Peegelseintega labürint

Tuesday, December 19, 2006

Praegu on minu maailm täis kauneid inimesi ja veel kaunemaid momente

Mul on jälle pisar silmanurgas. Õnnest. Heameelest. Nostalgiast. Südamest tulevatest mõtetest ja emotsioonidest.
Alates 8ndast detsembrist on mul olnud niiiiiii tohutult palju imeilusaid ja kauneid momente, et ma siiani pean end veenma nende kõigi tõepärasuses.

Oma elu esimese laia lindi kinkimine Jaanikale oli eriline. Peamiselt seetõttu, et tema ise on eriline. Ja lõunasöök pärast seda oli minu jaoks iga oma sekundi ja minutiga niii-niii väärtuslik.

Nädalavahetusel toimunud mäng oli kurnav...ent korduv pisarateni naer oli sel korral tõepoolest piisav tasu ja ma olen õnnelik ning rahul, et siiski alla ei andnud ja ära tegin. Ma loodan südamest, et neid nalju ei lasta mul kunagi unustada.
Sander, mida siis ikkagi tähendab "dünaamiline"? Kuidas seda nõiaprotsessi kõige Õiglasemalt läbi viia tuleks? Mees, kellel on veel 12 minutit elada jäänud, ega sa ei tahaks kogu oma maist varandust rändavale preestrile hingehoiu nimel annetada?
Oh, ehk aitavad need pisidetailidki üht-teist meeles hoida. Emotsioonid on seni veel tugevad ja vahvad.
Ning siis muidugi see järelpidu. Arno, su üllatuslik kingitus oli niiiiii ääretult armas. Siis veel Jaanika ja Johanna viitsimine koos minuga tähistada, öösse üürata ning hilistel tundidel veeprotseduuridega tegeleda ning minu jaoks jahilgi käia. Tüdrukud, te olete minu jaoks nii kallid! :)

Sünnipäev... Üllatused, kaunid soovid, toredad inimesed... Tantsida sain ka! See tähendab, et oli pidu! (nagu igal esmaspäeval) ;) Ja mis peamine, ma tõepoolest tundsin pea igal hetkel, et minust holitakse. Kallid, te ei kujuta ette ka kui väga mul seda just siis vaja oli.
Ning oh seda nostalgiat, üllatust ning rõõmu kui mõni vana ja eriline sõber võtab vaevaks üles otsida, et isiklikult õnne soovida ning lihtsalt näidata, et ta mäletab ja mõtleb mu peale.

Hetked, mil on näha, et keegi, keda oled endast täiesti erinevaks ja absoluutselt mõistetamatuks pidanud, siiski jagab sinu nägemust ja mõtet ühes olulisimas punktis. See on nii hea, soe ja südamesse minev moment ning tunne. Ka sõbralint selle kinnitamiseks on hingest tulev...

Pingutamine eksami nimel ning siis selle eksami kirjutamine nii hästi või halvasti kui ma seda suutsin. Tundsin, et avapauk sessile oli täiesti olemas...ja kuni ma sellest tundest veel surmani tüdinenud ei ole, niikaua see täiesti meeldib mulle... Ehk siis nii esimesed 2-3 eksamit. ;)

Veinilaud. Oli naeru ja pisaraid. Peamiselt õnne ja rõõmupisaraid. Mulle tundub, et detsembrikuised veinilauad on kujunemas mu lemmikuteks. Mitte eriti palju inimesi...aga see-eest just need kõige-kõigemad momendid. Need hästi-hästi erilised! 10 tundi konvendis veeta oli puhas rõõm. Esimest korda olin veinilaua lõpuni suurima rõõmu ja naudinguga... Peaaegu et ei olnudki soovi koju minna... Aga veerand viie ajal hommikul pressis uni siiski juba peale.

Nädalavahetus. On lihtsalt uskumatu kuidas mõned üksikud sõnad, lühikesed minutid ja/või juhuslik moment, mõtlematu liigutus, võivad nii paljut muuta. Sel korral ainult paremuse suunas.
Taas, oli meeletut naeru, oli sügavaid mõtteid, oli olulisi tundeid, oli kauneid meenutusi ning uute mälestuste tekkimist. Järele mõeldes aga - absoluutselt kõi on olnud just nii hea nagu ta on tänu sellele, et kõigi momentide peamiseks komponendiks on olnud jagamine. Kellegi toredaga millegi vahva jagamine. :)
Oma panni pean ma muidugi ühel hetkel ikkagi tagasi küsima...aga päev või paar on sellega ehk veel aega. ;)

Täna aga ajendas mind kõigest sellest kirjutama tegelikult üks kiri, mille ma läbi lugesin. Lihtsalt ääretult hea tunne on kui vana ja oluline sõber räägib endast ja oma elust, soovist jagada, ning tunneb minugi vastu huvi... Lihtsalt niisama... Ning pärast rohkem kui aastast täielikku suhtlemispausi.

Oh, erilised inimesed minu elus, ma hoolin teist nii väga!

Thursday, December 07, 2006

Nii lihtne on haiget saada. Tuleb ainult uskuda, et pole piisavalt tähtis, oluline, võimeline, väärt, hea...

Isegi alkohol ei aita. Iga teine kord ma praegu juba magaks aga ei, seekord ei mõju isegi dringid. Oleks siis vähemalt tähti mida vaadata või miskit. Asjalik ma keeldun olemast!

Tuesday, December 05, 2006

...kiirrong võtab peagi õige hoo...

Nüüd ma tean mis tunne see on kui ei taha siia mitte midagi kirjutada, sest lihtsalt nii halb on olla. Vahepeal oli nii. See läks õnneks üle. See tähendab, ma tegelesin probleemiga ja usun, et see enam-vähem lahenes. Niisama lihtsalt ei lähe miski üle...

Ja siis vahepeal on jälle nii hea olla, et ei mõtle mitte millegi muu kui ainult iseenda ja oma hea tunde peale ning jälle pole vaja kusagile midagi kirjutada. Isegi minu mõtete väike must salalaegas (ehk siis see privaatne, mis mul on) pole kaua aega ühtegi täiendust saanud.

Miks nüüd? Ei tea, lihtsalt niisama.
Mul on segadus. Ma ei tea mida ma tahan. Seda ei juhtu minuga just tihti. Ja lausa mitmel rindel korraga... Kui ma oleksin närviline tüüp, siis tõenäoliselt oleks mul praegu juba paanika.
Kas ma ikka tahan kevadel lõpetada? Kahtlane...kuidagi vara tundub...ma nagu ei oleks selleks üldse veel valmis.
Kas ja mida ma organisatsioonist/lt kevadel tahan? Võibolla midagi, millest ma tunnen, et vahepeal ilma olen jäänud...aga ma ju ei tea tegelikult...
Ma olen vahepeal (nii umbes viimase poole aasta jooksul) päris palju muutunud. Kas see on hea või halb? Tahan ma et muutused jätkuksid või mitte?

Miskipärast tundub praegu olevat õige aeg perroonil istet võtta ja mõelda natukene... Hästi veider tunne on - kõik kihutavad mööda, kõik on väga sihikindlate nägudega kusagile teel. Samas, otsesele küsimusele, et kuhu nende valitud teed mööda ka saab, ei oska pea keegi vastata. Meenutab paljutsiteeritud lõiku raamatust "Alice imedemaal", kus Alice, olles ristteel, küsib Kassilt, et kuhu ta minema peaks. Selle peale küsib Kass vastu, et aga kuhu ta jõuda tahaks. Alice vastab, et tegelikult on tal üsna ükskõik kuhu ta jõuab ning nii jääb Kassil üle vaid vastata, et aga siis on ju ka üsna ükskõik millise tee Alice valib.
Alice küsis vale küsimuse. Tegelikult tahtis ta ju teada, et kuhu mingit tee välja viib, et siis sihtpunkte teades parim võimalik otsus langetada.
Minul ei ole Kassi, kelle käest küsida. Alice ma ka ei ole, sest mul ei ole päris ükskõik kuhu ma jõuan. Risttee on aga siin samas...

...ja juba ma näengi eemalt tulevat Jaamakorraldajat, kes koputab närviliselt kellale ning teatab üsna ükskõiksel toonil, et ma olen vaid ees, pidurdan üldist inimvoolu ning mul tuleb perroonilt lahkuda - mingu ma aga parasjagu ees ootava rongi peale või unistagu kusagil mujal...

Ei taha!
... tahan aega, et teha kindlaks kuhu on võimalik jõuda, kuidas sinna saaks...aega, et korjata kokku oma asjad, valmistuda minekuks ning siis rahulikult minema hakata. Kasvõi kiirrongiga...aga minu oma valitud sihtpunkti minu oma valitud ajahetkel. Ei taha elada jõuga pealesunnitud elutempos! See on vägivald!



Kaugusse, kaugusse rännutee jälle viib
terastee kauguses taevast toetamas.
Igaüks, igaüks homses näeb helget teed,
kihutab, kihutab vagun sinine.