Peegelseintega labürint

Monday, December 10, 2007

Pori ja päike

Viimastel päevadel olen ma end küll loodusega väga lähedasena tundnud. Me justkui peegeldaks teineteist. Selleks, et teada saada milline on minu meeleolu, on vaja vaid vaadata taevast ning selle värvi, ja vastupidi.

Lisaks olen ma vahepeal üsna teravalt tunda saanud kui tähtsad on keel, kõne ning sõnastus. On lihtsalt uskumatu kui erinevalt inimesed tegelikult mõtlevad ja seda arvesse võttes kui paljud siiski teineteisest võrdlemisi hästi aru saavad, vahel teineteist isegi mõistavad ning seeläbi ka häid suhteid omavad. Kogu see töö enese väljendamiseks, nii et võimalikult paljud võimalikult hästi aru saaksid mida öelduga mõeldi, on ikka äärmiselt energiakulukas tegelikult. Sellega seoses on mul vähemalt täna ja praegu tunne, et tahaks puhkust - puhkust inimestega suhtlemisest. Et ma ei peaks üldse selgitama mida ma mingil hetkel mõtlen, mida ma öelduga silmas pean, et ma ei peaks muretsema selle pärast, et mind valesti ei mõistetaks jne jne jne. Praegu tahaks olla ainult üksi, iseendaga, ilma et midagi selgitama, siluma, täpsustama peaks. Õnneks ma natukene aega saangi nii olla...aga vist mitte piisavalt kaua.

Ja siis jõudsin ma hiljuti äratundmisele, et milleks mikroskoopi vaja on. Ülekantud tähenduses. Oma enda elu uurides sai selgeks, et kaugelt ja ainult üldpilti vaadates ei tundu, et midagi eriti muutunud oleks. Ehk on ainult detaile rohkem ja värve vähem. Lähedalt, pisiasju põhjalikumalt vaadeldes selgub aga, et tegelikult pole peaaegu mitte miski enam nii nagu varem (mõiste "varem" jätan ma siinkohal täpsustamata. See, millist aega ma silmas pean, on ainult minu jaoks oluline.)

Kunagi kui väljas jälle päike paistab, siis ma ehk kirjutan kõigist neist toredatest asjadest mis vahepeal toimunud on, ja nendest (humoorikatest?) lollustest millega ma vahepeal hakkama olen saanud.