantsida ja pidu on täpselt nii hea kui palju saab tantsida.

Kevade (hkhmm) vastuvõtt Vironiaga oli kohe kindlasti pidu ja õnneks üle ootuste hea. Huvitav kas see oli ikka juhuslik?

Ja kas imesid sünnib?
Vastus sellele küsimusele selgub (lähi)tulevikus.

Ahjaa, tere tulemast kevad. Õnneks ma juba lubasin oma õele, et tema sünnipäeval (3. mai) ehitame lumememme. Kui vaja siis sulatan selleks et lumi ikka kokku hakkaks seda kasvõi fööniga.

Päikest! :)

Sunday, March 19, 2006

Kingade valik on sel korral õnnestunud, jalad tudnuvad kerged ja samas lausa lendavad üle põranda. Palavust justkui ei tunnegi ja avatud ustest ning akendest tulev soe tuuleõhk jahutab. Oma osa mängub selles muidugi ka jääkülm kokteiliklaas ja sellelt alla voolav kondenseerunud vesi. Jääkülm tilk langes paljale põlvele...nauding...
Välkuv valge naeratus, must siid, kiired liigutused. Ja see muuuuusikaaaa.....


See on see maailm kus ma hetkel olen.

Sunday, March 12, 2006

Vastuolud

Talvepäevadel oli tore. Rühm oli mul mõnus, piisavalt edukad olme ka. Saun üllatas oma äärmuslikkusega (kord ülikuum, kord jääkülma veega) aga oli sellegi poolest äärmiselt mõnus ja lõõgastav. Seda eriti pärast jalutuskäiku looduses ning lühikest lumejalgpallile kaasaelamist. Minu peamine poolehoid kuulub meditsiinimeeskonnale, kes teostasid inimeste platsilt ära koristamist, dopingukontrolli, võistkonna järeleaitamist ja palliröövi.
Ükskõik millise ürituse mõõdupuuks on aga see kas ja kui palju ning kuidas tantsida saab. Seekord sai...natuke... Alguses olev tantsuvõistlus andis inspiratsiooni aga väsitas ka mõneks ajaks ära...esikolmikusse tulla oli päris hea saavutus. Endiselt kogen seda, et minuga tantsimiseks just järjekorda ei võeta, aga nagu ikka juhtuma kipub, nii oli selgi korral üks õnnetu, kes ei osanud aimata kelle otsa ta satub, ja ilmselt siiski päris ära ei ehmatanud ka kui teada sai, sest julges 24 tunni möödudes uuesti proovida. Vahepeal tegime veel MLL'ga väikese improvseeritud kava "Öölapse" teemal. Meil oli lõbus, teiste arvamust ei küsinud.
Mm...muide, ma võin tegelikult lõputult kuulata mehi kes mõnd instrumenti hästi mängivad...lõputult... Ja _eriti_ super on kui saab kaasa ka laulda. Seda kõike siis muidugi minu esimese armastuse, tantsimise, järel.
Ja muidugi ei saa unustada Talvepäevade kõige kuumemat vahendit - võimlemisrõngast. Ugalas saab tõenäoliselt olema (ilu)võimelmisrühm, kes tegeleb rõnga, hüppenööri ja pallidega, eksole. :)
Et siis jah, vahva oli. Nüüd olen väsinud aga see kõik oli seda väärt. Teinegi kord...

***

Tegelikult poleks üldse pidanud koju tulema. Kui mujal oli hea ja siin mitte nii hea. Tegelikult, mida ma ometi räägin. Koju - kes küll seda ütles, parem hakaku ma kohe asju pakkima. Nii vahva, mul lihtsalt ei ole sõnu.
Seni olen ma arvanud, et tean seda inimest, kes minu silmis igasuguse väärtuse kaotas. Täna suutis keegi selle piiri ületada ja veel sügavamale vajuda. Palju õnne!

***

Tänase päeva tarkusetera: Kui keegi otsustab, et ta tahab vait olla, eemale tõmbuda, mõtleda, mida iganes...siis saab see olla ainult tema ise kes selle otsuse jälle vastupidiseks muudab.

Tuesday, March 07, 2006

Otstarbekas ajakasutus

Mul on raskusi kõige kokku lugemisega, mis tegemist vajab - pidevalt täiendan nimekirja, sest midagi on jälle välja jäänud, maha tõmban aga asju harva. Niisiis oleks ju tark olla aktiivne ja tegeleda nimekirjas olevate asjadega. Mina aga teadupärast ei ole tark. Ei-ei, mina olen aktiivne ja hoopis leiutan viisi kuidas teha Solitaire'st hasartmäng ning mängin seda siis 2,5 (!) tundi jutti. Vahepeale muidugi otsin ka sobivaid tantsulugusid ja panen neist plaati kokku aga kaardimäng on siiski põhiline. See ei ole normaalne!

Thursday, March 02, 2006

Peaaegu unenägu

Ta kõndis mööda linna ringi. Kõrvaltvaatajale tundus tempokas samm ja kaugusesse suunatud pilk viitavat kindlale sihile, tegelikult ei olnud Tal aga aimugi kuhu Ta teel on või miks. Linn oli kevadiselt kaunis, päiseline ning värsket lõhna täis, niisiis nautis Ta lihtsalt ümbritsevat ning avanevat vaadet. Niipalju kui Ta muidugi üldse nägi, sest...

...Tema juures oli üht-teist kummalist. Näiteks kõndis Ta ringi vihmapilv peakohal. Või vähemalt nii näis. Aga ainult Tema pea kohal. Mujal säras päike ja inimesed naeratasid. Tegelikult naeratas Tema ka, sest Teda ümbritsev vihm ei puudutanud Teda, tal oli vari. See oli üks isemoodi vihmavari, mis ei kaitsnud vaid Ta pead vaid ümbritses Teda justkui maani ulatuv kuppel või kookon. Nii oli Ta vihma eest täielikult kaitstud. Kuna vari oli läbipaistvast materjalist, siis ei häirinud see eriti ka ümritseva jälgimist ning oma jalutuskäigu nautimist. Mida Ta aga ei teadnud oli see, et väljaspool seda varju paistsid kõik asjad tegelikult palju teravamalt ja selgemalt. Tema aga ei teadnud seda ja ei tahtnudki teada. Milleks? Tal oli nii hea küll.

Möödujad nägid vaid Tema kuju kuid mitte tema näojooni, sest väljastpoolt sissepoole oli läbi selle varju veelgi raskem selgelt näha kui vastupidi.

Inimkogud kulgesid mööda linnatänavaid edasi korraks abatavalise kuju poole pilke heites aga siis seda kui veidrat või ebamugavat nähtust oma mõtetes kõrvale tõrjudes ning taas oma päikeselise päeva peale mõeldes. Vaid mõnel üksikul korral sattus juhuslikult mööduv inimene Talle nii lähedale, et saada osa paarist varjult tagasi põrkuvast vihmatilgast ning seejärel tegid nad kiire hüppe kaugemale, tagasi kindlalt kuiva ja päikeselisse päeva.

Üks kord tekkis ühel möödujal huvi selgemini sissepoole näga aga ta torkas varju sisse kogemata augu nign vihm pääses sisse. Ja Temast sulas killuke ära.