USA-le on kombeks...
Väääks.... Vääääks...
Umbes sellist häält, üsna heledal ja haledal hääletoonil,
teen ma siis kui enam idagi muud teha ei oska ega jaksa. Esmaspäevaks kodutöö,
teisipäevaks kodutöö ja vaheeksam, neljapäevaks kodutöö ja test, kõigele
sellele lisaks tavapärane lõputu lugemine. Samas, mul ei paista üldse halvasti
minevat. Nädal tagasi tehtud skisofreeniatestis, näiteks, sain maksimumpunktid,
hinnangu “Very good!”, hinde A+ ja õppejõu poolt joonistatud naerunäo, mis on
eriti naljakas, sest õppejõu näol on tegemist kõrgemas keskeas väga väärika ja
elegantse prouaga. Kusjuures ma ei olnud seda testi kirjutades üldse nii
kindel, et mul nii hästi läks, sest kuigi endale tundus, et kõik sai öeldud ja
midagi ei jäänud vastamata, siis teised paistsid kõik ümberringi nii palju
rohkem kirjutavat. Ju siis polnud vaja... :)
Eelmise nädala kõrghetk oli ilmselt lasketiirus käimine.
Proovisin siis ka kohaliku lemmiktegevuse ära. Relvaks oli püstol, Smith &
Wesson, 9 mm. Kui ma sinna minnes alguses arvasin, et olen ohuks nii endale kui
teistele, sest mu käsi-silm kordinatsioon ei ole kindlasti just palju väärt,
siis tegelikkus ei olnud üldse nii hull. Kõigepealt sain põhilise ohutustehnika
loengu, siis lühikese relvatutvustuse ning seejärel oli konkreetses lasketiirus
kehtivate reeglite video vaatamine. Enne kui mulle laadimatagi relv kätte anti,
lasi mu sõber nö sõjaväele kohaselt viiest punktist koosneva vande anda. Teate
küll, sihin ainult seda mida kavatsen lasta, olen teadlik oma sihtmärgist ja
tema taga asuvast, jne. Lõpuks siis laskmise enda juurde. Heaküll, tegelikult
on relv, isegi selline väike ja kerge, minu õrnade käte jaoks pikemal käes
hoidmisel täitsa raske. Kirurgiks poleka ma ka kohe kindlasti kunagi sobinud,
sest mu käed värisevad. Värisesid algusest peale, hiljem lihtsalt rohkem kui
alguses. Mis aga kõige enam ära väsisid, olid mu silmad. Alguses oli täitsa hea
märki jälgida ja sihikuid ritta seada, hiljem oli kõik üks suur udukogu, silmad
olid kuivad, pilgutades läks kõik paigast ja pilgutama pidi justkui kogu aeg,
sest muidu ei näinud üldse midagi. Nii silmade kui käte väsimus päädis sellega,
et kui pooled lasud olid üsna keskele, siis ülejäänud pooled olid alla
vasakule. Mu vend teatas mulle hiljem selle peale oma tarkuses, et päästikule
vajutamise viga. Mu juhendaja kohapeal ainult muigas ja ütles, et neerud,
soolestik ja kube, vigastan küll kui vaja. Oma märklaua võtsin endaga pärast
kaasa ka, et oleks mida kodus vaadata ja näidata. Mis mind ennast aga käige
rohkem häiris, lisaks silmade väsimisele, oli see, et ma ei suutnudkui ära
harjuda sellega, et iga viies kest lendas mulle dekolteesse. Kusjuures, ma ei
kandnud lahtise kaelusega plusi. Iga neljandaga sain vastu pead, ülejäänud
lendlesid lihtsalt mu ümber nagu ilutulestik ja tõmbasid tähelepanu. Tuleb
ilmselt rohkem harjutada, et harjuda.
Kui olime oma laskmist lõpetamas ja mu juhendaja relva
kokku pakkis, oli harjutama tulnud ka üks vormis politseinik. Neil pidavat seal
tiirus allahindlus olema. Päris vahva oli vaadata. Ta lasi umbes sama suurt
märklauda kui mina, umbes sama kaugel, samasuguse täpsusega kui mina oma
parematel hetkedel....ainult et kordi ja kordi kiiremini. Täitsa vahva oleks
kunagi uuesti proovida...
Ahjaa, USA föderaalvalitsus pani end kinni eile, sest
demokraadid ja vabariiklased kaklevad eelarve (“Obamacare”) üle ning ei jõudnud
uue majandusaasta alguseks kokkuleppele, mis tähendab, et kui pole eelarvet,
pole ka raha. Seega, paneme poe kinni. Mul peaks aga järgmise nädala lõpus
olema nelja-päevane reis pealinna. Kui nad jätkuvalt nö kinni on, pole mul seal
aga midagi teha, sest ükski muuseum pole avatud ega midagi. Töötavad ainult “essential
government officials” nagu sõjavägi, politsei, jne. Viimati olevat valitsus end
kinni pannud Clintoni valitsusajal (95-96) ja siis kestis see nali kõigepealt 5
päeva novembris ja seejärel 21 päeva detsembris-jaanuaris (põhjuseks, muide,
oli ‘medicare’, nii et ajalugu kipub end ikka omal moel kordama). Krdi
humoristid, raisk. Ma tahan oma muuseume! Ma olen selle reisi eest tasunud ja
parem oleks, et ma Kapitooliumi ning Jeffersoniani näeksin!